Sigatüüka rollimäng

"Pimsy, ei!" karjus meeleheitel Adrianne.
"Miks sa seda tahad?"

"No ta ise ju soovis!" ütles Pimsy üllatunult. "Ja majahaldjad peavad inimeste soove täitma, see on ju nende töö, ja nende mugavuse eest hoolitsema."

"Aga see siin on hull!" ütles Adrianne.

"Ära kuula teda," lausus poiss majahaldjale. "Palun tapa mind nüüd. Vii mind kuhugi kuhu Adrianne nii kähku tulla ei saa. Palun!"

Pimsy vaatas kordamööda neile otsa. Mõlemad on vist hullud. "Aga see on ju poisi elu, ise teab mis teeb," ütles ta varsti.

"Ikkagi!" ütles Adrianne. Siis pöördus ta poisi poole."Sa oled loll ja nõrk! Kas sa kuulsid?" karjus Adrianne. Teda ei huvitanud enam.

"Ma pole hull. Lihtsalt mul on vaja surra."

"Oota," ütles siis Pimsy järsku. "Miks sul surra vaja on?"

"Ja ei tea mispärast?" küsis Adrianne. "Ma ju ütlesin, et me võime koos olla."

"Sest mu elu on liiga mõtetu," lausus poiss. "Kas sa saad nüüd mu siit mine ma viia? Ma mõtlen kaasilmumist."

OT: Ok magic minema.

"No ma võin ju proovida," ütles Pimsy aeglaselt, tüdrukut silmanurgast vaadates. "Lähme siis," ja ta ulatas poisile käe.

Poiss võttis majahaldja käest kinni.

Pimsy ilmus kõige kõrgema lossitipu otsa. Ta proovis tasakaalu hoida ja tuikus natuke. Siis ütles ta poisile: "Näe vaata, kui sa siit alla hüppad, oled sa päris surnud." ja ta vaatas alla. Nad olid ilmsalt üle 200 meetri kõrgusel, ilmsalt kõrgemalgi.

"Aitäh," lausus poiss tornist alla vaadates.

"No lähed kah we?" küsis Pimsy kannatamatult. Tal oli plaan. "Ma võin su alla lükata kui tahad," lisas ta abivalmilt.

"Ma arvan, et ma saan ise hakkama, kuid aitäh pakkumast."

Pimsy põksis kannatamatult jalaga. Hüppa juba, opakas.....

Arya vaatas juhmilt kohta kust teine olend minema oli lipsanud. Ta kogus ennast ja mõtles, kui kaua ta seal passinud oli. Siis pomises ta parandus loitsu ja asetas lille oma endisele kohale. Siis kõndis ta lossiõuele ja nägi lossi tipus mingeid inimesi. "Hei mida te seal teete?" hõikas tüdruk täiest kõrist. "Ja kust tee sinna saite?"

Pimsy vaatas alla, kust ta oli oma arvates mingit häält kuulnud. Mingi tüdruk passis neid. "Mis viga??" karjus haldjas tüdrukule.

"Eh, mida te seal passite? Enesetapu sooritate või?" karjus tüdruk vastu. See tegelane on majahaldja moodi. "Kas sa oled majahaldjas? Vabandust, kui solvasin, sest ma ei tea teie viisakustest midagi."

"Eiei, pikniku peame vot!" karjus Pimsy tüdrukule. "Ja mis see sulle korda läheb, kas ma olen majahaljdas või mitte? Või tahad kaa meie toreda seltskonnaga liituda?"

"Ei, ma arvasin, et joote tassikest teed!" Sisitas tüdruk vaikselt vastu ja hakkas minema, aga paistis, et teda kuuldi siiski.

Pimsy vaatas poisi poole, kes ikka veel lossitipus tema kõrval oli ja ütles talle: "Okei, ma siis lähen, aga kutsu mind kui sa kavatsed hüpata, seda vaatepilti tahaks ma näha," ja ta ilmus tüdruku kõrvale, kes just minema oli pöördunud. "Mida sa tahad?" nõudis Pimsy talt.

Arya vahtis majahaldjat imestunult. "Mulle ei meeldi eriti, kui keegi proovib end tappa vms. Aga see on teie oma asi niiet ma nüüd lähen."

"Heh, ega mina ennast tappa ei tahtnud, ja miks sa seda üldse arvasid? Ja ära arva et sa minust lahti saad, sest mul tuli tuji sind tüüdata," ütles Pimsy irvitades.

