Ardamirieli rollimäng!

OT: Mängi normaalselt, vaat seda võid sa küll teha. Kirjuta, et Miseria samuti midagi ei näinud ja ongi kõik. Ms probleem on? o.0

OT : Väga kena, kas kõik on nüüd rahul ja rollikaga võib edasi minna?

OT: Miks ei või? vahepeal oleks ka võinud ju kirjutada. aga fakt on see, et Miseria (tumehaldjas) seda kedagi ei näinud.

OT : Nõus .. suht natuke ebaõiglane on see värk, et järsku tema nägi ja meie mitte, aga okei.. unustame selle and let's return to our role play ;d

OT: Aga põhimõtteliselt ma ei õelnud, et see oli tõesti keegi. Võibolla ta nägi valesti? Aga lõpetame nüüd selle vaidlemise.

Miseria jõudis suure puuni ja nõjatus selle najale. Kergelt ohates vaatas ta ringi ning vajus istuma. Ta oli veidike väsinud.

Mirdaliel ohkas ja läks teistest veidi eemale. Olles veidi mõtisklenud, tuli ta tagasi. "Ma võin ka valvesse jääda. Minul pole hetkel mingit vajadust magada." Haldjas leidis ühe kuuse, ning puges osavalt okste vahele, et isegi hoolikal vaatamisel, oli teda raske märgata.

Õhtu oli saabunud ning Dwarf ronis vaevaliselt hobuse seljast maha. Reied olid tal valusad ja pisut marraskil, kuid see ei häirinud päkapiku meeleolu. Nüüd ta reisis just parasjagu teiste tegelaste kuuldekaugusest väljas. Aeg-ajalt ta kontrollis, kas liiguti ikka veel samas suunas. Nüüd ta jälle tasapisi hiilis enda teada teiste poole. Jah, ta kuulis hääli, mis tundusid olevat ärevil, kuid taas haldjakeeles. Osalt oligi ta lahkunud sellepärast, et ta ei mõistnud seda keelt ning pidev tundmatu mula kuulamine tüütas ära.
"Phäh," häälitses ta, kuuldes taas kedagi haldjakeeles midagi ütlemas.
Ta läks tagasi oma hobuse juurde, kes parasjagu krõmpsutas rohtu. Dwarf naeratas ning hakkas samuti sööma.

Miseria ohkas vaikselt, ajas end püsti ja hakkas laagri poole sammuma. Linnud lendasid tema pea kohalt üle, loomad sahistasid põõsastes, kuid Miseria ei pannud neid tähele. Tema mõtetes oli vaid üks - Malibrae.

Miseria vaatas kaugenevat nimekaimu ja siis Mirdalieli ja kehitas õlgu. ,,Kõigil korraga poleks hea magama jääda.. Mõned peavad puhkama ka!" ütles ta vaikselt, olgugi,et tal polnud midagi selle vastu, et teised valvel oleksid. ,,Ma jään vist siiski mõneks ajaks magama ka," teatas ta lõpuks kui oli natuke mõelnud. Haldjas heitis murul pikali ja vahtis tähti kuni lõpuks ta silmad kinni vajusid.

Miseria jõudis tagasi laagriplatsile ja vaatas seal olijaid. "Ma arvan, et ma puhkan ka pisut," ütles ta murule pikali heites. Ta ei nimetanud kunagi seda seisundit magamiseks, kuna ta ei maganud otseselt.

OT: Jällegi. Miks tumehaldjad ei peaks magama?

OT: Nad magavad küll! Ma ei õelnud, et nad ei maga, tema lihtsalt ei soovi sel hetkel magama jääda, kuna tema ümber on isikudi, keda ta täielikult ei usalda. Usaldab, aga mitte täielikult.
Ja ma ei saa aru, kas te kritiseerite nüüd minu iga lauset ja iga sõna? Loete kõik asjad mitu korda üle, et oleks midagi, mida mulle jälle ette heita? Just saime ühega ühele poole, pole mõtet jälle alustada!

OT: Olgu, vabandust... Sellest "kunagist" jäi täpselt selline mulje, et ta ei maga kunagi. Ja noh, ma olen tükk aega juba kannatanud ka. Kust ta ikkagi teada sai, et me just Haldjakivi jahime?

OT: Sõna "kunagi" kasutasin ma selle pärast, et ta ei nimetanud seda magamiseks, kui ta sellises seisundis oli
Võimalusi on palju. Rääkisite sellest meeltes, läksite selle poole ja on suht ilmne, et ta saab siis aru jne.

(Kuidas ta oskab meeltesuhtlust vahelt lõigata ja kuulata??? Kuidas ta teadis, et haldjakivi seal on, kuhu me läksime???)

OT: See, kuidas ta Haldjakivist teab, on alguse pool ära selgitatud^^

OT: Siinseid meeltevestlusi ei saa kuulata.

