Ardamirieli rollimäng!

Mirdaliel pomises: "Me peame ruttu tegema. Seal võib vahepeal igasuguseid asju juhtunud olla. Lähme kiirema sammuga."

Miseria noogutas ja jooksis Mirdalieliga [Oletame, et sa ka jooksid,T__T sest muidu nagu venib...] koopast mööda ja jälle tuttava koha poole.
,,Ei tundu nagu oleks midagi juhtunud..." lausus ta koopa ees peatudes ja korraks sisse hingates ja edasi astudes ning lõpuks ta naeratas kui nägi, et nümfid on kohal.

[Olgu.]

Mirdaliel libistas pilgu üle juurdetulnud seltskonna. Vanir näis pinges olevat, ning Ayanna üsna murelik. Kidaial oli valulik ilme.

Miseria vaatas sissevalguvat rahvast ning läks kaugemale ja istus maha. Ta oleks tahtnud kellegiga rääkida.

Miseria astus edasi ja ohkas kergelt. ,,Kuidas sinuga nüüd lood on?" küsis ta Vanirilit kulmi kergitades ja libistas pilgu tumehaldjale, kellel ilmselgelt eriti igav oli, sest ta istus teistest suht eraldi.

"Ta pole sulle midagi teinud ning ära süüdista teda!" hüüdis Ayanna Vanirile mõtetes, olgugi, et ta polnud kuulnud, mis poiss ütles, oli ta üsna veendunud sõnumi sisus. Ta vaatas Trunksi poole ja jälle Vaniri poole ning niiviisi libistas pilgu üle teiste, justkui oodates süüdistusi. Ta pani tähele, et nümfidel olid pisarad silmas ning Kidaial oli valulik ilme.
"Mis sul juhtus?" küsis ta osavõtlikult.

Trunks mõtles Mida teha?Mu ema on Orkide käes vangis isa arvatavasti surnud.Ta mingi valu hoobiga kuklasse ja kukkus.

[Oi heldeke ikka küll. Mis hoop see siis oli?]

Vanir ütles Miseriale pilku tõstmata "Hästi", ning vaatas siis Ayanna poole. Ah nii, et tema ongi see reetur. Sa varjasid seda. See tähendab ka, et sina oled nüüd reetur. ütles Vanir meeltes vihaselt, ning pööras ümber, ning lausus oma rahva meestele "Me lahkume siit täna, et minna tagasi Imantosse."

Kidaia tõstis pea, et vaadata mis toimub kuid ta ei olnud enam täiesti ärkvel, ta küll kuulis kõikemis toimus kuid ta oli peaaegu juba teises maailmas. Talle meenusid hetked koos emaga kuidas ta oli õpetanud teda vehkelema, Kidaiale tulid pisarad silma kuid siis kõik muutus ja ta oli ema matustel haud oli kaetud valgete roosidega ta hakkas sinnapoole minema kuid siis muutus kõik taaskord ta nägi oma isa kojutulevat koos naisega keda Kida polnud varem näinud ta oleks soovinud, et see kõik oleks päris vaid selleks, et tormata sinna ja ajada see naine minema nende elust. Enne kui ta seda mõelda jõudis oli ta juba oma õega koos nad olid kanuuga kusagil jõel kuid midagi juhtus Kidaia kaotas teadvuse ning nüüd mäletas ta seda kuidas ta oli aasal koos musta hobusega ja ei mäletanud oma nimegi kuid ta arvas selle ära, sest tema käisele oli tikitud Kida kuid ülejäänu mõtles ta välja ise. Ta hakkas ärkvele tulema ta vilistas läbi lõikavalt justkui lootes, et Seth kohe koopasse ratsutab selle asemel kuulis ta vaid kusagilt mitte väga kaugelt hirnatust.

[Ma sattusin veidi hoogu. ]

[Vaniriga rääkimine on hetkel suht imelik, sest teda ümbritsevad sada inimest...]
[Kidaia : See on teie hoog! Tore ikka! Väga hea on oma unenägusi kirjeldada! Tubli! Mul on hea meel!]
[Xboy, aitab ka, kui Ayanna sind veel kuidagi elule tõstab, siis ära tee veel midagi. Või siis kui sul selle taga mõtte on, siis kirjelda rohkem.]

