Ardamirieli rollimäng!

Miseria sulges korras silmad ning avas need uuesti. Ta vaatas kindlalt valgusesse ja nägi seal tumedat kogu.

OT: Appi, ma ei tee kahel Miserial enam vahet! Kumb teist minu juures on?

OT: Miseria, haldjas Miseria, see kelle kasutajanimi on ka Miseria.

OT:Jah, tahtsin just sama öelda.

OT: Ja mis valgust sa siis näed? Valgus on meie juures.

OT:Noh, temaJooksis teist eemale.

OT: Liba, mina olen sinu kõrval.

Haldjatar vaatas Freia poole, ise kulmi üllatunud kergitades. Seejärel tõusis ta püsti ja vaatas sinnagi kuhu Freia läinud oli. ,,Ära mine sellele lähemale!" tema hääl oli ärev ja peaaegu hirmu täis. Kes teadis mis võib selle valguse taga olla? Selles mõttes, et kui ta juba orkidega võitles ja siin seiklemas oli siis võis oodata samas ka kõige hullemat tavaliselt valguselt ja see valgus ei saa kindlasti olla väljast.

Freia ei kuulnud Miseriat. Ta oli muutunud kurdiks ja kõndis nüüd otse edasi, midagi tähele panemata. Valgus lummas teda, see sädeles sinakalt ja kohati oli rohekaid sähvatusi.

(Tulen siis tagasi)

Vanir oli ka orke tapnud, ning nüüd ta ootas. ka tema nõustus Freiaga, kuna ka Vanir sai aru, et keegi luurab neid. Ka see valgus tundus veider, ning üldse ta ei osanud midagi teha.

Miseria astus kiirelt inimese juurde ja tõmbas ta sellest valgusest eemale. ,,Jäta see!" ütles ta Freiat raputades, kartes, et too võib tõesti transis olla. Ometigi ei raputanud Miseria tüdrukut kõvasti, seega ei tundunud see mingisuguse hüsteerilise raputamise moodi. Ta oli hoopis mures ja kartis, et see valgus võib Freiale halvasti mõjuda.

Miseria jälgis lummatult seda valgust, kuid raputas end selle lummusest lahti.

Kidal oli muudki tegemist kui mingit valgust vahtida ja ta ta puhastas oma mõõga ning toetas siis end vastu seina.

OT: Kas see valgus polnud teisel pool seina? Ja mis valgus see on? *tüdineb ära juba kõikidest neist imelikest juhtumistest, mida igaüks tosinate kaupa välja mõtleb*

OT: Mina ka ei tea mis valgus see on Miseria lihtsalt kardab ja on eelarvamustega

OT: Kida nägi lihtsalt valguse kuma avausest mis viib teisele poole seina.

OT: Okei, vahet pole. Mängime edasi?

OT: Jah, mängiksime edasi?

Teem valus on. Ma olen nii loll. Ta katsus oma kätt ja oigas siis.

,,Rahu, Freia!" ütles ta igaks juhuks, sest ta ei teadnud, kas ta saab Tema peale vihaseks või mitte. ,,Mis te arvate, kas siin on veel orke?" küsis Miseria teistelt, vaadates kõigile korraks otsa.

Miseria kehitas õlgu, kui teine Miseria orkide kohta küsis. "Igaks juhuks võiks ettevaatlik olla," ütles ta.

Freial tuli mõistus tagasi pähe ja ta pidurdas. green"Mis mul ometi hakkas..."color pomises ta nina ette.

"Kellegil salvi on?" Küsis Kida rikkudes vaikuse mis oli tekkinud peale võitlust. Ta ajas end püsti ja üritas sealt eemale tuigerdata. "Fuhh... Siin haiseb!" Turtsus ta end seina najal püsti hoides.

Miseria pööras koheselt ringi, vaadates naeratades Kidale otsa:,,Kui siin avatakse teepood, siis mina rajan ravimite poe kohe kõrvale,'' lausus ta nina krimpsutades ja astus Kidaia poole. ,,Mis sul valutab?'' tahtis ta teada, vaadates uurival pilgul inimest.

Miseria vaatas Freiat kulmu kergitades ning pööras pilgu Kidaiale.

