Narnia rollimäng .

"Kas need autod on elusad?"imestas Aany.Inimesi vedada polnud just liiga lihtne(tal oli kunagi üks hobusest tuttav kes pidi inimest iga päev ringi tassima).

Nüüd tuli naerupahvak Miseria poolt kuuldavale.
"Autod? Elusad?''Muigas ta lõbusalt ja raputas pead. "Autod on masinad mis liiguvad kindla jõu ja kütuse abil,'' seletas ta taaskord.
Väga keeruline oli seletada loomadele ja kenatauridele autodest.

Autod paistsid Aanyle kahtlased aga ta otsustas nad sinna paika jätta."Aga mida see kool endast kujutab?"Päris ta huvitatult.

OT: Narnia rääkivad hobused ei kanna inimesi iga päev. Nad teevad seda ainult erilistel puhkudel, nagu näiteks sõjas, loe "Hobune ja tema poissi". Ja Narnias käisid kunagi mingid väikesed faunid ja hörjapõlvlased vms koolis (vääga kahtlane), loe "Lõvi, Nõid ja riidekappi". ^^

OT:Ma tean,aga kooli ma küll ei mäleta.Ja ega sa ometi ei arvanud et ma jätan lugematta raamatu "Hobune ja tema poiss"?!

OT: Ma ka kooli ei mäleta. *rumal nägu*

Dorian juurdles natuke autode üle. Ei ole elusad, aga liiguvad...Väga veider, jõudis ta otsusele.

OT: Oli küll. Lõpus. Kui Peter, Susan, Edmund ja Lucy valitsema asusid, siis "nad vabastasid kõik pisifaunid ja härjapõlvlased kooliskäimise vaevast" või midagi sellesarnast. Vääga kahtlane, ma tean, aga nii seal kirjas oli.

OT: See oli Prints Kaspianis kui seal ka lapsed vabatahtlikult Aslanile järgnesid.

"Kool on selline koht, kus õpetjad õpetavad lapsi,'' seletas Miseria lahkelt kõige uudishimulikumale.

Aany otsustas et sellised õppimis asjad talle ei istu ning ta küsis nagu muuseas:"Mis te siis siin peale hakata kavatseste?"

"Ee, ei tea," vastas Evanna. "Ega me siia omal tahtel ei sattunud. Ma ei tea isegi, kuidas me tagasi koju saame..."

Haliena kuulas nende juttu imestunult. "Tagasi? Nii nagu tulite!" ütles Hal ning pilgutas silmi.

Vaikne turtsatus tuli Miseria poolt kuuldavale ja ta pani käed rinnal vaheliti. "Me ei tea isegi kuidas me siia saime ja teame veel vähem kuidas siit minema saada,'' pööritas ta pahaselt enda helehalle silmi.

"Äkki siin kusagil metsas on samasugune uks?" pakkus Evanna ise sellesse mitte uskudes. Tal oli kohe selline tunne, et niipidi nad tagasi ei saa.

"Aga siis ärge minge tagasi," pakkus Haliena tasakaalukalt.

Evanna küsimuse peale kehitas Miseria õlgu ja vaatas siis otsa rebasele. Viimaks pani ta käed endale ümber, sest tundis kuidas jahe õhk külmaks minema hakkas. "Kui teil on mõni soojem paik olemas...'' Hingas ta pahinal välja j.a hõõrus käsivarsi

"Neil kindlasti on," osutas Hawk peaga loomade poole. "Minu koju te ei mahuks või vähemalt ei jaksaks ronida."

Dorian tõmbas sabaga lume sisse juti. "Te võite minu poole tulla, ruumi on küll," pakkus ta.

"Dorian... Nad on siiski inimesed," ütles Haliena ettevaatlikult ja viitas enda jutuga Valgele Nõiale. Kuigi rebane ise oli erapooletu, ei tahtnud ta, et Dorianiga midagi juhtuks.

Miseria naeratas kenataurile tänulikult ja noogutas lühidalt. Järsku vaatas ta rebase poole. Mispärast selline ettevaatlik toon? Ta teadis isegi, et ta inimene oli. "Aga kas me ei võiks liikuma hakata?'' Küsis tüdruk anuvalt, hakates juba jalgadel hüppama, et sooja saaja.

