Ardamirieli rollimäng!

(Ah. Ise tead )

Vanir laskis veel võlujõuga nooli, kuid mõne aja pärast said tal nooled otsa. Võluväge ta enam kasutatada ei julgenud, ning talla tuli pähe ainuke võimalik mõte. Niisiis ta hüppas tuulekohinale selga, ning võttis välja mõõga. Ta ratsutas kiirelt lahinguväljale, kust kahjuks kõik said teda näha ja hakkas tapma. Roheliselt kiiskav tera vihises õhus ja tappis palju orke.

Miseria oli väga jahmunud, kui nägi Vaniri nende hulgas. Kas ta mitte ei olnud lahkunud ? Selle üle pikemalt mõtlemata, virutas ta orkil mõõga läbi rindkere ja pühkis käega üle näo, kui orki veri talle näkku pritsis. ,,Vastik!" ütles ta valjult ja ta ratsu kappas edasi, mööda orkidest, keda Miseria tappa üritas.

Miseria oli tapnud juba üle viiekümne orki ning neid vajus sinna üha rohkem ja ühe rohkem. Üks suur ork hüppas hobuse ette ning Miseria lõikas tal pea otsast.

Trunks nägi Vanirit ja hüüdis"Vanir!Sa oled tagasi!".Ta oli rõõmus et vanir tuli tagasi ning see millegi pärast andis talle jõudu juurde ja virutas 3 orkil korraga pea maha.

Ayanna naeris Gümnastika sõnade peale, kuigi võitlus polnud tegelikult põrmugi naljakas, ning tõusis iseseisvalt õhku hõljuma. Ta kerkis kõrgemale ning ükski ork ei saanud talle sellel kõrgusel pihta. Ayanna sihtmärk oli välja selgitada, kas ka sellel seltskonnal oli kaasas Ar'zake. Arvatavasti oli. See tundus loogiline.
Ta hõljus, olles end hoolega kilbiga katnud, metsa poole. Õigesti tegi; kohe raksatas vastu kilpi üks oda ning keegi loopis haldja pihta mõõka, kuid see lendas haledalt mööda. Ayanna märkas kaugemal üht musta kuju ning kartis juba vastust. Imelik, et ainult üks, mõtles ta. Malibrael on ju kiire... Küllap see on üks paiksetest, arvas ta. Teised on veel teel. Ta sirutus ettevaatlikult meeltega tundmatu poole ning kohtas jalamaid vastupanu. See vastane oli tugevam kui eelmine. Õnneks oli Ayanna puhanud ning lootusrikas. Ta ei teinud midagi, ainult hõljus märkamatult aina lähemale.
Ja äkki see tuli. Ayanna jõudis napilt ligi sajale kuumakäsklusele vastata ning selleasemel, et enda jõudu rohkem kulutada, suunas ta loitsud tagasi, kuigi seegi võttis energiat. Vastane polnud loll ning blokeeris need ära, suunates need enda taga maasse. Ayanna valmistus ise ründama, kui leidis, et needsamad viiskümmend käsklust lähenevad talle altpoolt. Muidugi! Vastane polnud neid mitte hajutanud, vaid tema poole tagasi saatnud! Ta vastas siis käsklustele külmaga ning jahutas need maha. Ta suundus ettevaatlikult vastase meelte poole, hoides samas tugevat kilpi.

Vanir muudkui tappis orke, kuni ta nägi, et Gümnastika ja Ayanna võitlevad võluriga. Vanir tormas sinnapoole, võttes kokku oma viimset võlujõudu, hüüdis ta Elender elberethl ja viskas oma mõõga Az'raci poole teele. Mõõk lendas kiiremini, kui tuul, ning tabas kindlalt märki, hakates Az'racki kehas helendama, ning lõpuks käis kõrvulukustav klirin, kui mõõga kõrval ümbruses kõik silmipimestava valgusega plahvatas. Vanir naeratas, kuid kukkus samal hetkel kurnatusest maha. Tema juurde tulid paar orki, kuid Vanir võttis välja teise mõõga, ning tappis nad olles ikka veel nõrk. Vanir minestas. Tema mõõk helendas seal, kuhu ta jäänud oli.