"Nääh. Oota kas keegi siis üritab end tappa?" Küsis Arya murelikul ja võlukepi viipega kutsus ta oma luua kohale ja lendas astronoomia tori otsa kus teisi näinud oli. Ta nägi seal poissi. Miks ta ennast tappa tahab. Mõni õps ei saa ju nii hull olla? Või on tal omad põhjused? Aryal oli soov teda peatada, aga see polnud tema asi.

Pimsy vaatas, kuidas tüdruk poisi juurde lendas. Siis ilmus ta kaksiratsa tüdruku luua peale, nii et nad olid nägudega teineteise poole. "Ära proovigi teda peatada, ma tahaks näha, kas ta ka tõesti teeb seda," hoiatas Pimsy tüdrukut.

"Mida sa tahad?" küsis Steve.

"Palun kas sa tahad näha kuidas teine sureb? Või sa tahadki seda näha ja oled ni loll ja isekas?" Päris tüdruk talt vihaselt ja asetas käe poisi õlale ja tõmbas teda tagasi.

Nähes, et tüdruk teda ei kuulnud karjus poiss talle: "Mida sa tahad?!"

Kui poiss sõna võttis, pööras Pimsy näo tema poole. "Noh, hüppad kaa nüüd we? Mul hakkab igav...." Uuesti tüdruku poole vaadates lisas ta sosinal, nii et poiss ei kuuleks: "Muidugi ei lase ma tal ennast tappa. Tüdruk meeldib mulle poole rohkem ja mai taha teda õnnetuks teha."

Arya nägu lõi särama. " Sa siis tahad, et ta oma tegude eest vastutaks või? Ma mängin kaasa." Sosistas ta õnnelikult. "Ma tahan, et sa ei sureks. Mis iganes su põhjus ka ei oleks mõtle mida tunnevad su lähedased? Ja ma võin vanduda, et iga olukorda annab parandada. Vähemalt kuidagi." Nüüd hakkas tüdruk nutma ja tegelikult ta isegi enam teeselda ei suutnud.

Poiss ei kuulanud teda, komistas ning kukkus kogematta alla.

Pimsy mõtles: Noh, läkski loll teele. Kui poiss oli maast kõigest paari meetri kaugusel, püüdis Pimsy ta võlujõuga kinni ja ilmus ise poisi kõrvale. "Mitte kohe nii ruttu!" ütles ta poisile.

Arya lendas talle luuaga järele ja moondas poisi alla pehma matti, et proovida kukkumist pehmendada. Kuid oli hilja majahaldjas püüdist ta kinni.

Õhus keerlemisega oli talle mõistus tagasi pähe tulnud. Ta tänas haldjat, et see tal surra ei lasknud ning küsis: "Ega sul mingit rohtu põrutuse vastu pole?"

Arya märkas alle nüüd, kui palju poiss tast noorem oli ja tänas jumalat, et see ei surnud. Ta vaatas haldjat ja lausus. "Viime ta igaksjuhuks haiglatiiba läbivaatusele."

Pimsy naeris selle peale: "Ei tohiks olla, aga mine otsi nüüd tüdruk üles. Ma arvan et äkki ta tahaks sind tagasi?"

Poiss võitles vastu: "Mul pole vaja haiglatiiba minna."

"Ah, olgu. Näed sust on hoolivaid inimesi. Sul on tüdruk ja see on juba midagi." Lisas ta muiates.

"Igatahes mina teda tagasi ei taha," vastas poiss näol haavunud ilme.

"Tahad küll," ütles Pimsy kindlalt, "Sa lähed ja otsid ta üles, sa ise ka ei tea, kuidas sul on temaga vedanud."

"Miks?" Küsis, aga Arya tegematta väljagi majahaldjast.

"Temaga vedanud?" küsis poiss üllatunult. "Tema vanaema lööb mu esimesel võimalusel maha."

"Aahh? Mis ta vanaema sulle loeb? Ta on teises maailma otsas!"

"Ilmumisega pole vahet, kui kaugel keegi on," nähvas poiss.

"Issakene, tüdruk saadab talle kirja, et läksite lahku, ja mutt ei saa teadagi!"

"Ikkagi ta ei meeldi mulle," lausus poiss otsides viimast vabandust.

"Mis vabandusi sa otsid?? kellega sa muidu käima hakkaks? Ja ära ole selline #!?!# ja tee nagu ma ütlen ja sa oled pärast õnnelik!"

Arya ei plaaninud enam vaidlust vaatama jääda ja põõrdus minekule. Ta tagant kostus veel väike jutusumin.