Narnia rollimäng .

Miseria hoidis käed tugevasti rusikates, kuid see ei teinud ta sõrmedele sooja. Need olid sama külmad kui jää ja kanged. Hambaid valjusti plagistades, viis ta pilgu Aanyle.

Pealik kissitas vihaselt silmi. "No kuule, mina ju ei tea, kuhu nad läksid. Võibolla... Võtke lõhn üles, nagu teil kombeks?" pakkus Haliena siis ja jõllitas pealik hundi taga seisvaid hunte.

Aany hakkas tempot kiirelt üles võtma,oli ju vaja tüdrukute ees veidi tuusata.Ta jooksis pikkade nõtkete galopi sammudega üle lume ja hüpas võimalikult võimsa hüppega üle langenud puu,tüdruk hoidis Aany seljas üpris hästi tasakaalu ja seega oli meeldiv teda kanda."Nii te siis Kivist Käsulaua juurde?"küsis ta Dorianilt.

Pealik turtsatas ja teised hundid hakkasid märguande peale maad nuuskima. Lõpuks keegi leidis midagi ja kõik tuiskasid minema. Haliena ohkas rahunenult. Nõid pidas kokkulepet.

OT: Aany, PALUN KASUTA VÄRVE.

Dorian, kes tajus midagi, lisas sammu. "Jah, ja kähku!"

Järsku kuulis tüdruk kaugelt eemalt hundi ulgeid ja ta vaatas üle õla. "Nad on meil kannul!'' Ütles ta ärevalt kenatauridele ja Evannale. Oleks see kenataur tema all hobune, oleks ta sundinud ta veel kiiremale galopile kui seda vaja oleks olnud.

OT:Ma ei saa värve kasutada,mu arvuti ei anna mulle värve.Või siis teen ma midagi valesti.

Aany kihutas võimalikult vaikselt ja kiiresti läbi metsa,laager polnud enam kuigi kaugel ja seal olid nad kaitstud.Aanyl oli huntidega olnud halbu kogemusi ja ta eelistas neist eemale hoida."Dorian jookse nii kiiresti kui suudad,mul pole mitte pisematki tahtmist nendega täna kakelda!!"sosistas Aany närviliselt ning sundis end veel kiiremale galopile.

OT: Kui sa võtad eelvaate, on teksti tuunimise menüü suurem. otsi sealt. kentauride värvi saad panna nii:

Kood:

 [color=green] "Ei, ei , ei!"[/color] ütles kentaur. 

Dorian vaatas närviliselt selja taha ja "lülitas" siis end veel kiiremaks.

Haliena heitis ühe pilgu üles, selgesse taevasse. Silmi pilgutanud, jooksis ta teisele poole, enda uru juurde.

Laager juba paistis ning laagri läheduses hulkuvad loomad ja kentaurid tõstsid huvitunult pea et uurida inimlast.Aany kihutas nüüd juba kõige ees telkide vahel pea telgi poole,Aany tegi järsu peatuse ning ootas kergelt hingeldades teisi.

Hal sisenes urgu ja läks sinna võimalikult taha. Seal tõmbas ta end kerra, asetas nina enda käppadele ja jäi vaatama käiku, mis viib avause juurde.

Selena toetus ühele puule, mis temaga sarnanes, muutudes peaaegu märkamatuks. Drüaad vaatas, kuidas laagri ja Käsulaua juures askeldati. Igaks juhuks tõmbas ta vibu välja, kuna tundis, et keegi on tulemas.

Dorian jõudis Aanyle järgi, vahepeal paar korda koperdades. Ta peatus hingeldades.

Hawk lendas kõrgel taevas jälgides teisi kuid jäädes ise märkamatuks.

Miseria hingas sügavalt sisse ja vaatas tagasi. Hundi ulged olid vaiksemaks jäänud ning nüüd polnud tal hetkel millegi üle muretseda. Ta pea käis päris korralikult sellest ratsutamisest ringi ning ta vaatas pilves ilmega laagri poole. "Ma tulen nüüd ... pomises ta ja libises kenatauri seljast maha. "maha,'' lõpetas ta ning vajus siis põlvedele.

Haliena istus veidike enda urus ja läks siis sealt välja. Mõelnud, kuhu minna, seadis ta sammud Kivist Käsulaua poole.

