Rollimäng.

Sally vaatas Yuki ilmet, kui too ühele kenale poisile otsa jooksis. Talle meeldis see ja hakkas paratamatult itsitama.

"Jahh" vastas Anna, ning läks Kalene juurde. "Juhtus midagi? Sa paistad kuidagi ärev," küsis ta tüdruku ette jõudes.

OT: I Wanan SLEEP!

William heitis ühe puu alla niiskesse rohtu pikali ja uinus. Unes jooksid ringi ta ema ja isa ning karjusid: "Poeg aita meid! Me ei tahtnud surra!"

Kiyoshi ütles, et oligi just Yukit otsima tulnud. Seepeale punastas Yuki kohutavalt.
"Sul on uuus soeng?" küsis poiss.


"Ei midagi, mul on imelik tunne," pobises Kalene.

Sally itsitas veel, tahtmatult.

"Mmm... mille suhtes?" oli Anna uudishimulik.

"Ma ei tea, pole ikkagi ammu Sethi näinud. Oh, vaata, sealt ta tulebki!"


"Mul... e... ja, uus soeng, just praegu tegin," kokutas Yuki.

"Okei, ma siis lasen teil rääkida," muigas Anna ning jooksis magamistuppa, kus ta kitarri välja võttis ning seda harjutama hakkas.

William ärkas võpatades üles, ta oli külma higiga kaetud. Poiss ajas end püsti ja kuna õues oli külm otsustas tagasi sisse minna. Will läks poiste pesuruumi ennast pesema.

Joshie'l tuli meelde, et ta pidi oma isa kirjale vastama, mis too oli enne saatnud. Ta otsid kirja üles, kirjutas kiiresti lühikese vastuse ja hakkas öökulli maja poole liikuma. Ta ei viitsinud väga kiirustada.

Varsti läks kitarril üks keel katki ning Anna ei viitsinud seda vahetama hakata. Teda hakkas äkitselt üks viis kummitama. Tüdruk laulis kõvasti magamistoas: "Some stupid tomorrow, some stupid today. Some stupid tomorrow, go away, go away.... Yesterday."

Sally kuulis, kuidas Kiyoshi ütles, et Yukil on ilus soeng. Ta läks muigega ülakorrusele.

"Kalene, sind ma olengi otsinud," ütles Seth.
"Põnev, sest mina olen just sind otsinud."
Kalene naeratas, aga ütles siis, et peab oma tuppa õppima minema. Sama pidi tegema Seth.


"Ma kuulsin, et sul on see ettekanne teha. On sul see tehtud?" küsis Kiyoshi.
Yuki raputas pead.
"Mine tee see ära. Aga me võiks millalgi kokku saada varsti, mis sa sellest arvad?"
"Mmm... see on positiivne," kinnitas Yuki.
"Ma siis lähen ka, palju on õppida."
Kiyoshi kiirustas minema.

Joshie saatis kirja teele. Ilus öökul viis, umbes sama ilus kui kodus olev Mel, kes on valge ja suur öökull. Tüdruk mõtles ühe poisi peale, keda ta puhketoas oli näinud. Peaks ta ära sebima, mõtles Joshie.

Anna viskas end voodile pikali. Tal oli igav, aga koridoris kellegi kiusamiseks oli kell juba liiga palju, väiksed ei tohtinud enam niikuinii ringi käia. Seega otsustas tüdruk ühe tulise dušši võtta ning läks pesuruumi.

Sally kobis tagasi allakorrusele. Ta nägi Yukit õppimas ja otsustas kampa lüüa.

William sai ennast pestud, läks magamistuppa ning vahetas riided. Poiss istus voodile ning lõpetas pooleli oleva kirjandi.

Kui Josephine lõpuks pärast aeglast lonkimist puhketuppa jõudis. Nägi ta seda poissi. Ta võttis julguse kokku ja jalutas poisi poole. "Tsau, ma olen Joshie," ütles ta. Kätt ulatades. Aga poiss kallistas teda. See tuli Joshie'le üllatusena.
"Tom," vastas poiss.

