Ardamirieli rollimäng!

Mirdaliel sisenes Ayanna kutse peale samuti koopasse. Ta tõmbas kapuutsi pähe ja tõmbas keebi ümber keha. Tänu sellele oli ta praktiliselt nähtamatu. Ta valis sama käigu, mis haldjas-Miseriagi. "Ma arvan, et pole mõtet, kui me just orkide kätte langeda ei taha. Neid ei pruugi siin olla, kuid võib olla."

OT: Kuidas ta Ayannat näeb? Ja kust ta teab, et tegu on Ayannaga? Noh, mina olen tüdinud, nii et vahet pole.

"Mina juba tegin seda," sõnas Ayanna, "aga nähtavasti oli see viga, kuna Miseria märkas mind." Ta heitis kõõrdpilgu tumehaldjale. "Aga minu arvamus on, et me peaksime minema eraldi, igaüks eri käiku. Mis te arvate?"

Miseria vaatas hääle suunas, saades kõigest tänu sellele aru, et tegu on Mirdalieliga. ,,Mm .. Ma lähen ees.. või noh.. tähendab üritan minna.. Aga .. hmm .. Olete te üldse kindlad, et orkid on siin?" küsis ta igaks juhuks, ise kulmi kergitades. Valguse vastu polnud tal mitte midagi, muidugi, aga kui see tõesti peaks nende asukohta reetma, siis tema eelistaks pimedust.

"Jah," vastas Mirdaliel veidi kõhklevalt. "Ma pole kunagi niisugust labürinti näinud. Käigud jagunevad kolmnurkselt ja ruudukujuliselt, kuid iga kord erinevalt. See on tohutult keerukas muster."

OT: ma küll mõtlesin rohkem läbiründilaadseid käike.

"See on kahtlane," arvas Ayanna. "Miks peaks keegi siia labürindi ehitama?" Ta vaatas hetke ringi ja mõtiskles siis valjusti: "Minu arvates on selle siia uuristanud loodus. [Nagu üks ligi kilomeetri pikkune sarnane koobas Hiinas.] Kui keegi oleks selle mõelnud tahuda, oleks see korrapärasem ja ilusam. Muidugi on võimalus, et seda tahuti pärast üle," jätkas ta, vaadates eelmise saali poole, mis oli olnud päris kena. "Ehk mõni salavarahoidla? Siis oleks loogiline, et lohe siia elama asus."
Ta lisas rõõmutu muigega: "Ja orke ma juba kuulsin. Kui mõni neist Kivi kätte saab, on ilmselt lõpp."

Kui Leon märkas et tüübid koopasse läksid saatis ta oma Hobuse minema nagu koopasse minejadgi ja jooksis järgi kusjuurespani tähele et üks isik lihtsalt kadus ära.
Kui ta oli Koopani jõudnud hüüdis ta AE, kas siin on keegi? ja jalutas edasi, kuni jõudis aareteni. Ta pistis paar küldtükki taskusse ja asus otsime neid kes siin enne teda olid.

Miseria kuulas Ayannat kulmi kergitades ja noogutas aeglaselt,:,,Siis me ei tohi aega kaotada.. Me peame esimesena selle kivi saama ja kui nad selle said, siis võtame selle neilt ükskõik kuidas ära.." ütles ta pahuralt. Loomulikult võis see kõlada hulljulgena, aga Silvani Haldjakivi? Selleks, et Malibraest lahti saada, oli Miseria üldiselt valmis kõigeks. Noh, peaaegu.

OT: Silvani Haldjakivi. Ja ehk teeks nii, et keegi seda esimese veerandtunni jooksul üles ei leia? *haigutab*

OT : Muutsin Tänks ! Ja no problem with that

Gümnastika oli sisenenud koopasse lennates ja valis edasi minnes kõige laiemaid käike. Ta sai edasi minna kiiresti ja seepärast oli varsti tal raske teistega ühendust pidada. Ta lasi ühendusest lahti ja läks aina edasi, ise alati ette meeltega kombates. Labürint tundus kuidagi lõputu ja vahepeal käis ta kaks korda ühes kohas. Vaikus hakkas teda tasapisi häirima.

Mirdaliel surus suure vaevaga muiet alla, kuigi olukord polnud naljakas. Kuid siis muutus ta rahutuks. "Kas ka teie seda kuulete? Mingi hääl." Kuigi tal endal polnud aimugi, millega tegu.

OT: Kirjelda häält. Ma ei oska muidu midagi öelda.

OT: Niisugune kahin-kurin, justkui mingid kurguhäälitsused vms.

OT: Orkide keel?

OT: Just.

OT: Mina ei kavatsegi haldjakivi leida, nii et...

