Ardamirieli rollimäng!

Kidaia avas silmad ning tõusis istuli. Ta vaatas ringi ja märkas Vaniri kes sätendas mingi teise inimese juures. Kida vilistas õrnalt ja varsti tuli Seth tema juurde. Kida tõusis ja vaatas üle väikese haava Sethi seljal.

Vanir vaatas kurvalt maha, kuulmata teisi. Ta küsis Ermali käest "Kuidas Imantol läheb?" Ermal raputas kurvalt pead "See on laostatud. Orkid ja need ilged Az'rackid töllerdavad ringi. Sinu isa tapeti. Siis püüdsid inimesed vastu hakata, kuid ei suutnud" lõpetas Ermal, olles juba pisarate äärel.

Mirdaliel kallutas pead. "Pole viga. See on uhkeim rõivastus, mis ühel inimkuningal olla saab." Tema käsi libises Cloudhaweni vee pudelikesele, ja ta jäi mõttesse.

Kida vaatas vaikselt ringi. Ta patsutas õrnalt Sethi kaela ja jälgis mid ateevad teised. Ta mõtles kui väike võimalus on neil tegelikult lohet võita. Kõige kindlam on kuui need kes on võimelised võlujõudu kasutama hakkavad healeriteks(ravitsejateks.) , et teised samal ajal lõet torkides ära ei kärvaks, sest kui igaüks pomaette lohet surkaks peaksime kohe hauad valmis kaevama ja testamendi valmis kirjutama.

Trunks vaatas oma isa kuid millegipärast muutus ta tagasi hundipojaks ja ta ütles"Ma tean et see polnud naljakas aga tegelikult oskan ma ainult natukeseks muutuda kellegiks."Trunks tõstis hundipoja kotti ja pani koti maha. Ta istus teisete juurde ja ütles Ayannale ja Vanirile"Mul on üks halb ja üks hea uudis.Kummast ma alustan?"

Vanir noogutas Mirdalielile, kuid vastas ka kohe Trunksile. "Halvast" ütles Vanir nagu muuseas.

Kida läks teistele lähemale ja istus rätsepistes maha.

Miseria vaatas Trunksi ja kergitas kulmi, kui ta uudistest rääkima tahtis hakata. Seejärel neidis vangutas pead ja jäi siiski ise ka uudishimulikult kuulama, mis olid need head uudised ja mis halvad.

Ayanna ei kuulnud hetkel teisi, kuna ta ravitses oma kätt. Hoolimata sellest, et ta oli vahepeal üritanud kätt õiges asendis pidada, oli see pisut viltu vajunud ja oli üsna raske tagasi õigele kohale nihutada. Ta pingutas, püüdes mitte väga vigastada seda ümbritsevaid lihaseid ja kudet ning suutis luuotsad lõpuks vastakuti saada. Seejärel alustas ta pika ja tüütu kokkukasvatamisega. Vaikselt-vaikselt hakkasid luuotsad ühenduma.
Lõpuks tegi haldjas ohkega silmad lahti. Ta proovis kätt liigutada. Kõik oli korras, kuid käsi oli vaid pisut kange. Kuid see oli normaalne ning läks varsti üle. Ta vaatas ringi ja küsis: "Vabandust, aga millest siin jutt käis?"
Ta käsi sügeles. Seegi oli normaalne, aga tüütu küll.

"Trunks pidi rääkima hakkama." vastas Kida natuke uimaselt.

OT: Ohh, ma hakkan vaikselt järge kaotama

Miserja kuulas tähelepanelikult teiste rääkimist ja jälgis, kuidas Ayanna enda kätt ravitseb. Tüdruk võttis keebi taskust õuna ning hammustas seda. Mirdairiel itsitas. "Kas sa jätad mu rahule ka?" küsis Miseria Mirdairielilt pahaselt.

OT : Miseria .. Mirdairiel või Malibrae ? Sest Misdairiel on suht nagu meie poolel olev haldjas

Ot: Ma ei saa kohe üldse aru kes see Mirdairiel tal on.

Trunks ütles"Okei!Halb on see et hundipoeg peab meiega koos olema edasi ja eanm pole mul liha et talle anda ja hea on see et hundipoeg oskab muunduda."