Seejärel toppis ta selle enda kotti ja kõmpis puhketuppa, kust ta ühe vaba tugitooli leidis. Will istus sinna.

Nad rääkisid jupp aega, aga kuna kell hakkas saama juba päris palju, pidi Joshie õppima ja pesema minema. Ta ütles Tsau, ja lahkus. Ta vaatas veel korraks tagasi Tom'i poole ja nägi, et poiss saatis talle õhu musi. Ta "püüdis" selle kinni ja "pistis tasku." Ise õnnest särades.

Pärast dušši läks Anna tagasi magamistuppa ning vajus väsinult voodile magam. Viimased ööd ei olnud ta magada saanud, seega vajusid ta silmad iseenesest kinni. Viimane mõtte tüdruku peas oli soov lõpuks mitte unenägusid näha.

Christal muutus kiirelt tagasi inimeseks ja asus koos oma viirpapagoiga kooli poole. Tüdrukul oli väga igav ja ta otsustas kööki minna ja majahaldjatelt midagi söögiks paluda.
Pikk lend animaagina oli teda väsitanud ja ka ta kõht oli väga tühjaks läinud.

Will'il polnud plaaniski veel magama minna. Just öösel muutus Sigatüügas väga huvitavaks. Nii et ta läks puhketoast välja, koridorides ringi kolama.

Chris kõndis köögist välja endal käes klaasitäis kõrvitsamahla. Ta kõndis koridorides ringi ning koperdas ühe endast vanema poisi otsa ning ajas tollele mahla peale.
"Upss," kostus tüdruku suust kuid kohe, kui ta aru sai, et too poiss on Slythereinist tungis ta näole armas naeratus.
"Palun, ma tõin sulle mahla. Maitseb hästi eks?" lisas ta.

Will oli ehmatunud, sest tavaliselt ei kohanud ta sellel kellaajal siin kedagi. Poiss võttis tüdruku käest mahlaklaasi ning lausus vaikselt: "Aitäh."

Anna tõusis äkiliselt püsti ning tal läks silme-eest mustaks. Nii palju siis magamisest, mõtles ta.
Tüdruk ei suutnud vastu panna soovile kuud näha. Akende puudumine oli ainuke halb põhjus Slytherinlaseks olemise juures. Annat oli alati kuu ja taevas lummanud, aga öösiti ta taevast ja kuud ei näinud, vähemalt mitte seda, kuidas need Sigatüüka kohal paistavad.
Anna läks vaikselt toast välja, ning veendunud, et kedagi puhkeruumis pole, kõndis ta koridori. Vestibüüli minnes, silmas tüdruk Will'i rääkimas ühe dorklasest tüdrukuga. Anna muigas.
"Nooh... Teil mingi salasuhe?" küsis ta, kui nendeni jõudis.

OT: tegelikult ma ajasin mahla sulle peale... Ma olen griff, slythide vihakas, aga suva siis.

Tüdruk oli üllatunud poisi reageeringust. Ta oli oodanud sõimusõnu jms.
"Aa, okei palun siis," lausus ta ükskõikselt ja astus sammu eemale.
"Ei, ei su armas klassivennake arvas, et on tore mind tänada, kui ma talle mahla peale kallan," ütles ta salakavalalt

Kalene tahtis veidi lollitada ja läks koridori. Seal nägi ta kahte sythi ja dorklast.

"Okei, väga hea," vastas Anna Chrisile ning hakkas edasi minema.
"Hei Kalene, mis toimub?" küsis ta tüdrukut nähes.

OT: Mina ei tea, et sa meid vihkad... XD

Will läks paar sammu eemale, põrnitses korra kahte Slthi ning lausus: "Nojah, tsau siis."
Poiss pööras ümber nurga ning viskas mahlaklaasi esimesse prügikasti, nii et keegi teine ei näinud.

"Midagi erilist, Sethie pidi õppima," vastas Kalene ükskõikselt.

"Okei, kuhu lähed üldse?" Jätkas tüdruk pärimist.