OT: Damnnnn. Miks ta peab viis korda päevas minestama? Ja kas see natuke liiga võimas polnud? >.<

Ayanna jaoks käis kõik väga kähku. Keegi saatis võlukunstist helendava mõõga teele ning ta pidi korraks võluketta oma jalgade alt kaotama, et selle eest kõrvale põigata. Olles paar meetrit kukkunud, taastas ta selle ning jäi mõõka jälgima. See tabas Ar'zaki täpselt südamesse. Täistabamus, mõtles ta rahulolevalt, kuigi seda polnud teinud tema. Aga järsku ta taipas, et oli teinud vea, helendav plahvatus paiskus täie hooga tema poole. Ta teadis, et kilp ei pea seda võimast võlukunsti kinni ning ta ei jõua ka eest ära hõljuda ning kaotas võluketta, kukkudes lihtsalt maha. Ta langes mitmete meetrite kõrguselt kõhuli, nii et õhk lendas kopsudest välja ja lõi haldja hingetuks. Kuid see oli saavutanud oma eesmärgi: plahvatus rullus üle tema, kõrvetades ainult pisut ta juukseotsi. Ar'zaki surmapaigast hakkasid ümberringi levima mustad lained. Ayanna jäi veel veidikeseks lamama, taastades normaalse hingamisrütmi ning seejärel püsti tõustes. Ta tundis valu randmes ning leidis, et käeluu oli kukkumisel murdunud. Ta leevendas valu ning pani luu paika, kuid kokkukasvatamiseks polnud aega.
Ta vaatas ringi, otsides selle võlukunsti allikat. Ta nägi maas lebavat Vaniri ning talle sai kõik ühe hoobiga selgeks. Oh sind küll, mõtles ta ning jooksis poisi juurde.

[Ma ei saanud aru, Orkid on surnud siis ?]

Miseria kukkus hobuse seljast maha, kui mingisugune laine oli teda tabanud. Hakkamata arutama, mis asi see oli ja üldse, tõusis ta kärmelt püsti ja vahtis enda hobust, kes hirnatas pööraselt. Mõtlemata midagi, hüppas ta hobusele selga, kes paigal eriti püsida ei tahtnud. Mõõka valmis hoides, viis ta pilgu Ayannale ja Vanirile. Viimane tundus olevat kas haavatud, aga igatahes polnud temaga kõik kenasti.
Hobusega kohale ilmunud, hüppas ta tolle seljast maha ja kummardus kiirelt Ayanna kõrvale. ,,Ma saan pärast ta terveks ravida, kui seda vaja on .." lisas ta rõhutades ning vaatas tüdrukut. ,,Me peaksime kiiresti tegutsema.." lisas ta veel ning vaatas Gümnastikale otsa, tehes kindlaks, et kas pegasusel on ka kõik korras.

Trunks lendas Välgu seljast minema kuna mingi laine lõi. Tal ei vadanud kuna ta lendas kuklaga mööda oksa ja kukkus oimetult maha.

Mirdaliel tundis midagi ebatavalist. Siis tabas teda mingi laine. Haldjas kukkus pikali. Kui ta end püsti oli ajanud, nägi ta, et Vanir lamab oimetult maas, ja ta ohkas.

(Sorry. Ma ei tahtnud nii võimast teha)

Vanir oli kaotanud liiga palju väge. Tal polnud iialgi sellist tunnet olnud, nägu täielik väe kaotamine. Ta oli oma mõtetes kinni. Ta ei saanud tagasi maa peale. Peamine võimalus oli surm...

(Tundub et hobused ei kukkugi ümber.)

