Ardamirieli rollimäng!

Miseria ohkas vaikselt ja kortsutas kulmi. ,,Noh..," lausus ta aeglaselt, pilku oma nimekaimule pöörates ja siis kõiki teisi silmitsema jäädes. ,,Mind surm ei heiduta.. Vanir ütles õigesti, et lohe on liiga tugev ja nagu Kidaia ütles, siis me teadsime, et kui lohega võitlema läheme, sureme me seal kõik või keegi meist." ütles ta rahulikult.Neidis ohkas ning tõusis istuli. Ayannat saatis ta pilguga. Haldjas oli väga tõsiselt võtnud seda surma asja, kuid mida parata. Selline kord elu juba on...

Dwarf ratsutas jõudsalt lõuna poole. Vähemalt nii ta arvas ning kuna ilm oli pilves, ei saanud ta seda ka kindlaks määrata. Kuid ta tuju ei läinud kriipsugi alla nulli. Tal oli tore hobune, lõpmatu aeg reisimiseks ning mõnusad kogemused. Ta mõtiskles, kas mitte ei peaks lohetapmist vaatama minema. Oleks midagi, millest pärast teistele juttu vesta. Ei, veelgi parem. Ta räägib, et tema aitas kaasa! Ta hambad paljastusid naeratuses. Teised päkapikud vahivad teda ammuli sui.
Lõbusas tujus pööras ta itta, et liikuda reisiseltskonnaga paralleelselt lohemäe poole.

[Olgu kas keegi mängib ka? Võiks nagu vähemalt koopani välja vedada.]

Kida vaatas ringi ning haigutas. Ta vaatas vaikselt Miseria poole kui ta rääkis ning ütles siis: [b]"Isegi kui mõned meist peavad surema me pseame üritama seda kivi kätte saada, sest kui "Härra kuri lossiskonutaja" selle peaks kätte saama pole meil lootustki elama jääda." Ta naeratas vildakalt mõeldes sellele kuidas nad peavad veel hakkama jälle koopa poole rühkima.

Ayanna jalutas puude vahel, nautides metsa rahu. Kuigi seda ei andnud võrreldagi Marynia metsaga, kus haldjas üles kasvas, oli see ikkagi haldja kodu. Mets - mis vahet seal on, milline.
Ta mõtted viisid ta paratamatult Haldjakivi tabamise juurde. Kuid need polnud rahutud mõtted. Sinnamaani olid nad pingutanud vaid loheni jõudmiseks, kuid Kivi kättesaamisele polnud nad eriti mõelnud. Kuigi ikka veel oli kohalejõudmine küsimärgi all, uskus haldjas sellesse. Kuid lohe terendas ikkagi võitmatuna näivana nende kõigi tulevikus.
Ta mõtles ka oma emale, kes ilmselt Malibrae käes piinles, kui ta veel surnud polnud. Ta tahtis nii väga ema käekäigu kohta teada, kuid meeltesõnumit Malibrae valdustesse saata oli ülimalt ohtlik. Tal oli kindlasti armeede viisi Ar'zake seda takistamas. Kui äkki prooviks...? mõtles ta murelikult. Ei. Tegelikult polnud midagi erilist küsida; ega Pimeduse Isanda valdustes hästi minna ei saa... Kuid ta tahtis kinnitust, et ema oli elus. See oli tema lootus.
Ta võttis end kokku ning saatis vaid emale kuuldava nõrga, kuid võimalikult märkamatu signaali. "Ema? Kas sa oled elus?"
Ta polnud päris kindel, mis siis juhtub, kui kutsutav surnud on. Ta ootas ärevalt, kuni ta sai nõrga vastuse: "Jah." Ta juubeldas mõttes ning seadis sammud tagasi laagriplatsile.

Miseria ohkas vaikselt ning võttis kotist järjekordse õuna. Seda mäluma jäädes, vajus ta mõtetesse.

