Surnud ei tule tagasi.

Proloog

Ma olen Samaya, ma olen täiesti tavaline 18 aastane tüdruk.Ma ei ole puhas ameriklanna ma olen iiri indiaanlane see tähendab, et ma olen poolenisti iirlane ja poolenisti indiaanlane, mu ema oli Kachin'i hõimust ja isa oli punaste juueste ja tedretähnidega pikk mees .Mul olid õde ja vend.Olid?
Lugege aga edasi
1. peatükk

Vaheaeg on just alganud ja mina, Samaya otsustasin sõita enda tädi Miranda ja tema pere juurde Magnolia Springs'i.Mamps, paps, Jake ja Isabell otsustasid minna Iirimale vanaemale ja vanaisale külla- kuna ma juba käisin märtsi vaheajal mammal ja papal külas- tahtsin mina Magnolia Springs'i sõita.Mulle meeldib seal, seal on rahulik, väike linn erinevalt Phoenix'ist, kus me nüüd elame.
Niisiis ma olen nüüd lennuki peal, stjuardess näitab parasjagu, kuidas päästevesti kinnitada ja hapniku maski kätte saada, ma veedan siin lennuki peal poolteist tundi oma kallist elu ja kindla peale on see poolteist tundi IIIIGAAV.
Aga ma eksisin, rängalt.Ma istun ühe kuuma kuti, Matthew kõrval ja ta isegi rääkis minuga, kuna ma võpatasin, kui lennuk startima hakkas.Mina tobedik muidugi kiljatasin ja rabasin tooli käetoest aga Matti käsi oli juba selle hõivanud.
"Oihh, vabandust," laususin ma häbelikult ja tuntsin, kuidas mu põsed õhetama lõid ning panin kiiruga käe endale sülle.“Pole midagi, ma ise kardan ka seda õhkutõusmist ja maandumist," teatas ta naeratades oma täiusliku särav valget naeratust."Muide ma olen Matthew, sõbrad kutsuvad mind Mattiks." ütles Matt ja sirutas oma kergelt lihastes tõmmu käe."Ma olen Samaya, sõbrad kutsuvad mind Sammyks," teatasin mina sirutades kätt tema käe suunas ja naeratasin, enda šokiks avastasin, et ta minuga räägib.Sel hetkel hakkas minu selja taga olev poiss oma Nindendot klõbistama, kui äkki küsis Matt mult "Kuhu sa lendad, kui see saladus just pole?"
"Ma sõidan Mobile ja sealt Magnolia Springsi, tädi ja ta perele külla suveks" vastates valasin klaasi apelsiinimahla, mis ei olnud eriti värske ja külmast olekust VÄGA kaugel.Ja siis ta naeratas jälle oma täiusliku naeratust ja lausus "Magnolia Springsi?Lahe, ma elan Springsis."
Ma ei uskunud oma kõrvu, võibolla isegi ma näen teda suve jooksul.Minu kõrval istuv tüdruk hakkas Witchi lugema ja ta ema otsis kotist mingi kilekoti välja, kus paistis olevat mingid kodus tehtud võileivad ja küsis oma tütrelt,et kas ta süüa tahab, tüdruk raputas.Ma tean, mis see tüdruk tundis, see on nii piinlik kui emad nii teevad.Ja see peaks seadusega keelatud olema, sest see on piinlik, piinlik.Selle ajaga oli kell juba jõudnud pool 12 saada.Järgmisel hetkel teatas stjuardessi hääl peakohal olevatest kõlaritest "Lugupeetud reisijad, me oleme jõudnud Mobile'i.Palun kinnitaga rihmad, me hakkame maanduma.Täname, et valisite American line'si ja meeldivat siin viibimist." Ma hakkasin oma rihma otsima paanikas ja kui ma selle kuidagi käega kobades üles lõpuks leitsin olin ma juba jõudnud paanikasse sattuda ja ma ei saanud rihma kinni.Ja äkki teatas mulle Matti hääl "Rahu, ma aitan sind."Ja siis ta võtis mu rihma ja pani selle kinni, ma ei suutnud Matti poole vaadata, nii ma vaatasin üht last, kes oli jälle röökima pistnud, kuna ta Barbie oli tagasi kotti pakitud."Nii, korras." teatas Matt, kui ta oli mu rihma kinni saanud.Mina oskasin öelda ainult "Eeemm, äitähh." Ja järgmisel hetkel ma jälle kiljatasin aga õnneks seekord ma ei krabanud kramplikult käetoest kinni."Kõik on ju korras, me oleme veel täitsa elus," rahustas Matt mind, ma imestan, et ta nii rahulik oli kui ta poolteist tundi tagasi, kui me õhkutõusime sama kramplikult kinni hoidis ja nüüd oli ta täiesti rahulik.Püüdis vist vaper olla.Kui me juba oote ruumis olime, otsis Matt midagi taskust.Kui ta käe taskust välja sikutas oli tal käes pastakas ja kortsus tšekk, ta keeras sellel valge poole ja kirjutas midagi ja siis ulatas selle mulle. "Helista mulle, kui sul tädi juures igav hakkab, lähme kinno või mida iganes," lausus Matt naeratades ja lihvitas mulle hüvastijättuks.
Mina sammusin nüüd oma tädi ja ta pere juurde ja tädi kallistas mind ja küsis "Kuidas lend läks?" Ma naeratasin ja vastasin "Hästi, välja arvatud kahel hetkel, kui lennuk õhku tõusis ja maandus.Teate küll, milline jänes ma selliste asjade suhtes ole," tuletasin ma neile muiates meelde. Kui ma tädi Mirandast lahti lasin nägin ma neid mulle otsa vahtimas ja noogutamas.Ja siis lausus onu Brad "Väga lahe, et sa terve oled ja kohale jõutsid, lähme otsime nüüd Sammy asjad kokku ja hakkame Springsi sõitma.Meil on vaja veel kaks tundi autos loksuda."Ja me hakkasime pagasi lindi suunas lonkima.Tädi Mirandal ja onu Bradil on kolm poega ja kaks tütart. Davidi, mu kõige vanem nõbu haaras mu käes oleva seljakotti tehes suured silmad,kui ma seljakotti käest lasin ja küsis mult "Issver, mis sul siin kotis on?Võtsid Nevadast liiva kaasa?"
"Ei," vastasin ma ja pööritasin silmi "Kõigest tuletõrje hüdrandi.“ Vahepeal võib see David tõeline tüütus olla.Ülejäänud kamp Elizabeth, Mary, Kevin ja Justin, tädi Miranda ja onu Brad ainult naerma selle peale ja me hakkasime lennujaama pea väljapääsu suunas kõmpima. Järgimsel hetkel korjasid Kevin ja Justin mu kotid pagasilindilt ja viskasid nad üle õla.Samal hetkel küsis Mary mult "Kas see kena kutt oli Matthew Maccon?"
Ma hakkasin just talle ütlema, et ma tean ainult, et ta nimi on Matthew, kui Lizzie juba ütles "Jah, see oli küll tema.Ma kuulsin, et ta käis selle Sharoniga, tead küll, see blondiin, kes ennast üles poos, kui Matthew ta maha jättis."
"Misasja?" ei suutnud ma just kuuldut uskuda. "Jaah, see oli kõigile kohutavaks uudiseks. Kuigi ma ei olnud eriti kurb kui kuulsin, et see loll blondiin ennast üles poos."
"Hey" saatis onu Brad Lizzile kurja pilgu ja näpistas enda tütart kui too kadunukesest nii rääkis. Kuid Lizzie kehitas ölgu ja hõõrus seda kohta kust oli on Brad näpistand teda ja jätkas."Pärast Sharoniga juhtunut muutus Matt täesti teiseks inmeseks aga ju ta on siis jälle endine Matt.Ilmselt ta tuli enda vanaema juurest tagasi koju, muidu tal sellist kohvrite hunnikut poleks olnud.See oli 5 aastat tagasi, pärast lõpuballi, kui see blondiin ennast üles poos."
Kahe tunni pärast jõutsime Magnolia Springsi, kuna ma olin magama jäänud hakkas keegi mind metsikult raputama, et ma üles ärkaksin. "Sammy!" hõikas tädi Miranda hääl, ilmeslt nad olid juba tükk aega mind üles üritanud ajada, sest mu seljakott ja ka mu teised kotid oli kusagile viidud."Sammy, äratus, me oleme kohal." teatas mulle Justini hääl
2.peatükk