Chris istus torisedes maha ja tõmbas rüütaskust välja pisikese raamatu mille lugemisse ta süvenes. Peagi sai tal aga igav ja tüdruk vilistas, et oma lindu kohale kutsuda ja muutus ka ise animaagiks. Ta plaanis minna Slythereinlasi luurama, et igavust peletada.

Gat istus öökullide juures ja vahtis rõõmutult aknast välja. Ta kustutas suitsu ja vaatas öist Sigatüügast. Tobe harjumus, mõtles ta kuid süütas siiski uue.

Marcus sisenes öökulli majja ning märkas kohe suitsetavat tütarlast. "Kas suitsetamine mitte keelatud pole?" uuris mees kirja ühe suvalise öökulli jala külge sidudes.

Will kõndis edasi kuni oli jõudnud ühe suure akna juurde. Poiss imetles öist selget taevast, nii et ta istus maha.

"Ma ei tea, igav hakkas," pomises Kalene.

Kui Josephine oli oma pesemis asjad uuesti magamis tumma viinud, ei olnud tal enam üldse und. Ta otsustad, et ta läheb vestibüülile kuud vaatama.

"Ma olen täisealine," sõnas Gat naeratades ja vaatas alles siis tulija poole. Ta kustutas suitsu ja kaotas igasugused jäljed suitsetamisest kiiresti. "Kas te kavatsete mulle mingi karistuse välja mõelda? Või ehk piirdute hoiatusega?" küsis ta siis. Gat tõusis ja korrastas kärmelt oma rüü oodates õpsi vastust.

Marcus muigas kergelt. "Ma piirdun hetkel vaid hoiatusega," ütles mees, kuigi ta ei saanud aru, miks. Tavaliselt oleks ta punktegi maha võtnud. "Ja muide, täisealised ei tohi ka mugude koolis õpilane olles suitsetada seega ürita seda harjumust lõpetada," lisas ta öökulli akna äärde viies. Too lendas kohe minema, suund Austraalia poole.

"Võtan seda arvesse," sõnas Gat. Ta möödus õpetajast ja lahkus nende häälitsevate sulekuhilate juurest nagu ta neid tihti nimetas. Piisavalt kaugele jõudnud ei suutnud ta siiski kiusatusele vastu panna ja süütas suitsu. Nii palju siis selle lõpetamisest, mõtles ta istudes ühe puu alla.

Marcus muigas taas, nüüd oli see rohkem slytherinlaslik. Kui tüdruk lahkus, saatis mees teda mõne hetke pilguga ning võttis taskust välja ühe erkrohelisele paberile kirjutatud kirja. Kiirete liigutustega sidus ta selle enda lumivalge kaku jala ümber ja laskis tal ära lennata. See läks ameerikasse ja oli palju tähtsam, kui eelmine. Ta tõmbas sõrmedega üme mõne linnu tiibade ning väljus majast. Mõne hetke koolimaja poole liikunud, märkas ta silma nurgast puu all istuvat tüdrukut, kes taas suitsetas. Marcus hakkas naerma. Ta muutis suunda, minnes hoopis tüdruku poole. "Ma oletan, et viimane suits?" muigas mees. "Tegelikult ma tean, kui raske on suitsetamist maha jätta, seega ma saan aru. Lihtsalt... ära teiste õpetajate silme alla satu," ütles ta kergelt pead kallutades, helehallide silmade pilk gryffindorlasel. Marcus naeratas kergelt ning pöördus siis vaikselt, hakates järve poole minema. Ilus järv.

"Olgu," sai Gat suust. Mis kuradi õps see veel on? mõtles ta. Kui ei teaks ei usuks, et ta nõjajooke annab. Gatil vajus suu lahti ja ta kustutas kiiresti suitsu. "Metsa," pomises ta. Homme on tund mul on kõik õpimatta, kurat...Ta oli kiiresti püsti ja jooksis kergel sammul kooli poole. Mis kell on? Ehk jõuan midagi kokku vorpida? Ta jooksis otsejoones ukse kooli ukse poole, kuid seisatas siis Ma ei tohiks praegu väljaski olla, öörahu. Ta võtis võlukepi ja pani pealekeskmisel tasemel sulandumis loitsu ning muutus seejärel polaar rebaseks. Nii on parem, nentis ta ja liikus nüüd rahulikumalt kooli poole.

