Rollimäng.

Alustage siis rollimänguga!
Aga ärge liiga üle piiri minge

Have fun!

Anna istus puhketoas ning mõtles, kaminas praksuvaid leeke jõllitades. Ta võpatas, kui puhketuppa tulid kaks tema klassivenda. Ta vaatas mõlemale tõsiselt silma ning pööras pilgu tagasi. Uus kooliaasta oli algamas... Arvatavasti läheb kõik samamoodi nagu eelmistel aastatel.
"Morphine on jälle tagasi..." kuulis Anna, kuidas vanema klassi tüdrukut sosistasid. "Ma ei uskunud, et pärast eelmist aastat teda veel näen."

Kalene istus Anna läheduses ja kuulis, kuidas teised sosistasid.
"Jälle see sama teema," mõtles ta endamisi ja kõmpis trepi poole.

OT: Ahjaa, ärge liiga lühikesi postitusi ka tehke, lihtsalt mainin

Marcus väljus enda kabinetist vangikoobastes, mis oli küll külm ja rõske, kuid mugav. Talle oli antud ka võimalus ülespoole kolida, kuid mees austas Snape'i piisavalt, et tema kabinet ning klassiruum alles jätta. Ta oli Snape'iga ka kohtunud, mees oli väga huvitav. Marcus libistas sõrmedega üle külma kiviseina ning astus mööda koridori edasi, ülespoole.

Yuki istus oma voodil ja vaatas unelevalt Kiyoshi pilti.
"Mis sa vahid tast kogu aeg?" küsis Haruko naerdes. Yuki võttis Kawaii sülle ja näitas kassile poisi pilti.


Kalene läks oma majavanemat otsima, sest tal oli vaja mehega rääkida. Seth oli jälle kadunud.
"Ilmselt jälle oma sõpradega," oletas tüdruk. Peagi nägigi ta õpetajat.

Marcus oli just jõudnud vestibüüli, mis oli üsnagi tühi. Ta nägi ühte enda maja õpilast ja kortsutas kulmu. "Kas sa väljas ei peaks olema?" küsis ta. Ilm oli ju ilus, enamik õpilasi oli väljas.

"Tegelikuuuuuult," venitas Kalene, "tahtsin ma ühte asja küsida."



Yuki pani Kawaii põrandale ja pildi sahtlisse. "Teeme midagi lahedat?" küsis ta sõbrannalt.
"Võib ju kah," vastas Haruko ja pani koolitöö käest.

Marcus ristas käed ning vaatas uurivalt tüdrukule otsa. "Ja see asi on...?" küsis ta, toon kergelt jahe, nagu Slytherini majavanematele ikka omane. Marcus polnud selles koolis küll õppinud, aga Slytherini maja kombed hakkasid talle külge jääma. Ega Durmstrang Slytherinist palju ei erinenudki.

"Kas me..."
Kalene'l läksid sõnad sassi. Ta ei mäletanud enam, mida ta küsida tahtis.

William istus puhketoas ühes tugistoolis. Aknast paistis ilus ilm ning ta otsustas õue minna. Kui ta puhketoast väljus nägi ta enda majavanemat kellega rääkimas. Korra piilunud, kes too oli kõndis Will õue.

Yuki ja Haruko läksid õue, jättes Kawaii aknalauale peesitama.
"Yuki, vaata, kes seal on!" sosistas Haruko.
Yuki läks näost üleni punaseks, kui ta nägi Kiyoshit puu all istumas ja oma japsidest sõpradega rääkimas.
"Hei, Kiyo!" ütles Yuki, kui nad lähemale läksid.

Tokuchi istus järve ääres. Kojima-chan oli kusagile kadunud ja ta pidi igavuse kätte peaaegu ära surema. Poiss vaatas otsivalt ringi ja märkas otsiva pilguga Kojima-chani. Tokuchi tõusis ja hakkas tema poole minema.

Jõudnud suurest kooli uksest välja, istus Will lähima tühja puu alla maha ja nautis üksindust. Ta lamas puu varjus ning hingas sisse mõnusat värsket õhku.

Kiyo ütles Yukile tsau ja Yuki läks ekstaasi. Haruko hakkas omaette itsitama. Neist möödus veel üks jaapanlane, kes tundus tuttav, aga kelle nime nad ei teadnud.

Tokuchi vaatas korraks kamba jaapanlaste poole ja muigas. Ta märkas, et üks tüdruk vahib ühte puu all istuvat poissi imelikult.

"Oota korra," ütles Haruko ja läks uue poisi juurde.
Mis asja sellel Yukil küll viga on, mõtles tüdruk, sest talle meenus, et poiss on neist aasta vanem ja elab veel samas majas.
"Kas sa ei tahaks meiega ühineda? Ma võin kihla vedada, et see Carl tahab sinu juukselakki ka pihta panna."

Will vahtis seda jaapanlaste kampa. Vanasti olid siin ikka ainult inglismaalt pärit õpilased, kuigi mõni jaapanlane on päris kena, mõtiskles poiss.