Kui ma silmad lahti tegin paistis väljas päike, ma tuntsin kuidas päike mu jalgu küttis, sest mul olid tume sinised teksased jalas.Ma ronisin autost välja ja lõin oma pea ära, ma olen nüüd täiesti ärkvel ja mu suur loll pea valutab.Kui ma ringi vaatasin ei näinud ma mitte pisikest puu maja metsa sees vaid suurt kivist maja ja küsisin enda sugulastele otsa vaadates "Mis juhtus majast metsa sees?Maha põles? Või järv ujutas "Ilmselt oli see loll küsimus sest Justin ja David purskasid naerma ja David lausus"Ei midagi sellist.Emps sai linnas parema tööpakumise ja loomulikult ei saanud meie sellele vastu kui oleks tahtnudki.Siit on palju mugavam Daphnesse kooli sõita, kooli buss tuleb ukse taha." Justin noogutas ja ütles "Paps otsis nii suure maja kui võimalik, sest iga suvi oled sa ju tavaliselt meie juures.Ja suguvõsa kokkutulek on ka iga 5 aasta tagant meie juures" Tädi Miranda hõikas maja trepilt "Poisid, juhatage Sammy enda tuppa.Kui sa oma asjad oled lahti pakkinud siis saame sööma hakata.Ma loodan, et sa ei ole taimetoitlaseks hakkanud, sest Brad teeb pastat ja poisid hakkavad liha grillima."Justin hakkas kohe protestima "Ma alles grillisin eile nüüd on Davidi või Kevini kord." Siis ma teatasin kõva häälega "Ei ma ei ole taimetoitlaseks hakanud."Ja Tädi Miranda naeratas mulle ja viipas käega, et me majja läheks.
David pööritas silmi ja hakkas majasuunas kõmpi, trepini jõudes haaras kaks kotti endaga kaasa.Ja hõikas "Kuulge, äkki liigutaks nüüd ennast.Ma ei jõua ka ju lõpmatuseni neid kotte käes hoida kuhu Sammy väidetavalt tuletõrje hüdrandid kaasa pakis."
"Kas ta selle ära ka unustab kunagi?" küsisin ma Justinilt Davidi poole vaadates."Ilmselt mitte aga lähme nüüd.Ma loodan, et Mary või Lizzie sulle enda tuba näitab, sest ma pean muru niitma hakkama, David peab bändi proovi minema ja Kevin hakkab grillima nagu sa ennist kuulsid."
"Kas ma saan endale täiesti isikliku toa selleks suveks?" küsisin ma imestunult trepilt üles minnes."Jaah, saad küll.Sinu toal on isegi isiklik vannituba.Mary küll tahtis endale seda tuba aga emps ei andnud järgi ja nii sa endale saad selle maja kõige mõnusama toa välja arvatud empsi ja papsi tuba, mis on mega suur."
Ma astusin uksest sisse ja mõistsin, et maja on seest veel suurem kui väljast paistab.Otse uksest paar sammu eemal on suur tammepuust keerdtrepp.Ja just sel hetkel kui ma olin enda jaki nagisse topinud nähes suurt vaeva, sest viie inimese jakid olid juba suurem osa riidenagist okupeerinud, tormas tädi Miranda meie juurde, pisarad mõõda põski alla jooksmas ja lausus vaikselt "Mul on sulle üks väga halb uudis.Lennuk, milles su vanemad ja õde-vend olid, kukkus ookeani"
"Kas nad ikka jäid ellu?" küsisin ma kiiresti ja ma tuntsin kuidas hirm minusse vaikselt hiilis.Tädi Miranda raputas aeglaselt pead ja mul hakkas pea ringi käima õnneks püüdis Justin mu kinni enne kui ma oleks pikali kukkunud.Ma tuntsin kuidas pisarad mööda mu põski veerema hakkasid."Mitte keegi ei jäänud ellu, lennuk kukkus alla Atlandi ookeani vahetult enne Iirimaale jõudmist.Ilmselt ütlesid lennuki mootorid üles."Ma vajusin seina äärde ja nutsin, tädi Miranda ja Justin istusid kumbki ühele poole mind.Tädi Miranda võtis minult ümbert kinni ja ütles vaikselt "See on kohutav ja ma tean, et sul on hirm, kohutav hirm nagu minulgi kui su vanaema suri.Kui ma midagi veel teada saan siis ma ütlen sulle."Siis aitasid nad mind püsti "Justin ole hea ja ole Sammy juures.Ta vajab seltsi preagu." Justin noogutas emale ja me hakkasime trepist üles minema.
Kui me trepist peaaegu üles olime jõudnud jooksid Mary ja Lizzie meile vastu, mõlemal jooksid pisarad mööda põski alla "Ohhh Sammy, meil on nii kahju," sõnas Mary ja kallistas mind."See on nii kohutav, ma loodan, et sa jääd nüüd meie juurde, sest sul on siin enda tuba ja sa kindlalt hakkad meiega Daphnes keskkoolis käima." ütles Lizzie mind kõvasti kallistades ja mu pisaradi ära pühkides.Mul on vedanud, et mul on sellised nõbud, ma armastan neid kõiki väga ja nii uskumatu kui see ka pole ma armastan ka Davidit, temaga ma ju kasvasin koos üles.Kui mu päris paps meie juurest jalga laskis ja me emaga Springsi kolisime tädi Miranda juurde.Ma olin siis 5 aastane ja David oli 8 aastane.Ja ilmselt nemad nüüd ongi minu perekond, ma olen selles päris kindel, et see ka nii on.Tüdrukud võtsid mult ümerbt kinni ja juhatasid mind enda tuppa, Justin avast mu toa ukse.Toa seinad olid beežikad ja põrandat kattis heleroosa vaip katte,ma nägin esimese asjana hiiglama suurt baldahiinvoodit.Tüdrukud panid mu voodi peale istuma.Ma hakkasin toas ringi vaatama, kogu mu toas olev mööbel oli hele.Mõlemal pool mu voodit oli väike öökapp ja öökapi peal oli laualamp.Vasakul öökapil oli meie suguvõsa grupipilt.Seal nad olid kõik mu ema Lillian, mu kasuisa Micheael kuigi ta oli mulle rohkem isa kui see inimene, kes meie juurest jalga lasi, vend Jake, õde Isabell ja mina Samaya, tädi Miranda, onu Brad, David, Justin, Kevin, Mary, Lizzie vanaema Margareth, vanaisa Jon, mu teine tädi Jessica, onu James, Maddy ja kaksikud poisid Chistopher ja Sebastian, Sebastiani naine Charlotte ja nende pisike tütar Kelly.Kõigil muretud ja naeratavad näod peas teadmatud tulekul olevast kurbusest, millest ei tule 4 inimest elusan tagasi.See pilt oli tehtud kolm aastat tagasi.Paremal oleval öökapil oli tava telefon ja paar raamatut.
"Kas sa tahad midagi juua?" küsis Justin mult kui ta akna oli avanud ja mõnus soe õhk tuppa sööstis."Jah, too talle midagi magusat.Räägitakse, et kurbust aitab peletada magus," seletas Mary meile, tark ja samas koomiline nägu peas.Justin noogutas ja lahkus toast "Kas me aitame sul asju lahti pakkida nii kaua kuni Just sulle juua toob?" jätkas Lizzie mu kottidele pilku visates."Ahh, lase tal nüüd rahulikult sellest kohutavast uudisest enne toibuda“ lausus Mary ja virutas enda õele Cosmoga vastu pead.Ma hakkasin naerma ja laususin "Ei, kõik on nii korras kui hetkel olla saab.Hakkame siis asju lahti pakima."Mu reaktsioon ehmatas neid vist sest nad jäid mind tükiks ajaks vaatama kuni koputati uksele "Sisse" ütlesin ma.Kui uks lahti läks, astusid Kevin ja David sisse ja kukkusid mind kohe kallistama.
"Me kuulsime mis juhtunud oli.Ma helistasin kohe Jasonile ja teatasin, et ma ei tule bändi proovi.Mees oli suht pettunud aga sai aru" teatas David ja istus minu kõrvale voodi peale.Siis tuli Justin käes 6 klaasi ja suur pudel Sprite'i „Emps teatas mulle, et me peame uuesti poodi minema, sest ta avastas, et piim, kurk, paprika, ja tomatid on otsa korral ja palus mul Sammylt küsida kas ta ka meiega poodi tahab tulla."
"Loomulikult tahan ma teiega kaasa tulla, kui ma pean oma asjad lahti pakima nii, et ma jään vist siia" vastasin ma Justinile tema käest klaasi vastu võttes.

3.peatükk

Kui me Spride pudelile otsa tegime, suurem osa jõid poisid ja mina ära.Ma sain piisava suhkru laksu kätte ja mul hakkas natuke parem."Ega teil midagi selle vastu pole kui ma teiega kaasa tulen?" katkestasin ma saabunud vaikuse ja kõik pöörasid mulle enda pilgus, murelikud pilgud.
"Oled sa ikka kindel, et sa meiega poodi tahad kaasa tulla.Äkki sa tahad natuke üksi olla?" küsis Mary mult minus natuke kaheldes.
"Ole nüüd täiesti rahulik, ma tahan kaasa tulla.Saan mõted mujale," rahustasin ma Maryt."Okei, läksime siis," ütles David ja tõusis voodilt püsti.
Me ronisisme kõik Davidi autosse.Lizzie ja Kevin olid millegi pärast jagelema hakanud.
"Ma arvan, et sa ei peaks minu asjadesse enda tatist nina topima.Mis sul sellest, et ma Heatheriga käin, sa peaksid õnnelik olema, et su parim sõbranna käib su vennaga." seletas Kevin Lizziele.
"Muidugi on mul midagi selle vastu, sest sa oled täielik luuser," teatas Lizzie vihaselt "Ma ei saa aru, mis Heather sinus küll näeb, sa oled ju täiega loll ja tüütu.Ajuvaba luuser." ei jätnud Lizzie ütlemata."Võta oma sõnad tagasi või ma teatan emale, et sa mind ajuvabaks luuseriks nimetasid," ütles Kevin maruvihaselt.
"Kas sa ähvardad mind vä," küsis Lizzie naerdes pilkavalt.Selle peale läks täielikuks madinamks. Kevin hakkas Lizziet kätega taguma ja Lizzie pistis kiljuma.Ma olin valmis karjuma hakkama, sest ma olen harjunud Belli ja Jake pidevaid jagelemisi katkestama aga David jõudis minust ette ja käratas "Kevin lõpeta Lizzie tagumine, Lizzie lõpeta Kevini mõnitama.Ma panen teid muidu maha ja sõidan edasi."Siis saabus kuldne vaikus.Ma vaatasin korda mööda Lizziele ja Kevinile otsa ja tegin vaikusele jälle lõpu "Mis teil kahel viga on?"küsisin ma neilt kulmu kortusutades.Aga ma ei saanud vastust, sest David vaatas meid tahavaate peeglist kurjalt, kui Lizzie ja Kevin suu lahti tegid, et mulle vastata. Selle ajaga olime me juba poodi jõudnud ja nüüd me otsisime parklas kohta.
Pärast kolme tiiru parklas leitsime lõpuks koha.Auto pargitud, ronisime autost välja.
"Tere, Matt!" hõikas Mary üle parkla ja lehvitas.Matt hõikas vastu "Tere, jah," ja pöördus minu poole "nii, et nemad ongi su sugulased?"
"Jah, on küll.On sul mingi probleem sellega?" vastasin ma, nagu oleks ta mu nõbusid mingiteks olluskiteks pidanud."Sorri, mu ebaviisaka küsimuse pärast.Ma ei mõelnud tegelikult nii ebaviisakas olla." vabandas ta.Ja siis hõikas David "Kas sa tuled ka või jääd sinna?"Nagu ma ennist ütlesin, võib see David täielik põmmpea vahel olla."Ma jään siia" hõikasin ma sellele põmmpeale vastuseks.David kehitas õlgu ja läks teistejuurde.
"Niisiis, kuidas sul läinud kah on?" küsis Matt mult, kui me pargi pingi suunas kõndisime.
Ma kaalusin tükkaega kas ma räägin talle lennuõnnetusest või mitte.Ma otsustasin talle rääkida."Nooh, kui sa väga teada tahad siis ega väga toredalt ei lähe.Kui ma sugulastega nende koju jõutsin sain ma teada, et mu vanemad ja õde-vend said surma lennuõnnetuses." ütlesin ma Mattile ja ma tuntsin, kuidas pisarad veeresid mööd mu põski alla."Oooh, mul on kahju, Sammy.Minu sügav kaastunne"vastas Matt.Siis küsis ta mult "Kas sa viitsid minuga pitsat sööma tulla?"
"Jaah,hea meelega aga enne ma peaks mõnele enda nõbudest seda teatama.Muidu nad võivad arvata,et sa röövisid mu ja seda sa vist eriti ei taha, et sind tagaotsitavaks kuulatataks." vastasin ma pooleldi naerdes.Matt hakkas naerma ja lausus "Ega vist." Ja siis me hakkasime poodi kõndima, et mõni mu põmmpea üless leida.Õnneks polnud see raske, nad olid just kassas parasjagu kui ma mobiili välja taskust otsisin ja Maryle helistama hakkasin, tuli meie juurde Justin."Sa võid nüüd selle mobla taskusse tagasi panna, me võime tagasi auto juurde hakkata minema"
"Issand jumal, kas sa pead mind niimoodi ehmatama." teatasin ma võpatades ja pillasin enda mobiili maha."Sorry, ma ei tahtnud sind ehmatada" vabandas Justin kui ma enda mobiili poole kummardusin, samal hetkel kummardus ka Matt ja meie pead põrutasi kokku, see tegi põrguliku valu.Sel ajal kui meie endi peadest kinni haarasime ja ma enda mobiili kätte võtsin olid ülejäänud kamp meie juurde.Ma tõusin püsti ja teatasin neile "Ma lähen Mattiga pitsat sööma.Lihtsalt, et te teaksite.Muud midagi.Tšau!"; Selle asemel, et neilt vastust ootama jääda keerasin ma ennast ringi ja hakkasin kiiruga ukse suunas kiirustama."Lähme," teatasin ma Mattile.
"Oota nüüd, kuhu sa kiirustad?"küsis ta mult naerdes, mulle järele koperdades.
"Ma ei taha, et nad protestima hakkaks.Muidu ma pean nendega tagasi minema ja ma ei saagi sinuga pitsat süüa, sest siis topivad Brad ja Miranda mind otsast lõpuni pasta ja lihaga täis ja ma tean, et päras seda ma ei jõu ennast liigutada."laususin ma Mattile vastuseks..
Me istusime autosse ja sõitsime parklast välja.