"Vaat nii,"naeratas Aany"aga kuhu aitäh jäi?"küsis ta sõbralikult vaadates tüdruku seisundit.

Selena vaatas uustulnukaid. Ilmselt põgenesid kellegi eest, mõtles ta. Vaikselt libises drüaad ühe Kivist Käsulauast põhja pool oleva puu juurde, ning silmitses neid.

Haliena jõudis Kivist Käsulaua lähedale, siis ta lõpetas jooksmise ja hakkas vaiksemalt kõndima.

Miseria neelatas ja vaatas ülesse Aany poole. "Aitäh,'' suutis ta hädiselt naeratada ning tundis kuidas talle okseklomp kurku tungib. Nii ongi, kui pole kaua ratsutanud, mõistis tüdruk ja hingas paar korda sügavalt sisse.

Lõpuks jõudis Haliena Kivist Käsulaua juurde ja nägi seal inimesi. Sabaga tõmmanud, istus ta murule maha.

Selena nihkus rebasele lähemale. Drüaad oli pikka kasvu, sellepärast murdus üks oks ära. Selena vaatas ruttu rebase poole ja peitus puu taha.

Haliena tõstis pilgu, kui kuulis raksatust. Ta tõusis püsti ning läks häälele lähemale. "Ahhaa, düraad," venitas Hal siis, kui oli näinud, kes lärmi põhjustas.

[Mis värvi drüaadide tekst on? Ma teen praegu mustaga siis.]

"Jah," ütles Selena sarkastiliselt ja lükkas tumeda juuksesalgu näolt ära. "Mul seda tavaliselt ei juhtu, kui teada tahad."
Drüaad asetas enda käe murdunud oksakohale ja pomises midagi. See polnud kõnelev puu, aga Selenal oli ikka kahju.
Ta kõndis rebasele lähemale, võttes noole vibunöörilt maha.

"Pead jahti või?" küsis Haliena vibu silmitsedes. Ta kohe meelega ei öelnud, et siiapoole jooksevad hundid.

"Ei," kortsutas Selena kulmu. "Enesekaitse."
Järsku köitis miski tema tähelepanu. Drüaad tundis, kuidas maa väriseb tema jalgade all. Keegi oli tulemas. Kiirete sammude järgi vist hundid. Imekspandava kiirusega pööras ta ümber ja pani noole tagasi vibunöörile.

Miseria kuulis samuti eemal raksatust ja vaatas sinnapoole. Nähes seal kedagi rääkivat, vajus tal suu lahti kui tema mõistmise järgi oli tegu puuga. Tüdruk tõusis püsti ja vaatas tagasi ning siis astus tuikuvate sammudega suure kivi laua poole.

[Drüaadid ... Ma kohe lisan ! ]

Haliena kallutas düraadi vastuse peale pead. Siis ta võpatas, kui maa värisema hakkas. "Ma unustasin, hundid tulevad. Nad on inimestel järel." Kiirelt läks rebane põõsa varju. Mis siis, et hundid talle midagi teha ei saa, mõni nool või asi võib teda ikka tabada.

Kui Selena nägi esimest hunti, lasi drüaad talle noole rindu, ka järgmisele kahele. "Hundid tulevad," karjus ta ning pani järgmised nooled vibunöörile.

Haliena vaatas, kuidas kolm hunti surnult maha varisesid ja väristas õlgu. 'Nõid saab vihaseks,' mõtles Hal.

Selena vaatas ringi, et näha, kuhu rebane kadus. See oli aga viga. Üks hunt oli talle lähemale jõudnud ja hakkas drüaadi ründama. "Ei, ei," pomises ta. "Eeva Tütred, põgenege ometi," karjus Selena, kui hunt üritas tema vibu hammastega purustada.

Miseria vaatas rääkiva puu poole ja siis hundi. Hädiselt kiljatanud, jooksis ta tagasi kenatauri juurde ja tõmbas Evanna maha. Enda sõbranna käest kinni krahmanud, tormas ta kiiresti tundmatus suunas edasi, huntidest kaugemale.
Viimaks jõudsid nad puude juurde ning Miseria astus suurema puu taha. Hingeldades, toetus ta sellele ja vaatas Evanna poole. "Me oleme pigis,'' pomises ta vaikselt ja vaatas maha. Siis märkas ta kivikesi ning hakkas neid kiiresti korjama, pistes osad taskusse. "Kahju, et meie maailmas ei õpetatud täpsusviset väga hästi. Ma ei oska kive loopidagi,'' pomises ta pahuralt .

