Sigatüüka rollimäng

OT: Ma tean. (= Sansa viskas nalja.

Evanna istus teiste Ravvide keskele ning kallas oma kausi hommikuhelvestest pilgeni täis. Ta hakkas seda sööma, endal murelik ilme näol.
"Muide, kas sa Marielit oled täna näinud?" küsis ta Sansalt.
Sõber sõi suu tühjaks ja mõtles. "Nagu ei oleks."
Nad kammisid Ravenclaw' laua pilguga hoolikalt läbi, kuid Evanna õe elavat väikest kogu seal küll polnud. See oleks nii või naa imelik olnud, kuna tavaliselt istus Mariel nende juures.

Nurga tagant lähenes proua Pomfrey. Marielil õnnestus ühe voodi taha lipsata ning sealt teda jälgida.

OT: Liba, teeks siis, et POmfrey laseb su välja. *haigutab*

Kekseldes sisenes Cecilia saali ja võttis suuna koheselt Ravenclawi laua poole, kus ta end Evanna vastas istuma sättis. ,,Teree..'' venitas ta ja pani käe kiirelt suu ette kui haigutas. Viimaks lasi ta käel õrnalt lauale langeda ja teise käega võttis ta oma peekri, kuhu ta kõrvitsamahla kallas ja jooma asus.

"Tere," vastas Evanna sõbralikult ja manas näole naeratuse.
"Hei," tervitas Sansa Ceci.
Evanna tõstis omale peekonit ja mune ette, silmitses Ceciliat ning mõtiskles vaikides.

OT :Evanna tõstis omale peekonit ja mune ette, Ceciliat ning mõtiskles vaikides. < what the hell? ._.

Cecilia jõi peekri korraga tühjaks, imestades, et tal nii suur janu on. ,,Saite mu kirja kätte muidu?'' küsis ta vaikselt, kui kummardus natuke üle laua. Talle ei keeranud keegi jällegi tähelepanu ja see oli hea. Tüdruk võttis ühe moosisaia ja hoidis seda hammastega, kui ta jälle omale kõrvitsamahla peekrisse kallas ja sööma asus.

OT Oih. Muudan ära. xd Ta pidi Ceciliat silmitsema. *sureb naerukrampidesse*

Evanna noogutas.

OT: Ja ma ei mäletagi enam, millest see kiri rääkis?

OT: Vaata eelnevaid lehekülgi...

Eliisa vaatas Kate, kes tema kõrval istus ja silmitses varjamatu jälestusega Ravenclawlaste lauda. Nähes tuttavaid kogusid seal, noogutas ta neile, silmis korra pilk muutumas. Seejärel oli ta jälle külm ja halb. Mõned Slytherinlased istusid Eliisa juurde ja hakkasid temaga elavalt rääkima. Eliisa ainult kuulas ja ei reageerinud muud moodi.

"Nii, vaatame...Tore, sinuga on kõik korras. Saad välja," ütles Pomfrey leebelt naeratades. Alessa noogutas vaikselt. Pomfrey läks ühe teise voodi juurde ja sehkendas seal midagi, Alessa aga suundus ukse poole ja viipas Marielile.

Mariel tõusis ning lipsas Alessa nina eest märkamatult välja, suutes seda teha nii, et proua Pomfrey teda ei märganudki.
"Kuhu nüüd? Suurde saali?" küsis ta, kui korisev kõht talle söömist meelde tuletas.

"Iigatahes. Ma pole üleeilsest saati vist midagi söönud," torises Alessa, võttes suuna Suure Saali poole.

Eliisa viipas läbematult käega. "Jääge ometi palun vait," palus ta veidikene nooremaid Slytherinlasi. Nood vaatasid teda pahaselt ja jäid vait.

Kate pööras näo Eliisa poole ja silmitses teda hetkeks kuid keskendussiis taas oma toidu nokkimisele. Hetkeks kiikas ta Ravenclawlaste poole ja vaatas saalis ringi.Ta haigutas, ning rüüpas lonksu mahla.

