Sigatüüka rollimäng

"Oleks või? Sinul ehk küll. Aga ma ei saa," ütles Vic ja hõõrus uuesti nägu.

"Miks sa ei saa?" küsis Eliisa. "Kahju..."

"Ma ei saa, sest ma häbenen," ütles Vic vaikselt.

"Mind? Või seda põhjust, mis sind kurvaks teeb?" küsis tüdruk. Tavaliselt oleks Eliisa naernud või midagi, aga hetkel oli ta teistsugune.

"Põhjust mis mind kurvaks teeb." Vicious ohkas uuesti. "Milleks sul seda üldse vaja teada on?"

"Sest ma tahaks teada, mis sinusugust kena ja suht sõltumatut poissi vaevab," ütles Eliisa.

"Mis sinul sellest?" küsis Vicious, kuid ta nägi välja nagu ta kohe ütleks oma probleemi välja.

"Siis ma teaksin. Ja siis ma teaksin ka, millist teemat mitte puudutada, kui ma sinuga räägin. Muidugi siis võime sellest rääkida, kui sulle sobib, agajah," vastas Eliisa, nagu see oleks täiesti enesestmõistetav asi.

"Minu tunded ei ole asi millest me peaksime üldse rääkima," ütles Vicious kiiresti.

"Ahhaa. Saan aru. Olgu, ma ei küsi siis enam," ütles Eliisa vaikselt ning pööras ennast ringi, et uksele parool öelda.

"Kuigi, ma võiks ju öelda, mis seal ikka niisama passida," mõtiskles Vicious.

Eliisa avas suu, et parooli öelda ning võpatas ja peaaegu kaotas tasakaali, kui üks noor Slytherinlane temale peaaegu otsa jooksis ning siis käikude rägastikku kadus.

Vicious turtsatas ja astus ettepoole, et siseneda.

Eliisa ütles väikesele järgi vaadates parooli ning sisenes puhketuppa, kus oli üsnagi vaikne.

Vicious vaatas Eliisat ja neelatas. Ma pean seda tegema.

Tüdruk võttis suuna ühe kaugemal asuva tühja diivani poole ning istus sinna. Mõned väiksemad sibasid teda märgates magamistubadesse.

Vicious viskus tugitoolisügavustesse ja kogus julgust.

Eliisa heitis pilgu tühjale seinale, mis tema diivalin kõrval ja taga oli ning kortsutas kulmu. Seejärel viis ta pilgu puhketoa ette, kus mitmed tugitoolides istusid.

Michael kõndis magamistuppa. Poolel teel kuulis ta valju norskamist. Tuppa jõudes nägi poiss, et seda häält tegi ta parim sõber Steve. Just see inimene keda tal vaja läks. Ta läks poisi juurde ning ütles: "Ärka üles, homme on lendluudpallitrenn."

"Mäh," vastas Steve mitte midagi aru saades.

"Ma ütlesin, et homme on lendluudpallitrenn," ütles Michael juba vihasemalt.

OT: Steve, sa ei saanud kuidagi seda näha! Ma kustutan su postitused -.- Kui sa näed, siis sa oled seda ka piinamise ajal kirjutanud, selge? Aga sa ei ole. Olge nüüd reaalsed -.-

OT: Miks ma seda näha ei saanud? Ma ütlesin ju, et ma oletasin.

"Okei sain aru, ära nüüd kohe vihaseks mine," ütles Steve rahulikult.

"Kuule vaata seal maas on üks pasapomm," ütles Michael ning korjas selle üles.

"Mis sa sellega teed?" küsis Steve jälgides pasapommi.

"Ei tea veel, aga äkki läheb vaja," vastas Michael ning pistis pasapommi taskusse.

"Kuule ega sul hüüdnime pole? Ma ei viitsi lihtsalt nii pikka nime koguaeg välja öelda," küsis Steve natuke kartes, et Michael vihaseks saab.
"Sinusugustel niiöelda lahedatel inimestel peaks ju hüüdnimi olema," ütles Steve lootes, et Michael ikkagi rahulikuks jääb.

"Ei ole," vastas Michael. "Kas sul on mõni pakkuda?"

