Sigatüüka rollimäng

OT: Ou rastaman, kirjuta korralikult.

OT:Khmkhmhkhmkhm... Nõus...

Jacob kõndis alla oma ruumidesse. Ta oli vahepeal natuke tukastanud ja küllap nii mõnegi tunni maha maganud. Järgmisena plaanis ta oksetablette kasutades haiget mängida. Eks vaatab, kuidas õnnestub...

"Oota, mis kavatsused sul olid? Ja mis mõttes? Miks?" Adriannel oli tuhat küsimust.

"Sest ma tahtsin sulle kätte maksta! Mwhaahaha," Steve valetas edasi.

"Kätte maksta?! Mille eest? Mis ma sulle tegin?" küsis Adrianne, püüdes rahu säilitada.

"Ei, ei, midagi," lausus Steve lollilt. "Tegelikult ma ei mõelnud üldse mürgitamist. Ma mõtlesin hoopis midagi muud," vastas Steve tüdruku pilku vältides.

"Kas mul tuleb mingi jama, millest ma veel teadlik pole?" päris Adrianne kasvava uudishimuga.

"Kui keegi sinu Crucio´id ei näinud, siis ma ei usu, et tuleb," vastas Steve hirmunult.

OT: magic, miks sa msn-is pole?

OT: Tulge chatti parem.
Box´i ma mõtlen.

OT:Uups, ma unustasin ära ok

"Tjamh, tore siis," ütles Adrianne. Siis meenus talle kiri.
"Tead, kui vanaema otsustab mulle vastuse Hamerail'iga saata, võib kiri isegi kiiremini kohale jõuda..."

"Tore siis," vastas poiss üsnagi ükskõikselt.

"Oleneb vastusest... Kas sa lendama viitsid minna?" küsis Adrianne, sest lendamine meeldis talle ja midagi paremat tal pähe ei tulnud.

"Ei. Ega eriti ei viitsi. Mul on eelmisest korrast halvad kogemused," vastas Steve muiates.

Adrianne muigas. "Okei, mida sa siis teha tahad?"

"Huh," vastas poiss väsinult. "Kui nüüd järele mõelda, siis ma ei teagi."

Lõpuks leidis Pimsy Peevesi üles. Kummitus oli parajasti Snape-i nõiajookide hoiuruumis ja loopis pudeleid puruks. "Peeves!" hüüdis Pimsy üle pudeli-klirina. "Pliis anna mulle veel paar pakki neid sigarette!" Peeves lõpetas loopimise ja ütles: "Ah et sinust on sanud siis suitsetaja we? Aga suitsetamine on tervisele kahjulik juu." Pimsy sai selle peale vihaseks ja ütles rangelt: "Anna mulle suitsu, Peeves." Aga Peeves narritas teda edasi, kuni Pimsy lihtsalt kahmas talt paki käest ja jooksis minema.

"Tead, mis oleks lahe?" Adrianne tasandas häält. "Hiilime kooli valdustest välja!"

"Siganurme mõtled?" küsis poiss ehmunult.

"Täiesti ükskõik... Me võime minna kuhu tahes tegelikult... Ma tean siin koolis ühte salateed ja see viib Siganurme," vuristas Adrianne õhinal.

"Mis meil siganurmes teha oleks?" küsis poiss igavlevalt.

"Me ei pea ju Siganurme minema... Ooooo... lähme minu juurde! Mu ema pole kodus ja vanaema ei ela päris meie juures..." pakkus tüdruk.

OT: Teie lähete kaa juba kellegi koju we??

"Kus sa elad?" küsis poiss. "Ei tea kuidas me veel sinu juurde peaks saama?"

"Me lendame näiteks? Mmm... Mecklenburg'is. Ma oskan sinna minna," rääkis Adrianne.

"Ma pean siis enda luua võtma," vastas poiss ning pöördus minekule.

"Olgu, kohtume siinsamas ukse ees," ütles Adrianne oma luua järele joostes.

Kate lahkus puhketoast ja käis koridorides ringi. Kuid pärast professor McGonnagaliga kokku juhtumist läks ta välja.