Eliisa lõpetas söömise joodes klaasi põhjani tühjaks. Siis ta käsi hakkas täiega valutama ja tühi klaas kukkus maha, et pureneda. Kiirelt heitis Eliisa pilgu Snapele ja nägi, et ka tema käsi oli vääratanud. Just vasak käsi.
"Millal me läheme?" küsis Eliisa valuga võideldes, võttis taskust võlukepi ja parandas klaasi.

"Kohe" vastas Kate pikemalt mõtlematta. Tal oli vaja minna venna juurde võimalikult kiiresti.

Mariel sisenes koos Alessaga suurde saali. Ta libistas kiiresti pilgu üle Ravenclaw' laua ning, olles märganud umbes laua keskel Evannat ja Sansat, juhtis Alessa nende juurde.
"Hei."
Evanna kallistas õde. "Kus sa olid?"
"Me jõudsime parasjagu närvitsema hakata," lisas Sansa muiates ja nookas peaga Evanna poole.
"Ah, jää vait," vastas Evanna, olles pisut oma tavalisest heast tujust pisut tagasi saanud.
"Ma olin Alessaga haiglatiivas," vastas Mariel süütu näoga.
"Heldeke! Mis sul juhtus?"
"Mul juhtus olema ebaõnn Alessaga kohtuda," naeris Mariel Alessat sõbralikult müksates. "Minuga ei juhtunud midagi. Ma pakkusin talle lihtsalt seltsi... magavana." Ta naeris ning lisas: "Muide, ma sain peaaegu sulandumisloitsuga hakkama."
"Tubli," kiitis Evanna kergendunult.
"Muide, Alessa, mis sul juhtus?" päris Sansa.

Eliisa vaatas Ravenclawi lauda ja muigas, nähes Alessat ja Marieli. "Olgu, lähme," vastas Eliisa ja tõusis püsti. Ta vaatas korra Snapele tungivalt silma, üritades talle legilimentiaga (?) edasi õelda, et läheb Katega minema.

"Läksin peast segi," vastas Alessa naerdes. "Põrutasin otse Peksja Paju otsa."


OT: Evanna sisenes koos Alessaga?

Snape vaatas tähelepanelikult Eliisale otsa ja noogutas vaevumärgatavalt.

OT: Appi, ma olen hulluks läinud. Ayanna on Evanna ja Mariel on Evanna jne. *pööritab silmi* Muutsin. Mariel pidi olema.

Mariel ei naernud. Ta oli Alessat sel hetkel näinud ning see ei teinud talle nalja. Sansa turtsatas, aga ka Evanna oli üllatavalt vaikne. Mariel üritas Sansale märkamatult liigutuste kaudu edasi öelda, et too rohkem ei küsiks. Sansa ei märganud seda.

Kate kõndis kiirel graatsilisel sammul saalimst minema ja võttis suuna välja. Kui ta oli kindel, et keegi peale Eliisa teda ei näe pani ta omale peale sulandumis loitsu. Ta liikus kiirelt üle rohu otse Peksja Paju suunas, Kuid enne kui ta kohale jõudis vaatas ta hetkeks ringi võttis lähedal oleva kivi ja viskas selle vastu mügarat paju tüvel. Mõistmata miks oli ta kivi visanud ja mitte võluväge kasutanud, ta ei jäänud selle üle mõtlema. Ta liikus kiiresti Juurtejuures asuvasse auku. sees olles ootas ta kuni ka Eliisa tuleb ja vajutas siis taas mügarat, ning paju ärkas taas ellu.

Cecilia vaatas Marieli ja Alessa poole ja noogutas neile,:,,Umm.. Ega sa päris kõvasti haiget ei saanud?'' küsis tüdruk kuutõbiselt naeratades. Seejärel suunas ta pilgu korraks Slytherini laua poole.

"Ei. Ainult katki läksin," vastas Alessa, osutades otsaesisel olevale plaastrile, mille ta vahepeal naljaviluks sinna kleepinud oli.