Aany jooksis vihasena tüdrukutele järele"Selga tagasi,kohe!"käsutas ta ning tõmbas tüdruku endale selga.

Dorian samuti. "Olete hullud? Nad võivad teid siin kohe kätte saada!"
Ta tõstis teise tüdruku endale selga.

[Märgin korraks, drüaad on naine. Aga kui tema puu maha raiuda, sureb ka drüaad. ]

Selena jõudis hundi korraks eemale lükata ja võttis vibu tagasi enda kätte. Ta laskis noole hundile rindu, kuid jäi kuue tema liigikaaslase lõksu. Drüaad ei tahtnud nooli raisata, seepärast põikas ta ruttu läbi huntide vahel olevast august ja pistis jooksu.

Hawk jälgis sündmusi ülevalt, kuid otsustas suunduda madalamale, nähes, et kaugemal paiskub õhku meeletus koguses lund see võis tähendada vaid üht. Nüüd lendas ta piisavalt madalal, etisegi juhmid hundid võiks teda tähele panna. Hawk lendas inimestele lähemale ja maandus ühele õlale. "Nõid tuleb, ta on veel kaugel kuid te olete teinud kohutavat lärmi."

Miseria ahmis üllatunult õhku kui kõhust jõnks läbi käis ja ta juba kenatauri seljal istus. Ta vaatas huntide ja siis põgeneva puu poole ning pigistas kivi tugevasti käes. "Kui siin on ohutuid kohti, siis kas see on kaugel ja kas me jõuame nende eest põgeneda?'' Küsis ta kokkusurutud hammaste tagant.

Haliena vaatas hunte, kes pööraselt lõrisesid ja tüdrukuid otsisid. Rebane istus ikka veel põõsa all ja lootis kogu südamest, et Nõid ei tule.

OT: Aga kas Nõid võiks ka tulla? Ja kes teda ja Aslanit üleüldse mängivad?

OT : Omm , keegi, kes on kogenud sellistes asjades? Ma pole kunagi õilsat ega sihukest tegelast kehastanud, rääkimata veel Valgest Nõiast.

Selena hoidus huntidest eemale ja läks inimeste juurde, toetudes vastu puud, nii et teda võis näha ainult hoolikal vaatlemisel. "Me peame ruttu tegema. Varem või hiljem võtavad hundid lõhna üles," arvas drüaad.

OT: Mina ei oska Ma ikka teeksin midagi valesti ._.

OT: Mina ei tea.

Hawk tõusis taas õhku ja lendas lumepilve suunas. Ta teadis, et teda võidakse segamini ajada ka tavalise maalt siia eksinud linnuga ja ei tajunud sellest erilist ohtu. Ta kuulis alt huntide ulgu ja vaatas alla. Hundid olid kobaras koos ja nähtavasti arutasid midagi.

OT: Murtagh - siis oleme jamas Ja kuidas me pääseme? Aslanit ju pole veel siin -,-

OT : Murtagh, sina oled Valge Nõid

OT: MINA? Moi? Ee... Ma kahtlen selles, kas ma oskan.

OT : Oskad

OT: Ee... Okei. Aga mina ei ole süüdi, kui ma midagi pe*sse keeran

Haliena kuulis kaugusest mingit imelikku heli. Ta jõllitas sinnapoole, mõni meeter temast eemal olid hundid. 'Peaasi, et Nõid ei tule,' mõtles rebane.

OT : No ürita
Kirjuta siis mingi heledama tooniga vms ? Mm, ma ei tea, vali mingi värv ise (;

"Meie laagrist enam palju ohutumaid kohti ma ei tea. Aany?" küsis Dorian vaikselt.

Miseria istus vaikselt kenatauri seljas, käed tugevasti surutud kivide ümber. Ta sõrmedel ja peopesal oli jubedalt valus, kuid ikkagi ei suutnud ta ennast korrakski lõdvaks lasta ja maha pillata valuallika. Kannatamatult vaatas ta Aany ja teise kenatauri poole.
"Mida see Valge Nõid meist üldse tahab?'' Küsis ta lämbuval sosinal.