""Jah on. Kuidas sobiks Mick?" küsis Steve Michaelilt.

"Hästi, Mick," vastas Mick Steve´i järjekordsele küsimusele.

OT: Mis kell on ja millal uus päev tuleb?

"Mick. Kas sa viitsid haiglatiiba minna?" küsis Steve Mick´ilt.

"Miks?" küsis Mick.

"Äää... Seal on üks inimene, keda sa vist ei tunne," vastas Steve arglikult. "Kas lähme?" küsis ta hetk hiljem.

"Okei." vastas Mick ning nad jooksid koridori.

Koridori jõudes jäi Steve seisma ning osutas näpuga proffessor Sproutile ja ütles: "Oota nüüd. Keegi ei tohi meid näha."

Mick muundas end gepardiks.

"Mick kus sa oled? Mick hei? Hei kuhu sa kadusid?" küsis Steve poolsosinal ikka veel Proffesor Sprouti jälgides. Kui Mick ei vastanud pööras ta ennast ümber ning nägi enda ees suurt täiskasvanud gepardit. "Vau, ma polegi ammu sind sellisena näinud," ütles Steve ja ronis gepardile selga. "Vii mind ringiga haiglatiiba ja kähku," ütles Steve anuvalt loomale otsa vaadates.

Mick noogutas vastuseks enda karvast pead ning hakkas jooksma. Haiglatiiva ukse ette jõudes muundus ta jälle inimeseks ning ütles käskivalt Steve´le: "Noh mine sisse."

"Kuhu sina jääd?" küsis Steve, käsi ukse poole sirutatud.

"Jään valvama," vastas Mick.

Okei, ütles Steve ning läks uksest sisse. Tundus et Pomfrey oli enda kabinetis ning Steve tõstis võlukepi, suunas selle kabineti uksele ja lausus: "Muffliato"
Kui Steve oli kindel, et neid ei segata läks ta Adrianne voodi juurde ning sai lõpuks ometi aru kui ilus ta oli. Ta vaatas teda ainult mõne hetke, võttis siis kabinetilt loitsu maha, läks tagasi Mick´i juurde ning lükkas ukse enda järel kinni.

"Tead Dumbledore kõndis siit mööda. Ma muundusin gepardiks ja kõndisin eemale, õnneks ta mind ei näind," pajatas Mick enda järjekordsest vedamisest. "Kuidas sul läks?" küsis Mick uudishimulikult.

"Hästi," vastas Steve lühisõnaliselt. "Kas lähme nüüd tagasi?" küsis ta.

"jah, Tahad et ma sind viiks?" küsis Mick.

"Ikka nii saab kiiremini ning vaiksemalt," vastas Steve oodates, et ta siit kiiremini minema saaks.

"Muide sa oled raske," ütles Mick ning muundus gepardiks.

"Vabandust," ütles Steve häbi tundes ning ronis gepardile selga. Gepard viis ta kohe tagasi puhketoa ette ning Steve ronis ta seljast maha ning ütles: Ma unustasin parooli ära. Mick palun ütle, et see on sul meeles," ütles Steve gepardile anuvalt otsa vaadates.

Mick muutus inimeseks ning lausus maalile salasõna ja maal lasi nad sisse. Puhketuppa jõudes jooksis Mick kohe magamistuppa ja vajus voodile pikali.
"Miks ta küll haiglatiiba Läks?" mõtles Mick.

Kate tõstis pilgu ja nähes Eliisat ajas ta end püsti ja läks tema juurde. "Eliisa," alustas ta. "Meil on lendluudpalli võiskonnast veel mõni koht vaba eks? Ma mõtlesin, et ma proovin äkki püüdiaks saada, niiet taktsin küsida millal ma proovida saaksin?" Kate vaatas oma tumedate silmadega Eliisat oodates tema reaktsiooni. Kate oli veidi ärevil, sest keegi Sigatüükast ei olnud veel tema lendamist näinud.

"Trenn on järgmisel esmaspäeval kell kaheksa õhtul," ütles Eliisa, kui oli Kate küsimust kuulnud. "Ma loodan, et sa lendad hästi."