"Nojh... üks jöbu sikutas mul pool kätt ära. Noo mitte pätis kuid siiski." Ta näitas oma vaskut kätt miss oli viletsalt teise käisega kinni mätsitud. Riie oli verd täis ja see tilkus juba veidi maha taas. Kida oli näost valge ja ta hoidis urisedes hambaid risti mõeldes sellele mida see loll ork oli teinud. "Ma kardan, et ta võis väikse tükki välja rebida kuid, mitte midagi väga hullu lihtsalt see ei lõppeta veritsemist." Kida libistas end seina vastas taas istuma ta jalad ei kandnud teda, ta tundis kuidas ta pea ringi käis kuid trotslikult hoidis ta silmi lahti ja üritas teadvusele jääda. Ta pilk muutus küll häguseks aga vähemalt ta kuulis teisi ja oli peaegu teadvusel.

Miseria ahhetas kui Kida kätt nägi ning koheselt jooksis inimese juurde. Kähku võttis ta enda pauna, mis truult tema puusa küljes rippunud oli. Sealt välja otsinud igasugused väikesed pudelid, vattide moodi asjad ning ravimtaimed, vaatas ta ettevaatlikult Kidaia käe üle.
Nüüd võttis Miseria ühe veripunase pudeli kätte ja teise kätte võttis te peotäie vatti. Sinna kallanud punasest pudelist vedelikku, oli see samasugust värvi mis pudelgi. Huulde hammustades, võttis ta Kidaia riide käe küljest ära ning hakkas kiirelt haava tupsutama.
,,Hoia palun seda.. Ma teen sulle midagi, mis takistab verejooksu,'' ütles ta ärevalt Kidaiale, sest talle ei meeldinud see, et ta peaks verest tühjaks jooksma.

Kida tõstis uimaselt oma teise käe mis oli jää külm ja värises. "Aitäh." ütles ta Miseriale kui ta midagi hoidis.

Miseria tegutses nüüd taas kiiresti. Ta vaatas kiirelt üle kõik pudelid ning võttis enda kätte vaid kaks tükki. Paunast otsides väike väikese tassikese moodi topsi, kallas ta sinna tumerohelist ja sinakat vedelikku ning seejärel võttis ta ühest kokkukeeratud suurest lehest välja omakorda veel väiksemad lehed, mis olid vägagi eredad. Värisevate kätega pudistas ta ollusesse kolm peos purustatud lehekest ning raputas õrnalt tassi. Ollus tassis hakkas vaikselt särisema ning see oli tunnus, et ravim oli valmis. Surudes käe Kidaia veritsevale haavale ja selle peal olevale kompressile, ohkas ta vaikselt. Kõik peaks varsti läbi saama. Ta asetas topsi Kida suu juurde ja kallutas natuke seda. Muidugi võis jook olla mõrjka maitsega, kuid see aitas.

Miseria jälgis Kidaia ravitsemist. Ta luges üle kõik, kes nende juures olid.

Hphmhh.... Läkastas Kida peale seda kui oli joogi ära joonud. See oli vastik. Ta käsi kipitas veidi kuid vähemalt tänu mõrule maitsele mis tal suus oli ei tekkinud tal enam mõtet ära kukkuda.

Miseria tõmbas tassikese tüdruku suu juurest ära ja asetas selle teiste asjade kõrvale ning tupsutas veel mõnda aega tüdruku kätt. Tema üllatuseks hakkaski verd vähem tulema. Ta viis pilgu Kidaiale tagasi, silmis ootuse ärev pilk.

Ayanna jälgis vaikselt Kidaiat ja Miseriat ning sammus nende juurde. Kuigi ta oli juba piisavalt võluenergiat kulutanud, põlvitas ta Kida kõrvale ning sõnas: "See teeb paremaks." Ta võttis ettevaatlikult tüdruku käest kinni ja saatis tema kehasse energiat ning parandades pisut haava, nii et verejooks lakkas. "Ülejäänuga saavad Miseria ravimid suurepäraselt hakkama," naeratas ta viltuselt.

Miseria naeratas tänulikult Ayannale. ,,Aitähh..'' ütles ta kergelt naeratades ja tupsutas natuke teise salviga Kidaia kätt, mis pidi kätt korras hoidma kuni kõik taas korda saab. Seejärel hakkas ta taas asju pakkima. Nii hea, et ta siiski oli vaevunud kõik ravimid kaasa võtma. Mis oleks küll juhtunud ilma, et tal neid poleks olnud? Kindlasti oleks Miseria ise ka purunenud käeluuga ja Kidaia oleks verest tühjaks jooksnud. Judinad jooksid üle haldja selga kui ta pauna kinni pani ja selle tagasi puusa külge kinnitas.