Gümnastika oli just järgmise orki kallale asunud kui teda tabas laine. See ehmatas teda ja ta tegi paar kukerpalli õhus ning kaotas tasakaalu. Löök oli nii tugev ,et lõi ta hingetuks. Tasakaalu sai ta kiiresti tagasi. Ta maandus ja vaatas Vaniri. Oh, kuidas ma teda vihkan vahest. mõtles ta. Ta läks Vaniri juurde ja andis talle õige pisut energiat. Vaniri hobune jooksis tema juurde ja lasi end pikali. Kahekesi said nad Vaniri hobusele selga. "Ravitsege neid kes seda kõige rohkem vajavad. Ja mitte võlukunstiga. Ma ei tea mis võib veel juhtuda. Parem säästame oma energiat. Peasi et me siit kiiresti ära saame. " ütles ta. Ta märkas et Ayanna käsi on murdunud. "Pane talle puukooretükk ümber. See peaks aitama."ütles ta Miseriale(päriselt aitaks see kohe kõvasti). Ise asus ta meeltega ümbrust uurima.

Miseria vaatas millega Gümnastika just hakkama oli saanud ja noogutas. Pegasusel oli hea mõte. ,,Ma oskan ka taimede abil ravitseda ja teen siis nii nagu sa ütlesid, ma ei kuluta selle jaoks energiat. Ma nüüd arvan, et me võiksime ka siit kiiresti minema minna,sest mul on tunne, et see kõik ei ole läbi," lausus ta vaadates igale ühele korraks otsa ja seejärel otse.

Trunks ärkas üles ja nägi et Välk oli pikali. Ta tõusis püsti ja vaatas Välku ning tal hakkasid pisarad voolama. Ta mõtles samal ajal Vaene Välk!Mina olen süüdi.Miks ma pidin kaasa tulema. Kui ma poleks tulnud siis oleksa ta terve.Tal läksid järsku silmad suureks kui ta nägi, et Välk tõusis püsti ja hirnatas. Trunks jooksis Välgu juurde ja kallistas teda kuid kui ta kallistamise lõpetas nägi et ta jaki peal on verd. Ta vaatas ennast ja nägi et temal haavu pole ning järsku nägi Välgu haava. Ta vaatas kuidas Välk viskas pikali. Ta mõtles et Välk tahab et ta teda raviks. Järsku käis niutsatus. Trunksil tuli meelde et tal oli hundipoeg kotis ja ta lasi hundipoja kotist välja. Hundipoeg läks hobuse juurde ning tahtis Välgu haava lakkuda kuid Välk hakkas kartma ja proovis püsti tõusta. Tal see ei õnnestunud kuna jalg oli tal päris nõrk. Hundipoeg lakkus haava kuni järsku verejooks pidama jäi. Välk muutus rõõmsaks ja Trunks Võttis nööri ja taimi ning tegi Välgule loodusliku sideme.

Kidaia oli kukkunud kuid ajas end taas püsti, ta kutsus Sethi ja vaatas ümbruses ringi.

