Ardamirieli rollimäng!

OT: Nii, mina teen nüüd midagi selle jaoks, et sind hoiatataks.

OT: Ausalt ka, Aduna. Kasva suureks selles suhtes. Isegi mina, kui esimest korda rollikaid avastasin, lugesin reeglid läbi ja mul ei tekkinud mitte mingisuguseid probleeme. Seega soovitan sul sama teha.

OT: Kas sa tõesti mängid esimest korda? Nojah, see on hoiatus siis. =) Teised on kõik olulise ära öelnud.
Kasuta sulge või OT-d, kui sa tahad rollimänguvälist juttu ajada.
Katsu teha pikemad postid ning loogika (ja Ardamirieli) piiresse jääda. Kas kirjelduses on mainitud klaaskuule?
Tee pisut pikemad postitused.
Ja kindlasti ei saa ta teada, mida meie hetkel teeme. =)

OT: Selljuhul tagasi rollimängujuurde.

"Orkid? Ei no tõesti kes nad teed jooma kutsus?" ta võttis mõõga ja ronis läbi augu orkide juurde.

Miseria naeris Kidaia ütluse peale ning tappis veel kaks orki. Mananud enda ja teise Miseria ümber kaitsekilbi, ravitses ta teist.

Mirdaliel tõmbas Miseria karjatuse peale mõõga välja. Ta ronis kärmelt nende juurde, ja pani neile kindluse mõttes kaitsekilbi. Haldjas pani ka endale kaitsekilbi, jäädes tumehaldjas-Miseria ja tavalise Miseria kaitsekilbi ette orke ootama.

Miseria lõpetas teise Miseria ravitsemise, väljus kaitsekilbi kaitse alt, kuid jättis selle alles, kuna teine oli meelemärkuseta ja võis viga saada. Ta viibutas mõõka kahe orki poole, kes olid varjust välja tulnud.

Kulmi kortsutanud, oiatas ta vaikselt. Ta tundis, kuidas pea valutama hakkas ning seejärel jõudis talle aeglaselt kõik kohale.
Tumehaldjas-Miseria, Mirdaliel, Ayanna, Vanir, Freia ja teised.. Oiatanud vaikselt, avas ta silmad ja vaatas uduse pilguga ringi. Ta nägi tumehaldjat, kelle ta ära tundis heledate juuste pärast ja teist haldjat. Kui ta veel orke nägi, tõusis ta järsku püsti kuid jäi sekundiks seisma,sest pea käis ringi. Kiirelt väljus ta kaitsekilbi alt, toetudes käega vastu seina, võttis ta ühe enda noa ja viskas selle orkile kaela. Too võttis kaelast kinni ja korisevat häält tehes, kukkus ork surnuna maha. Miseria jooksis temani, võttis kiirelt enda noa ja võttis seejärel mõõga välja.

Miseria kaotas kaitsekilbi ning tappis veel orke.

Kida vibutas vaikselt mõõka ja otsis endale hea koha kus ta ise kaitstud oleks kuid rünnata oleks hea. See asus teistest natuke kõrgemal. Ta üritas endale sinna teed teha ja tappais mõned teele jäänud orkid kes veel mõnda aega teiste jalge all oigasid. ta ronis natuke kõrgemale, pani mõõga kõrvale ja võttis vibu, et kaugemal asuvaid orke rünnata. Ta võttis noole sättis selle vibule ning lasi. Nool tabas orki otse silma ta hakkas karjuma ja jooksis ühe väiksema orgi mõõga otsa.

Kidaia nool mõõdus Miseriast mõne sentimeetri kauguselt ning tüdruk ohkas vaikselt. Ta ründas kolme orki, kes tema selja taga olid.

Miseria vaatas orke ning vehkis mõõgaga, raidudes ühel orkil pea otsast ära. Ta muigas lõbusalt ja jooksis edasi orkide poole. Oi kuidas ta vihkas neid ja just sel hetkel tahtis ta nad ära tappa ja seda kiiremas korras!

Miseria kergitas ühe orki peale kulmu, kes tema mõõga hoobist ei surnud. Rohkem hoogu võttes raius tüdruk tal pea maha.

Ayanna ei tõmmanud mõõka välja, vaid tõmbus seina äärde ja tappis orke märkamatult maagiaga. Üks orkidest hiilis Vaniri selja taha, tõstis oma kirve ja... langes surnult maha, olles saanud pihta Ayanna käsklusega. Tema võttis lahingust osa niiviisi.