Steve käis enda puhketoast ning tõi sealt enda luua. Poiss haaras laua pealt ka kommipaki ning jooksis tarviliku toa ukse ette.

Adrianne krahmas luua, näitas teda vahtivale 1.klassi poisile keelt ja jooksis tarviliku toa juurde, kus ta juba nägi Steve'i.
"Tule!" viipas ta ja hakkas õue minema.

Pimsy istus öökullimaja taga ja tema ümber vedelesid juba ära suitsetatud suitsukonid. Haldjas pani parajasti oma näpu otsas oleva leegiga järgmist koni põlema, kui ta samme kuulis. Ümber nurga astus keegi ravenclawlane ja järgmist pilti nähes vajus tüdrukul suu lahti. Pimsy kortsutas kulmu ja käratas: "Keri minema, ja ära kellelegi räägi!" Tüdruk pööras ringi ja hakkas imestunult porisedes lossi poole kõõndima.

Jacob kõndis parajasti tornist alla, kui märkas mingit väga pahurat ravenclawlast. Tüdruk märkas teda ja ütles: "Seal vahib mingi konipõletaja!" ja kõndis kiiresti minema. Jacob jäi viivu mõttesse ja astus siis trepist alla... Küll on ikka inimesed siin!

Steve noogutas peaga ning järgnes tüdrukule luud kõvasti kätte pigistatud.

Jacob märkas silmanurgast Steve liigutusi ja hiilis vaikselt ja märkamatult minema....

Järsku meenus Adriannele, et nad ei pidanud üldse õue minema. Ta läks salakäigu juurde(selle küüruga tüübi juures), lausus võlusõna ja läks mööda käiku Siganurme. "Enam võlukunsti ei kasuta!" ütles ta Steve'le ja tõmbas välja oma nähtamatuse mantli.

Steve järgnes tüdrukule kogu teekonna ning ütles siganurme jõudes õhinaga: "Wow! Sul on mantel seda ma ei teadnudki!"

"Japp, väga tarvilik asi... Isalt sain. Sinna ma peidan üldiselt raamatuid," ütles Adrianne, kui nad keldrisse jõudsid. Ta tõmbas endale ja poisile mantli peale, kuid ta teadis, et tuleb olla väge ettevaatlik- mantel on väga väike. Ta hoiatas ka poissi.

"Miks sa õpikuid peidad?" küsis poiss sosinal, kuid lõi enda pea vastu käigu lage.

"Mitte õpikuid, tohman, raamatuid! Nii, häästi ettevaatlikult nüüd, onju..." Adrianne hakkas õue poole liikuma.

Poiss podises midagi, kuid kuulas tüdruku sõna. "Aga miks sa raamatuid, siis peidad?"

"Ahh, mõni teine kord saad teada. Aga nüüd tasa!" Nad jõudsid õue. Adrianne hakkas huilgava hurtsiku äärse metsa poole minema.

"Tegelikult on mul üks väikene probleem," lausus poiss arglikult.

"Noh?" küsis Adrianne osavõtlikult.

"Ega sa täpselt ei tea kui kaugel su kodu asub?" küsis Steve.

"Tean, kui me kiiresti lendame ja seal väga ei mökuta, oleme õhtusöögiks tagasi... Mis siis?" küsis Adrianne. Mis ta jälle mökutab...

"Kuule äkki keegi näeb meid kui me läheme. Ma mõtlen mugusid," vastas poiss mõeldes: "Räpased lollid mugud."

"Me saame metsateel lennata. Siin on tegelikult väga kerge ennast varjata..." Adrianne pani mantli ära ja istus luua selga.

"Miks sa üldse mantli kaasa võtsid?" küsis poiss ning istus ka luua selga ning tõusis õhku.

Kuule, me peame nii Siganurmes kui ka Mecklenburg'is ennast veidi varjama. Nojah, tegelikult seal pole nii oluline, aga kui me Siganurmes vahele jääme..." ütles Adrianne lennates. Ta sõitis poisist ette, et teed näidata.

Poiss järgnes talle ning ta tundis kuidas tuul ta juukseid sasis.