Ayanna vastas Gümnastikale: "Ma ravitsen seda ise, siis, kui olen kindel, et mul väge muuks vaja ei lähe. Seni hoian ma seda lihtsalt paigas."
Ta vaatas ringi ning uuris, kas kõik orkid on surnud. Olid. Selle salgaga saime hakkama. Ta vaatas ohates Vaniri.
Üks ork, kes oli lihtsalt uimaseks löödud, ajas end Gümnastika taga püsti. Ayanna hüppas talle vastu ning oleks peaaegu juba orki elu lõpetanud, kui talle tuli parem idee. Ta halvas orki võlukunstiga, nii et see ei saanud liikuda ning otsustas natuke uurida.
"Palun mind elama..." viiksus ork lipitsevalt vigases inimkeeles.
"Ma teen seda, kui sa vastad paarile küsimusele," teatas Ayanna lihtsalt.
Ork vigises veel veidi ja siis nõustus pikkamööda.
"Mida Malibrae teil teha käskis?" alustas Ayanna.
"Mina ei teadma, pealik seda teab. Käste teid maha tappa, välja arvatud miskine kuningas ja haldjas..."
"Olgu," sõnas Ayanna, kuuldust pisut jahmununa. "Kust tuli see Ar'zak?"
"Meie pealikku Ar'zak oli see, tema saama Isandalt sõnumid," vastas ork.
"Kas sa tead midagi Malibrae edasistest plaanidest?"
"Ei, keegi mulle ei räägi, aga ma arvan, et ta saatma teisi teid tapma. Tal olema veel palju tuhanded orke ja kümned Ar'zaked. Tuleb," teatas ork.
"On sul veel midagi mulle rääkida?"
"Ei, haldjas Ayanna," teatas ork teistsuguse häälega. Ayannat jahmatas selle sarnasus ühe teise häälega, häälega unenägudes... Ta võttis mõõga ja pistis orki sellega läbi.
"Me peame jalamaid minema hakkama," teatas ta lihtsalt ning pistis mõõga tuppe.
Teda jahmatas, kelleks ta oli saanud. Külmavereline võitleja. Kunagi polnud ta suutnud mitte kedagi tappa. Aga nüüd... Ta väristas õlgu.

Kidaia märkas jälgi mis läksid neist edasi. ta ütles Ayannale: "Ma usun, et paar kolm orki on saadetud ülespoole, vähemalt on sinnapoole viivad jäljed. Kui mõni neist on ettepoole läinud ei saa neid seal olla rohkem kui kolm."

OT: Miks kogu aeg kõik ütlevad midagi mõtetes?`Ja alati Ayannale? Ja kas Vanir on nüüd oma hobuse seljas? Ta ei püsi ju seal.

Ayanna noogutas.
"Ma lähen ja vaatan."
Ta jooksis mööda jälgi edasi. Need kadusid puude vahele ning ettevaatlikult, kilbiga kaetult, läks haldjas puude vahele. Varitsusi polnud ning ta liikus aina kiiremini edasi. Ühel hetkel jäljed lõppesid. Ta jäi sinna seisma ja mõtisklema, kui talle langes peale võrk. Haledad, mõtles ta ning purustas võrgu kiud võlukunstiga. Orkidel vajutas ta lihtsalt paar veresoont kokku ega vaevunud mõõka välja võtmagi. Ta jooksis jälle tagasi.
"Korras. Pole enam kedagi Malibraele sõnumeid viimas. Kuigi ma kahtlustan, et tal on omad viisid teada saamiseks," lõpetas ta, mõeldes orki häälest kostnud toonile. Oi ei... mõtles ta järsku. Siis kuulis ta läbi selle orki kõike!
"Hakkame kohe minema," ütles ta ning hüppas mornilt, küsimata Gümnastikale selga. Ahjaa, Vanir. Ta toetas siis poissi pisut võlukunstiga, et too sadulast ei pudeneks ning ütles Gümnastikale: "Hakkame minema."

Gümnastika vastas: "Okei." Ta hakkas galopeerima ja kõik ellujäänud hobused tegid seda sama. Gümnastika ei teinud kiirgaloppi vaid aeglasemat et rohkem vigastatud hobused maha ei jääks. Kui enne oli olnud Gümnastika rõõmsameelne ja lõbusa sammuga, oli ta nüüd kurvameelne, mõtisklev ja loiu sammuga.

[Mina ei ütle sulle midagi mõtte teel juuh ]

Miseria vaatas kuidas Ayanna orkiga rääkis ja kortsutas kulmu. ,,Noh, haldjaid on tegelikult siin neli, ..." lausus ta vihjates nii endale, Ayannale,Mirdalielile kui ka enda nimekaimule, kes oli tumehaldjas, kuid siiski ka haldjas.
Miseria seadis end mugavamalt hobuse selga istuma ja patsutas õrnalt enda ratsut, kes hakkas Gümnastika järel minema.