Freia seisis mõne hetke tobedalt, kuid kui talle jõudsi kohale mis toimub, kahmas ta selj pealt paar noolt ja virutas lähimale orkile kõhtu. Too vajus korisedes kokku. Freia ei raisanud aega, vaid tõmbas nooled välja ja lõi küünarnukiga orki, kes talle jalga taha panna üritas.

Miseria naeris, kui ta tansiskledes orke tappis. Ayanna needus läks temast mööda ja tappis orki, kes tahtis Miseriat selja tagant rünnata.

Mirdaliel eemaldas Miseria kaitsekilbi. Ta silmitses hetke olukorda ja pani vibu peale noole. Kerge pomisemine, ja nooleots lahvatas rohelise leegiga põlema. Haldjas laskis noole ühe orkirivi pihta, ja see vuhises kõikidest rivisolevatest orkidest läbi, ise kustudes.

Miseria naeratas arvatavasti kõige nooremale orkile, kui tema kõhu mõõgaga läbi torkas. Ork korises ja vajus surnult maha.

Üks ork viiskas Freiat kiviga. Kivi tabas naise jalga. Freia oiatas ja toetas end vastu seina.
Sein hakkas end aeglaselt pöörama.
Freia tardus hetkeks, kuid surkas siis veel paari orki nooltega ja lipsas peaaegu pöördunud seina taha.
Sein kõmatas kinni, jättes Freia ja lahingu vahele peaaegu meetri jagu kive.

Käik oli pime ja kitsas. Kahr kobas vasaku käega seinu, sest kohe pärast paari sammu astumist oli päikesevalgus kadunud. Paremas käes hoidis ta mõõka, valmis sellega lööma. Ta peatus mõne korra, et kuulatada. Kõik oli vaikne. Ta kõndis edasi, kiirendades sammu. Tee viis aina edasi, tekitades Kahris põnevust. Mida pikem ja raskem tee, seda huvitavam on selle sihtkoht, mõtles ta. Et kiiremini käigu lõppu jõuda, hakkas ta jooksma, varsti hetkeks südame pekseldes peatudes, ja enda üksiolekus veendudes edasi joostes.

Kui Kahr oli tükk aega jooksnud, tundis ta, et tahab puhata. Ta seisatas ja toetas korraks käega vastu seina. Ta ehmus ja kukkus kätega tuge otsides käpuli. Mõne hetke niimoodi lamanud, lükkas noormees ettevaatlikult jalaga seina. See liikus tõepoolest! Ta lükkas tugevamalt. Sein vankus oma kohal ja kukkus äkki prantsatusega ümber, paljastades enda taga uue käigu, milles ta nägi helendavaid kullatükke. Siia võib eksida, ehmatas Kahr. Ta hiilis vaikselt teise käigu poole ja märkas äkki, et ümber lükatud seina all lamas ork. Kahr tõstis Sturmwindi.

„Ära tee!“ hüüdis ork inimkeeles. Kahr langetas mõõga, kuid hoidis seda endiselt löögivalmis.

„Kas teid on siin palju?“ küsis ta.

Ork vastas: „Jah, aga me oleme lahkumas.“ Kahrile tundus, et ta oli seina all murdnud mõne luu. Ork püüdis sealt välja tulla, kuid ei suutnud enda kivide alla jäänud käsi liigutada. „Ma võin sind aidata, kui sa mu välja päästad,“ ütles ork.

„Olgu,“ ütles Kahr. „Räägi kõigepealt, mida te siin tegite,“ ja ta kummardus orkile lähemale.

Ork nägi võib-olla ta silmist, et Kahr ei kavatsenud lubadust murda. Ta ütles: „Me tulime ühe vana kivi järgi.“ Kahr sai aru, et ork rääkis õigust, kuna Hjelvr oli talle seda varem selgitanud. „Kas te saite selle kätte?“ küsis ta.

„Saime,“ ütles too. „Ma arvan, et seda viiakse juba meie isanda juurde.“

Kahr mõtles Hjelvrilt saadud juhtnööridele. „Kus on Ardamirieli kuningas?“ tahtis ta teada. „Vangis või surnud,“ sõnas ork. „Kas teie vangistasite ta?“ „Jah.“ „Aga kas tema toetajad on vabaduses?“ „Minu meelest võitleme me praegu siinsamas koopas nendega,“ lausus ork. Kahr kuulas. Kusagilt kostsid tõesti hüüded ja sõjalärm.