Eliisa vaatas korra uuesti Ravenclawi laua poole ja järgnest Katele. Ta nägi, et Peksa Paju peatus korraks, seega aimas ta, et tüdruk läks sealt kaudu. Eliisa tõmbas võlukepi välja, peatas puu ja kadus ise ka käiku. Hetke pärast ragistas puu jälle enda oksi hoiatavalt. "Nii, kuhu me läheme?" küsis Eliisa.

"Siit lähme edasi, tead sa koobast Siganurmest eemal? Me lähme sinna." kate läks läbi pimeda käigu Kui ta jõudis Huilgava Hurtsikuni. Kate vaatas läbi aknaprao ja lipsas siis ukse juurde. Ta avas ukse nõrga lükkega ja lipsas välja: "Tule kiiresti!" Sosistas ta Eliisale.

Eliisa järgnes ruttu katele ja vaatas Huilgavas Hurtsikus hetkeks ringi. Siis ta väljus ka majas, pilgutades ereda valguse käes silmi.

Kate sulges ukse, haaras Eliisa käest ja vedas teda enda järel. Kate liikus mööda teed mis oli talle paremini teada kui kool. selle tee näitasid talle vanemad igaks juhuks kui on vaja salaja silmast silma rääkida. Tee koopani ei olnud pikk. Koopa juurde jõudes lasi Kate Eliisa lahti ja võttis maha sulandumis loitsu: "Venna." sosistas ta koopasse minnes.

Eliisa järgnes Katele koopasse väga ebalevalt ja vaatas ringi. Kiirelt vidutas ta silmi, et endale helesinised silmad saada.

Kate vaatas koopas ringi. Ta pilk libises kiiresti ühest nurgast teise kuni jäi pidama pistrikul kes puudekuhila juures oli. "Ta on sõber." sosistas Kate ja viipas Eliisa poole. Markus võttis oma inimese kuju ja ütles: "Ma tean." Siis tuli ta kiirel sammul Kate juurde ja kallistas teda. "Sinuga on kõik korras." sõnas ta. "Jah," vastas Kate rahutuks muutudes. "Mis on juhtunud?" Küsis ta oma vennalt. "Sa ei ole lehte lugenud ega ju?" Kate vaatas venna poole ja lausus siis. "Sa tead, et mind ei huvita mis prohvet kokku on kraapinud." Kate vaatas venna poole kelle pilk oli murelik kui ta rääkima hakkas. "Ministeerium võttis meie vanemad kinni." Kate ei olnud seda oodanud. "Nad tegid mida?" Kate oli täiesti sõnatu. "miks?" Markus vaatas korraks Eliisa poole ja jätkas siis rääkimist: "Noh nad kahtlusatavad neid kellegi piinamises aga nende õnneks pole neil musta märki." Kate leidis taas oma hääle. "Kuidas saavad ministeeriumi jobutikkud nii lollid olla?"

Eliisa võpatas Musta Märgi mainimise peale ja tundis vasakus käes jälle valu. Automaatselt haaras ta sellest kohast kinni.
"Mina lugesin Prohvetit," ütles ta siis. "Need olid siis teie vanemad."

Kate vaatas venna poole ja ütles siis: "Te peaksite minema. Ahjaa ja venna tule homme siia tagasi ma astun läbi kui saan." ta vaatas korra Eliisa poole ja ütles siis: "Ära pahanda onju, ma olen selliseid reaktsioone ja võpatusi varem näinud ja ei olnud just raske arvata millest see tuli." Ta vaatas siis veel venna poole. "Loodetavasti näeme homme, Eliisa ma lähen nüüd kooli hiljem näeme." Ta naeratas õrnalt ja jäi ootama kuni nad lahkuvad.

Eliisa vaatas Kate segaduses ilmega ja pigistas kätt veel tugevamini. "Ära siis kellelegi räägi," ütles ta veel tüdrukule ja pöördus Markuse poole. "Lähme siis, ma olen juba mõned korrad sealt puudnud."