Mirdaliel ohkas. Tulgu mis tuleb. Ta pühkis silmanurgast pisara, hingas sügavalt sisse ja läks tagasi laagriplatsile. Haldjas kohendas veidi oma juukseid ja toetus vastu ühte puud. Kuid siis tuli talle üks mõte pähe. Mirdaliel ronis puu otsa ja vaatas tagasi sinna, kust nad tulnud olid. "Me oleme nii palju verstasid läbinud, "ahhetas ta.

Ayanna lähenes laagrile. Ta tundis kuklas imelikku kripeldust, justkui keegi jälgiks teda. Ta jäi seisma ning vaatas valvsalt ringi ja kuulas metsa, kuid kõik oli haudvaikne ja liikumatu. Kuid edasi liikudes see tunne ei kadunud. Veek mitu korda kuulatas ta, kuid tulemusteta. Ta üritas end veenda, et seal pole midagi, kuid vaist ütles talle seda.
Ta nägi juba kaugelt metsa vahelt laagritule sära, kuid mõeldes sellele kripeldusele, hakkas ta muretsema, kas ta mitte vaenlasi laagrisse ei juhata. Lootes, et tuld polnud märgatud muutis ta sarnaste puude vahel üsna märkamatult suunda ning liikus põhja poole.

Miseria tõusis kiirelt istuli ja vaatas ringi. [color=blue],,Ayanna on kaua ära olnud.. mis te arvate, kuhu ta läks?"[/Clor] küsis ta murelikult teistelt. Surma teema unustas ta põhimõteliselt otsekohe, sest nii või naa poleks tema surm kellegile korda läinud.

Mirdaliel ronis kärmelt puu otsast alla. "Ka mina hakkan muretsema. Tal peab selleks hea põhjus olema. Ka Gümnastikat pole näha," tähendas ta.

Miseria kargas ärevalt jalgadele ja vaatas Mirdalieli poole. ,,Mida?" küsis ta suurte silmadega ja sisistas siis vihaselt läbi hammaste. ],,Ma lähen neile järele!" ütles ta mõttes Mirdalielile ning kinnitas noad igaks juhuks tugevamini vöö külge ja jooksis metsa.

Ayanna kuulis Miseria hüüdu, kuna ta oli laagriplatsile suhteliselt lähedal. Nüüdseks oli ta üsna kindel, et keegi oli tema selja taga ning üsna kindlasti juhatas Miseria talle tee kätte. Ta mõtiskles, kas võõras vaatab hetkel mujale. Ta lipsas kähku ühe paksutüvelise puu taha ning ronis kärmelt üles. Kripeldav tunne justkui kadus; ehk oli see tal tõesti õnnestunud? Ta lootis, et nüüd märkab ta salapärast luurajat. Ta uuris pingsalt ümbrust, kuid ei näinud kedagi kahtlast, vaid nuge täis vööga metsa jooksvat Miseriat. Ta suunurgad tuksatasid.
"Ma olen sinu lähedal," teatas ta haldjale. "Ära minu pärast muretse."

Miseria kortsutas kulmi kuid noogutas märkamatult. ,,Ma arvan, et sul on siis selleks hea põhjus!" ütles ta kärsitult ja peatus korraks. ,,Ütle otsekohe mis lahti on ja ma aitan," ütles ta käskival toonil. Tema tumedad silmad vaatasid pimeduses ringi ja ta hakkas seejärel aeglaselt edasi kõndima, vaadates uurivalt ringi.

Ayanna neelatas. Ta kartis seda tundmatut kuju, kes oskas nii nähtamatu ja kuuldamatu olla. Ehk oskas too ka mõttevestlusi kuulata?
"Kas sa ei tunne kellegi juuresolekut?" päris ta Miserialt.

Mirdaliel ehmus veidi Miseria äkilise reaktsiooni üle, kuid siis sai ta mõttesõnumi ja haldjas rahunes maha. "Olgu. Aga kui midagi on, teata kohe."

Miseria noogutas taas väga märkamatult, kõndides ekslikult edasi. ,,Tunnen, aga ei näe. Tundub,et ta on nähtamatu ja vist väga arukas, kui suudab liikuda nii hääletult, et isegi mina seda ei kuule," vastas ta, mainides sellele, et ta on haldjas. Juuksed kõrva taha lükates, vaatas ta ringi ja liikus aeglasemalt edasi.