„Aita nüüd mind siit välja,“ ütles ork, „siis ütlen ma sulle, kuidas siit labürindist eksimata läbi minna.“

Kahr hakkas kive eemale tõstma. Need olid suured ja rasked. Veeretades, lükates, lüües ja tõmmates õnnestus tal lõpuks orki pealt raskus eemaldada. Kui ork enda vaevaliselt püsti vinnas, taganes Kahr igaks juhuks ja pigistas Sturmwindi käepidet.

„Kui sa oled sissepääsu juures, vali alati parempoolne tee ja sa jõuadki välja,“ õpetas ork. „Labürindi keskele ära mine, sinna on paljud jäänud.“

Ork pööras ümber, et longata oma kaaslaste juurde tagasi. „Kuidas sa inimkeelt oskad?“ hõikas Kahr talle järgi. „Mu vanaisa oli inimene,“ rääkis ork. „Ma olen sellepärast teistest orkidest targem ja isand on mind vahel teisi juhtima pannud.“

Kahr vaatas talle järgi. Läks hästi, et ork temaga võidelda ei tahtnud. Nüüd teadis ta, et kuninga poolehoidjad on siinsamas lähedal ja ta saab nendega liituda. Samuti oskas ta hoiduda koopasse lõksu jäämisest. Kahr lükkas käega parempoolset seina, mis pöördus, jäädes seekord püsti. Noormees astus uude käiku ja kõndis selles edasi, katsudes käega parempoolset seina, mõõk nüüd vasakus käes. Võitlushääled olid lähemale tulnud. Varsti avastas Kahr seinas uue sissepääsu, lükkas seda ja kõndis edasi. Otse ei tasu võitlusse sekkuda, mõtles ta. Keegi võib mind kogemata vigastada või tappa. Ta otsustas lahingut esialgu pealt vaadata.

Käik, milles Kahr kõndis, laienes edasi liikudes. Varsti nägi ta tee ääres kullakuhje. Need helendasid õrnalt ja valgustasid pisut ümbrust. Kahr vaatas neid hetkeks ja kõndis siis edasi.

Ta oli just kätt seina vastu panemas, et katsuda, kas see liigub, kui sein äkki ise pöörduma hakkas. Kahr sirutas mõõga välja ja hüppas kaks sammu tagasi. Auk käigu ääres avanes ja Kahr nägi vilksamisi mõõgasähvatusi ning kuulis hõikeid ja mõõgakõlinat – seal peetigi lahingut. Siis hüppas august sisse Kahri juurde pikkade mustade lokkis juustega naine, kelle sarnast Kahr varem ei olnud kohanud. Ühe silmapilgu ta lihtsalt silmitses naist, siis sulgus sein ja käik läks jälle pimedaks.

Miseria hingas sügavalt sisse kui orkile mõõga kõhtu lõi. Seejärel pistis ta mõõga tuppe ja võttis enda noad kõik välja. Altkulmu orkide poole vaadanud, välgatusid tema mustad silmad. Hakates nugasid sõrmede vahel keerutama, liikus ta väga kiirelt, moodustades kõige sellega noatantsu sarnast(Kui keegi näinud on. Väga huvitav(Y)) ja viskas ühe noa orkile kõrri. Niimoodi jätkas ta tõsise ilmega enda tegutsemist, tegemata välja sellest kõigest mis toimus ümber.

Freia üllatus, nähes hetke enne käigu sulgumist kedagi. "Kes siin on?" küsis ta teravalt, surudes orkiverest tilkuvad nooled kõvemini pihku.

Miseria ohkas korraks ja lõi enda ümber tugeva kaitsekilbi, et ümbrust vaadata. Orkide mõõgad raiusid kilpi, kuid ei suutnud seda purustada.

Ork ronid Kidaia juurde ja ründas. Ta lõhkus vibu. Kida lõi endal käes oleva noole talle õlga mille peale ork naeris vihaselt. Kida taganes seinani ja otsis käega mõõka. Ork lõi kirvega tema vasaku käe suunas, Kida leidis mõõga ja plokeeris sellega löögi kuid jäi natuke hiljaks ta tundis valu oma käes ja kiljatas. Ork valmistus löögiks kui Kida mõõga talle kõhtu lõi. ork kukkus korisedes maha. Kida tõmbas oma parema käe käise ära ja sidus sellega oma käe haava kinni. Kida ajas end uuesti püsti ja ronis künkalt alla ja liitus võitlusega madalamalt. Kuid ta kaotas iga hetkega rohkem verd ja oli sunnitud taganema seina äärde kus ta aeg ajalt mõnda orki sai rünnata.