Miseria läks Ayannast eemale, valides teise käigu. Ta kuulas hoolikalt igat heli ja samal ajal kuulas tähelepanelikult meeltevestlust. "Kas keegi saaks vaadata, kas labürint on laega ühenduses?" küsis tüdruk lakke vaadates.

Vanir kõmpis ka ühte käiku mööda edasi. See oli täiesti tühi ja seal oli mitmeid võimalusi teed valida. Kuningas oli vaikselt mõõga välja tõmbanud ning astus vaikselt edasi. Igal sammul tundis ta, et teda jälitatakse, või käib keegi ees. See tunne võis ka kergelt petta, kuna Vanirile ei meeldinud pimedad ruumid.

Ka kidaia ronis käikudesse hoides koguaeg üht kätt seinal. Ta pööras ühte pisikessse käiku ja pidi tagasi minema, sest käik lõppes. Ta läks tagasi ja astus järgmisesse käiku seal oli vastikut pime ja kivine.Ta läks vaikselt käigus edasi.

Miseria astus kulmu kortsutades edasi ja isegi hüppas ühe korra, kuna kivid olid teele langenud. Ülesse vaadanud, nägi ta suurt avaust. "Kuulge... Ma arvan, et see siin all on mingine lõks. Mul on kivid tee peal ees ja ülesse vaadates näeb umbes samasugust koobast. Mis ma tegema peaks?" küsis ta kõigi käest, kes kuulasid.

OT: *mossitab* Pidin ma ära vajuma...Nüüd ma ei saagi koos teiega seda üles leida. *mossitab edasi*

Miseria vaatas pimeduses ringi ja lükkas juuksed näo eest ära, kuigi see eriti vahet ei omanud, kas ta näeb või mitte. Kuulnud tumehaldjas-Miseria kõnet, kergitas ta imestunult kulmi:,,Ei tea.. Mirdaliel kuulis siin hääli ka.. Arvan,et me peaksime kõik ettevaatlikult ringi liikuma.." teatas ta kõigile mõtteteel, kes koopas olid.

OT: Saad küll. Me võime ju rahulikult mängida, et saa olid meiega kaasas. Enamikuga on nii.

Ayanna noogutas ning suundus samuti üht käiku uurima.

OT: Äärmiselt lühike. *mõtiskleb* Lihtsalt, et midagi kirjutada. Ma tahan, et Tofu välja ilmuks. *hüüab Tofut valju häälega*

OT: Aga mida mina teen? Lähen üles või ei?

OT: Ma arvasin, et sul oli idee.

OT: Ongi, aga ma ei lähe ju ülesse, ilma teie heakskiidu ja teadmata.

OT: Mine-mine. Sa oled ju iseseisev tumehaldjas.

OT: Okei Iseseisev tumehaldjas

Miseria kehitas õlgu ja pomises paar sõna. Ta tõusis mõnekümne sentimeetri kõrgusele, et äärest kinni saada. Siis kaotas ta toe ja ronis üles. Teda tabas hämmastus. Seinad olid tehtud täiesti valgest marmorist ja lähedalt vaadates oli sinna graveeritud imelisi joonistusi. Miseria vaatas ringi ja sai aru, et see on samuti labürint. "Te ei kujuta ette mis siin on..." ütles ta teistele ja edastas Ayannale ühe mõtte pildi.

Miseria raputas kulmi,:,,Tõesti ei kujuta..Siin on nii pime, et mul kadus ettekujutlus enesest ära.." ütles ta trotslikul toonil ja ristitas käed. Noad olid tal siiamaani tugevasti pihku pigistatud.

OT: ma pean siis üritama seda läbi lugeda. Oehhh...Keegi kokkuvõtet viitsib teha?

OT: Ayanna viitsib! Sest ma ei tea tegelikult kust otsast sina lõpetasid mängimise janii ..

"Muide, kes ei taha pimedust, võiks siia üles tulla... Siin on täiega valge," saatis ta ning imestas valguse üle. Hetke pärast mõistis ta, et seinad kumavad.

Mirdaliel sõnas selle peale: "Olgu. Kui ma leian kuskilt mõne koha, kus seinad pole laega ühenduses, siis ma tulen ülevale." Paari minuti pärast leidis ta sobiva koha ja hõljus veidi ülespoole. Vaikse mütsatusega oli ta maandunud, ja tema ees avanes tohutu käikude rägastik. Ja Mirdaliel nägi ka tumehaldjat.

"Hei. Vaata neid seinu. Kas need ei tundu imelikud?" küsis Miseria võimalikult vaikselt.

Miseria vaatas endaarust Ayanna poole ja ohkas summutatult. ,,Ma ei tea kuidas sinuga lood on, aga mina ei näe siin mitte midagi.. kui sa kavatsed ülesse minna siis aitad mind ka?" küsis ta haldjalt.