Haliena tõstis ühe käpa hoiatavalt selle kannatamatu tüdruku poole. "Kõigepealt mõtleb Dorian enda plaani korralikult läbi," ütles rebane just mitte väga soojal toonil.

Doriani pilk vilksas rebasele. "Kui sa pead silmas teda, siis teda ma ei karda."

"Tahad enda ülejäänud elu kivina veeta? Või oli see jää... Ma ei mäleta, aga mina sellist saatust sulle ei taha. Kui sa vead nad enda koju, siis mina teiega ei liitu," ütles Haliena ning tõmbas sabaga läbi õhu.

Hawk tõstis pea: "Ma ei suuda seda uskuda aga rebasel on õigus." Hawk vaatas ringi. "Me oleme niigi iiga kaua siin passinud."

"Mul võib vahest ju õigus ka olla," pomises Haliena muiates Hawkile, kes oli üllatunud, et rebasel õigus oli.

"Kasvõi. Minust pole lootus veel kadunud. Ja kui sellest, et ma olen kivi, on temast vabanemiseks abi, olen nõus," näitas Dorian hambaid. Ja pöördus siis inimtüdrukute poole. "Liigume, enne kui jääks muutute."

Loomade vestlust pealt kuulanud, lõpetas Miseria endalegi märkamatult tammumise ja vaatas kõiki suurte silmadega. "Keda te silmas peate?'' Küsis ta ettevaatlikult, sest oli kindel, et midagi head ta vist ei kuule. Kui tema ja Evanna küllatuleks peaks kedagi veel kiviks muundama, siis Miseria isiklikult jääks parema meelega välja.

"Valge Nõid. Ta peab end Narnia kuningannaks, aga ei ole seda," sosistas Dorian.

"Valge Nõia pärast on meil juba aastakümneid talv. Vist isegi juba sada aastat. Ta ongi Nõid, ta suudab nõiduda. Tema lossiõu on täis kivist või jääst loomi, kes pole tema poolt. Ma olen seal käinud..." rääkis Haliena kartmatult ja väristas ennast. "Seal oli õudne... Need näoilmed nende nägudel..."
Siis jäi rebane vait ja vaatas suurte silmadega teisi loomi.

"Peaks vist ka mainima,et ka tema on inimese välimusega."Lausus Aany ettevaatlikult.Tema arvates oli see üpriski oluline fakt,sest inimesi polnud Narnias just kuigi palju.

OT: Dammit, kasutage värve!

"Ta on hästi pikk," lisas Haliena.

Miseria mühatas vaikselt ja noogutas lühidalt. "Olgu, aga miks ta peaks teid kivideks muutma kui te meid enda koju lasete? Kas see on keelatud?'' Küsis ta uskumatult.

"Meil on ettekuulutus...et tulevad neli inimlast, kaks Aadama poega ja kaks Eeva tütart, kes vabastavad meid temast ja asuvad ise troonile. Tema tahab muidugi ise valitseda ja on andunud käsu, et iga inimene, kes Narnias oma nägu näitab, tuleb viia tema juurde ning inimeste abistajad ja varjajad kivistatakse..."
Dorian ajas selja sirgu ja heitis valge, õrnlilla juuksesalgu üle õla tagasi. "Aga me loodame endiselt. Kuid tema saab varsti teada, et te siin olete. Lähme parem ruttu varju."

"Ta juba teab," ütles Haliena täiesti muretult ja vaatas mägede poole, kus loss asus. Ta oli seal ühe korra käinud ja nähtu pärast ei taha ta, et ükski tema tuttavatest sinna minema peaks.

"Paljud puudest on tema poolel, sest kardavad hävitamist." Hawk vaatas puude poole. "Teeme siit vehkat, minul pole isu hakkata kivikujuks." Ta võpatas natuke kui kaugusest oli kuulda huntide ulgu. "Näed rebane sul oli jälle õigus ta teeniad juba tulevad."

Miseria pöördus kiiresti ringi ja vaatas sinnapoole kust hunte ulgumas kuulis. "Kaome siit kiiresti!'' Sosistas ta ärevalt ja astus natuke tahapoole. Nad ei jõuaks joostes siit kuigi kaugele, kuid üritada võib.