Miseria märkas Kidiat ning jooksis tema juurde. Mananud kilbi, vaatas ta tüdruku vigastusi.

Kui keegi ei vastanud, kordas Freia teravalt: "Kes seal on?"
Ta lülitas ettevaatlikult sisse hundivaistud. Pimedusest kuuldus hingamiskahinat, mis ei kuulunud libahundile.

Miseria vaatas Freia poole ja viskas tema poole noa, mis riivas õrnalt tema õlga, kuid tabas tema kõrval seisva orki kõri,mida ta nüüd üldiselt mõrvas. Tegelikult ei tundnud Miseria ennast enam üldse ära. Temast oli saanud halastamatu mõrvar! Varem oleks tal olnud kahju mõrvata isegi orki, kuid nüüd .. Ta jooksis Freia juurde ja juhtis ta kiirelt ühe nurga juurde kuhu orkid üldse ei läinud ning vaatas ringi, silmad välkumas. ,,Me saame hiljem ka seda kedagi otsida, Freia!" ütles ta inimesele ja tõmbas orki näost noa välja, alustades jälle enda "noatantsuga".

OT: Ma olen teisel pool seina~!

OT: Miseria jooksis siis läbi seina? Kui huvitav. *naerab irooniliselt*

OT: Kidaia on kaa teisel pool seina???

KSaphira kirjutas:

OT: Miseria jooksis siis läbi seina? Kui huvitav. *naerab irooniliselt*

Mm.. järgmine kord kirjeldan siis kõik VÄGA-VÄGA täpselt, kuidas ma alla hüppasin ja kuidas ma Freia seina juurde lükkasin janii. Okei

OT: Mina passin üleval seina ääres ja oigan ning hoian käest kinni ja toksin mõõgaotsaga orke.

OT: Aa, meil oli siin vist arusaamatus Miseriadega Esimest korda Peaks ikka ütlema kas haldjas või tumehaldjas.

OT: Vahet pole, mängime edasi?

OT: Haldjas Miseria, kas sa läksid siis läbi seina või ei?

OT: Ta ei läinud läbi seina vaid teisele poole seina. Vägasuur vahe.

OT: Ma läksin teisele poole seina, Freia juurde

OT: Ja mina läksin Kidaia juurde, et tema haava vaadata. Hakkame nüüd palun mängima?

OT: Hakkame Ja mängime nii, et orkid on tapetud, ei viitsi pidevalt võidelda (a)?

Miseria kortsutas kulmi kui nuga enda sõrmede vahel keerutas. Viimase orki sai ta enda arust tapetud kuid ta ei võinud selles väga kindel olla. Tema mõlemad käed olid verised sest kui ta noad orkide kõrist välja võttis pritsis verd tema kätele ja parajasti polnud tal aega oma käed puhtaks teha. Hetkel kummitasid tema vaimusilmas orkid. Mis temast saanud oli? Loomulikult oli ta olnud eluaeg julge ja vahest isegi päris hulljulge. Mõnikord kardeti teda ainult selliste silmade pärast mis pildusid sädemeid kui ta vihane oli ja kahvatu nahk mis ei andnud just kõige paremat muljet haldja kohta. Enda käsi korraks vaadates, pani ta noad tagasi vööle ja vajus värisevate jalgade pärast põlvili istuma, vaadates ainult enda ette. Ta tõesti ei suutnud enam aru saada, kuidas temast võis saada selline halastamatu mõrvar? Lihtsalt vaba käega minna ja mõrvata orke.,,Keegi raudselt ei usuks mind kui ma kellegile sellest räägiksin," mõtles ta sarkastiliselt. Haldja mustad juuksed langesid näo ette, kuid Miseria ei teinud sellest välja, jäädes nagu vahakujuna istuma, luues enda mõtetele kilbi, et keegi ei saaks neid lugeda. Nüüd vajas ta enda ja tema mõtete jaoks lihtsalt privaatsust.

Freia võpatas, kui sein liikus ja veel keegi sisse tuli. Ta saatis mõttelaineid, kuid põrkas vastu kilpi. "Kes põrgu päralt siin on?" küsis ta?