Tean, jutt areneb võibolla teie jaoks kiiresti aga olge kannatlikud.

Kuuuuule, see on hea jutt (a) Kirjuta aga edasi =)

Aitääh:)kirjutan ikka kuidas ma siis loo pooleli saan jätta:) kohe varsti saab 4 peatükk valma siis lisan selle ka siia

4.peatükk

Mattiga oli lähe.Nagu poleks midagi juhtunudki, naersime ja sõime pitsat.Kuid, kui ma lõpuks kell 8 õhtul tagasi oma sugulaste juurde jõutsin.Tuli kõik mulle jälle meelde.Ma kõmpisin maja uksest sisse ja teatasin kõva häälega „Ma olen tagasi.Ma lähen nüüd enda tuppa.“Ja jooksin trepist üles otse enda tuppa.Kui ma enda tuppa jõutsin viskusin ma enda voodile ja vahtisin valgeks värvitud lage.Keegi koputas mu toa uksele „Tule sisse“ lubasin ma koputajal sisse tulla ja istusin voodi peale, tõmbasin jalad krõnksu ja põimisin käed ümber jalgade ning toetasin lõua põlvele.Uks läks lahti ja sisse tuli tädi Miranda silmad punaseks nutetud ja punast kartulit meenutavat nina.Istus siis minu juurde voodile ja küsis „Miks sa tagasi nendega ei tulnud?“ Ma kehitasin õlgu vastuseks, sest ma tõesti ei teadnud, miks ma nii isekalt käitusin.Mu pere kukkus lennukiga alla ja mina läksin ühe kobeda kutiga pitsat sööma.
„Kas ma pean sügisel Iirimaale kolima?“ küsisin ma pisaraid kuivatades ja nina luristades.
„Ma ei tea, kellele su ema hooldusõiguse enda surma korral saab, kuigi sa oled juba 18.Testamendi lugemine toimub esmaspäeval. Siis saab kõik selgemaks.“lausus tädi Miranda ja ronis minu kõrvale voodi peale ja võtis mult ümbert kinni.“Ma loodan, et ma saan siia jääda.Ma ei taha Iirimaale kolida.Mulle ei meeldi seal, seal ainult sajab.“ teatasin ma oma pead tädi Miranda sülle pannes.
„Kas sa tahad süüa?“ küsis tädi Miranda mult pärast 10 minutilist vaikust.“Pole vaja.Ainus mida ma praegu tahan on, et seda lennuki õnnetust poleks kunagi juhtunud ja et mu pere elus oleks ja praegu vanaema ja vanaisa juures ja Yorkshire'i pudingut näost sisse ajaksid.“Ma märkasin silma nurgast, et tädi Miranda naerades mu juukseid silitama hakkas ja siis ütles vaikselt „Ma kujutan ette kui kohutavalt tühi kõik su sees on, ma saan sinust täiesti aru.“Ma ei suutnud midagi talle vastata, lihtsalt vaatasin ainiti suurt valget antiik riidekappi ühe ukse nuppu ja tuntsin kuidas pisarad mööda mu nägu voolasid.
„Ma lasen sul nüüd magama minna.Kindlasti oled sa väga väsinud.“lausus tädi Miranda.Ma tõusin istuli ja noogutasin.
Kui tädi mu enda suurde tuppa üksi jättis, vedasin ma ennast voodi pealt maha.Põlvitasin enda kottide juurde, suureks imestuseks avastasin ma, et vaipkatte oli pehme, mitte kare nagu Pheonixis mu päris toa vaip ning hakkasin enda asju välja kotides võtma ja neid kappi panema.Kui ma asjad olin lahti pakinud, võtsin oma pesemis asjad ja läksin vannituppa. Keerasin vanni vee jooksma ja asusin sel ajal mil vesi vanni täitis hambaid pesema.Ma märkasin, et ka vannitoa vaip oli hele roosa ja väga pehme.Kui ma vannis olin ära ligunenud, komberdasin tagasi enda tuppa, sulgesin akna ja heitsin magama.
Hommikul,kui ma ärkasin paistis päike, mis mu voodisse kardinal olevaid liblikaid joonistas.
Ma tõusin istuli ja ütlesin endale „Ma loodan, et see oli üks jube õudusunenägu“ ja läksin vannituppa hambaid pesema.
Kui ma alla kööki jõutsin tungis mu ninna mõnus söögi lõhn.Onu Brad oli enda kuulsat omletti riisis ja papaiaga valmistanud.Samal hetkel astus tädi Miranda kööki „Omeltti?“ küsis ta mult panni peal olevat omletti õhku lennutades.Tädi Miranda oli Spingsi parimas restoraanis kokk ja ta oskas igasuguseid trikke söögiga teha.
„Jaah, onu omletti tahan ma iga kell,“ ütlesin ma talle pliidi kohal olevast kapist taldrikut otsides, samal ajal otsis tädi Miranda mulle sahtlist kahvli ja veekannu nuppule vajutas.
Ma tegin endale karamelli teed piima ja meega, haarasin omelti taldriku ja suundusin enda tuppa.
Kui ma oma omeltti alla kugistasin ja mõnuga karamelli teed nautisin ja raamatute väikest virna paremal öökapil silmitsesin hakkas mulle silma üks raamat „Videvik“.Ma küünitasin selle järele aga kuna raamat oli kõige alumine virnas siis kukkusid muidugi kõik teised raamatud kolinaga öökapilt maha aga ma ei vaevunud neid maast üless korjama, sest ma ei hoolinud enam mitte millestki.
Ma tuntsin, kuidas miski minus surema hakkab.Ma lasin tee tassil vaibale kukkuda.See raamat ei tundunudki enam nii huvipakkuvat, mitte miski ei tundunud enam huvipakuvat.Ma avasin akna ja istusin akna lauale, mitte nii nagu tavalised inimesed istuvad vaid jalad ripusid aknast välja, ma ei kartnud, et ma alla kukkun.Siis aga kuulsin ma kuidas Mary mu toa uksele koputas ja küsis „Sammy, kuule kas sa meiega järve äärde ei tahaks kaasa tulla?Sa oled siin juba pool päeva kükitanud.Paps arvas juba, et sa oled ära läinud või midagi.“ Ma ausõna olin juba mõelnud selle peale, et lihtsalt laseks jalga.Selle asemel, et vastata Maryle kobisin ma akna pealt ära, sulgesin akna, tõmbasin kardina ette ja ronisin voodisse teiki alla.Ma ei tahtnud mitte kedagi näha ega mitte kellegagi rääkida ega mitte kusagile minna.See kõik näis nii mõtetu, elamine näis nii mõtetu.Uksele kopsimine muutus nüüd kõvemaks.“Sammy!Sammy, kas sinuga on kõik korras,“ sattus ukse taga olev Mary paanikasse.
„Justin, ta ei vasta mulle,“ kaebas Mary närviliselt.
“Küll ta vastama hakkab,“ kõlas Justini murelik kuid samas väga närviline hääl.
Tümps!Tümps!Tümps!Nüüd nad juba lõhkusid seda ust.Kuna ma olin ukse lukku keeranud oli see nende ainuke võimalus.“Sammy!“ lõugasid kordamõõda Justin, Mary ja nüüd ka nendega liitunud David, Lizzie ja Kevin.
„Minuga on kõik korras.Jätke mind lihtsalt rahule!“ karjusin ma neile vastuseks enda kõrvu kätega kattes.Ma ei suutnud enam nende lõugamist ja tagumist taluda.See oleks nagu mingi õudukas olnud.“Jumal tänatud, ta siiski vastas meile.“ kuulsin ma Lizziet kergenult ohates.
„See tähendas vist, et sa ei tule meiega järve äärde,“ oletas Kevin.Kuna ma midagi ei vastanud jalutasid nad ähkides ja puhkides minema.Ometigi, mõtlesin ma, saan ma puhata ja sulgesin silmad.
Ma ärkasin, kohutava lärmi peale, mis kostus kõrvalt toast, mis oli Kevini tuba, Limp Bizkiti „Keep rollin“ nii kõvasti, et onu Brad pidi ta muusika keskuse konfiskeerima, sest Kevin ei keeranud vaiksemaks kui tal kästi vaiksemaks keerata.ma kuulsin kuidas onu brad midagi karjus täiest kõrist ja siis vaikuses ma kuulsin kuidas onu Brad Kevinile teatas, et ta konviskeerib muusikakeskuse määramata ajaks.Selle peale kostus ainult Kevini suust rea rämedaid vandesõnu ja siis teatas onu Brad Kevinile, et selle peale saab ta lisaks veel 3 nädalaks koduaresti.Siis lõi Kevin enda toa ukse pauguga kinni ja onu Brad hõikas „Selle eest, et sa mu nina ees ukse kinni lõid saad veel 2 nädalat.“Ja siis kõndis ta minu ukse taha „Sammy, ma tean, et sa ei taha mitte kellegiga rääkida ega muud sihukest aga me kõik oleme siin kui sa rääkida tahad,“lausus ta rahulikult nagu vana karu „Aajaa homme tuleb testamendi lugeja.Ta peab mingile tähtsale istungile minema esmaspäeval ei saa siis Pheonix'ist siia sõita.“ Ma kuulsin, kuidas ta minema kõndis. Einooh, tore ma pean homme enda nägu kõigile näitama ja teesklema, et mulle see tobe testament korda läheb.

