Sigatüüka rollimäng

Kurat, parem kui ta meid ei näeks, mõtles Vic. Rahu.

Minerva sammud peatusid ukse juures, mis lahti oli. Eliisa nägi täiesti selgelt, et õpetaja pistis pea ukse vahelt sisse, vaatas ringi ning raputas pead. "Ma võin vanduda, et keegi oli siin," pomises õpetaja omaette. Lõpuks naine siiski lahkus, kuid enne seda oli ta ukse kinni tõmmanud ja selle lukustanud. "Idikas Minerva," ütles Eliisa ning mõtles, kuhupoole ta minema peab, kuna ruumis oli täiesti pime. Ta ei leidnud ka enda võlukeppi.

"Lumos," lausus Vicious vaikselt.

Eliisa kissitas silmi, kui tuba ere valgus täitis. Siis märkas ta enda võlukepi otsa taskust välja turritamas. Nõme võlukepp, mõtles tüdruk ärritunult.

"Alohomora," sosistas Vicious ja piilus ukse vahelt välja. Kui õhk oli puhas, ütles ta: "Lähme!"

Eliisa astus koridori ning pööras pilgu sinna, kuhu nad pidid minema. Neile hõljus vastu Peeves.

Vicious ohkas. Nõme Peeves.

Cecilia hüppas viimaks aknaraamilt maha ning ringutas natuke. Vihma sadas väljas ja paljud õpilased hakkasid samuti puhketubade poole minema. Ning nii otsustas temagi sinnapoole minema hakata. Lükanud oma mustad juuksed üle õla, liikus ta keerdtreppide poole, minnes aeglaselt kaheksandale korrusele, mürkrohelised silmad vaatamas mõningaid Gryffindorlasi, kes temast mööda kõndisid. Seljakotti selga tõmmanud, kõndis ta peaaegu hääletult edasi.

"Hei Peeves, mis teoksil?" küsis Eliisa lõbustatult.

Vicious vaatas Eliisat imestunult. Kas ta on tõesti Peevesi sõber?

"Nooh, mul on igav," ütles Peeves.
Eliisa naeratas. "Mõni aeg tagasi läks siit Minerva mööda," ütles tüdruk vihjavalt.
"Tänks!" hüüdis Peeves ning tuiskas minema, et Minervat leida.

OT: Minu võime oli see, et ma saan silmadega asju liigutada. Võlukepp jäi õhku hõljuma.

Tüdinenud sellest, avas Steve poolelioleva kirjandi, võttis kotist tindi ja sule, haaras raamatu "Lendluudpall läbi aegade", ning asus kirjutama.

"Sa oled Peevesi sõber?" küsis Vicious uskumatult.

"Peaaegu kõik Slytherinlased saavad temaga läbi," ütles Eliisa naeratades.

"Mulle ta eriti ei meeldi," lausus Vicious tusaselt edasi kõndides.

Eliisa järgnes Vicile. "Mulle küll meeldib. Kui ta oleks inimene, siis ma arvan, et ma isegi sebiks temaga..." ütles tüdruk ning lisas lause lõppu vaikse ohke.

"Sebiks Peevesiga?!" Vicious oli imestunud. "Kui jutt juba sellele läks. Keda sa pärislt sebiksid?"

"Jah, sebiks Peevesiga," ütles Eliisa turtsatades "Keda vä? Kõiki kenasid inimesi. Tumedad juuksed... Võibolla ka tumedad silmad, aga see pole eriti tähtis. Pikk, kena," vastas tüdruk siis ning viis pilgu Vicile. Täitsa kena, mõtles tüdruk hetkeks poissi seirates.

"Noh, Voldemort nägi selline välja. Mina ka," ütles Vicious, Eliisa pilku tähele panemata.

Eliisa muigas ja vaatas nüüd enda ette, et ta treppidel ei komistaks. "Voldemort on jah kena. Või pigem oli. Ja ma ei väida vastupidist, et sina kena pole," ütles tüdruk muiates.

"Millele sa vihjad?" küsis Vicious vaikselt.

"Sa ei saanud aru, eksole?" küsis Eliisa turtsatades. "Sa oled kena. Ausalt."

Vici kõrvad läksid roosaks. "Uskumatu"

"Mis mõttes?" küsis Eliisa kulmu kergitades. "Sul on tumedad juuksed, ilusad silmad, sa oled üsna pikk ja hea kehaehitusega. Mida veel tahta? Iseloom on ka suht norm."

"Milline õnn," lausus Vicious kergelt naeratades. "Nojah, ega sulgi väga viga ei ole."

"Ma tänan," ütles Eliisa naeratades.

"Mhmh." Vicious pomises oma nina alla: "Kas ma peaksin...ei, ma ei tohi...või siiski? Ma parem mitte."

Eliisa viis enda tumedate silmade uudishimuliku pilgu Vicile. "Mida sa seal räägid?" küsis ta.

"Niisama. Omad mõtted," lausus Vicious oma mõtetest ärgates.

"Ahhaa," ütles Eliisa arusaavalt noogutades. Ta silmitses Vici veel hetke ning pööras siis pilgu taas ära.

Vicious ohkas kurvalt ja astus edasi. "Näe olemegi kohal."

"Miks sa kurb oled?" küsis Eliisa ning tõkestas Vici tee, kui too tahtis puhketuppa minna.

"Probleemide pärast," lausus Vicious. "Kas sa tuleksid eest ära?"

"Mis probleemide?" küsis Eliisa ning ei astunud ukse eest ära.

"Argh, on ühed," ütles Vicious põiklevalt.

"Räägi," ütles Eliisa kulmu kergitades.

"Ma ei sooviks neid sulle rääkida," lausus Vicious ja kortsutas kulmu. "Nüüd tule eest."

"Räägi ikka," palus Eliisa anuvalt Vicile otsa vaadates.

OT: Veradux

OT: Uik, parandasin.

"Ma ei saa," lausus Vicious juba natuke vihaselt. "Ma kardan seda öelda."

Kate lõpetas male mängimise ja viis malendid magamistuppa ja pani oma kohvri. Ta istus tugitooli ja hakkas lõpetama oma nõiajookide kirjandit.

"Miks sa kardad?" küsis Eliisa.

"Sest mul pole julgust," ütles Vicious ja kükitas.

"Sulon alati julgust," ütles Eliisa.

"Sellistes asjades mitte," sõnas Vicious ja hõõrus käega nägu.

"Aga räägi ikkagi. Ma ei räägi seda edasi kellelegi," ütles Eliisa siis Vicile sammukese lähemale astudes.

Steve lõpetas kirjandi, pani kohvrisse ning kõndis magamistuppa. Magamistoas heitis ta voodile pikali ja jäi kohe magama.

"Oeh. Miks sa seda teada tahad?" küsis Vic püsti tõustes.

Steve norsatas valjult.

Kate hakkas oma kirjandit lõpetama, ning mõõtis kas pikkus on piisav, tema imestuseks oli kirjand paar tolli pikemgi. Lugenud kirjandi korralikult läbi ja sellega rahule jäänud viis ta oma nõiajookide õpiku, tindi, sule ja valmis kirjandi ülesse magamistuppa. Pannud oma asjad ära läks Kate tagasi puhketuppa.

Eliisa muigas. "Niisama," vastas ta. "Oleks huvitav teada ju."
Tüdruk heitis ühe pilguvarjatud uksele ning jälgis,et Vic temast kuidagi mööda ei saaks.