Ayanna noogutas endamisi. Ta ootas.
Mitte midagi ei juhtunud.
Lõpuks otsustas ta raske südamega puu otsast alla tulla, laagrisse minna ja öösel topeltvalve üles seada. Kuigi kui see olend oli niivõrd vaikne ja nähtamatu, poleks isegi sellest abi olnud. Aga arvatavasti oli see miski laagrit juba märganud.
"Ma lähen laagrisse tagasi," teatas ta Miseriale ning hüppas nõtkelt puu otsast alla, saamata haiget, kuigi ta hüppas ligi kolme meetri kõrguselt. Laagrisse minnes ei tundnud ta midagi imelikku.
"Ma avastasin midagi imelikku," sõnas ta oma reisiseltskonnale ning jutustas lühidalt jalutuskäigust ning imelikust kripeldusest kuklas.

Miseria ohkas kergelt, tundes siiani, et keegi teda jälgib. Sügavalt sisse hinganud, jooksis ta otse edasi, ise süvenenult kulmi kortsutades. Otse ta ei läinud laagriplatsile.
Niimoodi edasi tormates, kukkus ta juurde peale küllili ja kriimustas end kogematta vastu teravaid kivisid. Paremal käel olid nüüd kaks sügavat haava mis mõlemad veritsesid, kuid sellest ei teinud ta välja, vaid jooksis edasi, tehes peale suure ringi ning umbes poole tunni pärast tuli ta hingeldades teiste juurde.
,,Vabandust,et hilinesin!" teatas ta istuma vajudes ja sügavalt mitu korda sisse hingates.

"Äkki oli see lohe" ütles Vanir sarkastiliselt. Talle oli jälle halb tuju tagasi tulnud. Ta vaatas kärsitult Ayannale otsa. "Kas sa siis ei saanud aru, kes see oli?" küsis Vanir Ayannalt veidi nähvaval toonil.

Kida vaatas Ayannna ja Miseria poole, oodates mida nad nüüd räägivad. Ta kiikas ka vaikselt metsa poole ja mõtles mis võis seal küll olla.

Ayanna manas esile sõbraliku naeratuse, otsustades Vanirile mitte vastu nähvata.
"Ei õnnestunud," sõnas ta. "See keegi pidi olema äärmiselt osav. Arvatavasti haldjas," pidi ta ikkagi lause rõhuga lõpetama, andes mõista, et mine ja proovi ise teda üles leida ja siis tule siia virisema.

"Või tumehaldjas," lisas Mirdaliel. "Me peaksime parem siit ära minema. Siin pole eriti turvaline. Otsime uue laagrikoha," arvas ta.

Miseria kortsutas Vaniri poole kulmi. Mis tal veel viga on? mõtles ta, ravides oma käe kiirelt terveks ja vaatas tagasi. ,,Olen Mirdalieliga nõus, aga hobused on ka väga väsinud.." ütles ta loomade poole vaadates.

Ayanna arvas: "Kui meie oleme selle kellegi sihiks, tuleb ta meile järgi niikuinii. Pigem jääme siia ja paneme topeltvalve üles." Ta libistas pilgu üle ärevil reisikaaslaste. "Mina võin jääda."
Tema mõtted keerlesid selle imeliku kellegi ümber. Kes ometigi võis olla nii nähtamatu ja kuuldamatu?

Miseria noogutas ja ajas end samuti sirgu. [color=blue],,Mina jään ka!"[/Colr] teatas ta libistades pilgu metsa poole ja kortsutas kulmi. ,,Minuarust on see jälgija väga-väga-väga tark! Ta oskab tegutseda nii,et keegi teine seda ei tea ega kuule, vaid lihtsalt tunneb!" ütles ta Ayannale murelikult.

"Ma arvan, et tema eesmärk ongi meis seda tunnet tekitada," vastas Ayanna Miseriale valjult, "sellepärast ma arvangi, et me ei tohiks liikuda. Ehk üritab ta meid minema peletada?" pani ta oma murelikud mõtted sõnadesse. Ta pelgas pisut, et ehk nad just peaksid liikuma ning siis, kui midagi juhtub, on see tema süü... Ta peletas need mõtted ning lausus: "Lähme siis ehk magama."