[Aga Mirdaliel?]

[Ups, kohe parandan ära Unustasin . ]

Vanir oli elu ja surma piiril, kuid tema elutahe oli tugevam. Ta teadis, et vähemalt ühe ülesande ta peab veel maises elus lõpetama. Nii ta ärkaski ja hakkas hingeldama, tundes end väga väsinuna. Ta oli Tuulekohina sadulas, kes edasi jooksis. Vanir nägi ka enda kõrval teisi reisikaaslasi, kes olid ka võimsatel, kuid väsinud hobustel. Siis aga äkki Vanir kahvatas. Talle tulid eelmised sündmused meelde, kuidas ta oli liiga palju võlujõudu kasutanud, kuid see polnud üksnes tema võim, mis selle võimsa plahvatuse tekitas. Suurt osa mängis selles mõõk. Mõõgal oli võlujõud. Vanir üllatus selle teadmise peale, kuid see pidi tõsi olema, kuna ta ise poleks iialgi suutnud seda loitsu nii võimsaks tekitada. Aga mis Vaniri häiris? Vanir kobas oma külgi ja nägi, et tema mõõk on kadunud. Vaniri ehmatus oli suur. Vaevaliselt pööras ta Tuulekohina ringi ja hakkas arvatavasse lahingupaika sõitma, kellelegi midagi ütlemata, sest ta oli juba iseloomult põikpäine.

Miseria vaatas ümber ringi ja seejärel tagasi. Tundus, nagu orkid ei tahaks nendest nii kergelt ära öelda ja talle tundus, nagu varsti tulevad nad tagasi.
Pisut uimaselt patsutas ta oma hobust ja libistas pilgu Vanirile ja ta suu vajus lahti, kui nägi, et koht, kus Vaniri hobune oli ratsutanud enne, oli nüüd tühi. Vaikselt kulmi kortsutades, sundis ta oma hobuse peatuma ja keeras end ringi ja traavis hobusega Vanirile järele. ,,Parem on tagasi minna, Vanir," lausus ta noormeheni jõudes ja ise ikka veel kulmi kortsutades.

[Tehke nagu ma oleks kogu aeg teiega, onju?]

Gümnastika märkas et Miseria oli tagasi pöörand, VAnirile järgi. Ta hirnatas hobustele et nad seisma jääksid ja ootaks. Ise jooksis ta Miseria ja Vaniri järgi.

Miseria vaatas Gümnastika poole, kes oli nendele järele jooksnud. Seejärel vaatas ta jälle Vaniri. ,,Miks sa tagasi pöörduda tahad? Seal pole enam midagi, laibad , kõik!" lausus ta vaadates platsi poole, kus nad võitlesid ja vangutas kurvalt pead. Kõik väärisid elu, isegi orkid, kuid mis tehtud see tehtud. Nad tegid seda puhtalt enesekaitseks.

Ayanna leidis, et Vanir on ärganud ja kohe eemaldas võlukunstitoe. Mida vähem väge raisata, seda parem. Ta ei pannud tähelegi, et Vanir tagasi pööras, kuna ta oli süvenenud oma (põhiliselt pessimistlikesse) mõtetesse.

Gümnastika uuris mis Vaniri sundis tagasi tulema. Ja siis jäi talle silma Vaniri mõõk. Ta hirnatas et võita Miseria tähelepanu ja kui Miseria tema poole vaatas noogutas ta mõõga poole Arzaki südames. "See on käinud läbi kõikide põlvkondade, tema suguvõsas."