Nümfidel olid ikka klaasistunud pilgud, ning pisarad silmas, poisil juhtus veel midagi, ning siis ta nagu närtsis. Gabriella muigas. Ta arvas, et poiss oli tõesti surnud, ning seda ka Goldreine. Mõlema silmad läksid kinni, ning Gabriella hingas sügavalt sisse, läks poisi keha juurde, ning pani käe poisi südame kohale. Tema käsi tundis kerget põksumist, ning sisemine rõõm haaras teda. Ta küll ei teadnud poissi, aga poisile abiks olla, kes ta aga iganes oli, oli tema arust oluline. Ta mõtles kaua oma valgele hundile, kes oli võstluses hukkunud, ning lootis, et mägedes on hunte. Ta vilistas korra, ning teise, ning ootas. Ootamine kestis tal veel kaua, kuid ühtegi hunti polnud tulemas. Ta vaatas korra Goldreinet, kes hakkas vilistama. Tema vilepeale ei tulnud sammuti kedagi, ning mõlemad ohkasid kurvalt.

Ayanna vastas vihaselt: "Ta oli reetur, aga enam mitte, ma võin seda tõestada! Sa ei pea kõikidesse suhtuma nii karmilt, sinu pärast ei liitunud meiega Liliana! Sa oled vastik! Sa ei pea kõiki kahtlustama ja kui sa lõpuks kahtlustad, siis lihtsalt passima! Mina kahtlustasin teda, mina tõestasin ja mina pöörasin ta tagasi!" Ta lõpetas mõttelise karjumisega ning pööras Vanirile kindlalt selja. Ta läks murelikult Kidaia kõrvale, Vaniri hoolikalt ignoreerides.

[Muide, mis siis temaga tegelikult lahti on?]

Trunks tõusis püsti ja vaatas et talle oli kukkunud mingi suur kivi otse kukklasse.

Kidaia üritas ennast ärkvele ajada kuid see oli raske, ta silmad olid justkui kinni naelutatud ja kogu keha raske, kuid tahtmine näha olendit kes on temaga koos olnud juba kaua ja kes on talle pere eest oli tugevam raskuse tundest. Ta tegi oma silmad vaevaliselt lahti ta pupillid olid laiad ja meele kohad tukslesid kui Kidaia üritas püsti tõusta ta läks raskete sammudega koopaavause poole, ta kõndis teistest välja tegemata välja ja läks suunas kust oli kuulnud hirnatust ta vilistas veelgi läbilõikavamalt varsti oli kuulda ka hirnatust se kostis veelgi lähemalt.Kidaia kiirendas sammu lootes näha musta hobust endale vastu ruttamas. Ning varsti oligi näha ainulaadset musta hobust hõbehallide silmadega tema poole kappamas. Kidaia pilk muutus selgeks ja liigesed kergeks kui ta nägi Sethi tervena. Hobune hirnus rõõmsameelselt ja peatus Kida ees, et too saaks talle selga ronida. kidaia patsutas Sethi kaelale ja andis talle oma viimase leiva kontsiku. Seejärel hakkasid nad minema tagasi koopa poole. Seth tegi aeglast treevi justkui näidates omaperenaisele uut trikki. kuid Kidaia kes oli tulnud Sethi juurde justkui kuutõbine ei teadnud kus suunas jääb koobas kus asusid teised.

Ayanna nägi Kidaiat koopast välja minemas ja Trunksi laest kukkunud kivi silmitsemas, kuid hetkel ei läinud see talle eriti korda. Ta oli Vaniri peale väga tige. Kuigi tegelikult oli tolle teguviis põhjendatud, oli ta ikkagi vihane ja solvunud. Kas poiss polnud tõesti siiamaani teda usaldanud, nagu Ayanna teda? Kas ta tõesti arvas, et Ayanna varjaks tema eest reeturit? Noh, mõnes mõttes tüdruk küll tegi seda, kuid siiski, Trunks ei olnud enam reetur. Aga ma saan täiesti vabalt ilma temasuguse tuisupeata ka hakkama, mõtles haldjas.

Kidaia vaatas murelikult ringi lootes leida õiget teed.

Vanir vaatas veel korra kõigile otsa, ning pomises "Head aega", ja kõndis koopa väljapääsu juurde. Ta ütles talle järgnenud meestele "Me läheme Imanto tagasi. Me peame selle vabastama võõrvõimu alt. Ja siis marsime uhkelt Pimeduse kuningriiki, ja võidame sealse lahingu. Kui ei võida, siis jäädakse meie nimesid igavesti mäletama" ütles Vanir võimsalt, mõõka välja tõmmates.