„Omeltti?“, see peaks olema Omletti :D
Muidu endiselt ülihea (a)

No sorry..eesti keel longab(nimelt kirjutasin g'ga) kõigil vahetevahel:D

SUPERHEA JUTT!!!!!!!!!!!!!!!

Aduna kirjutas:

SUPERHEA JUTT!!!!!!!!!!!!!!!

Tore kui meeldib.

hermioninny kirjutas:

No sorry..eesti keel longab(nimelt kirjutasin g'ga) kõigil vahetevahel:D

Mhmhh, arvestades seda, et mina kaplan kõrtuleid

Jutt on päris hea
Kaplad kõrtuleid?

*naerab*

5. peatükk
Hommikul ärkasin ma tädi Miranda hääle peale, kes rääkis ukse taga „Sammy, advokaat on testamendiga siin ja me ootame sinu järgi.Kas sa palun tuleksid nüüd toast välja?“ Kohe ma ennast liigutada ei suutnud, kuigi ma tahtsin väga.Ma oleks nagu ahelatega voodi külge kinni aheldatud.Kui ma aga kella kiikasin öökapil, siis avastasin, et kell on 13:32.Nad on mind juba 32 mintsa seal oodanud! Huvitav, millest nad nii kaua lobisesid?OKEIIIII..ma nüüd üritan liikuda.
Jeppikajeee.Tuli välja, et ma võin täiega tädi ja onu juurde jääda, kuna ma olen 18 täis.Mu vanemad jätsid mulle New Yorgi katusekorteri, Pheonix'i maja ja selle pisikese saarekese Hawaiil.Ma müün selle saare ja Pheonix'i maja maha.Aga mida põrgut ma sellistele asjadele mõtlen?
Kahe nädala pärast on nende ära saatmine, see on ainuke mida teha saab, sest laipu ei leitud.Jumalateenistus mu vanematele ja mu noortele vennale ja õele.Nooh..eks näsi, mida ma edasi teen.Kas minna Mary'i, tädi Mirandaga ja Lizzie Mobile'i shoppama või mitte?Eeeeh..ma siiski jätan vahele.
Ma kihutasin peale selle tobeda testamendi lugemist enda tuppa, lukustasin ukse, avasin akna.Ronisin teki alla ja viilisin küüsi, vähemalt nii kaua kuni Justin teatas mulle ukse tagant, pärast koputamist kui ma ei vastanud „Kuule Sammy, see Matt on siin. Kas ma ütlen talle, et sa ei tunne ennast hästi või midagi sihukest?“Ahh, sellised need meessoost sugulased mul kord on, kullatükid.Eriti Justin.Kuna ma ei kavatse veel niipea rääkida, süüa, juua ega ka kusagile minna ja kindlasti mitte ei soovi ma näha Matti, kuigi ta pole ju midagi teinud aga noo kamoon, ma leinan enda perekond.Laske mul ometi natuke enda ette olla.PALUN??.Niisiis kirjutasin ma mingile keskaegsele tsekile „Ole hea ja tee seda.Mul kama, mis sa talle kokku valetad.Lihtsalt tee nii, et ta minema läheks“ ja lükasin ukse alt kirjakese teisele poole.TÄNAN!Ma kobisin tagasi teki alla ja nutsin enda magama.
Möödus kaks nädalat.

Mu vanemate surmast on nüüd möödas 16 päeva.Täna oli nende ärasaatmis jumalateenistus.Ma eriti ei mäleta midagi, sest ma nutsin, hüsteeriliselt nagu Mary seda kirjeldas.Ma lihtsalt vahtisin Mary't enda lehe rohelised silmad suured peas (nagu Kevin seda kommenteeris.Ma oleks talle hea meelega ühe hea opaduse andnud sel hetkel.Aga ma arvan, et see ei oleks just eriti tore mõte olnud.)Tädi Miranda rääkis mulle, kui me tagasi teel - nüüd ka minu koju sõitsime, - et ma hakkasin kohe nutma nii kui ma kuulsin enda ema nime.Noojaah..pole imestada.Kui te kellegi matusel olete käinud siis teate, kui kohutavalt ebameeldiv see kõik on, vaatad kellegile otsa ja ei saa arugi, kui pisarad mööda põski alla veerevad.Ja kuidas, see jutlustaja räägib..tema jutt lihtsalt teeb südame hellaks.Ta lausub ainult mõned sõnad ja juba kõik naised vesistavad nutta.see on äärmiselt kurnav.Kui me koju jõutsime, läksin vaikuses enda tuppa, panin vanni vee jooksma ja läksin vanni.Vannist tulles jäi mulle silma see suguvõsa kokkutuleku grupipilt.See kukkus mult käest ja pildiraami klaas purunes tuhandeteks pisikeseksteks klaasi tükkideks.Tundsin pehmet vaipa kõigepealt oma põlvedel, siis oma pihkude all ja siis viimaks vastu mu paremat põske surutuna.Valulained, mis olid minus vaid lokusunud, lõid nüüd kõrgel pea kohal kokku ja matsid mind enda alla.Pinnale, ma enam ei suutnud tõusta.

JUULI








AUGUST




Aeg möödub.Isegi siis, kui see näib võimatu.Isegi siis kui iga mööduv sekund teeb kohutavalt haiget nagu mõni sügav, alles tekkinud haav.Iga sekund venib, kuid siiski möödub.Isegi minu jaoks.

Ma kuulsin, et keegi koputab, kuid ma ei avanud silmi ega liigutanud ennast.Ja siis avanes uks, sisse astus tädi Miranda.
„Sammy, nädala pärast hakkab kool.Kas sa tahad koos teistega Daphnes koolis käia või tahad sa kusagile mujale käia?“ küsis Miranda, avas akna ning istus voodi servale minu juurde ja vaatas mulle otsa.Kohatasin hääle puhtaks, kuna polnud tükk aega rääkinud kellegiga.
„See oleks tore, kui ma saaksin enda nõbudega ühes koolis käia.Kas siis seal on koht vaba, et ma seal saan koolis käia?“ pilgutasin ma, pimedusega harjunuid silmi.
„On, ma ajasin juba asjad nii, et sa saaksid Daphnes käia.“teatas tädi Miranda mulle.
Ma naeratasin esimest korda üle pika aja.Siis enda imestuseks märkasin, et mu toa ukse peal seisid veel 6 inimest ja naeratasid mulle.
„Tere tulemast elavate sekka tagasi, Sammy!“ hõikasid Justin, Kevin ja David ja me purskasime kõik naerma.Tõepoolest, tere jälle teilegi, mõtlesin ma endamisi.Kuigi mu pere on surnud on mul alati olnud nii öelda tagavara pere olemas ja nüüd ma arvan, et nad on mu uus pere.
„Sa pead midagi tõsiselt sööma“ teatas onu Brad muiates kui ta mind enda pilguga hindas.
„Ega ma ära küll ei ütleks,“ laususin ma naerdes.Väga hea oli jälle rääkida ja naerda.