OT: Ohh, super, et mu tähelepanu sellele juhtisite Aitääh. Ma mõtlen Malibraed. Enam ei tee sellist viga... Ehk

Miseria kergitas vaevumärgatavalt kulmu, kui Trunks hundikutsikast rääkis. "Trunks, liha saamiseks on jahi pidamine," ütles tüdruk.

Miseria vaatas imestunult Trunksi. ,,Muunduda?" küsis ta kulmi kergitades ja veidi kahtlustavalt teda vaadates. ,,Mida sa sellega mõtled?" küsis ta natuke ettepoole kummardudes ja teda ikka veel imestunult vaadates. Tumehaldjale viis ta korraks silmanurgast pilgu .

Miseria vastas haldja pilgule hetkeks ning viis pilgu jälle Trunksile. Ka tema ootas vastust.

OT: Aga see meie poolel olev haldjas on Mirdaliel.

Ayanna silmitses Trunksi. "Olgu, aga kas ta on siis inimeseks muunduda oskav loom või loomaks muunduda oskav inimene?" päris ta. See oli ikka päris oluline vahe.

Kida vaaatas hundikutsikat ja libistas seejärel pilgu üle teiste nägude.

OT: Ma tean Vabandust, et tekitasin arusaamatusi

Miseria vaatas Trunksile otsa ja ootas vaikides vastust.

Trunks vastas Miseria Refonnile"Miseria mulle ei meeldi jahtida süütuid loomi."Ta vastas Miseriale"Ma mõtlen seda et ta saab muutuda inimeseks.Ja Ayanna ta on hundipoeg mitte inimene ehk ta saab muutuda inimeseks."

OT: Aga ta pidi ju sinu isa olema. o.0 Kas sa oled pooleldi hunt siis?

Ayanna noogutas. "Kas sa pole teda varem näinud?" küsis ta, kuna arvas, et üks moonduda oskav loom ei avaldaks seda kindlasti igaühele.
"Kusjuures, me peaksime vaikselt magama sättima," arvas ta.

Miseria kergitas Trunksi vastuse peale kulmu, aga ei õelnud midagi. See omadus ei olnud tavaline, aga seda on olnud vahel. Kuulnud Ayanna lauset, ütles ta: "Kui teie lähete magama, lähen mina edasi. Me kaotame aega ja kusjuures on öösel kõige ohutum liikuda."

Miseria kergitas vaikselt kulmi, suutmata üllatusest midagi öelda . Lõpuks äratasid ta sellest "mõtisklusest" Ayanna ja Miseria hääled ning neidis tõstis pilgu, vaadates korraks haldjale ja seejärel tumehaldjale otsa. ,,Miks sa edasi minna tahad?" küsis ta oma nimekaimult imestunult . ,,Öösiti ohtlikum liikuda? Miseria, orkid on siin metsas, nad võivad ükskõik kus ja ükskõik millal peale sattuda!" ütles ta nüüd kulmi kortsutades.

Miseria pööras enda pilgu haldjas Miseriale. "Jah, ja siis? Ma arvan, et kõik meist oskavad end kaitsta, ja kes ei oska, hoiavad nende lähedusse, kes oskavad. Orkidel ei ole just väga terav kõrvakuulmine, nagu ma aru olen saanud. Hobused kõnnivad ju vaikselt. Aga ise teate, mis teete, mina lähen edasi, kasvõi üksi," ütles ta.

"Ei lähe sa kuhugi" ütles Vanir tõsiselt, kuid vaikselt Miseriale. "Võibolla oled sa üldsegi spioon. Keegi ei lahku siit üksinda. Kui me läheme, siis koos." lõpetas Vanir mõjukalt.

Miseria vaatas Vanirile otsa ja noogutas seejärel. ,,Praegu on selline aeg ja üldse on väga raske kedagi usaldada, eriti kui ta tahab nii minema minna.." ütles ta samuti vaiksel ja suht eemaloleval häälel. ,,Sa ütlesid, et viis päeva läheb aega , et loheni jõuda ... Viis päeva siis viis päeva.. See pole väga kaua.." ütles ta nüüd vaadates hoopiski rohelisi leeke.