Ayanna pööras ringi, vaadates Vanirile järgi. On ikka tobu, mõtles ta süngelt. Ta oleks tahtnud sellele tuulepeale jälle järele joosta ja talle aru pähe panna, kuid ta hoidis end tagasi.
"Nii. Oleme nüüd kõik siin. Ehk liiguksime edasi?" küsis ta, silmis selline pilk, mida seal varem polnud kunagi olnud.
Talle tuli mõte.
"Me peame kuidagi leidma koopa, kus see lohe elab," sõnas ta. "Ehk peaksime kontakteeruma päkapikega, ehk nemad on lohest kuulnud?" lõpetas ta ning ta pilk jäi pidama Dwarfil.

Miseria vahtis silmi pilgutades Vanirile järele. ,,Mis tal nüüd hakkas?" kergitas ta kulmi kui juukseid vaikselt sasid ja viis seejärel pilgu Ayannale ning noogutas. ,,Hmm ... Lohe ...Meil on pikk teekond vast ees siis!" arvas ta pead kergelt vangutades.

Mirdaliel ütles kurvalt Vanirile. "Hüvasti. Ma olen näinud sinu esivanemaid, kuid ükski polnud nii põikpäine. Ma mõtlen seda komplimendina." Kui inimene oli lahkunud, vaatas ka tema Dwarfile otsa.

"Head aega." ütles Gümnastika Vanirile tõrksalt. "Ma tõsiselt loodan ,et sa seda ei kahetse kunagi. Ma ei takista sind. Oeh, loodetavasti mina ka seda kunagi kahetse." sõnas Gümnastika pead vangutades. Kui Vanir oli natuke eemal juba koopast lisas ta talle: "Tee mis tahad endaga. Aga ära sea ohtu neid mehi. Sa seda küll ei näe aga ma tundsid seda kogu aeg. Nendet meestest lausa õhkus hirmu. Kõik tahtsid oma pere juurde naasta. Kuigi minu pärast võiksid sa ka ennast hoida." Siis pöördus ta teiste poole:"Ma aravan ,et see on hea mõte. Kuigi mulle ei meeldi maa all. Seal pole mõnus lennata." Ka tema vaatas Dwarfile otsa.

[Ta võiks rollikasse tulla.]

[Kes Dwarf on? ]

Miseria korjas enda kutsika ülesse kes ta nägu limpsima hakkas. ,,Ja Ayanna, kas sa tahad kohe liikuma hakata või me puhkame ka esialgu?" küsis ta haldjale otsa vaadates ja hundikutsikat silitades. Igatahes tema küll ei olnud saanud eriti puhata, kuid välja ta seda ei näidanud. Viinud pilgu korraks Gymnastikale, ohkas ta vaikselt. Peaaegu kuudlmatult.

[Üks päkapikk.]

Trunks vaatas kurvalt Vanirile järele ja mõtles See on kõik minu süü!Mina olin reetur ja Vanir sai Ayanna peale vihaseks kuna tema kaitses mind.

Gümnastika vaatas miseria poole ja sõnas: "Ma arvan ,et saad. Kuid mitte eriti kaua. Tund või pool. Meil pole nii kiire. Kuigi sa saad ka kotka seljas magada. Me seome su kotka külge kinni." Viimane oli öeldud pool naljaga.

Kidaia vaatas ringi lootes näha kotkaid lendamas teades, et nende järgi leiaks ta tee. Ta tuli Sethi seljast maha , et vaadata ühte puud arvatavasti oli seal olnud kas karu oma küüntega või põdrataoline sarvedega. Kuid natukene eemal olid punased marjad, mida ta oli märganud ka koopa lähedal ta hüppas Sethi selga ja läks sinna poole.

Miseria tõusis püsti ning läks Ayanna juurde. "Ma tean, kuidas lohet leida," sõnas ta.

[Ära tee asju liiga lihtsaks, eks?]

Ayanna oli parasjagu mürgises tujus ega pannud teisi tähelegi. Tal polnud varem sellist asja ette tulnud, kuid nüüd, kui Vanir lahkus, siis millegipärast oli ta nii halvas tujus, et ei teinud Miseriast väljagi.
"Noh? Kas hakkame minema?" küsis ta väljakutsuvalt.
Siis ta rahunes pisut. Ega see nende süü ei ole, mõtles ta. See on paratamatus. Tal hakkas pisut häbi.
"Kuidas siis?" küsis ta Miserialt vaikselt.

"Kuhu me läheme?"küsis Trunks.

Kidaia läks edasi ja nad jõudsid lagendikule. Mis oli vägagi imelik kuna enamus maastikku mis koopa läheduses oli olnud oli künklikum kui see siin. "Ayanna! Kas sa kuuled mind? kas te hakkate minema juba?" Ta keskendus vaid sellele, et ta sõnad jõuaksid Ayannani.

