Narnia rollimäng .

Üks juga tabas Doriani, niisiis seisis mõne hetke pärast seal, kus oli enne valge kentaur, nüüd hoopistükkis hall kivist kentaurikuju.

Kõik Miseria ümber muutus vaikseks kui ta nägi mis Dorianiga juhtus. Tundus, nagu oleks kentaur joaga aegluubi kiirusega pihta ning siis oligi ta kivikuju. Tüdruk suutis vaid raskelt hingata ning ta tegi suu lahti, et midagi öelda, kuid avastas, et ta suust ei tulnud ühtegi häält, kui ainult vaikne hädine kähin.

Nõid naeris võidurõõmsalt ning kutsus vilega härjapõlvlase enda juurde. "Vii ta lossi!" käskis ta ning hakkas siis teisele kentaurile järgnema.

OT: Kuulge, ma võatn siis Aslani, kuna kivikujuna ma midagi teha ei saa

OT: Holy crap, Nõid saab siis tappa Aga teeme nii, et mingit tapmist ei ole Aslan ei tapa Nõida, Nõid ei tapa Aslanit.

OT : Liba, mängi

"Ta tuleb meile järele!'' suutis Miseria öelda, kuid imelikul kombel kõlas ta hääl nüüd rahulikult. Ta ei närvitsenud enam. Tundus nagu oleks ta oma otsused langetanud : Kui temast saab samasugune kivikuju, jääb ta siia igaveseks ega pääse koju. See mõte tõi talle pisara silmanurka ning selle peale mõtles ta, kaua nad ära on üldse olnud. Kas vanemad otsivad neid taga? Tavaliselt läks Miseria peale kooli koju, tegi ülesanded ära ja läks välja.
Teine mõte oli tunduvalt positiivsem kui eelmine - ta võitleb Nõia vastu, hoolimata mis sellest tulla võib ja otsib võimalust kuidas Dorian päästa ning viimaks ise siit minema minna.

Nõid jooksis Aanyle järjest lähemale, kuid kentaur jooksis peaaegu sama kiirelt. Ta saatis mitmeid tardumiskäskluseid Miseria ja teise tüdruku poole.

Miseria tõmbas enda koolijaki seljast ning tõstis selle pikkupidi enda ja Evanna ette. See kivistus koheselt kui võlujuga selleni jõudis ning aega raiskamata, viskas ta selle ägedalt nõia poole, taipamata kui raske see tegelikult ongi. Siis aga lendas nende poole veel üks juga. "Pikali!'' Ta peaaegu nähvas seda Evannale ning tõmbas ta madalamale, nii et nad pihta ei saanud. "Kas sa turbot sisse ei saaks panna?'' Küsis ta Aanylt.

OT: *naerab* "Kas sa turbot sisse ei saaks panna?" Issake *naerab edasi*

Nõid hüppas kivistunud jaki eest kõrvale ning saatis veel mitmeid võlujugasid tüdrukute poole. Siis tuli talle mõte, et ta võiks proovida nõidumist nii, et juba ei ole näha. Seda ta ka tegi ja peaaegu nähtamatu tardumiskäsklus lendas tüdrukute poole.

Oks raksatas, kui Lõvi selle peale astus. Aslan liikus rahuliku sammuga, kuigi ta teadis, mis oli just juhtunud.
Eestpoolt kostis jooksumüdinat ja lähenes kentaur, kaks inimtüdrukut seljas ja nõid neid jälitamas. Aslan seisatas ja muutis end nähtavaks, aga nii, et ainult tüdrukud teda näha said.

Nõid kuulis lähedalt praksatust ning tema kõhus hakkas keerama. "Ei ole võimalik," sosistas Jadis omaette ning vaatas enda ümber ringi, et näha, kus Aslan on.

Miseria kuulis kuidas miski ta nina ees läbi vuhises ja ta võis endamisi vanduda, et see oli üks nõia käsklustest. Ta vaatas seljataha, põrnitsedes vihaste silmadega Valget Nõida ning siis tagasi ette. Korraga läksid ta silmad pärani, kui ta nägi ühte suurt lõvi. Suurem kui loomaaiades isased lõvid olnud on. "Ettevaatlust!'' Ütles ta Aanyle. Praegu ei mõelnud ta üldse selle peale, et see lõvi on Aslan. Tal oli lihtsalt ellujäämis tahe.

Nõid nägi, kuidas üks tüdrukutest kusagile üllatunust vaatas. Nõia pilk liikus ka sinna, kuid ta ei näinud kedagi. "Aslan, kui sul on vähegi julgust, näita ennast mitte ära mängi enda trikkidega narri," hõikas Jadis ning saatis taas tüdrukute poole mitmeid nähtamatuid käskluseid.

Aslan naeratas oma lõvinaeratust. "Inimesed, teil pole enam midagi karta," ütles ta ainult inimesetele ja kentaurile kuuldavalt. Siis ta urathas, hüppas kõige täiega üle kentauri ja otse Jadise ette. "Kas sa NÜÜD näed mind?"