Miseria raputas vaikselt pead. ,,Alguses tahtsin ma küll magama jääda,aga enam eriti ei soovi.." ütles ta aeglaselt ja ohkas vaikselt. ,,Võite magama jääda. Parem puhake end välja.. Varsti on meie "suur päev"! ütles ta erilise vaimustuseta, mõeldes suure päeva all lohega võitlust.. kui see üldse toimuma peab.. ?

"Ma jään ka valvesse" ütles Vanir juba sõbralikult. Tegelikult tal ka tunne, et keegi nagu teaks, et nad seal on.

Gümnastika maandus ühe väikese tiigi juures. Ta pidi selle haisva higi maha saama. Üliõnnelikult astus ta vette ja pritsis lõbusalt jagadega. Siis jooksis ta nagu väike vallatu varsake korra veest välja perutades ja peaga vehkides ning kimas vette tagasi. Pegasus ajas vahepeal end pikali ja siis jälle püsti ning tormas ringi. Peagi ta lausa tilkus veeest. Ta raputas oma nahka paarkorda ja jäi pimedust vaikides vaatama.
Gümnastika otsustas laagrisse minna sammus. Meelte abil otsis ta teised üles ja otsis õige suuna. Vaikselt sammudes peaks ta juba poole tunniga päral olema.
Pärast natukest kõndimist tundis ta ,et keegi jälgib teda. Ta vaatas taha ja ette. Isegi meeltega uuris ta viimse kui millimeetri kümne meetri raadiuses. Ikka mitte midagi. Ma ei saa aru. mõtles ta. Kas ma kardan pimedust? See pole võimalik! Ma olen kogu elu armastanud pimedust. See ajas ta ainult rohkem närvi. Peagi sai aeglasest sammust elav samm, elavast sammust traav ja traavist galopp. Ta oleks võinud ju avada tiivad ning aga ta ei suutnud. Miski nagu takistas teda. Nüüdseks polnud tal oma keha üle võimu ja ta instinktid sundis teda aina kiiremini jooksma. Ta suutis veidi oma galoppi aeglustad. Peagi nägi ta laagrit. See rahustas teda veidi ja ta suutis veel natuke tagasi end võtta. Kuid siiski mitte piisavalt. Ta jõudis laagrisse hingeldades ja kõrvad lidus. Ta pööras otse kohe seljaga lõkke poole ja vaatas pimedusse tähelepanelikult. Siis sulges ta vaikides silmad ja asus laagri ümbrust vaikides uurima.

Kida sulges silmad, kuid kogu selle tramburai peale oli kadunud tal uni. Ta hidis silmi kinni ja üritas jääda magama ta polnud korralikult maganud jaba päevi ja nüüd kus tal veel hetk tagasi oli uni, oli see kadunud. Ta põõras ennast üritades leida paremat asendit, kuid ei midagi. Uni oli kui pühitud. Ma ei saa ju jälle kõndimise ajal magama suigatada, see on tervisele halb kui ma ei maga. Ta vähkrles veel rahutult kuid siiski ei tulnud und. Ta avas silmad ja vaatas pimedas ringi, ta silmad harjusid pimedusega kiiresti. Kida tõusis ja läks ühe lähedal asuva puujuurde. Ronides puuotsa oli ta tasa kuid ta teadis, et haldjad kuulsid teda. Sättinud ennast ühele oksale mugavalt lamama sulges ta taas silmad ja kuulas häääli mis tuli metsast ja mis laagrist..

[Vabandust et ma vahepeal ei saanud sees käia. Mul oli arvutikeeld.Teeme et Trunks on koguaeg teiega kaasas käinud.]
Trunks vaatas suurte silmadega Miseriat kuna see nii kiiresti jooksis. Ta tõusis püsti ja küsis Ayannalt mõtetes "Kas midagi on juhtunud? Miseria lihtsalt jooksis nii kiiresti metsa. Kui abi vaja siis ma võin tulla."