Ayanna kuulis ja, püüdes rahulikuks jääda, vastas: "Ilmselt varsti," teatas haldjas lühidalt. "Kus sina oled? Mis sinuga juhtus?"

"Mul oli kohutav peavalu eriti ei mälet enam kuidas sattusin siia kus olen, kuid ootan kuni näen teid lendamas ja ratsutan järgi. Hetkel olen mingil imelikul Lagendikul." vastas Kida ise veidi närviliselt.

Ayanna saatis Kidale mälupildi kahest kõrvutiasetsevast mäest, mida too võib-olla polnud märganud.
"Koobas asub nende mägede vahel," teatas haldjas. "Äkki sa katsuksid ka siia tulla? Me hetkel arutame, mida edasi teha."

Kidaia tõusis hobuse seljas püsti ja vaatas ringi, et näha kaugemale, kuid selle järgi oleks ta pidanud koopasuu vastas olema, sest nii tema paremale kui vasakule poole jäi mägi. " Ma liigun veidi ühe mäe poole ja vaatan ehk ta kõrval on teine mägi." ta ajas Sethi galoppile ja liikus ühe mäe jalamile ja see järel teise seal oli märgata sarnasust Ayanna saadetud mälupildiga. Ta ratsutas sinnapoole varsti ilmus nähtavale ka koobas kuid ta ei märganud liikumist. Ta läks koopa juurde, ta nägi seal vaid varjusid. Kidaia sai aru, et ta on õiges kohas kuid kõik olid kui varjud. ta läks Sethi juurde kes oli ennast pikali sättinud ja istus tema kõrvale. "Ayanna ütle kas ma olen õiges kohas? See justkui oleks õige koht kuid ma ei näe teid te olete justkui varjud." ta pani oma pea põlvedele ja kinnitas mõtteis edale: See on uni, see on uni ma ärkan nüüd ülesse. Kuid ta ei uskunud ka ise mida ta endale sisendada püüdis.

Ayanna vaatas koopast välja ja märkas Kidaiat.
"See peaks olema," vastas ta aeglaselt. Ta oli murelik. "Mis mõttes varjud? Kas sa oskad midagi selgitada?"

Miseria tunnetas Ayanna muret, ning pidas paremaks seda mitte õelda, kuidas ta seda teab. Tahab teada saada, küsigu.

[Ta küsis ju.]

Trunks vaatas kuidas Ayanna koopasuu juurde jooksis ning arvas ja lootis, et Vanir tuleb tagasi.

OT: Ups Ma siis ütlen

Miseria seisis täpselt Ayanna kõrval ning ütles meelte kaudu, et ainult tema kuuleks: "Mina ja mu vanaema käisime siin mäestikus kunagi väga ammu. Ta näitas mulle kaugelt, kaugemalt, kui me praegu oleme, lohe koobast. Me ei sõandanud sinna minna, aga see koht on mul siiani meeles. Kuid ma ei ole sugugi kindel, kas ta ka praegu seal elab, seega võin ma eksida." Jutu lõpetanud, jäi tüdruk vastust ootama.

[Mm.]

Ayanna noogutas.
"Aitäh," sõnas ta vaikselt.
Ta mõtles, kuidas edasi toimida. Ilmselt tuli neil varem või hiljem sinna koopasse minna. Mõte sellest ajas haldjale judinad peale.
Kogu selle tee ja raskused olid nad läbinud selleks, et lõpuks lohekoopani jõuda, aga sisseminek nõudis hoopis teistsugust vaprust. Haldjale tükkisid vägisi pähe mõtted, et nad ei saa hakkama. Kuidas te söandate üldse proovida? Lohe oli väga võimas, nemad aga kamp haledaid- Ei. Niimoodi mõteldes ei jõua me kuhugi. Võib-olla me ei jõuagi kuhugi, aga me peame proovima. Proovima... Haldjal tekkisid väikesed süümepiinad. See üritus seab nii paljud ohtu ja võimalus, et see õnnestub, on nullilähedane. Kuid vastasel korral saavad kõik surma... Haldjas neelatas. See on minu süü, mõtles ta. Mina utsitasin meid proovima.
Ta arvas, et kõik peaksid veel paar tundi magama ja koidikul teele asuma. Seda ta ka ütles ja sättis end unele.