Kida naeratas Miseriale ja Ayannale tänulikult. Siis toetas ta oma pea vastu seina ja vaatas lakke.

OT: Kui ta pea vastu seina toetas, vajus ta seinast läbi.

Ayanna istus Kidaia kõrvale ning vajus murelikult mõttesse, põrnitsedes vastasseina. Temas võttis aset kummaline roidumus, tahtmine siit pääseda ning unustada Haldjakivi igaveseks. Aga ta teadis, et ta seda teha ei saa.

Miseria heitis korraks hajameelse pilgu kõigile, kes siin temaga olid ja vangutas kurvalt pead. Ka tema tahtis siit pääseda.. Kasvõi elusana mitme haavaga, kuid minema pääseda. ,,Kas liigume edasi?'' küsis ta viimaks vaikselt, üritades värisevatele huultele naeratust venitada, mis ei õnnestunud eriti.

Miseria võpatas teise Miseria küsimuse peale ning noogutas siis.

"Lähme siit minema see on ebameeldiv koht. Otsime selle kivi ja teeme sääred. Mul ei ole isu oodata kuni tuleb järgmine orki klann teed jooma, nad ei oska seda teha viisakalt." Nõrk naeratus väreles ta huultel kui ta taas pilgu üle haisvate kehade viis.

"Kas sa ei peaks natuke puhkama?" küsis Ayanna murelikult. Ta näole ilmus kurjakuulutav irve. "Aga kutsumata külaliste vastu on mul relv olemas."
Ta lõpetas hoopis vaiksemalt. "Aga Kivi... võidakse ära võtta."

"Lähme toome selle kivi ära ja laseme jalga," ütles Miseria kannatamatult, kuid irvitas ikka Kidaia ütluse peale.

OT: TOFU! Kus sa OLED?

"Mina saan hakkama. Eriti siis kuiees on siht krabada kivi ja vehkat teha see on vägagi ilus eesmärk." Kida naeratas laialt kuid tegi siis tõsise näo.

Ayanna noogutas ning tõusis püsti.
"Nüüd peame otsustama, kuhu minna," naeratas ta tõsiste silmadega. "Sest kokkuvõttes pole me Kivi asukohale lähemal kui enne."

OT:Evanna, sinu Ardamirieli tegelane on Ayanna, mitte Evanna.

OT: Oih. Parandasin.

Miseria kortsutas kulmi, vaadates enda ette. ,,Kui Kidaia vajab abi, siis olen mina tema kõrval. Me saame sellega kõik hakkama,'' ütles ta viimaks, üritades samuti naeratada, kuid tema kibe ilme seda kohe kindlasti ei lubanud. Ta kukal valutas siiamaani sellest löögist, mille too tobe ork oli talle löönud.
,,Ma ei tea.. Me võime jaguneda gruppidesse, kuid sellest ei tule vist midagi head välja.. Sest Orkid ründavad põhimõtteliselt klannidena, oleme meie neil ainult nagu sipelgad ees..'' huulde hammustades, käperdas ta enda noapidet, mõeldes samuti mingisugust head ideed, mis aitaks suuna leida.

"Lähme kõik koos ja kui vaja, ühendame jõud," pakkus Miseria ja pomises midagi enda keeles.

"Minugi pärast aga hakkame minema. See koht ajab külmavärinad peale." Kuna ta endale seina toeks võtta ei saanud ajas ta ennast mõõõka toena kasutades püsti. Ta sirutas end ja oli õnnelik kui avastas, et on võimeline ilma abita ka kõndima. see nõudis küll suuremat pingutust, kui varem aga see oli talutav.

Miseria vaatas muiates, kuidas Kidaia end püsti ajas. Siis vaatas ta teiste poole, olles iga hetk valmis lahkuma.

"Lähme juba või soovite enne ühe uinaku teha ja oodata kuni orkid taas uksele koputavad?" Kidaia tuikus teistest eemale teadmata isegi kuhu ta teel on. "Lähme juba!" karjus ta vankudes. "Palun."