Lahe lahe

6. peatükk
Pärast hommikusööki, kui ma Maryga muste nõusid nõude pesumasinasse panime.Koperdas kööki David koos meie koera Storm'iga.
„Kas ma saaksin täna vaba päeva koeraga jalutamisest?“ tundis ta huvi.
„Mina küll ei kavatse selle ilakotiga jalutama minna.Mõtle, kui keegi näeb mind.“teatas Mary oma kuldseid õrnalt lokis juuksi visates.David saatis talle kurja ma-teen-näo-et-ma-ei-kuulnud-seda pilgu Maryle ja vaatasi siis minu poole.
„Ära mitte loodagi, ma eksin ära ju.Ma ei tea, kuidas lähima toidupoenigi minna.“ raputasin ma raevukalt oma tume blonde juukseid samal hetkel, kui helises telefon.Mary jooksis kiiresti telefoni juurde enne kui mina reageeridagi jõutsin.
„Mary kuuleb,“ vastas Mary telefoni vastu võttes „Jaah, ta on täiesti ellu ärganud.Oota, ma annan telu talle.See on sulle Sammy, Matt helistab,“ ütles Mary mulle naeratades ja keksis köögist välja terrassi peale.“Kuuldavus!“ püüdsin nii rõõmsat häält teha kui võimalik, kuigi mu hääl kolas väga veidralt.
„Tere, Sammy.Täitsa ellu ärganud, tõesti.“ tervitas mind Matti hääl.
„Jaah, tundub küll.“ohkasin ma vahtides terrassile, kus Mary Lizzie vee voolikuga kinni sidus ja siis ta basseini lükkas.Kuna Brad seda nägi läks õues ilgeks madinaks.Tore, et ma telefoniga räägin, mõtlesin ma.Ja pööritasin silmi, pliidi kõrvale kapi peale istuma hüpates.
„Kui sul täna midagi plaanis pole siis võiks ju kinno minna.“
„Ma pean koeraga jalutama minema aga muud mul plaani veel pole.“
„Nooh seda me siis teemegi, lähme teie koeraga jalutama ja pärast kinno, mitte koeraga, tema toome ikka koju tagasi.“
„Ok, mis kell sa minna tahaks?“ küsisin ma Mattilt seina kella jõllitades.
„Kuidas oleks pool viis, ma pean emaga poodi minema.“
„Pool viis kõlab hästi, tuled minu juurde?Ma kardan, et ma eksin ära, kui me kusagil kokku saame.“seletasin ma Mattile.
„Ma eriti ei usu, et sa ära eksid aga mul pole selle vastu mitte midagi,“ naeris Matt „nii, et näeme siis pool viis.“
„Jaah, pool viis oleme me valmis“ olin ma Mattiga nõus.
„Pagan, kell on juba neli,“ olin ma nagu välk selgest taevast võrkkiigest püsti.Kuna ma olin liiga kiiresti püsti tõusnud, lõin ma võnkuma ja ma oleks peaaegu murule siruli kukkunud .
„Storm, siia“ kutsusin ma hiiglasliku saksa dogi enda juurde, kuna see suur ila pall tavaliselt tuleb juurde, kunaise heaks arvab.Kui ma selle ilapalli kinni lõpuks sain oli kell 16:11. „Tänan Storm, et sa nii kiiresti otsustasid sõna kuulata.Kui veab, saan ma isegi riided vahetatud.“ rääkisin ma selle lapilise ilakolliga samal ajal talle kaelarihma kaela pannes.Tirisin ta tuppa, panin jalutus rihma otsa ja sidusin ta trepi käepidemele kinni, et ta minema ei paneks.Kui sain bikiinid lühikeste teksaste ja roosa topi vastu ära vahetatud, hakkasin ma otsima ma plätusi kapi põhjast, kuhu ma olin nad suvaliselt loopinud.Kui ma parasjagu köögis külmkapi küljes ripusin ja midagi söödavat otsisin, kostus uksekell ja enne, kui ma midagi öelda jõutsingi - kuna mul oli suu täis porgandit, siis ei saanud ma midagi lõuata, sest ma olen nii korduvalt endale toidupala kurku suutnud tõmmata – hõikas Lizzie, kes vaatas elutoas Oprahi „Ma lähen!“Siis ma kuulsin Stormi kohutavat haukumist ja kui ma olin köögist koridori jõudnud, harutas Matt juba Stormi trepi küljest lahti, Stormi saba vähemalt see osa mis tal oli alles jäänud sellest, kui Justin ja Kevin muruniidukiga mängida armastasid ja ühel korral Stormi saba niita otsustasid.See oli loomulikult õnnetus, sest nad hakkasid kaklema kumb muruniidukit juhtida saab ja ei pannud tähele, et Storm nende tee peal ees istus, niidsid nad vaese Stormi saba maha.
„Kuidas sul ka läinud on?“ küsis Matt mult, kui me tänavale olime jõudnud.
„Nüüd on juba parem.Kuidas sul endal läheb?“ laususin ma talle, kui ma endale päikese prille ette sättisin.
„Ei ole viga.“ vastas Matt kiiresti.
Otsustasin, et uurin talt selle Sharoni juhtunu kohta natuke, sest tahtsin ikka kindel olla, et Mary ja Lizzie mulle ikka tõtt rääkisid.Üritan seda nii, et ta ei kahtlustaks, et ma juba sellest kuulnud olen.
„Räägi mulle, kust sa tulid, kui me tuttavaks saime lennukis,“ alustasin ma ettevatlikult.
„Eeem, vanavanemate juurest.Pidin seal elama mõne aasta.Kindlasti on su kasuõed juba sulle rääkinud, mis 5 aastat tagasi juhtus.“ oletas Matt mind Tead-Küll-Millest-Ma-Räägin pilguga vaadates.“Tean,küll millest sa räägid,“ mõtlesin ma.“Midagi nad nagu mainisid jah, kui nad nägid, et ma sinuga lennujaamas rääkisin,“ noogutasin ma sinisesse teavasse vahtides.
„Nooh räägi mulle mida nad siis rääkisid, et ma saaks edasi rääkida,“ teatas Matt minu imestuseks.
„Eeeh..nad rääkisid midagi, et üks tüdruk Sharon poos ennast üless, kui sa ta maha tahtsid jätta 5 aasta eest ja et pärast seda muutusid sa -ma ei tea, mis mõttes- veidraks ja kolisid vanavanemate juurde.“
„Jaah, nii see peaaegu oli.Sharon tegi vea, kui ta ennast sellise asja pärast oksa tõmbas, ma ei tulnud sellise asja pealegi, et ta nii käitub.“ vastas Matt ebamugavust tundmata.Me olime parki jõudnud ja läksime koerte jalutamis platsile.Ma lasin Stormi rihma otsast lahti ja see elukas tormas otsejoones puud nuuskima.Mina ja Matt istusime pingile ja vaatasime, kuidas Storm ringi nuusib.
„Ma ei mõtle sind, kuidagi solvata aga ma arvan, et ükski meessoost isik pole väärt, et ennast ära tappa.“ ütesin ma.
„Ole rahulik, sa ei solvanudki.Ma arvan ise ka nii.“ naeratas Matt mulle ja paljastas oma pimestavalt valge naeratuse.
Kui me tagasi minu koju jalutasime, et Storm ära viia ja siis kinno minna, nagu me plaanisime.Küsis Matt mult „Kas sa lähed Daphnesse keskkooli või on sul juba keskkool lõpetatud?“
„Jep, ma lähen Daphnesse keskkooli.Mul on veel kaks aasta vaja käia ja siis on keskaga ühel pool.Millega sa ise tegeled?“
„Mul on viimane aasta keskkooli vaja lõpetada.“ naeratas Matt mulle rõõmsalt ja jäi seisma, sest me olime minu maja juurde jõudnud.
„Storm, tule,“ käsutasin ma seda hiiglasliku ilakolli „Ma viin Stormi ära, kohe tulen tagasi.“ teatasin ma Mattile, kui ta aja najale toetus ja käed pükste taskutesse toppis.
„Nii, võime nüüd minna.Ooih..oota, ma lähen toon enda raha kotti,“ teatasin ma, kui ma välisuksest välja hakkasin astuma.Kuid Matt peatas mind ja ütles sõbralikult mujates „Ma ju kutsusin su välja, järelikult maksan mina, jätta enda raha rahule.“ Ma kortsutasin kulmu ja küsisin „Oled kindel?“
„Jaah, täiesti.Hakkame nüüd minema muidu magama filmi alguse maha,“ teatas ta rahulikult itsitades.
„Okei“ vastasin ma ja tõmbasin enda tagant välisukse kinni.

väga lahe jutt on
mulle meeldib

7.peatükk
“See film oli õõudne,“ kommeteerisin ma, kui me kinosaalist välja kõmpisime, õlgu väristades „Tõsiselt.“ kinnitasin ma, kui Matt naerma kukkus.
„Nii õudne see ka nüüd polnud.“ muigas Matt, kui ta džentelmennilikult mulle ukse avas.
„Noojaah..ju vist on ka õudsamaid.“ tunnistasin ma, kui me Matti parklas seisva Audi suunas kõndisime.
„Nii..mis sa nüüd tahad teha?“ küsis Matt natukese aja pärast autos, kui me parasjagu parklast välja keerama hakkasime.
„Ma ei tea, mis kuhu siin veel minna on?“
„Noo meil on siin teiselpool linna piiril nüüd suur lõbustuspark ja spaa.Tahad äkki lõbustusparki minna ja ennast ogaraks röökida?“ naeris Matt
„No see on täitsa hea mõtte ju, lähme ja röögime ennast ogaraks.Kui ma juba sinuga välja tulin siis lõbutseme täiega, sest järgmine nädal peab piinamisasutusse naasma.“ naeratasin ma Mattile, kes nüüd Audit ümber pööras, sest me olime linna poole keeranud, kuid nagu ma aru saanud olin, oli meie sihtkoht teises suunas.
„Mhmm, ma mõtlen samamoodi.“ noogutas Matt ja paljastas oma pead pööritava säravvalge naeratuse.
„Sa teed seda jälle, “ laususin ma Mattile otsa vaadates ja Matt saatis mulle kiirelt küsiva pilgu, et me teelt välja ei kihutaks ja kortsutas kulmu „Teen, mida?“
„Naeratad mulle nagu sa tahaks mind ära süüa.Kas sa püüad Edward Cullenit jäljendada?“küsisin ma käsi rinnale ristates ja teda põrnitsedes.
„Sa oled Videvikku lugenud?“küsis ta õrritavalt.
„Loogish ju, kõik on seda lugenud.Meil oli see kohustuslikus kirjanduses lisaks loetavatele raamatute nimekirjas.“ seletasin ma talle aga tema ainult turtsus naerda.
„Sellele tüübile ei jõua ma isegi mitte lähedale, ta on kobe tükk.“ teatas ta mulle, püüdes tõsiseks jääda.Ma nägin, et ta surus naeru tagasi ju selleks, et ma teda tõsiselt võtaks aga see tegi äsja öeldud veel naljakamaks.
„Haha..sa oled tõsiselt kobedam, kui Robert Pattison.Kui sa oleks vampiir siis tahaksin ma, et sa mind kohe hammustaksid,“ naeratasin ma Mattile.Ja sel hetkel surus Matt pidureid, kui auto kohale kriginal seisma jäi ja mulle murelikult otsa vaatas ja enda taevasiniseid silmi kohkunult pilgutas
“Mis nüüd, “ küsisin ma, Mattile otsa vaadates ja samal ajal käsi rusikasse surudes, tundsin kuidas mu pikad küüned peapesa vajusid.
„ütlesin ma midagi valesti?“ küsisin ma, jälgides Matti.Kartsin, et ta oli vihane mu peale, kuigi ei saanud eriti aru miks ta vihane peaks olema.Aga selle asemel, et mu peale karjuma hakkata ütles Matt mulle nagu vana rahu ise „See, et sa ütlesid, et kui ma oleksin vampiir tahaksid sa, et ma sind kohe hammustaksin.See tuletab mulle meelde, mis Sharon endaga tegi minu pärast.Ma ei taha, et keegi minu pärast jälle sureks.Ära enam kunagi ütle nii, palun.“
„Anna andeks, ma ei mõelnud seda ju tegelikult nii,“ vabandasin ma ja langetasin pea, tundsin kuidas mu põsed kuumama hakkasid.Kuna meie taga sõitev auto suure vaevaga seisma jäi, litsus Matt korraga gaasi ja Audi sööstis kohalt.Ma tahtmatult purskasin naerma, sest mulle tegi nalja, kuidas tagumises autos istuja rusikat lahtisest aknast meie poole vibutas.
Ja naeratas oma säravvalget naeratust.
„Ahhh..ega ometi jälle,“ nihelesin ma enda istmel, enda tume blonde lokke raputades ja togisin Matti näpuga.
„Jaah jälle, mul ei ole plaanis sind nahka pista nii, et lõpeta mu togimine.Muidu sõidame veel teelt välja.“ tõgas Matt ja naeris, tegemata välja, mis ma äsja olin öelnud.
„Sa oled uskumatult õel,“ torkasin ma sarkastiliselt ja raputasin ma metsikult pead nii, et mu juuksed Matti õlga riivasid.Matt ainult itsitas, kui me lõbustuspargi ees olevasse parklasse keerasime ja nüüd autole kohta otsisime.
„Näed, seal on üks armas kohake,“ hüüdsin ma nii, et Matt mu kõrval võpatas.Ja mina ainult itsitasin.
„Püsi palun paigal.“ kamandas Matt mulle, kui ta auto seisma jättis ja enda poolset autoust lahti tegi, et välja ronida.
„Jah, sir,“ kuuletusin ja antsin talle au.Veel enne, kui ma turvavöö lahti sain, läks minu poolne autouks lahti ja ma nägin, et ukse juures seisab Matt parem käsi ette sirutatud - nagu nendes vanades filmides, kus mees ülatab naisele käe, et teda autost välja aidata - ja naeratas mulle, päike ta naeratust veel säravamaks muutes ja lausus „Preili Samaya.“ Ma kihistan natuke ja ülatasin talle oma parema käe „Aitäh.“ oskan ma ainult talle öelda.Kui ma autost välja hakkasin astuma komistasin ma, sest mu kinga konts oli kuidagi kinni suutnud jääda ja ma viskusin Mattile otsa.Matti tõmmud, tugevad ja väga musklis käed püüdsid mu veel enne kinni, kui ma asfalti prantsatada jõudsin.“Oihh,“ punastasin ma ja vaatasin Matti seljas olevat beežikat T-särki, sest kartsin talle otsa vaadata.
„Kas ma võin paluda, et sa enda luid ei murraks?“muigas Matt, kui ta mu jalule aitas.
„Võid aga ma kahtlen, et sellest midagi kasu oleks, ma saan sellega nagunii hakkama,“ torisesin ma, kui enda helesinist vahtra lehtedega seelikut prahist puhastasin.
„Hakkama nüüd siis minema,“ ütles Matt ja viipas käega, et ma tema juurde läheks.
Kui Matt meile piletid ära ostis, ootasime me tükk aega suhkruvatti järjekorras, kuni ta mulle järjekordse käsu andis.
„Oota sa siin edasi, ma kohe tulen tagasi,“ teatas Matt, saatis oma jalust rabava säravvalge naeratuse mulle ja poetas mulle 10 dollarit pihku ja sulandus edasi tagasi kõndiva rahva hulka ära.“Mida ta nüüd küll plaanitses,“ mõtlesin ma endamisi põrnitsedes asfaldit, kuhu päike oli järjekorras ootavate inimeste varjud joonistanud.Järjekord muudkui kahanes, kuni ma lõpuks sain kaks suurt kleepuvat tugevate bambus tikkude otsa keerutatud roosat vatti.
Ma otsisin Matti rahva hulgast, kui ma teda aga ei märganud, otsustasin ma kõnnitee ääres olevale pingile istuda ja ühele kleepuvale tornil mu käes kahandama hakkata.Kui ma parasjagu olin endale järjekortse suhkruvatti endale suhu vedanud, helises mu mobiil.Helistajaks oli Mary.
„Kuuldavus,“ võtsin ma mobiili vastu.
„Kus te olete, te ju pidite ainult kinno minema.“ kaebles Mary.
„Me otsustasime lõbustusparki külastada, vabanda oleks vist pidanud teile kellelegi helistama.“
„Arvad, jah?“ sähvas mulle vastuseks Mary hääl.Ma langetasin pea ja põrnitsesin asfaldit, ma tundsin, kuidas mu põsed õhetama hakkasid „Emps oleks ääre pealt FBIsse helistanud aga ma peatasin ta.“
„Palun vabandust.Tänan, et sa tal FBIsse ei lasknud helistada aga miks te kohe ei helistanud?“
„Nooh, me loodsime, et sa oled kohe-kohe jõudmas ja tegelikult oli see Just, kes meid helistamast takistas.Ära küsi miks, sest mul pole aimugi“ lisas Mary kiirelt.Ma kuulsin, et keegi käskis Maryl telefoni enda kätte anda.
„Tere, Sammy.Kas sul on aimu kuna sa koju jõuad?“ küsis tädi Miranda hääl.
„Tere, ma ei tea täpselt. Kui Matthew siin oleks, siis ma küsiksin kuna ta mu koju plaanib tuua aga ta pole veel tagasi jõudnud.“
„Kus ta siis on?“
„Pole aimugi, käskis mul suhruvatti järjekorras püsida ja surus mulle 10 dollarit näppu.“
„Nooh okei.Ega siis midagi.Tuled kuna tuled, peaasi, et sa ikka koju jõuad.“ möönis ta mind nagu emad ikka teevad „lõbutsege siis hästi.Tšau.“ Lõpetasin parajasti samal hetkel, kui Matt seisis seal samas, kus me nüüd juba 20 minutit tagasi seisime ja ringi vaadates mind otsis.
„Ma olen siin“ hõikasin vaba käega õhus vehkides.