OT : Noo jälle vaidlus, kena.. Kas rollikaga ei võiks lihtsalt rahulikult edasi minna, now?

OT: Ma olen niigi kaua kannatanud.

Kiida haigutas istudes oksal ja vaadates vaikset laagrit. Toetanud pea vastu puutüve jäi ta suigatama kuid mõne hetke pärast magas ta juba päris sügavalt.

OT: Seda, et ei saa kuulata, ei olnud ennem mainitud, onju? Kus ma seda teadma pidin?

(See peaks nagu loogiline ju olema. Miks siis üldse seda vaja on???)

OT: Jääge vait oma selle tülitsemisega. Palun.

Mirdaliel ronis ülespoole ja jäi mugavalt ühele oksale kükitama. Siin ma nüüd olen, nagu mingi... kütt, muigas ta, ning muutis asendit. See oli juba parem.

OT: MVTs on nii, aga seda on mitu korda mainitud, ka siis, kui sa juba siin olid.

OT : Eino, ausalt ka,lõpetage?


Miseria kortsutas läbi une kulmi.
Unes nägi ta oma ema ja kogu haldjapere, kes tal on ja olid olnu ning siis mingisuguseid võõraid.Kostusid hüüded, millest haldjas ise aru ei saanud, kuid siis hakkasid võõrad tapma tema perekonda ja teisi lähedasi kuni järg jõudis temani. Unes oli ta veel kõigest kümne aastane. Võõrad pöördusid tema poole, silmades külm säde ja astusid tema poole ... Miseria ärkas karjatades ülesse ja ahmis õhku ja viis käega üle lauba, mis oli higine. Ta pole ammu õudusunenägusid näinud ja see oli tõesti tema jaoks jube. Näha pealt enda lähedaste mõrvamist! Hingeldades istuli tõusnud, vaatas ta taeva poole. Õhk oli jahe ja tal hakkas kiirelt külm ning ta pani käed omale ümber, ise vaikselt hambaid plagistades.

OT: Mina ei oleks üldse siin vaidluses, kui teie ei loeks minu sõnu kümme korda üle, et midagi kritiseerida, onju? Teie lõpetate, lõpetan ka mina.

OT: Murtagh - Ära õigusta. See paneb neid aina rohkem süüdistama. JA ära hakka vastu süüdistama. Lõpeta sina õigustamine nemad lõpetavad süüdistamise. Kui nad süüdistavad ära vasta. Lihtsalt mängi oma rollikat edasi. JA õpi. Ära korda viga. Ülejäänud - Ärge küsige (nt. Kust ta teada sai???). Ta alustab enda kaitsmist. Kui inimest mõõgaga rünnata kaitseb tema oma kilbiga. Parem öelge talle mis ta valesti tegi.
Ja nüüd! Tagasi rollikasse! MA ei taha et keegi mu postitusele vastaks! Järgmises postituses ei tohi olla ei sulge ega OT'e!!!

*Heh^^*

Miseria võpatas ärkvele, kui tundis kuumust. Vihastades vaatas tüdruk ringi, kuid ei näinud midegi. Rahulolematult üritas ta uuesti tukastada.

[...]

Ayanna vaatas rahutult ringi, kuigi teadis, et sellest pole kasu. Ta otsustas valvesse jääda, kuna see imelik tunne ei andnud talle rahu.
Ta kaevas kotist välja teki ja pisut oma varemvalmistatud salatist. Ta mässis endale teki ümber.
"Ma jään valvesse," ütles ta napilt.
Ta võttis salati välja, nentides, et see läheb varsti pahaks. Ta sõi enamiku sellest ära, lootes, et see hommikuni veel püsib. Ta pakkis selle kotti sisse ning pani koti enda kõrvale.

Miseria võpatas uuesti üles ja seekord ta küsis: "Kes kuumust loitsib? Mul on t o h u t u l t palav."

OT: Misasi see veel on? Kui ta just haigeks jääma ei hakka, et tal palav on... *itsitab*

OT: Ei, ta ei hakka haigeks jääma. Selles mõttes on kuum, et igal pool ja iga liigutusega on õhk tema ümber hästi tuline.

OT: Ja miks?

OT: Kas ma just midagi sellist ei õelnud, et ta ei tea seda ja küsib teie käest, et kas keegi teist seda ei tee? o_O

OT: Aga kui sa ütled, et tal on palav, siis sul peab ju mingi mõte olema, miks tal palav on?

OT: No ongi, aga ta ei jõua kohe selle järelduseni. Ja nagu ma ütlesin - ... et ta ei tea seda ja küsib teie käest, et kas keegi teist seda ei tee?

OT: Nojah, ma küsisin sinu käest. Aga ma loodan, et sel pole midagi pistmist lohega.

OT: Ei ole. Aga kas te nüüd palun vastaksite mulle rollimänguna?