Kui Yuki silmad Kiyo'lt lahti sai, jäi ta jõllitama neid vaatavat poissi. See oli Slytherinlane.
"Raudselt selle Carli sõber," pomises tüdruk.

OT: Sa mõtled ise koguaeg nimesid välja? Või see on ka keegi?

Kui William aru sai, et üks Jaapanlane talle otsa vaatab pööras ta pilgu ära ning imetles sätendavat merd. Ta heitis uuesti pikali.

Marcus muigas. "Mul ei ole terve päev aega siin seista, seega, mida sa küsida tahtsid?" küsis mees kergelt venitades.

OT: Need jaapani nimed on nii faking keerulised -.-

"Tegelikult..."
Kalene mõtles koha peal suvalise küsimuse välja.
"Kas te oskate seda õnnejooki teha? Ja kas me õpime seda kunagi?"
Ta sai kohe aru, kui loll küsimus see oli.

OT: Carli kohta vaata Yuki ankeedist.
OT2: Pole ju väga keeruline VÄGA

OT: Ei tead, ma ei oska lugeda. Sain teada.

William lamas kuival rohul, tuul sasis ta lühikesi juukseid. Seejärel tõusis ta püsti rapsis riided puhtaks ning asus tagasi maja poole teele.

Marcus muigas kergelt. "Oskan küll, kuid me ei õpi seda. Miks küsid?" uuris mees. Ta oli üsna kindel, et tegelikult ei tahtnud tüdruk seda küsida.

"Ämmm... Sest ma tahaksin teada, kas ja kuidas seda õppida saaks," luiskas Kalene. Tal oli kohutavalt piinlik. Tunne nagu ta vajuks kokku.

OT: Need nimed ON keerulised, ma ei tee kellelgil vahet.

Kui kõik olid õue läinud ning puhketuba tühi, hakkas Anna kõvasti naerma, lõpuks olid tal juba pisarad silmas. Itsitades astus ka tema puhketoast välja ning jalutas mööda tühje koolikoridore.
Vestibüülis kõndis ta mööda Marcusest ja Kalenest. Tüdruk muigas nende poole vaadates ning kõndis läbi õue järve äärde, vastates hävitava pilguga õpilastele, kes teda jõllitasid.

Kui Will puhketuppa jõudes nägi, et see oli tühi otsustas ta uuesti õue minna. Kui poiss õue jõudis nägi ta eemal endast nooremat majakaaslast ning läks ta juurde.

OT: Jane sind mõtlen

Marcus muigas taas. "Seda saab õppida ühest raamatust ning võib-olla leiad ka mõne inimese, kes sind õpetab, aga seda teadmist ei jagata eriti, kuna õnne on kasutatud halbadeks asjadeks," seletas mees.

Cristhal jalutas koridorides ringi. Eemal, nägi ta majavanem Marcust ja Kalenet, Slytherinlane oli vist keerulisse olukorda sattunud ja see pani tüdruku üleolevalt muigama.
Noo, mis toimub? Irvitas ta oma mõtteis. Tüdruk kõndis neile rahulikult lähemale.

OT: Viitsite mind ka kuidagi kasvõi jamadega kampa saada pliis. Igav on

Marcuse pilk pöördus lähenejat märgates teisele õpilasele. "Christhal, kas sa palun tuleksid siia hetkeks?" küsis ta pead kallutades. Direktor oli Marcusele rääkinud, et tüdruk oli mingi jamaga hakkama saanud.

OT: Tegelikult olin ma Gryfindorist A, vahet ple.

Pagan! Kirus tüdruk.
"Tere proffesor Marcus. Kas ma saan teid kuidagi aidata?" Küsis tüdruk ja maanas näole naeratuse.
"Kuidas ma saan teid aidata, professor?"

OT: Muutsin veits... aga mölisen ikka

"Mulle räägiti, et sa viibisid eile õhtul vangikoobastes. Vastab see tõele?" küsis mees, hääles veidike jahedust.

Kalene kasutas võimalust ja lasi varvast. Ta läks õue oma parima sõbra Anna juurde. Tüdruk tundus ikka selle jama pärast põdevat.

Tokuchi kallutas pead ja vaatas tüdrukule otsa.
"Kes tahab juukselakke pihta panna?"

Anna vaatas kõigepealt Willile otsa ning pööras siis pilgu Kalene poole. Tavaliselt tuldi tema juurde kui midagi juhtunud oli, või oli eelmise kevade jama midagi muutnud? Tüdrukule muutused eriti ei meeldinud, sest tavaliselt läksid asjad muutustega hullemaks.
"Noh?" küsis tüdruk tuimalt Willilt.

"See slyth, Carl kuuendast!" hüüdis Haruko ärritunult, sest ta nägi Carli neist üsna lähedalt möödumast.
"Oi, näe, väike Haruko on ka omale poisi saanud. Ja jälle mingi kohutava!" hüüatas poiss.