"Tegelikult meil on vähe aega. Aga hobuste seljas möödub aeg kindlasti kiiremini," arutles Ayanna. "Aga ise on sul täiesti mõttetu edasi minna, üksi ei saa keegi lohest jagu."

Ja praegu peavad olema kõik puhanud ka hobused, sest nemad peavad meid või meie asju ju tassima. Ütles Kida rahuliku ja tuhmi häälega. ta tõusis ning hakkas eemale minema kuid pööras siis veel hetkeks ja ütles: Puhake hästi Ta läks metsa piirile, sest seal oli sammal pehme ja magada parem ka Seth tuli tema kõrvale ja nii jäi ta sinna puhkama kuid ta polnud võimeline magama.

"Mina ei kavatse passida ühe koha peal. Ja ma ei väitnudki, et ma üksi lohe koopasse kavatseksin minna. Mina lähen edasi," rääkis Miseria vaikselt.

Miseria ohkas vaikselt. ,,Nagu Kidaia ütles, siis hobused vajavad ka puhkust. Pealegi on nad ka elusolendid ja nad tassivad vabatahtlikult meie asju.." lausus ta ning libistas pilgu hobustele. ,,Kuhu sa siis kavatsed minna?" küsis ta nüüd oma nimekaimu läbitungivalt silmitsedes.

"Me oleme siin niigi mitu tundi istunud. Nad on piisavalt puhanud. Ja pealegi, keegi ei käskinud tervet tonni asju kaasa võtta. Ja kuhu ma lähe. Ikka edasi, lohe koopa poole;" ütles Miseria haldjas Miseriale otsa vaadates.

"Sa pead ka teistega arvestama" ütles Vanir juba ägestudes. Talle ei meeldinud vaielda. Ja üleüldsegi, talle tundus tumehaldjas väga kahtlane. "Sa ei lähe" ütles ta veel tungivalt ja kindlalt.

Dwarf istus laagri äärel. Ta oli sõnatult kaasa reisinud, kuid ta oli sellest tüdinud ja ka hirmul. Ta oli piisavalt teiste jutust aru saanud, et nad läksid lohega võitlema. Täiesti võimatu. Ta ei tahtnud oma eluga riskida. Siiski, ta oli läinud maailma avastama ja mitte oma surma otsima. Nüüd olid teised ta pealegi tagasi mägedesse vedanud.
Niiviisi mõeldes langetas ta viimaks otsuse - lahkuda. Ta pakkis ettevaatlikult ja enamjaolt hääletult asjad kokku ja hakkas laagri ääre poole nihkuma. Tal õnnestuski minema pääseda. Kuid see hobune, kes oli ennist teda sõidutanud, tuli talle järgi. Dwarfil tekkis kohe mõte; reisida edasi hobusega. See oli küll pisut hirmutav ja vajas harjumist, kuid ta oli juba proovinud terve päeva. Sellest andsid eriti tunnistust valutavad reite siseküljed. Ta vaatas hobusele otsa ja küsis sosistades inimkeeli, lootes, et loom aru saab: "Kas sa tahaksid minuga kaasa tulla?" Talle tundus, et hobune noogutas ja päkapikk roniski julgust saanuna selga. Ta tundis end küll pisut ebakindlalt, kuid küll ta jõuab aja jooksul harjuda. Ta tonksas hobust ettevaatlikult kannaga, et too minema hakkaks. Nii sõitiski ta uljas meeleolus laagrist aina kaugemale.

Miseria vaatas nüüd Vaniri poole. "Ja kuidas sina mind takistada saad? Ma ei kavatse passida ühe koha peal, kuna ühes kohas passimine on veel ohtlikum!" hüüatas juba kergelt ärritunud tütarlaps.

"Lihtsalt saan." ütles Vanir ja vaatas mornilt tumehaldjale otsa. Siis ta istus maha ja mõtles kõigest. Ermal seisis tema kõrval.

Kida vaatas vaikselt ringi ja teesklemś magamist, sest tegelikult oleks ka tema soovinud lahkuda kuid Seth pidi puhkama ja nii vaatas ta tuld mis oli laagri keskosas.