Miseria vaatas mõõga poole ja hüppas hobuse seljast maha ja läks mõõga poole. Jõudnud kehani, kortsutas ta kulmi ja tõmbas mõõga mitte just kõige kiiremini välja, kuid Vaniril läheks sellega vist rohkem aega. Saanud mõõga lõpuks välja, ohkas ta raskelt ja lausus ühe haldjakeelse sõna ning mõõgalt tuli veri maha. Muianud vaikselt omaette , jalutas ta mõõgaga Vaniri ja Gümnastika poole. ,,Me peame nüüd kiirelt edasi minema..." lausus ta paigutades Vaniri mõõga tema mõõgatuppe ja istus enda hobuse selga tagasi.

Gümnastika pööras otsa ümber ja galopeeris tagasi teiste juurde. Taa vaatas tagasi ja ootas kuni ülejäänd kaks hobust järgi jõudsid. Gümnastika hirnatas Vaniri hobusele et too tema kõrval püsiks. Muidu Vanir läheb veel nii tagasi ja seda ei saa lubada et ta ära kaob. Ta oleks liiga nõrk omapead. Siis hirnatas ta teistele korra ja hakkas taaskord ees minema. Vaniri hobune püsis kogu aeg tema kõrval.

Miseria kappas enda hobusega Vaniri teisele poolele, hoides kordamööda pilku nii Vanilil kui ka teel. ,,Tema suguvõsa peaks olema siis vist väga suur.." lausus ta mõtteteel Gümnastikale , ja seda ka üsnagi rahulikult. Tegelikult pole ta kunagi Vaniri teadnud ja seega oli ta lihtsalt uudishimulik.

"Jah, ikkagi kuninglikust soost. Huvitav kas ta isa ka noorest peast selline oli? Kuigi minu meelest on tema alati olnud selline... kangekaelne. Loodetavasti saab ta sellest kiiresti üle. Tema kangelaslikus võib talle ükskord maksta elu." kostis Gümnastika. Silmanurgast hoidis ta Vaniril silma peal.

Miseria vangutas vaikselt pead:,,See oleks tõesti kahju, kui keegi enda elu kangekaelsuse pärast kaotaks. Tuleb tõesti loota, et ta oma kangekaelsusest üle saab," lausus Miseria seekord lihtsalt otse vaadates.
,,Sa oled teda alati tundnud? Ma mõtlen Vaniri ... Sest niipalju kui mina teda tunnen, siis olen näinud mina teda ainult kangekaelse jõnglasena.." lisas ta vaikselt ohates.

"Mitte üldse kaua. Meie esimesel kohtumisel avastasime Ayannaga ta suure orki salgaga võitlemas. Me isegi päästime ta. Ja siis oli ta sama kangekaelne. Okei, võib olla natuke vähem jonnakam." ütles Gümnastika mille lõppetuseks tuli naeru turtsatus.

Ka Miseria turtsatas . ,,Noh, ja mind nimetati kodus pirtsutajaks ..." lausus ta teatraalselt silmi pööritades ja köhatas seejärel.,,Aga sina ? Sinu perekond on ka väga iidne?" küsis ta vaikselt.

Vanir ei suutnud midagi öelda, kuna ta oli veel väga nõrk. Ta ainult noogutas ja lasi Tuulekohinal ennast kanda, kuhu iganes. Peaasi, et tema mõõk kaasas oli. See oli reisil ainuke Vaniri varandus. Vanir mõtles veidi olukorra üle järele ja jäi järsult magama.

"Ma ei tea... Ma ei tea midagi oma emast ega isast. Ma ei tea isegi kas nad elus või surnud. Ma kasvasin oma sõpradega." vastas Gümnastika ja ta hääle toon polnud enam lõbus aga sealt ei olnud ka märki kurbusest.

Miseria kergitas vaikselt kulmi.,,Mul on kahju.. Aga mina olen ka midagi jooksiku sarnast.. Ma olen kodust juba väga kaua eemal olnud .." lausus ta samuti mitte just kõige lõbusamal toonil, kuid ta oli rahul enda saatusega.