Marcus pöördus, kui kuulis tüdrukut lahkumas. Muidugi, öörahu on ka veel pealekauba. Ah, las läheb. Marcus saatis neiut pilguga, kuni too seisatas. Järsku ta muutus. Vägev, rebane. Hetkega jättis Marcus meelde tema animaagi kuju ning välimuse, ning sammus siis järve äärde.

Kiirustades leidis Gat puhketoa ilma, tänutaevale, kellagagi kokkupõrkamatta. Maali ees muutus ta tagasi inimeseks ja sisenes puhketuppa tüüütu pomisemise saatel. Kiirustades sibas ta magamistuppa ja otsis välja oma õpikud, ning taris need trepist alla. "Tüütu," pomises ta ja istus tugitooi kamina ees kust paistis veel piisavalt valgust. Gat lõi nõiajookide õpiku lahti ja kukkus siis vaikselt kiruma. Mul on vaja raamatukokku. Ta luges raamatu nime mida võis esee tegemiseks kasutada ja ohkas. Ma ei oska seda kokkugi lugeda, samas nõme oleks minna tundi tegematta koduse tööga kui sa oled õpsile eelmisel päeval suitsetamisega vahele jäänud. Ta viis oma rüü magamistuppa. Lihtsam oli liikuda teksades kui lopendavas rüüs, Gat võttis ära ka kingad, Parem on liikuda vaikselt, mõtles ta. Oh, ma pean olema peast segi, arutles ta ja lükkas puhketoa ukse lahti.

Marcus lõpetas järve jälgimise ning läks tagasi kooli. Siiski ei läinud ta alla vangikoobastesse, vaid kõndis rahutult mööda koridore ringi. Ta ei oleks nagunii magada saanud.

OT: Põrkaks kokku kusagil?

OT: Miks ka mitte =)

Gat jõudis raamatukokku ja hakkas vaikselt riiulite vahel ringi käima. "Lumos" sosistas ta valguse saamiseks. Pidevalt kuulatades otsis ta raamatut. See peab ju kusagil siin olema! Viimaselt riiulilt raamatut otsides ta viimaks leidis selle. Ta oleks äärepealt õnnest kiljatanud õiget nime nähes. Gat libistas raamatu riiulist valja ja kustutas võlukepi. Ta läks vaikselt raamatukogust välja kuid kuulis mõne hetke pärast samme. #!?!#, kui metsas võib üks õhtu olla? Ta kiirustas lähedalasuvasse klasi ja sulges ukse lootes, et keda iganes ta ka ei kuulnud seda tähele ei pannud.

Ka Marcus kuulis samme ning seisatas. Siis kuulis ta klassi ukse avanemist ning sulgumist ja muigas kurjakuulutavalt. Ta astus edasi ning avas esimese klassi ukse, ümber nurga. Tühi. Ka järgmised kaks olid tühjad. Neljanda avanud, märkas ta kohe tüdrukut. "Kas sa magama ei peaks juba?" küsis ta pead kallutades, kui sisse astus ning ukse vaikselt enda järel sulges.

"Kas teil midagi paremat peale koridorides tuiamise pole teha?" nähvas Gat oma sõnadele mõtlemata vastu. Mitu korda võib ühe õpsiga kokku juhtuda?

Marcus naeratas nukralt. "Viis punkti gryffindorilt," ütles ta. See oli vähe, aga ikkagi. "Õpetajaga ei räägita nii lugupidamatult ning, vastuseks su küsimusele, ma olen täna valves, mis tähendab, et ma peangi ringi käima. Küll aga ma ei saa aru, miks sina öösel ringi jõlgud. Mida sa tegid?" uuris Marcus, ilme tõsine, silmis sõnulseletamatu pilk.