Ikka on hea.

JossuOlen kirjutas:

Ikka on hea.

Siis on ju hea

8.peatükk
Matt mind märkas ja hakkas minu juurde tulema, naeratas jälle seda jalust rabavalt säravvalget naeratust, mu põlved läksid nõrgaks ja ma krimpsutasin nägu.
„Nõrkus tabas sind või?“ küsis Matt muiates mult.
„Jaah, tabas küll, sa ju jälle naeratasid.Ma arvan, et kui sa veel nii ühe korra naeratad mulle, siis ma kukkun siruli,“ torisesin ma ja ulatasin Mattile tema suhkruvatti.
„Oh sind küll,“ naeris Matt ja toppis enda suu suhruvatti täis.
„Võin ma küsida, kus sa käisid?“
„Võid.“
„Nooh..räägi siis.“
„Mida?Sa pidid ju mult küsima," õrritas Matt ja naeratas mulle salakavalalt.
„Nääh, kiusupunn.Ok, kus sa siis käisid,“ pööritasin ma oma rohelisi suuri silmi.
„Ma käisin ühe sõbra juures, ta sai meile igasuguste aktraktsioonidele pääsmeid nii, et me ei peagi pileti sabas enam kusagil ootama.“
„Ja sa ei võinud mind kaasa võtta?Sa ei kujuta ette, kui igav mul oli ja loomulikult kontrolliti mind juba,“ vingusin ma ja krimpsutasin nina.
„Kes sind juba siis kontrollis?“ itsitas Matt.See ajab mind nii marru, kui ta minu üle itisitab.
„Tädi ,“ laususin ma lühidalt.
„Oot..sul oli plaanis mind siis lõbustus parki tuua?“ küsisin ma, äkki seisma jäädes.
„Nooh oli jaah.Ma tegelikult arvasin, et sulle ei meeldi lapsikud inimesed, sellepärast ma midagi ei maininud midagi.“
„Kiitus, sa oled jube kaval.Väga tubli,“ naertasin ma Mattile ja patsutasin talle õlale.
„Tänks, oleks ma teadnud, et sulle lõbustuspargid meeldivad, oleks ma su kohe siia toonud.“
„No nüüd siis tead.Liigume äkki kiiremini.Me oleme keset teed,“ ütles Matt, haarates mult käest ja tiris mind tee äärde.Ma muidugi komistasin mingi kivikese otsa ja kukkusin Mattile otsa ja jällegi püüdis Matti tõmmud, musklites käed mind kinni enne, kui ma asfaldile lendasin.
„METSA, mis ma enne auto juures ütlesingi?Aaajaa..ma saan sellega niikuinii hakkama.“
„Ega ikka ei saanud küll, mina ju tirisin sind,“ raputas Matt oma pruune lokke ja aitas mind jälle jalule.
„Okei, aga äkki läheks nüüd järjekorda,“ ütlesin ma Mattile ja hakkasin liikuma kümnekonna inimese, - kes parasjagu ootasid, et saada Ameerika raudteel sõita ja ennast ogaraks kisada - suuunas liikuma.Kuna päike paistis siis ma panin päikse prillid ette, et päike mulle silma ei paistaks.Sel ajal, kui ma kontrlörile seletasin, et mul on pilet olemas ja vaatasin Mattile otsa kes nüüd juba jooksis, sest kontrlör ei uskunud mind ja oli valmis iga sekund nüüd stardi nuppu vajutama.Kuid samal hetkel kui kontrolör oli valmis strati vajutama, hõikas ühe tüübi hääl nende hulgast, kes juba olid valmis enda häält ära karjuma kontrolörile, et ta selle stradi nupu vajutamisega natukene ootaks ja nii kaua oli juba Matt minu kõrval, tegi mulle silma ning ulatas porisevale kontrolörile meie piletid.

„Ausõna, ma oleks peaaegu ropsima hakkanud,“ lausus minu kõrval tuikuv Matt, kui me väravast väljusime.
„Jah, ma tean.Me poleks vist enne seda Ameerika raudteed suhkruvatti sööma,“ nõustusin ma tuikuva aga jalust rabava Mattiga, kes oleks peaaegu ühele väiksele jäätist söövale poisile otsa jooksnud.
„Mis me nüüd teeme?Ma oleksin õnnelik, kui me nüüd midagi rahulikumat teeks,“ küsis Matt ja naeratas mulle hädiselt ja istus puust pargi pingile millel olid sepistatud käetoed ja pingijalad.
„Ma tahaks plekist parte ja karusid maha notida.Lähme otsime mõne laheda putka, kus ma seda teha saaks,“ teatasin ma pärast mõnda hetke mõeldes, mida ma teha tahaks ja siis haarasin Mattil käest ja tirisin ta püsti.Ma pean mainima, et Matt peale selle, et ta jalust rabavalt kena, pikk ja silmipimestava naeratusega on ta ka tohutult raske.Ma sikutasin ikka tükk aega, et ta aru saaks, et ma teda püsti üritan sikutada ja see tegi sellele ilueedile veel nalja ja see tegi mu tigedaks.Aga kui Matt lõpuks oma tagumendi pingilt kergitas kadus ka minu väike tigedus.Kuid ta oli vist siiski märkanud, et see mind natuke tigedaks tegi.
“Mis sa nüüd tigetsed?Kas sa ise ei naeraks, kui sinu sugune väike, põikpäine ja ilus tüdruk tiriks üht minu suurt hiiglast pingilt püsti,“ küsis ta mult, naerdes.
„Ära naera, sa oled tõsiselt raske või sa siis näitlesid,“ kaeblesin ma.
„Natuke mõlemat ma arvan.Ma üritan siis mitte järgmine kord naerda.Anna andeks,“ ütles Matt ja pani oma musklis tõmmu käe ümber minu.Oookei, nüüd olen ma tõsiselt segaduses, kas ta lööb mulle külge või mulle ainult tundub aga see tuleb välja kohe uurida.
„Mida sa teed?“ küsisin ma Matt vaadates.
„Kas sulle ei meeldi, et ma sult ümbert kinni võtsin?“ uuris Matt ja jäi seisma ning vaatas mulle otsa.
„Eeeemm..meeldib küll.See on lihtsalt veits uskumatu, et ma kellegile meeldida võiks,“ laususin ma oma tume blonde pikki lokke ümber oma sõrme keerutades.
„Huvitav küll, miks sa ei peaks kellegile meeldima?Sul pole midagi viga peale su tasakaaluhäire aga ma arvan,et see on omamoodi armas.Pealegi oled sa väga ilus, viisakas, naljaks ja natuke põikpäine aga see põikpäisus meeldib mulle,“ muigasas Matt ja naeratas mulle.
„Tänan.Ei mul pole midagi viga peale selle väikse tasakaaluhäire,“ raputasin ma nii ägedalt pead, et ma lõin tuikuma ning Matt haaras mul käest et ma selili ei kukkuks.
„Nii kõvasti ka nüüd pead pole vaja rapudada,“ haaras Matt ka nüüd teisest käest ja vaatas mulle puurivalt silma.
„Selge,“ ütlesin ma lühidalt ja hakkasin jälle kõndima, Matt kiirustas minu kõrvale ja võtis mult ümbert kinni.
„Nii, mis sa siis vastad mulle?“ vaatas Matt mulle otsa kui me igasugustest putkadest möödusime.
„Sa pole isegi mult midagi küsinud,“ ütlesin ma naerdes ja aimates juba, mis küsimus nüüd mulle esitatakse.
„Ahjaa, sul on vist õigus,“ vastas Matt vaikselt ja jäi jälle seisma, „Sammy, kas sa tahad minuga käima hakkata?“ Noo, mis ma ütlesin..ma nägin seda ette.Ime, et ta veel ühele põlvele ei laskunud.
„Eeeeee..“ ei osanud ma muud öelda, „Jah.“ sain oma suu liikuma ja naeratasin talle kohmakalt

Väga hea

Tüüpiline, aga siiski väga hea.