Dorian ei kaotanud pead. "Kentaure on siin küll, ja teie kaks jõuate kiiremini edasi kui ratsutate."

"Miks mul ei peaks õigus olema? Oeh, küll mul veab, et Nõid mind hävitada ei tohi," ütles Haliena ja vaatas sinnapoole, kus huntide ulgumist kuulda oli. Ta astus mõned sammud tahapoole, silmad sädelemas.

Hawk vaatas hetkeks mõistmatul ilmel rebase poole kuid tõusis siis õhku. "Ma jälgin teie asukohta üleval ja olen nõus teid aitama kuid ei kavatse väga tihti teiega nii koos olla. Ma olen liiga noor, et kivi olla." Ta tõusis kõrgele õgku ja jälgis neid all ning hunte kes nendeni tahtsid jõuda.

"Noh,kobi selga!"Sosistas Aany ärevalt ühele tüdrukutest.Tal polnud mingit soovi olla kivi ning seda saatust ei soovinud ta ka kellelegi sellest seltskonnast.

Ärevil Dorian tõmbas valgepäise tüdruku [Evanna] endale selga istuma. "Sina," ta osutas teisele tüdrukule, "sina roni tema selga, kohe!" ja ta näitas Aanyle.

Aany ulatas tüdrukule käe ning naeratas sõbralikult:"Ära muretse,ma jooksen üpris kiiresti ja tasase rütmiga."

Miseria hüppas vaikselt kenataurile selga. Ta oli varem hobustega ratstutanud seega oli tal praktika olemas. "Palun liigume kiiresti!'' Ütles ta ärevalt seljataha vaadates. Huntide hääled lähenesid iga minutiga.

Haliena jälgis kentauride sehkendamist ja istus rahulikult maha. "Jaa, minge kiirelt," venitas rebane ja võpatas kergelt, kui huntide hääled väga lähedalt kostsid.

OT: Muretult. Appi, sa kohe häirid mind, Mur. Ma ei saa sinna midagi parata.

Evanna ronis kohmakalt selle kentauri, kelle nimi oli vist Dorian, selga. Ta oli kunagi väga ammu ratsalaagris käinud, seega ta polnud päris abitu, aga ta ei leidnud, kust kinni hakata. Polnud sadulat ega midagi ning ta kartis, et ta libiseb maha. Kui kentaurid liikuma hakkasid, surus ta põlved kokku ja püüdis tasakaalu hoida.

"Võta mult lihtsalt ümbert kinni, püsid paremini seljas," lausus Dorian tüdrukule, samal ajal ise natuke kiirus lisades. Kentauride jalge alt tuiskas lund.

OT: Mina häirin sind? *segaduses* Aga olgu Mina ju Ma häirin kõiki *teadlik sellest*

Järsku jõudsid hundid nähtavale. Nad nuuskisid ringi ja märkasid Halienat, kes põõsa varjus oli. "Kuhu nad läksid?" küsis nende pealik, kes oli teadlik, et Hal oli neid näinud. Hal pilgutas silmi. "Ei tea," vastas ta siis. "Tead, rebane, sul ikka täiega veab, et me ei või sind piinata ega tappa?" sosistas pealik ja astus ähvardavalt lähemale. "Veab," nõustus Haliena.

OT: *naerab*

Evannal oli imelik tunne, kui ta ettevaatlikult Dorianist kinni hoidis. Kuid ta tundis end hoopis kindlamini. Ta imetles kiiresti mööduvat lumist metsa, selle imeilusaid härmalõngu täis riputatud puid ja lumiseid mättaid ning põõsaid. Ta sulges silmad ja tunnetas tuule vihinat oma näol. Ta nautis seda sõitu.
Kuid tuul polnud sugugi nii süütu. Tal olid seljas vaid õhukesed kevadriided, kuna kodus Inglismaal oli ilm soe. Tuul puhus temast justkui läbi ja peagi ei tundnud ta enam oma sõrmi. Varsti muutusid ka varbad tuimaks.
"M-millal me k-kohale jõuame?" küsis ta kergelt hambaid plagistades.

"Kui me piisavalt kaugel oleme," vastas Dorian ärevalt. "Ma arvan, et parim on Kivist Käsulaua juurde minna. Seal on meil laager."