"No kuidas siis?" küsis Miseria ja tõusis püsti, kavatsusega edasi minna. Käe asetas ta mugavalt mõõgale.

"Võitlemine on viimane võimalus, mida ma liitlastega teen" ütles Vanir vaikselt. "Ma annan sulle veel ühe võimaluse. Oota veidi veel. Me lahkume kõik varsti, aga kui sa tahad nii kiiresti lahkuda, siis ei jää muud üle" lisas Vanir mornilt.

Ayanna oli üsna jahmunud ja sõnas: "Palun, ärme kindlasti võitluseni mine. Milline võimalus on meil veel lohe vastu saada, kui me üksteisegagi läbi ei saa? Kuna, nagu ma näen," jätkas ta mõlema poole sarkastilist pilku saates, "olete mõlemad äärmiselt kangekaelsed, teeme kompromissi. Me magame paar tundi, ainult paar tundi ja siis hakkame minema. Aga keegi ei tohi lahkuda, kuna meie info on tõesti salajane." Kui salajane? Pärast mõtterünnakuid polnud miski kindel.

"Nõustun täiesti Ayannaga" ütles Vanir, vaadates ikka Miseriale otsa."Pole ju mõtet ees ära minna, ega ka omavahel kakelda"

Kida vaatas rahutult ringi kõiktundus kuidagi vaikne kui välja jätta vaidlus. Hobused kas sõid või magasid ning ka paljud gruppi liikmed arvatavasti magasid. T pööras ennast kõhuli ja hakkas murukakkuma.

Miseria ohkas ning istus maha. "Ainult paar tundi," sõnas ta vaikselt ning vaatas taevasse.

Mõne aja pärast oli Kida juurest muru peaegu kadunud.

Miseria silmitses veidi pahuralt Ayannat ja Vaniri, kuid hääl peas ütles talle: "Ära aja asja hullemaks." Miseria vihastas ning ütles: "Malibrae, jäta mind RAHULE!" Seejärel ehitas ta enda meelte ümber nii tugeva tõkke, et see pidas vastu isegi Malibrae võlukunsti rünnakule.

Ayanna pani ka Miseria juures tähele seda hetkelist silmade klaasistumist, mida Trunksi juures. Ta jälgis pingsalt tumehaldjat, olles pisut murelik. Ta pööras mingil hetkel pilgu kõrvale ja jäi vaikselt askeldama.
"Kes valvesse jääb?" küsis ta veidi aega hiljem. Ta oleks vabalt võinud ise jääda, aga ta arvas, et ehk tumehaldjas-Miseria soovib ise valvesse jääda oma suures rahutuses.

Miseria jälgis vaidlus ja ohkas vaikselt. Miks pidi tumehaldjas vahest nii tüütu olema. Lõpuks, kui vaidles läbi sai ja kõik nõustusid Ayanna kompromissiga, noogutas ta natuke rõõmsamalt. ,,Mina.." ütles ta vaikselt. Korraks läks ta pilk tumehaldjale ning talle tundus või see oligi nii, igatahes tundusid haldja silmad hetkeks klaasistunud olles. Otsustanud, et ei vahi haldjat, jäi ta ümbrust pilguga uurima.

Kidal sai muru otsta ja ta veeretas end veidi kõrvale ja jätkas oma tegevust.

Trunks ütles Ayannale"Ma jään ise valvesse kuna ma olen kõige noorem ja kõige nõrgem. Sina ja teised peate magama et korralikult välja puhata."

"Ära aja udu!" vastas Ayanna naeratusega. "Kas sa arvad, et ma ei näinud sind Altuse mäe juures? Pealegi, sa oled siiski haldjas. Ära nii mõtle. Muidugi, kui sa tahad valvesse jääda, siis sa võid seda teha, aga räägi Miseriaga läbi, kuna soovitatavalt peaks võimalikult paljud puhkama." Ta peab endasse uskuma.
Ta heitis vaikselt pikali, olles muremõtetes. Kas sellest kujuneb taas unetu öö või suudab ta jälle Malibraed vältida? Ohates leidis ta, et ta ei taha magama jääda.