[Miseria läks minu arust Ayannale järgi, kuid nad on juba tagasi?]

OT: Mul on ka arvutikeeld, käin vähem sees

Miseria silmitses kõiki tähelepanelikult ning kortsutas kulmu. Ta tõusis püsti ning mitte kellelegi aru andmata läks metsa. Ta vaatas tähelepanelikult ringi ja seisatas hetkeks. Tüdruk vaatas igale poole ning märkas kaugemal virvendust. Kahtlemata algaja, mõtles Miseria muiates ja lähenes sinna, kus oli virvendust märganud.

OT : Miseria , kuule, sa ei saa ju niilihtsalt märgata mingisugust virvendust kui teised seda ei näinud? T__T

OT: Kuule, sa hakkad üle piiri minema, Murtagh. Sa oled viis korda võimsam, kui kõik teised siin kokku. Sina tead, mis meil plaanis on, sina tead, kus lohekoobas on, sina tead, kes meid varitseb jne. Sa lähed liiale.

(Minu arust ka. See pole enam loogiline rollikas. Sinu üleolek läheb tõesti juba liiale)

OT: Eem... Ma ei tea, mis teid varitseb. Ja nagu suht te ei saagi virvendust märgata, kui teie olete laagriplatsil ja mina olen metsas

OT: Mina ja Miseria, kes me juhuslikult oleme mõlemad haldjad, ei märgnaud seda. Ja kuidas sa üldse teada said, et me Haldjakivi otsime? Kuidas just nimelt sina teadsid, kus lohekoobas on?

OT: Võibolla te lihtsalt ei vaadanud selle mõttega, et seda näha? Tegelt ma ei mäleta, kuidas ma teada sain, te vist tegite sellest meeltevestluse ja meeltevestlust kuuleb juu Lohekoopa teadmise põhjus oli eespool juu.

OT: Meelevestlust saab ka väga edukal varjata. Siis on seda raske lugeda. Otsusta ära milles Miseria on tugev ja milles mitte. Ja kui palju ta teab. Näiteks Gümnastika on tugev lendamises ja üldise meeltega seotud värkides. Füüsilises võitlemises aga nõrk ja joostes väsib ta kiiremini kui tavaline hobune ,kuigi võib vajaduse korral kiiremini joosta.

OT: Igatahes, Murtagh, see läheb üle piiri ja punkt.

OT: Ma juba tean, milles ta tugev on Võitlemises, nii meeltega kui ka füüsiliselt, üldse on ta meeltega seotud asjades tugev ja ta näeb hästi ka kõige pisemaid asju. Oskab ka võluda. Aga näiteks ennustamine, selle koha pealt on ta suht null.

OT: Jah, ja see on ta ainuke viga? Einoh, täitsa lõpp. :/ See läheb tõesti liiale.

OT: See oli üks näide nendest! o_0
Ta ei oska loomadega suhelda, ta ei oska hästi ujuda, ta ei oska lennata jne.

(Lennate ei saagi tumehaldjas osata, ujuda pole ju vaja)

[Minuarust on totter kõikvõimast mängida.
Parem on siis juba kohe minna ja hävitada see paganama lohe, võtta omale see kivi ja vsoo.. Rollikas on läbi .. sama... seda rollikat poleksi pidanud üldse tegema, T__T]

OT: Ta ei olegi kõikvõimas! o_0 Mis ma nüüd siis tegema pean? Ennast ära tapma selle eest, et ta õppinud on? Või et ta üldse sündis??

OT: Aga näib küll, et on ..

OT: Ei ole juu. Okei - Miseria ei oska rääkida, ta ei suuda liikutada, hingamine katkeb iga viie minuti tagant, ta ei näe, ta on kurt jne. Sobib??????????????????????

(Kuidas sa saad ta järsku selliseks tegelaseks teha??? Ole normaalne)

OT: Sa ei tohi teda lihtsalt igas asjas nii tugevaks teha! Nt. ta võib ju kuulda nii nagu teisedki haldjad ja näha samamoodi! mitte, et kümme korda paremini.