"Loomulikult ei räägi." vastas Kate Eliisale. markus vaatas Kate poole ja ütles siiis: "Homme näeme siis." Seejärel pöördus ta Eliisa poole. "läheme." Kate viipas neile ja lahkus koopast.

Eliisa läks koopast välja, seisatas, et Markust oodata. "Ilmumisega?"

"Ma usun küll." Vastas Markus järgnedes Eliisale.

Eliisa naeratas Markusele ja pööras end koha peal. Hetkega oli ta kadunud, siis ilmus ta välja täpselt Snape kõrval. Mees vaatas talle otsa ja ütles väga vaikselt: "Sa jõudsid väga täpselt."

Ka Markus kadus hetk hiljem ja ilmus siis oma kohale.

OT: KS, ma räägin Voldemordi eest ka

Voldemort vaatas ringi ja läks siis Eliisa ette. "Sa puudusid mitu korda," ütles ta, kui tüdruk enda maski sättis. See oli kohustuslik kõigile.
"Mul oli kool ja ma olin Ravenclawlaste läheduses," ütles kiire hääl kapuutsi alt. Voldemort naeris ja tõstis võlukepi. "Crucio!" hüüdis kõrge hääl ja Eliisa tõusis õhku, kuid ei karjunud, kuna ei soovinud seda rahuldust. Mustale Isandale pakkuda. Too naeris ja viibutas võlukeppi. Eliisa ajas end kergelt hingeldades püsti. Siis liikus Voldemort Markuse poole. "Mu noor sõber..." ütles ta vaikselt ja vaatas poissi. "Mul on ülesanne... Mõndadele siit," vaadates just Markusele otsa.

Cecilia lõpetas söömise ja tõusis püsti,:,,Olgu, hiljem näeme siis?'' see kõlas rohkem küsimuse moodi, kuid ta ei hakanud vastust ootama, vaid lehvitas ja keksles rõõmsameelselt suurest saalist minema, jõudes peagi puhketuppa, kus ta enda raamatuid otsima hakkas.

Kate pani endale taas peale sulandumis loitsu ja läks tagasi sama teed mööda. Enne hurtsikuni jõudmist oleks ta ääärepealt võinud vahele jääda, Kate tänas oma venda tänu kellele oli ta õppinud nii tugevat sulandumis loitsu tegema. läbi hulgavahurtsiku tuiskas ta meeletu kiirusega, tahtmata oodata. peksja pajualt välja roninud jooksis ta kiiresti puust eemale. Ta oli unustanud mügarat vajutada,et puu tarduks. Ta läks järve juurde ja võttis seal loitsu maha, et jääks mulje, et ta oli kogu selle aja järveääres. Ta istus maha ühe suure puu alla ja vaatas sillerdavale järvele.

Markus kummardas veidi Voldy ees ja sõnas: "Jah, mu isand." Markus hoidis mõnda aega pead langetatuna enne kui selle taas tõstis. Ta mõttetest käis läbi õe soov nendega liiituda, kuid ta peitis selle mõtte kiiresti teades, et on ühe parima legimendi juures.

Voldemort vaatas Markusele silma ja tema enda silmadest käsi välgatus läbi. "Sinu õde?" küsis ta ootavalt ja vaatas korra Snape ja Eliisa poole. Eliisa pilgust oli näha veidikene hirmu.

"Ta on nõus." vastas Markus. Ta üritas mitte mõelda sellele, et tema väike õde nendega liitub.

Kate kakkus maast rohtu välja ja muru tema kõrval muutus hõredaks.

Voldemort naeratas enda külma naeratust ja läks tagasi ringi keskele. "Paljud ei ole tulnud... Kahju... Aga, mul on ülesanne. Kõigile." Ta vaatas ringi, oodates, kas keegi küsib midagi. Eliisa pööras veidike pead, vaatas Markust, kes temast veidike kaugemal seisis ja siis Snape poole. Ta võpatas, kuuldes Voldemorti häält uuesti: "Ah, unustasin. Markus, mu sõber, kas sa saad enda õe siia kutsuda?"

"Kohe?" küsis Markus uskumatult, tavaliselt need asjad nii ei käinud.

