Sigatüüka rollimäng

Steve tõusis järsult üles. Ta oli näinud õudusunenägu sellest kuidas Regin Adriannet peksab. Õnneks oli tüdruk elus ja terve ning Steve läks talle lähemale.

Adrianne uni ei olnud eriti sügav ning kuuldes, kuidas Steve tõusis, avas ta uniselt silmad.

Steve ehmatas kui Adrianne silmad avas. Siiski proovis ta vaikselt ära minna.

"Oih, sina kah üleval!" Adrianne hüppas püsti ja tegi oma soengu korda.

Steve pani endale kähku sulandusloitsu peale lootes, et tüdruk teda ei näinud.

"Kuule, sulandumisloitsuga ei mängita," ütles Adrianne ja katsus poissi toas üles leida.

Poiss ei vastanud ning proovis kapi taha minna.

Adrianne kuulis samme-tema kuulmine oli väga hea-kuid ta ei suutnud poissi leida. "Kas sa oled jälle mu peale vihane?"

"Ei, ei ole," vastas Steve proovides kähku asukohta vahetada.

"Mis on siis?" seekord oleks Adrianne poisi peaaegu kätte saanud, tüdruku käsi läks Steve'i käe vastu.

"Ei midagi," vastas Steve ning hüppas pikali.

Adrianne koperdas poisile otsa ja kukkus pikali, nii, et tema arm tuli nähtavale. "Miks sa põgened siis?"

OT: Ära põrka koguaeg minuga kokku.

Poiss pani silmad kinni.

OT:Sa viskusid ju pikali, ma olin sealsamas ja katsusin sind kätte saada...

"Ouh, see on ilusamaks muutunud," ütles Adrianne armi vaatates. Siis sai ta kerge vaevaga Steve'i käest kinni.

Steve hoidis ikka veel silmi kinni, kuid ta tundis enda käe vastas tüdruku kätt.

"Kuule, tee ennast nähtavaks nüüd!" käskis Adrianne ja tõusis istukile.

"Ei tea miks?" küsis Steve irvitades.

"Sest...Siis me saame teha midagi huvitavat..." Adrianne vaatas toas ringi, otsides tegevust.

"Huvitavat. Seda ma usun tõesti," turtsus Steve.

OT: Jälle tusatsen!

OT: Böööööööööööööööö

"Krrrr...Jälle sa tusatsed... Kas sa tahad, et ma su maha jätaks?" Adrianne lasi poisi käest lahti ja istus tugitooli.

"Võib olla jah võib olla ei," vastas Steve.

"Noh olgu siis," Adrianne hakkas solvunult lauda koristama.

"Ütle siis mis on see niiöelda huvitav asi?" päris poiss ning istus tugitooli.

"Ma ei tea, me võiks tõde mängida!" Adrianne tahtis poisist rohkem teada saada.

"Miks jälle?" küsis Steve. "Noh olgu siis," lisas ta hiljem kuna talle ei tulnud pähe ühtegi paremat mõtet. "Sa võiksid ainult küsida mulle küsimine ei meeldi."

"Vaatame... Kas sa oled oma peres ainus laps?" küsis Adrianne.

OT:Kas ma juba küsisin seda? Ma ei mäleta...

"Jah. Mick on mulle nagu venna eest," vastas Steve kurvastades.

"Ahah, sama tüütu," ütles Adrianne muiates.

"Ei ma ei mõelnud seda. Lihtsalt mul pole õdesi vendi, aga ma tahan, et oleks," lausus Steve nutma puhkedes.

OT:Ta hakkas nutma?!?!
"Kas sa nii väga tahad omale õde või venda?" küsis Adrianne poissi lohudades.

OT: Jah.

"Ja. Ma tahaks, et oleks keegi, kes kaitseks mind või oleks minu poolt. Mu oma vanemad ju vihkavad mind tänu selle kübara veale. Ma arvan, et kui ma suureks saades s-u-r-m-a-s-ö-ö-j-a-k-s ei saa nad tapavad mu," lausus poiss nuttes eriti aeglaselt sõna surmasööjaks välja öeldes.

"Aga kas nad ei suhtlegi enam sinuga?" küsis tüdruk, mõtiskledes kus poiss siis vaheaegadel on.

Alice istus puhketoas ja sirvis prohvetit. "Kas neil ei ole tõesti midagi paremat kirjutada, kui mugud siin ja mugud seal," pomises ta oma ette.

Adrianne tõusis ohates püsti ja vaatas närviliselt seinakella. "Kuule, ma pean varsti minema, muidu inimesed muutuvad väga kahtlustavaks..."

Alice vaatas kella ja ohkas. Lõunasöök just lõppes. Ta võttis võlukunsti ajaloo õpiku kätte, ohkas veel kord ja sundis end seda lugema. Ta vihkas ajalugu...

Adrianne viskas vastust oodates end diivanile pikali ja sõi šokolaadikonna.

OT: Kui maksud sisse logib, saan ma vb sulle seltsiks tulla

OT: Jossu, sa võiksid kirjutamisstiili muuta. Selles suhtes, et mitte Alice võtab vaid Alice võttis. Kõik meist kirjutavad minevikus, sa võiksid ka =)

OT: Ok, saab tehtud.

Vicious võtis kassi ja istus tagasi voodile.

Alicel sai lugemis tuju otsa ning ta läks õue. Õues hakkas maapinna kohale juba udu kerkima. Tüdruk jalutas lähima puu alla ja istus sinna.

OT: Hakkas udu kerkima? Muide, kell pole veel kümme hommikulgi

Eliisa jälgis Vici ja kassi teraselt.

OT:Ummmm... Nii on jummala haige mängida, et teie uimerdate ja meie hullult mängime...
Mulle tundus küll, et on lõuna juba

OT: Ups. Tegelt on hommikuti ka udu ju.
OT2: Kaua siin see hommik veel kestab??
OT3: Ongi noo.

Jossu vaatas kella ja hakkas naerma. Kell polnud 10-gi veel.

OT: Kui droi ennast väheke KIIREMINI liigutaks, oleks juba lõuna -.-

OT:Kui droi natuke aeglasem oleks, hakkaks ta käima tagurpidi

OT: Karta on jah

OT: Olete te ikka kindlad et ta juba ei käi tagurpidi?

OT: Mitte 100% ...

OT: Aga siis 97% ?

OT:Arutame seda chatis edasi

Adrianne võttis veel ühe šhokolaadikonna.