"Ei midagi... Ma tulin niisama, pole mõtet niisama passida, nii et ma olen siis parem kellekagi koos," lausus poiss.
"Kas neid japse pole juba liiga palju siin, Sigatüükas?" küsis poiss, ise vaadates kuidas mingi jaapanlane Slytherini poisiga karjudes suhtleb.

Sally istus järve ääres, varbad vette pistetud. Ta vaatas eemal olevat japside kampa ja sasis juukseid. Kui üks poiss tema poole vaatas keeras ta pilgu ära ja sasis juukseid.

"Kuule, tee minekut," soovitas Kalene Willile. Ta istus Anna kõrvale ja saatis poisile tigeda pilgu.


Haruko nägi, et paljud silmpaarid vahivad teda, aga see ei läinud talle korda. Tema stiil- ta ju tahtiski erineda. Kuigi parema meelega oleks ta tahtnud vähem silma paista.

Josephine jalutas vestibüülil. Ta ei tahtnud õue minna, mis siis, et õues oli ilus ilm. Hispaanias on suht koguaeg ilus päiksepaisteline ja soe ilm. Ta tahtis palmi puid kooli hoovi, see oleks nii kena kui järve ääres kasvaksid palmid, mõtles Josephine.

"Eem, jap. Vist küll. Aga mul noh, mul oli vaja ühelt õpilaselt seletust, et miks ta minu viirpapagoid loitsis. Mu papagoi on siiamaani üleni roosa, kuigi ennem oli ta valge ja natuke sinist oli temas ka. Aga nüüd on isegi ta silmamunad roosad." Tüdruk mõtles välja kiire vabanduse, ta võis igal hetkel enne õpetajat oma viiru värvi muuta.

"Liiga palju, Will" pööritas Anna vastuseks silmi ning lasi end selili ja sulges silmad. Kaugelt kuulis ta mingit kiljumist, kuigi see käis talle närvidele, ei hakanud tüdruk sellepärast silmigi lahti tegema.

"Aga, see et jah ma pean minema vist. Õppida on palju jne, ning üldse, nägemist proffesor." Lisas tüdruk juurde ning keeras end ringi, et ära minema hakata. Paari sekundi jooksul ei juhtunud midagi ning tüdruk rahunues.
Napilt läks...

OT: Ma pole veel ära läinud.

"Kuule, Anna, läheme öökullitorni, mul on vaja kiri saata," ütles Kalene ja tõusis jälle püsti. Will ei paistnud talle esialgu meeldivat ja pealegi pidi ta oma vanematelt ühte asja uurima.




"Tead, ee... Mis su nimi on üldse?"
Yuki vaatas sõbrannat imelikult ja pöördus siis tagasi Kiyoshi poole.

Marcus muigas. "Mulle räägiti kül teist juttu. Ma ei arvanud et gryffindorlased ka valetavad. Räägi nüüd palun tõtt," ütles mees meeldivalt naeratades.

"Ohh, okei ma hakkan minema, siis," lausus William. Seejärel pöördus ta Kalene poole: "Ma loodan, et sul on Seth'iga kõik korras, teda pole viimasel ajal näha olnud." Poiss muigas, pööras ringi ja hakkas uuesti kooli poole minema.

Kalene kehitas õlgu ja vaatas õues ringi. Ta imestas tõesti, kus Seth viimasel ajal oli, aga tal ei olnud ka midagi erilist kahtlustada.

"Heaküll, ma tahtsin Slythereini puhketuppa pääseda, et paari õpilast ehmatada sellega, et viirpapagoiks muutun, aga nad arvasid, et see on hoopis mu lind, sest ma olen animaagina temaga samasugune ja, kui ma puhketoast välja lendasin ei olnud ma just kõige suurepärasema tervise juures." Tüdruk ise ka uskus oma juttu, nojah see oli ju pool tõde.
"Te võite mulle karistuse määrata, aga ärge meie majalt palun punkte maha võtke proffesor." Palus nüüd tüdruk.

Will jõudis vangikoobastesse ning nägi seal nende majavanemat ja siis ühte tüdrukut, kes kohe kindlasti ei olnud Slytherinist. Poiss toetus seina najale, sest soovis näha, mis edasi juhtub.

OT: http://www.hpfannid.net/arvamus-ideed-f17/rollimangimised-t1404.htm#97232 Tegin rollimängude jaoks, pms kirjutasin selle teema ja mõtlesin hp rollikale, vaadake pliiz.

Tüdruk silmas eemal üht Slythereini poissi ja saatis talle vihase pilgu, ta ei vihanud Slythereinlasi, ta jälestas neid. Ta oli küll täiesti puhast verd, aga talle ei meeldinud siiski Slythereinlased.

OT: Mul polegi varsti enam midagi teha...

Will nägi järjekordset vihast pilku ning otsustas puhketuppa minna. Sinna jõudes viskus ta ühele tugitoolile.