Miseria vaatas uniselt nimekaimu ja Ayannat ning rapuas pead. ,,Mul küll palav pole.." ütles ta vaikselt ja judistas ennast. Teda kummitasid peas siiamaani tema lähedaste karjed ja appihüüded ning ta sulges korraks silmad ja avas need taas. ,,Huuh.. nii.. kaua veel peame minema? Vabandust, ma vist küsisin seda juba, aga ma unustasin," ütles ta natuke punastades.

Mirdaliel ütles samuti kuuse varjust: "Minul pole samuti palav," ning ta ronis puu otsas veidi kõrgemale, et paremini ümbrust näha.

Miseria kortsutas imestunult kulmu ja tõmbas käega üle lauba. "Väga imelik... Mul läheb siin ümber järjest tulisemaks..." ütles ta vaikselt, juba seda kummalist kuumust kartma hakates.

Miseria vaatas murelikult Miseriat (suht äge.. ) ja tõusis püsti ja jalutas tema juurde ning pani käe laubale. ,,Imelik.. Sul palavikku pole? Sa võisid väga kergelt haigeks ka jääda.. Võibolla said sa külmetada peale seda kui sa jooksid või midagi?" pakkus ta varjante. ,,Kusjuures, ma võin su terveks ravida.. Vähemalt üritan.. Räägi sümptomitest! Kas on ainult palav või on midagi veel?" küsis ta tumehaldjat pilguga uurides.

Miseria kortsutas kulmu ja ütles: "Mul on iga liikutusega järjest palavam, just minu ümbruses. Nagu enda keha seest on mul külm, aga keha ümber on kuum... Ma ei tea, kas sa saad minust aru," rääkis tüdruk.

Miseria vangutas vaikselt pead. Ta ei saanud aru mida talle tahti selgeks teha kuid ta võttis enda pauna koos enda ravimtaimedega. ,,Ja muud midagi pole? Kusagilt ei valuta?" tahtis ta teada kui laotas asjad maha. Midagi ju võis Miseriale ikka teha. Kasvõi leevendava salvi.

Miseria raputas valutamise koha pealt pead. Ta jälgis väikese õudusega, kuidas ravimtaimi välja võeti. Järsku ta aevastas. "Pane... See roosa taim ära... Ma olen allergiline..." sosistas ta vaikselt.

Miseria vaatas roosat lille ja kehitas õlgu, ise seda vaikselt nuusutades. Ta muigas vaikselt ja pani selle pauna sisse tagasi ja otsis välja mõned eukalüpti lehed, mille oli talle tema onu välismaalt toonud ja aloe lehed. Aloe lehelt lõikas ta ära väikese tüki ja ülejäänud pani ta tagasi kotti ning hakkas seda vaikselt lõikuma. ,,Ma teen sulle ühe joogi valmis mis peaks vist aitama.. Kui ei aita siis sul ei teki kõrvaltoimeid.. ma olen ise neid kõiki asju järele proovinud ja ainult kolmega olen sattunud sellisesse olukorda, et ei suutnud liikuda ja hiljem avastati, et ma sain valmis õuna seemnetega ühe kuningliku tsüaniidiga ja mürgitasin ennast ise.." ütles ta naerdes enda äparduse üle.

Miseria ohkas vaikselt, kui taim ära pandi ja muigas vaevaliselt, kui kuulis, kuidas nimekaim ise ennast mürgitas. Järsku õhkus tüdruku meeltesse muret. "Mis juhtus?" küsiti tüdruku enda keeles.

Miseria ümises vaikselt ühte viisikest, kui ta pani peenikesteks tükkideks lõigatud aloe lehed kaussi ning võttis ühe enda muljuja toigasteks ning asus lehti sellega muljuma, ise tähelepanelikult jälgides lehti vaadates. Mõne aja pärast lükkas ta oma juuksed kõrva taha ja otsis enda kotist välja sellesama puust pudeli mille ta oli enne nii enda kui ka teiste ravitsemise jaoks kasutanud. Tilgutanud kausi sisse paar tilka, segas ta muljujaga joogi ära. Jook muutis peale seda kiirelt värvi. Nüüd oli jook ereroheline ning Miseria ulatas selle nimekaimule. ,,Joo see kiirelt ära enne kui värv kaob!" hoiatas ta tumehaldjat.

Miseria noogutas ja jõi kiirelt. Jook kõrvetas ta kurku, end hakkas mõjuma. Tulisus hakkas kaduma ja kehasse tuli soojus tagasi. "Ma vist tean, mis juhtus..." ütles ta kulmu kortsutades.

[Sul on kirjaviga..]

Miseria võttis kausi tagasi ja pani asjad tagasi oma paunakesse ja vaatas küsivalt tumehaldjat. ,,Mis siis juhtus? Kas jook mõjus üldse?" küsis ta kiirelt ja surus suu üheks peenikeseks triipsuks.