OT: Teeme niii, et meie ei muuutu kivikujukesteks

Kuna Aany jooksis kiirelt, ei saanud nad millegiga pihta, Miseria vaid tundis, kuidas mingisugune jahe juga tema lähedusest möödus ning siis kaugele ära kadus. Ta kuulis mida lõvi ütles, ning miskipärast tahtis ta isegi teda uskuda. Juba isegi lõvi hääl polnud pettev. Siis sai ta aru, et see ongi toosama mainitud suur Lõvi Aslan. "Aany, peatus!'' Hüüdis ta kentaurile ning siis tegi ta midagi hullumeelset. Ta hüppas kentauri seljast maha ning maandus osavalt jalgadele, vaadates Nõia ja Lõvi poole.

"Ee... Ei," tunnistas Nõid ebalevalt ja vaatas tüdruku poole, kes nende läheduses seisis. "Aga see tähendab seda, et sa oled argpüks. Säh sulle," ütles Nõid parastavalt ning saatis mitu tardumiskäsklust sinna, kus tema arvamuse kohaselt pidi Aslan seisma.

Evanna kõhkles hetke ja järgis Miseria eeskuju. Ta tundis, kuidas ta hirm justkui imeväel hajus ja ta oli kindel, et koos Aslaniga ei juhtu temaga enam midagi. Ta oli kindel, et Aslan suudab ka Doriani tagasi tuua ning lõpuks ka Evanna enda ja Miseria koju toimetada. Ta naeratas Miseriale, kes ta kõrval seisis.

Aslan muutis end nüüd kõigile nähtavaks, ent Nõia joad talle pihta ei saanud. "Jadis, võta aru pähe."

Miseria naeratas korraks Evannale ning vaatas siis tagasi Aslani ja Jadise poole.
"Võibolla saame vastuse ka teada, miks ta meid taga ajas,'' sosistas ta sõbrannale.

"Minul on alati aru peas," ütles Nõid veidike kimedal häälel, nüüd kui ta juba Aslanit nägi.

Miseria vaatas maha, pigistades suu peenikeseks triipsuks. Nõia väide polnud just kuigi tõsi tema arust.

Nõid jõllitas Miseriat, kellel oli veidke imelik nägu peas. Ta osutas sauaga tüdruku poole. "Mis sul viga on?" küsis Jadis käskivalt.

Aany tegi Aslani nägemisest nii järsu peatuse et oleks peaaegu istuli lennanud.Aany pööras otsa ringi tundes meeletut kergendust seistes ja vilinal hingeldades,alles mõne aja pärast jõudis talle kohale mis juhtunud oli.Ta tundis sama aegselt kurbust,võidurõõmu,õnne ja jubedat väsimust."Asalan?!Ma hakkasin juba kahtlema kas jõuangi üldse kunagi laagrisse."Olgugi et selle asemel oleks tal olnud tahtmine öelda "lõppude lõpuks!".Peale mõningast mõttepausi jõudis talle kohale mida ja kellele ta just öelnud oli,see peale suunas Aany pilgu maha ja keskendus hingeldamisele.

Evanna naeratas, nähes teiste kohmetust, tundes ise end täpselt samamoodi. Aslan oli nii suursugune, nii püha, samas nii metsik ja aukartustäratav. Kuid Evanna jälgis tähelepanelikult Aslanit ja Nõida, mõeldes, kuhu nende jutuajamine tüürib. Samas adus tüdruk selgelt, et Aslan saaks Nõiast jagu iga kell. Aslan muundab ka Doriani kindlasti tagasi. Ja kõik teised õnnetud kivikujud, kes kuskil Nõia lossi või metsa varjatud soppides nukralt peitusid. Ja vabastab kogu maa rõhuvast talvest ja Nõia orjusest. Aslan oli lootus.

"Vasta mulle sa väike tüdruk," käskis Nõid Miseriat vihaselt.

"Küll ta vastab. Jadis, kas sa parem rääkida ei tahaks?" küsis Aslan oma pehme lõvinaeratusega.

"Mida ma siis sinu arust teen? Naeran või?" pöördus Nõid Aslani poole.

"Kahe silma all," lisas Aslan rahulikult.

"Hm... Olgu. Aga nemad ei lähe siit kusagile," nõustus Jadis.

"Ma usun et me kõik suudame siin ilusti paigal seista." ütles Aany nõiale üpris nipsakalt,ehk isegi veidi ülbelt.Aga nüüd kus oli võimalus tuli ju veidi oma suhtumist Nõida näidata!

Miseria suunurgad tukastasid hetkeks kui ta silmanurgast Aany poole vaatas. Siis aga pöördusid ta helehallid silmad taas Jadise poole.

"Jää vait vastik kentaur," sisistas Jadis.

"Jadis, pole põhjust niimoodi rääkida. Tule, jalutame natuke," ütles Lõvi.

OT: "Tule, jalutame natuke"...Ma ei oska kõrgeid tegelasi mängida

OT: *naerab* Ei, väga viis pluss^^

Jadis põrnitses kentauri ning ütles sarkasmiga: "Sinu järel, kõrgeauline Aslan."

OT: Liba mängib hästi, aga Jadis on veits kahtlane.

OT:Rollikas hakkab "magama" jääma

Aslan tegi ühe lühikese sammu ja jäi siis Jadist ootama.

OT: Hakkab jah ära vajuma, aga selle asemel, et OT:-e teha, võiks mängida.

Jadis läks Aslanile järele.