Eemh, mulle isegi meeldib. Aga mind häirivad tohutult pidevad kirjavead, sõnakordused ja ilmselge sarnasus Videvikuga.

Mõnusalt pikk, see mulle meeldib.

9. peatükk
“Ma ju ütlesin sulle, et mulle meeldib see plekk purkide maha nottimine, kuigi see ei ole mul kunagi nii hästi õnnestunud kui täna,“ naersin ma ja vehkisin Matti nina ees sõrmega.Kaenlas tohutult suur, roosa ja karvane jänes, mille ma olin plekkpurkide maha nottimise eest auhinnaks saanud.
„Kas lähme veel ühele hullule rattale enne, kui me ära lähme,“ küsis Matt ja võttis mult käest kinni nii, et ma sellega enam ta nina all ei saaks vehkida.
„Mis kell muidu juba on?“ küsisin ma, Mattile otsa vaadates ning enda kätt Matti tugevast haardest vabastades.
„Kell on täpselt pool 10.Kui me kohe läheks, näeks veel kuidas päike vette kaob,“ rääkis ta mulle, ise käekella jõllates.
„Ahh, lähme parem minema.Homme algab kool ja ma ei taha eriti zombina kooli ilmuda kohe esimesel päeval, “ ütlesin ma ning hakkasin Matti väljapääsu suunas tirima.
„Nõus, kuule kuidas sulle meeldiks päikeseloojangut vaadata?“ rääkis Matt, kui me käest kinni, Matti auto suunas kõndma hakkasime.Kui me auto juurde jõudsime avas Matt mulle autoukse ning aitas mu autosse.Ma panin turvavöö peale ja viskasin oma roosa, karvase ja tohutult suure jänese taha istmele.
„Kuhu me nüüd õieti läheme?“ küsisin ma Mattilt, kui me linna poole ei keeranud.
„Päikese loojangut nautima,“ naeratas Matt tapvalt seksikalt ning mul jäi hing kinni ja süda oli otsustanud rinnust väljuda, sest isegi Matt kuulis kuidas mu süda taguma hakkas.
„Hinga, Sammy!“ tuletas Matt mulle meelde.
„Matthew, sa tapad mu niimoodi veel ära.“ vingusin ma.
„Ma vist tegin seda jälle, mis?“ oletas Matt, nüüd teed jälgides, vaikselt
„Arvad, jah?“ ütlesin ma sarkastiliselt, käsi rinnale ristates ning aknast välja vahtides, kuna ilm oli üpris soe, otsustasin ma akna lahti teha.
Ülejäänud tee ei lausunud me sõnakestki, mina vaatasin aknast, kuidas väga rohelisest, tihedast metsast sai Springs'i naaberlinnake ja sellest armsast linnakesest sa suur parkla ja järgmine asi mida ma märkasin oli suur ääretu Mehhiko laht, päike selle kohal laskumas ja loomulikult suurt liivaranda.
„Ohhsaa,“ imestasin ma suu ammuli.Mu reaktsioon tegi vist Mattile nalja, sest see tobe ilueedi hakka naerma.
„Tore, et sulle meeldib,“ naeratas Matt ning jättis auto seisma.
„Las ma arvan..see oli sul ka plaanis, jah?“ olestasin ma, kuid selle asemel, et mulle vastata muigas Matt ning lahkus autost.Enne, kui ma turvavöö lahti sain, paiskus minu poolne autouks lahti ja mulle vahtis otsa rabavalt kena Matt, parem käsi ette sirutatud, et mind autost välja aidata.
„Lähme randa, seal on palju ilusam,“ lausus Matt, kui ma autost välja ronisin ja jumalale tänatud ma ei jäänud mitte mingit moodi kinni.
Kui me liivarannani jõutsime, panin ma Mattile käe õlale, et tasakaalu mitte kaotada ning võtsin kingad jalast ning järsku näen ma silma nurgast, et Matt vehib kätega.Kui ma kingad jalast ära sain, vaatasinn ma ringi ja märkasin, et mingi kohutavalt pikk tüüp ja mingi tüdruk parklas seisva BMW jeep'i suunas jooksma hakkavad.Ma haistan jälle, et see kogu päev oli Mattil ette kavatsetud.Ja mu kahtlustuse kinnituseks märkan, et liivale on laotatud suur rannatekk ning tekki peal on suur kandik viinamarju, maasikaid ja vaarikaid.Ma jään seisma ning lausun Mattile otsa vaadates „Sul oli kõik see lõbustuspargi värk ja nüüd siis see,“ osutades teki suunas.
„Oookei, oli jah.Lõbustuspargi külastuse plaanile tulin ma ise aga see siin,“ tunnistas ta tekki põrnitsedes. „Oli mu õe idee, mis mulle meeldis.
„See on väga kena,“ naeratasin ma ning võtsin Mattilt ümbert kinni ning vaatasin talle silma.
„Siis on ju kõik hästi.Aga nüüd palun istu tekile, söö viinamarju, vaarikaid ja maasikaid ja naudi päikese loojangut,“ lausus Matt ning võttis mu kätele ja pani mu tekile istuma nagu väikse lapse.
„Jess, boss,“ noogutasin ma ja krabasin suure viinamarja kobara ning hakkasin neid endale sisse kühveldama.

„See oli mega ilus päikeseloojang,“ ütlesin ma, kui me tekk ja kandik kaenlas auto juurde kõndisime.
„Päikese loojang oli tõesti ilus aga ma tean midagi..õigemini kedagi kes on ilusam.,“ naeratas Matt ja aitas mu autosse.
Kuna Matt kihutas nagu mingi maniakk siis me jõudsime suht kiiresti tagasi Springsi.Kui Matt mu kodu ees auto kinni pidas, võin ma täiesti kindlalt vanduda, et Lizzie ja Mary rõdu aknal passisid ja ootasid minu saabumis.
„Aitäähh ilusa ning huvitava pühapäeva eest.See oli mu esimene tore päev Springsis.“ laususin ma Mattile otsa vaadades ning turvavööd lahti kohmitsedes.
„Kena,“ lausus Matt ainult ning nõiatus ettepoole, et mind suudelda.Kui ta tagasi tõmbus tegi ta enda turvavöö kiiruga lahti, avas autoukse ja jooksis mulle autoust avama.
„Tead, sa ei pea igakord mulle ust avama, ma saan ise ka väga hästi ukse lahti tehtud ja välja astuda,“ teatasin ma Mattile.Ma polnud eriti, et keegi mulle uksi avab ja mu välja autost aitab.
„Einoh arvestades seda, et sa kaks korda oleks käpuli käinud, võib tõesti arvata et sa saad autost välja tulemisega hakkama aga ma ei riski sellega, et ma sind homme koolis ei pruugi näha,“ püüdis Matt naeru tagasi hoida ning aitas mu siiski autost välja.
„Oleks see siis nii suur katastroof, kui sa homme mind ei näeks?“ küsisin ma, kui me maja välisukseni kõndisime.
„Jah, oleks küll,“ teatas Matt ning jäi seisma, sest me olime välisukseni jõudnud ning vaatasime nüüd teine teisele otsa.
„Noojah, mida iganes siis.Eemm..head ööd.“ ütlesin ma ja tegin Mattile kiire põse musi.
„Head ööd,“ ütles Matt ning kallistas mind.

Hea, meeldib.