"Mis juhtus?" küsis Gümnastika uudishimulikult.

Miseria kehitas õlgu:,,Mitte midagi erilist.. Ma olin lihtsalt teistest kõige uudishimulikum ja mulle meeldis alati riskida ja peaks mainima, et see meeldib sulle ka siiamani.." vastas ta alahuulde hammustades. ,,Kui sa saladusi oskad pidada, siis ma võin sulle öelda ka teise põhjuse , miks ma haldjakülast lahkusin.." ütles ta veel vaiksemalt mõtteteel.

Trunks nägi et teised on juba hobuste seljas ja hüppas Välgu selga. Ta ratsutas Gümnastika kõrvale ja küsis"Kas me jätkame teekonda? Või läheme koju ja laseme Vaniril paraneda."

"Jätkame. Vanir piisavalt sitke ja ta peab vastu. Ma loodan vähemalt." vastas ta Trunksile. Siis pöördus taas Miseria poole ja ütles talle: "Võid mind usaldada. Ma annan oma sõna ,et ei avalda kellegile." See oli teistele mitte kuuldavalt.

Miseria vaatas Trunksile otsa ja seejärel Vanirile. ,,Ta peab vastu.. Kui ta ärkab, siis vaatan, kas saan temaga rääkida selle kohta, et kas ta vajab mingisugust ravimist..." lausus ta . Magamise kohta sai ta aru sellepärast, et Vanir hingas ühtlaselt ja rahulikult.
Mõne hetke pärast vaatas ta Gümnastikat. Veidi veider oli ühtäkki usaldada saladust pegasusega jagada. Peagi ta lihtsalt ohkas ja noogutas:,,Haldjad avastasid, et ma suudan mõrvata külmavereliselt. Nad ise ka ei tea selle põhjust ja nad räägivad, et keegi meie suguvõsast võis olla jõhker haldjas ja nüüd on need geenid minu peal tööle hakanud.. Osad hoidsid minust lihtsalt eemale ja ma arvan, et see oli neile kergendus, kui ma üldse minema läksin," lausus ta vaikselt, nukker noot hääles kõlamas.

Gümnastika noogutas mõistvalt. Tegelikult ei mõistnud Miseriat täielikult. Teda poldud kunagi nii eemale tõugatud. Tema sõbrad ja liigikaaslased võtsid ta alati sõbralikult vastu. "See pidi raske olema kui nii eemale tõugatakse." kostis ta vaid, arutades omaette veidi.

Miseria kehitas taaskord õlgu. ,,Ma lahkusin ise. Nad lihtsalt kartsid, et ma võin kedagi vabalt mõrvata, olgugi, et ma hoidsin neid , isegi siis, kui nad ei julgenud minuga rääkima tulla, kartes tõesti, et ma võin neile noa kõrri lüüa..." . Miseria pööritas silmi. ,,Aga see enam vahet ei oma.." lausus ta vaadates taeva poole.

Gümnastika vaikis. Huvitav oli see ,et see ei tekitanud temas mingit vastuolu ega ei muutnud ka suhtumist. Kuigi ta vaatas Miseriat nüüd natuke teise pilgu läbi ei muutunud Miseria tema silmis mitte halvemaks, vaid vastupidi. Ta hakkas Miseriat paremini mõistma. Ning Gümnastika jaoks oli seegi väga suur samm ,et Miseria üldse usaldas talle selle saladuse. Tema poleks iial sellest kellegile rääkinud. Ja ammugi mitte sellisele nagu ta ise oli.

Kidaia ratsutas salga ääres. Ja ravitses veidi ühe salviga Sethi haava mille üks ork oli tekkitanud, kuid õnneks oli ork teda ainult riivanud. Kida määris haavale salvi peale ning kattis siis selle riidetükiga.

[Ma vist lahkun sellest rollikast. T_T]

[Äärmisel juhul polstitan harva.>___<]

[Miks? Ära lahku.... ]