Möödusid mitu minutit, või isegi mitu tundi Miseria jaoks enne kui ta oma mõtte transist väljus. Nüüd olid tema mõtted kõik siledasti ära "paigutatud" nagu arhiivid, igaüks omal kohal. Ta kuulis Freia lauset ja liigutas suud. Mõistes, et ta ei öelnud midagi, tõstis ta aeglaselt pea, mustad juuksed varjamas siiamaani tema kahvatut nägu. Veri tema kätel oli jõudnud selle ajaga ära kuivada, kuid ega see aeglaselt ka kuiva. ,,Freia, siin pole kedagi.." ütles ta lõpuks nii, et kõik seda kuuleksid.

"On." urises Freia. "Ma olen hunt, tuleb meelde? Ma usaldan oma kõrvu ja nina. Siin on veel keegi."

Miseria viis silmanurgast pilgu Freiale ning seejärel tõusis püsti. ,,Anna andeks, Freia, mul pole sellist nina, et suudaksin eristada lõhnu nii imehästi ja selliseid kõrvu, et kuuleksin igat pisemat detaili, kuid ma suudan ka kuulda väga hästi, mu sõber," ütles ta viisakalt, haldja moodi. Ta ise ka ei saanud aru miks ta järsku nii käituma hakkas. Miseria nägu oli muutunud veel kaamemaks kui enne. Tundes kuidas pea ringi käima hakkab, astus ta seina juurde ja toetus vastu seda. Imekombel See sein ei liikunud ning nüüd toetus ta seljaga vastu seda ja libistas end nii istuma, vaadates enda ette ja sulges silmad.

"Ma polegi seda öelnud." vastas Freia jahedalt ja vaatas ringi. "Kes iganes siin olgu, ükskõik. Kui me tagasi ei pääse, lähen ma edasi!"
Tunnelisse suubus nõrk valguskiir.

Miseria kallutas korraks pead paremale. ,,Freia.. Me ei pääse nii pea tagasi.. Me möödusime laburindist ja liigutasime seinu.. Mis sa arvad, kas me saame nüüd nii kergelt tagasi? Mina arvan nagu Freia ütles, et me peame edasi minema kui me kord selle teekonna kätte võtsime," ütles ta vaikselt, viimaks hääl murdumas. Talle meenus tähtede ennustus.. Keegi pidi surma saama.. Orkide kohta see muidugi ei käinud.. Ega ju?

"Mina lähen edasi." vastas Freia ja suundus valguse poole. Teda huvitas väga, mis valgus see oli ja kust see tuli. "Mis see sinu meelest võib olla?" küsis ta valguse poole osutades.
Verised nooled olid tal millegpärast ikka peos.

Naine oli hetkeks tema poole vaadanud ja Kahrile tundus, et nende pilgud olid kohtunud. Hirmu asemel tundis Kahr nüüd veel midagi. See justkui sundinuks teda võitlema, kuid Kahr pidas targemaks sellest algul hoiduda. Kahr taganes aeglaselt mööda käiku. Ta kuulis, et naine küsis inimkeeles: „Kes siin on?“ Hääl oli pigem sõjakas ja Kahr ei teadnud naise kavatsusi. Ta tundis esimest korda, et võideldes ei saaks ta naisest jagu, kasvõi sellepärast, et ta oleks hetkeks võitluse unustanud ja jälginud naise nägu.

Käik oli õnneks pime. Nüüd kuulis Kahr samme. Keegi tuli teist teed mööda enne nähtud naise juurde. Nad rääkisid nüüd, kuid Kahr ei kuulnud, mida. Ta hiilis vaikselt eemale ja mõtles. Kui need on kuninga pooldajad, pean ma nendega liituma. Ta ei olnud selles siiski kindel ja otsustas veel veidi maad kuulata. Ta kõndis tuldud teed tagasi. Et välja saada, tuli nüüd pöörata vasakule, mitte paremale. Kahr ei läinud siiski kaugele ja jäi järgmise teekäänaku taha ootama, mõeldes, kas ta kohtab veel kedagi.

Freia kõrvad tabasid järsku samme. Mitte tema omi. Ega Miseria omi, ned kõlasid hoopis teistmoodi. Ma tean, et siin on keegi... mõtles ta, kuid sammus siis järjekindlalt valguse poole.

Miseria vaatas veel mõne hetke Kidaia haava ning käskis tal mitte seda kohta koormata. Siis vaatas ta juba väga eredaks saanud valguse poole ja kissitas silmi.

"Tänan" ütles Kida miseriale jõuetult kuid naeratas suhteliselt lõbustatult.