OT: Ma arvan, et sulle piisab sellest: me oleme lohekoopas, lohed tapsid orkid ning otsivad nüüd meiega võidu Haldjakivi. Kogu lugu.

Ayanna noogutas ning pidas ohutuks valguskera pisut suurendada. Ta uuris meeltega lage ning avastas selle kohalt samuti käigud.
"Mul on idee..."
Ta sammus ühte kõrvalkäiku, vaatas pisut ringi, kuid ilma erilise lootuseta mõnda laeavaust leida. Seejärel suunas ta võluväe ettevaatlikult lakke ning kangutas selle lahti, kuid kivid kandis ta ettevaatlikult maa (või õigemini kivi)pinnale, et need suurt müra ei teeks. Auk oli võimalikult väike, et vähem energiat raisata.
Ta tekitas oma jalgade alla võluketta ning hõljus üles.
"Saad?" küsis ta Miserialt.

OT: Üriytan..Loodan et ma jälle ära ei vaju. Nii on kole tüütu. Ma arvan et ma...olin koos Ayanna ja Miseriaga. Sobib?
Ahjaa, ma arvan et ma oskaks ka nüüd ilmselt mõtetega suhelda


Freia vaatas Ayannale üles järgi ja siis Miseriale otsa. "Kena. Ronime aga üles."
Ta lootis, et kerge kahtlus tema häälest välja ei paista.

Miseria noogutas vaikselt ja vaatas ava poole. Ta ei osanud eriti hõljuda ja sellepärast tegi ta enda alla väikese "platvormikese" tänu millele ta õhku tõusis. Freia käest kinni võtnud, tõusis ta ava poole ja ronis enne välja ja sirutas käe välja, et saaks mõlemad ülesse aidata kui vaja.

OT: Mõlemad?

Ayanna vaatas Miseriat ning Freiat, kuni nood avausest üles tõusid. Seejärel vaatas ta ringi. Nad seisid ühes kummaliste seintega hargnevusteta käigus.
"Niisiis, kummale poole?" mõtiskles haldjas valjusti. Õigemini mõtete teel valjusti.

OT : Noh, sellesmõttes, et saaks ülesse tõmmata kui vaja vms. Freia on inimene ju.

Miseria vaatas käikude poole ja siis Freia, andes ilmega märku, et ta ruttu teeks. ,,Ma ei tea.." ütles ta palavikuliselt. Ta ei teadnud kuidas teistega lood on, aga nüüd tundis ta ennast seal väga närviliselt.

Freia ronis üles ja ajas end püsti. Libahundinina hakkas tööle. "Ma arvan et paremale. Sealt tuleb kummalist lõhna. Vasakul haiseb lihtsalt lohede järgi." saatis ta.

"Kus te olete?" küsis Mirdaliel. "Saatke palun meeltepilt. Siin on nii hämar, et mitte midagi ei näe." Vaadates korraks tumehaldja poole, ta ohkas vaikselt.

OT: Kuulge, ma arvan et kui Haldjakivi siis päris mängu tuleb, läheb parajaks kakluseks

Kidaia aevastas ja jäi siis ehmunult seisma kuulataes kellegi samme. "Kas keegi teist on haiseva koopa läheduses?" küsis ta mõtteteel. lootes, et keegi on lähedal. Ta aevastas veel kord ja ronis siis samme kuuldes mööda krobelist seina veidi üles poole, igaksjuhuks kui sammud ei kuulu sõbrale.

Miseria kortsutas kulmu ja asetas käe õrnalt seinale. Sein liigutas end, asendit muutes. Mida? mõtles ta.

Miseria vaatas ringi ja salvestas pildi mällu ja saatis selle Mirdalielile. ,,Kus te olete ise?" küsis ta mõlemalt, tumehaldjas-Miserialt ja Mirdalielilt.

Leon tuhises mingist käibust sisse kuna kuulis sealt krabisemist, ta avastas end laburindist ja jooksis ringu kuni põrkas kokku kellegiga "Oh kes see on?"

Mirdaliel keskendus veidi, ja andis mõtetes ülevaate lähiümbrusest. "Me peame ruttu tegema," ütles ta murelikult.

"Mirdaliel, vaata," ütles Miseria ning pani käe uuesti seinale. Sein vahetas asukohta.

Miseria nuusutas samuti nüüd õhku, kuid tema midagi ei tundnud. Natuke pettunult vaatas ta enda ette, kuid naeratas seejärel. ,,Te peaksite ruttu tegema.." soovitas ta igaks juhuks tumehaldjas-Miseriale ja Mirdalielile.

"Miseria ja Ayanna, kui käsi seinale panna, seinad liiguvad. Ärge siis palju puudutage," hoiatas tüdruk teisi.