Kidaia sai aru, et tema juures on keegi ta tõstis pea ja avas silmad, need olid tuhmunud. Ta vesihallid silmad kaotasid järjest oma võlu ja silmad muutsuid aina heledamaks. "Ma tean, et te olete siin ja näen teid kamingil määral kuid justkui tuhmide võrelustena, mis võivad iga hetk kaduda."

Ayanna muutus üha murelikumaks. Ta jooksis Kidaia juurde, õieti teadmata, mida ta teha saaks.
Ta mõtöes ärevalt, kas Kida hakkab pimedaks jääma. See ei tundunud loogiline. Ega aus.
"Kuidas see tunne on? Kas kõik asjad on varjud või ainult meie?" küsis ta.

(Em... Keegi mu viimast posti on näinud?)

Vanir kõndis kurvalt meestega minema, mõeldes Gümnastika sõnade üle järele. Lõpuks ta ütles meestele "Teie minge kodu, kus elavad teie pered. Pole vaja mõttetut verevalamist. See võitlus võib hiljem tulla. Mul on teine ülesanne..." lõpetas Vanir mõtlikult. Mehed ei suutnud Vaniri sõnu uskuda, kuid nad hakkasidki vaikselt eemalduma, mõeldes kuninga sõnade üle. Nad läksid koju. Vanir vangutas pead ja hakkas tagasi koopa poole minema. Ta polnud kindel, kas ta teeb õigesti, kuid Lohega võideldes võib teistel tema abi vaja minna.

Kidaia vaatas vaistlikult ringi ja vastas siis: "Ma näen loodust või ma vähemalt arvan, et ma näenloodust, kuid see pole see mida ma enne koopaümruses nägin. Ma oleksin justkui mingis teises maailmas ja ripuks siin ilmas vaid selle mõtte ühenduse abil." Kidaia hakkas tõusma kuid tundis siis meeletut valu. Ta kukkus. Nüüd ta teadis mis on juhtunud kuid tal oli vähe energiat, selle edastamiseks ta hakkas justkui sonima öeldes: "Mürk....nuga....minevik....lõksus..." Ja ta sattus täielikult maailma mis koosnes ta mineviku mälestustest, kuid kuna ta oli võitleja ja rippus kümne küünega oma elu küljes kinni. Ta tundis meeletut valu haavas mille ta oli saanud juba kümme aastat tagasi. Ta sattus sellese hetke tagasi tal oli sünnipäev ja siis sähvatas talle nool mis tuli kusagilt võsast talle meenus kuidas ema teda ravis mingi veri punase vedelikuga. Valu aina tugevnes ta tundis kuidas haav läks taas lahti ja hakkas veritsema. Kidaia karjatas tugevalt ja üritas taas luua sidet Ayannaga , et mitte igaveseks eksida sinna kuhu ta oli vajumas.

Ayanna karjatas. Kiiresti! Ta jooksis oma koti juurde ja võttis sealt välja taevasinise vedeliku, mille ta oli saanud Cloudhawenist. Just... See oli mõeldud hingeliste murede puhuks nagu lootusetus... Millegipärast oli Ayanna üsna kindel, et tegu on just sellise probleemiga ning sinine helkiv vedelik kristallist pudelis on just see õige asi. Ta jooksis Kidaia juurde tagasi ning kallas pudelist natuke tüdruku suhu. haavaga oli aega tegeleda hiljem. Mõju, mõtles ta meeleheitlikult. Palun, mõju...

Kidaia tundis mingit vedeliku huultel, selle maitse oli võõras ning veidigi ebameeldiv kuid see aitas ta teadvusele, inimesed olid veel küll varjud kuid ennast nägi ta selgelt. ta kobas taskust oma pooltuntetute kätega pistoda ja lõi selle kohta kust ta jalg veritses, ta ei saandud ka ise aru miks ta seda tegi kuid see leevendas valu ja piina mida tekitas haav.

Miseria noogutas Ayannale ning saatis teda pilguga, kui ta Kidaiat aitas. Tüdruk astus tahapoole ning vaatles enda käsi. Miks? küsis ta endalt mõtetes.

Miseria vaatas jahmunult toimunut. Mis Kidaial viga oli? Ayannat nähe, sai ta aru, et asi polnud väga hea, kui üldse oligi.Seejärel viis ta pilgu tumehaldjale ning vangutas kurvalt pead ning liikus tema poole.
,,Kas see teekond on pikk?"küsis ta vaikselt enda nimekaimult.

Trunks küsis Ayannalt"Ayanna mis sellel inimesel juhtus ja kas ma saan aidata?"