"Kas ma väljendasin end teisiti?" küsis Voldemort külmalt, silmad suured. Eliisa silmad olid sama suured.

"Ma olen kohe tagasi." markus ilmus koopasse kust nad olid lahkunud. Ta pani endale peale sulandumisloitsu ja jooksis huilgava hurtsiku juurde, et sealt kaudu sigatüükasse minna. Ta vaatas hetkeks ringi mõeldes kus ta õde võib olla, peaaegu lootes teda mitte leida. Kuid siis jäi Kate talle järveääres oleva puuall silma. markus läks õe juurde võttis tal õlast kinni ja sosistas kõrva: "Ta tahab sind näha." Kate vaatas vennale uskumatusega otsa ja tõusis siis. Kate läks puu varju ja pani ka endale sulandumise loitsu peale. Nad läksid kiiruga sama ted mida mööda Markus oli tulnud. Hurtsikusse jõudes võtsid mõlemad sulandumisloitsu maha ja ilmusid Voldy juurde.

Eliisa tõi kuuldavale vaikse piuksatuse, kui Markus Katega tagasi ilmus. Voldemort pöördus rahulolevalt just ilmunute poole. "Kate, jah?" küsis ta vaikselt.

"Jah." vastas Kate selgel häälel. Ta oli ärevil ja vaatas kiirel pilgul ringi. Ta nägi Eliisa suuri silmi ja paljude teiste silmad olid veelgi suuremad. Ta pilk peatus hetkeks Markuse veidi murelikul pilgul, kete oleks tahtnud talle vaidöelda, et kõik on korras. Ta viis oma pilgu taas Voldy'le ja ütles siis: "Te tahtsite mind näha."

"Jah," vastas Voldemort ükskõikselt. Eliisa vaatas Snapele otsa, kelle mustad silmad jälgisid Markust, Kate ja Voldemorti.
"Ma olen kuulnud, et sa soovid Surmasööjaks saada. Miks?" küsis Voldemort tüdrukut oma punaste silmadega tähelepanelikult jälgides.

"Miks mitte?" küsis Kate vastu unustades hetkeks kellega ta räägib kuid sellest hoolimata ta ei muretsenud, et tema vastus võis ülbe olla. "Tead koolis niisama ringi jõlkuda ja sigadusi kokku keerata ei ole ültse huvitav." Kate oleks tahtnud naerda ja lisada peale selle on sul lahedad punased silmad, kas sul on läätsed? ma tahan ka. Mõneks hetkeks ilmus Kate näole naeratus kuid see hajus sama kiiresti. Ta nägu muutus taas tuimaks.

Eliisa suu vajus Kate vastuse peale ammuli ja Snape jõllitas Kate hämmastunult. Voldemort astus Katele lähemale. "Ära unusta, kellega sa räägid, plika," ütles ta ähvardavalt.
"Ma kaalun sinu Surmasööjaks saamise asja. Markus, võta ta järgmine kord kaasa. Või siis Eliisa ja Snape võtavad ta kaasa. Nii," rääkis ta ja pöördus kõigi poole. "Mul on nüüd vaja teile ülesanne rääkida."

Kate'i silmad läksid veidi kissi kui Voldy talle lähemale astus. Eks, ma jätan meelde... mõtles Kate. Ja kuulas edasi. Kui ta tõesti midagi teha tahab,peaks tal olema veidi rohkem selgrooga toetajaid kui limuskeid. mõtles Kate mürgiselt kui ta surmasööjate ringis seisvaid inimesi vaatas enamus neist oli liitunud hirmust ja kartusest, et neile või nende lähedastele tehakse haiget. Kate ei tahtnud liituda seetõttu, ta tahtis liituda, sest talle ei meeldinud see mis oli toimumas võluritega see, et aina rohkem võlureid olid muguvanematega ja nõrkade võimetega. Kui nad on muguvanematega või segaverelised selljuhul peaksid nad pingutama topelt ja olema võimeksd või vähemalt üle keskpärase.