10.peatükk
Kui ma uksest sisse sain, tormasid Lizzie ja Mary trepist alla näod punased, ilmselt naermisest.
„Nooh..räägi, mis te tegite, kus käisite.Me muuseas nägime väga hästi, mis te seal autos tegite ja maja ees,“ keksles Mary ühelt jalalt teisele ja vuristas kõik välja nagu mingi paganama Durazeli jänes.
„Me käisime kinos peale seda läksime lõbustusparki ja siis käisime lahe ääres päikeseloojangut vaatamas,“ pööritasin ma silmi, kui Mary ja Lizzie itsitasma hakkasid. „Jah, te nägite õieti.Me käime,“ naeratasin ma, kui ma jakki nagisse riputasin ja ketse jalast ära hakkasin sikutama ütles Lizzie järsku „Kukku surnuks,“ ja vahtis mind nagu oleks tal plaanis mind maha niita.Väljend „Kukku surnuks“ tähendab istu maha, me leiutasime selle, kui me olime 12nesed.
„Sa süüa tahad?Emps jättis sulle külm kappi kana ja potis peaks riisi veel olema,“ muutis Mary minu õnneks teemat, samal ajal, kui nad mult kingi jalast harutas.
„Ma arvan, et ma võtan riisi.Kas Miranda oli pahane, kui ma talle ütlesin, et ma jään kauemaks välja?“ küsisin ma ettevaatlikult, jälgides kuidas Lizzie mult kinga rihmi lahti harutab ning krimpsutasin nägu hirmust, mida ma nüüd kuulen.
„Nooh..ta oli rohkem mures, kui pahane.Aga me kaitsesime sind Lizziega ja kinnitasime, et sinuga on kõik korras ja ilmselt sul on lihtsalt lõbus,“ ütles Mary ning oleks mind paeaegu mu enda kingaga visanud.
„Issver-sussver..Sammy, su jalg on paistes,“ kiljatas Lizzie ning vahtis mulle ehmunult otsa ja siis naerma purskas.
„Võimatu, viimati oli jalg veel täiesti normaal suuruses,“ raputasin ma pead uskumatult.
“Ei ole olemas,“ kiljatasin ma, kui ma nägin oma jalga, mis oli sama jäme, kui pesapalli kurikas.
„Mida te karjute siin?“ kostus Davidi pahane hääl teiselt korruselt.
„Ära plära, kutsu emps ütle talle, et Sammy parem jalg näeb välja nagu pesapalli kurikas,“ käratas Mary pooleldi naerdes.Ja selle peale puhkesime ka mina ja Lizzie naerma.Siis kuulsime, kuidas David naerdes hõikas „Emm..Sammy parem jalg meenutab pesapalli kurikat,“ ja kõndis enda tuppa, vähemalt ma arvan nii.Mõne sekundi pärast tormas Miranda trepist alla punane fliisist hommikumantli saba lehvimas ja valged balletti sussid jalas, kui ta aga minu pesapalli kurikat meenutavat jalga nägi jäi ta seisma nagu kivist skulptuur mis meie maja ees külalisis „soojalt“ vastu võttab.
„Issand, mis su jalaga juhtus?Kas sa kukkusid?“ küsis Miranda paanikasse sattunult.
„Ma kõigest kaks korda koperdasin nii, et oleksin peaaegu maha prantsatanud kuid tänu Mattile seda ei juhtunud,“ teatasin ma ning tirisin kinga jalast nii, et oleks peaaegu endale kinga kontsaga otsa ette suure muhu saanud ning antsin Maryle ja Lizziele märku, et nad mu püsti aitaksid.
„Ahsoo..või, et ta KÕIGEST kaks korda koperdas, “ pomises Miranda pahaselt, „Kobi nüüd enda tuppa, keegi toob sulle külmageeli koti.“
Seda polnud mulle kaks korda vaja öelda, kui Miranda lõpuks liikuma sai tuiskasin ma trepist üless, käsisin vannitoas pesemas, panin öösärgi selga ning samal hetkel, kui ma olin peaaegu, et ennast mõnusalt teki alla sättinud, koputati uksele.
„Mina olen.Ma tõin sulle külmageeli koti,“ hõikas Mary hääl ukse tagant.
„Tule siis sisse.“
„Pane see endale jala peale, varsti peaks paistetus ära minema kuid, kui hommikuks paistetus kadunud pole viib emps su arsti juurde,“ teatas Mary külmageeli koti käteräti sisse pakides ning siis asetas selle mulle jalale.
„Aga homme on ju esimene kooli päev, ma ei saa kohe esimesel päeaval puududa,“ protesteerisin ma ja raputasin pead.
„Ahh ära pabla nii palju.Head ööd..õeke,“ naeratas Mary ja kallistas mind, kui mu suu lahti vajus imestusest, et ta mind just õeks oli kutsunud.
„Eeemmm..lase tuli ära, palun.Ja..head ööd,“ laususin ma, kui Mary minekule pöördus ning noogutas ja lasi tule ära ning sulges enda järel ukse.



TÕRRRRRRRRRR-TÕRRRRRRR-TÕRRRRR helises äratus kell.Ma kobasin öökapil käega kella otsides, et seda vaikima sundida.Kell näitas 05:30. Palun tee nii, et mu jalg oleks normaalses suuruses tagasi, mõtlesin ma tekki põrnitsedes ja lootes, et mu loll jalg paistetamise ära on lõpetanud.
„Jeeeeee..see ei paiseta enam,“ olin ma õnnelik ning ajasin ennast voodilt püsti, et pesema minna ja riidesse ennast panna.
Kopp-kopp-kopp, koputas keegi mu toa uksele.
„Sisse,“ hõikasin ma vannitoast väljudes ning nüüd riidekappi vahtides, ning mõeldes, mida esimesel kooli päeval selga panna.
„Ohh jumalale tänatud, su jalg on normaalses suuruses,“ ohkas Miranda tuppa astudes rahulikult.
Noogutasin ja võtsin kapist välja teksased ja musta trakside ja vööga särgi kapist viskasin need voodile ning küsisin „Nii, nii..kas ma panen need,“ osutades voodi peal lebavatele riietele ning viskasin voodile helesinise kolmveerand varukatega pluusi ja tumesinised strechikad ,“Või need?“ küsisin ma tädile otsa vaadates.Ta natuke mõtles ja ütles „Pane need,“ ning haaras voodilt tumesinised teksased ja helesinise pluusi ning viskas need mulle rõõmsalt naeratades.
„Ok, aitäh,“ noogutasin rõõmsalt ja hakkasin endale teksaseid jalga ajama, kui tädi minema hakkas.
„Plikad, tehke kiiresti, ma lahkun 20 mintsa pärast, kui te just muidugi bussiga ei taha minna.“ karjus David.
„Juba valmis,“ hõikasin ma enda toast välja tuisates ning seljakotti õlale vinnates.
„Mina olen ka nüüd valmis,“ hüüdis Mary mõne sekundi pärast enda toast rahulikult välja astudes.
„Valma,“ lausus Lizzie ning ohkas kurvalt, kui ta enda toast välja ilmus.
„Noo mis sul viga on?“ küsisin ma Lizzielt.
„Arva ära?“ vahtis Lizzie tüdinult mulle otsa.
„Jaah, õige..kool, muidugi,“ muigasin ma noogutades, kui ma koridorri astusin.“Miks me ültse nii vara peame minema?“ uurisin ma kõva häälega.
„Nooh esiteks, kooli on tunda aega vaja sõita ja teiseks ei taha meist keegi esimesel kooli päeval hilineda,“ vastas mulle Justini hääl järsku mu selja tagant nii, et ma võpatasin.

„Turvavööd peale!“ hõikas tädi meile järgi, kui me kõik autosse ronisime.
„Ära muretse, emps,“ hõikas David ja tõmbas autoukse kinni.
„Einooh..tore,“ ütles Kevin kui ta midagi enda koolikotist otsis „Ma jätsin kodu võtmed tuppa.“
„Tubli, Kev, tubli,“ raputas David pead ning keris akent alla „Emm, saad sa Kevini koduvõtmed tuua, ta puupea jättis need.. “ning vahtis taha vaate peeglisse Kevinile otsa.
„Suure toa kamina peale,“ ütles Kevin kohe.
„Suure toa kamina peale!“ hõikas David.ma nägin kuidas tädi Miranda tuppa jooksis ja natukese aja pärast välisuksest välja jooksis, võtme kimp ühes käes „Palun,“ ütles tädi Miranda ja ulatas võtmete kimbu Davidile, kes oma korda need Kevinile taha visates Kevini otsaesist tabasid.
„Aiiiiii..mida kuradit sa neid viskad, jobu,“ hõõrus Kevin vihaselt Davidi kukalt jõllitades oma otsaesist.
„Said haiget vä, pisi-Kevin?“ naeris Justin, kui David auto käivitas ja me nüüd maja ees seisva pahasest tädi Mirandast eemaldusime.
„Ole vait,“ käratasid Kevin ja David korraga.Ainult, et David vapus naerust nagu ka Mary, Lizzie ja mina, kuid Kevin oli vihast punaseks tõmbunud ja ta otsaette oli tekinud jälg keldri pisikesest võtmest.
Ülejäänud tee ei rääkinud keegi.Me olime nüüd kooli ette jõudnud ja David keeras parklasse.Kui me autost välja ronisime hakkas Justin mulle rääkima koolist „Mobile keskkool koosneb 3 majast.Peahoone, helesinine sammaste ja trepiga 3 korruseline maja, seal on õpetaja tuba, keemia, bioloogia, füüsika ja keelte klassid, arvuti klass, labor, kantselei, söökla, muusika klass ja suur aula,“ seletas Justin mulle, kui me mööda parklat peahoone suunas kõndisime, et aulasse kooliaasta alguse aktusele minna „Keka maja,“ osutas ta parkla taga olevale natuke väiksemale valgele majale “Esimesel korrusel on võimla, ujula ja riietus ruumid, teisel korrusel jõusaal ja peeglisaal.Ja selles seal,“ näitas ta parklast paremale jääv klaasist seintega majale „Klaas saunas on ülejäänud ained ja raamatukogu,“ naeratas Justin mulle kui me trepist üles läksime.
„Miks Klaas saun?“ küsisin ma üksest sisse minnes ja taipasin, et mind vahitakse.
„Sest, kui sinna päike paistab on seal kohutavalt palav,“ vastas Kevin mulle, kui nad mind kentseleisse juhatasid.
„Tere, kullakesed,“ tervitas meid üks noor, punaste juuste ja prillidega naine, kes arvuti taga midagi klõbistas “Ohh, tema on Samaya ma oletan.“
„Tere, miss Steep.Jah, tema on Samaya,“ rääkis Mary ja kutsus mind endaga kaasa, et mind tutvastada ja ma endale vajalikud paberid saada. „Ma otsin teie tunniplaanid ka kohe üless,“ ütles ta korda mööda Maryle, Lizziele, Davidile, Kevinile ja Justinile otsa vaadate ja kadus jälle laua alla.
„Oota natuke, ma annan sulle kohe su tunniplaani ja lehe kuhu õpetajad alla peavad kirjutama.Päeva lõpuks too see tagasi,“ vuristas miss Steep sahtlisse sukeldudes.„Ma otsin teie tunniplaanid ka kohe üless,“ ütles ta korda mööda Maryle, Lizziele, Davidile, Kevinile ja Justinile otsa vaadate ja kadus jälle laua alla.“Näed siin need ongi, palun,“ ülatas väikese pataka pabereid Maryle.“Head esimest kooli päeva, Samaya.“
„Aitäh,“ naeratasin sõbralikult miss Steep'ile ja hakkasime õpetajate toast lahkuma.
„Aktuseni on veel pool tundi,“ vingus Lizzie ja otsis kedagi ringi vaadates koridoris.
„Einooh, väga meeldiv mul on esimene tund füüsika,“ teatas Kevin petunult ja kiikas Mary tunniplaani. „Pole aus, miks sul esimene tund kohe vaba on.“
„Mul on esimene tund prantsus keel.Siis on kaks vaba tundi ja siis on see nõme kehaline,“ vaatasin ma oma tunniplaani.
„Lähme istume sööklas niikaua kuni aktus hakkab,“ ütles Justin nüüd koridori mööda edasi sammudes kui äkki läks õpetajate toa uks lahti „Samaya, ma unustasin sulle näidata, kus su kapp on.Kas te näitate talle kus see on?Mul on juba vaja aulasse tuisata, sest seal olevat juba midagi viltu.Siin on su kappi kood,“ vuristas miss Steep närviliselt.
„Jaah me võime seda teha,“ hõikas Lizzie ja keksles miss Steepi juurde et talt mu kappi kood võtta.Ning kepsles minu juurde et mulle mu kappi kood anda.
„N34, N35, N36 ja N37..Sammy su kapp on siin,“hõikas Lizzie, kui ta lõpuks mu kappi oli üless leidnud.
„Hei, Lizzie,“ hõikas üks pikkade blondide juustega modelli meenutav tüdruk meie selja tagant.
„Hei, Heather,“ ja kallistas enda sõbrannat „See on Sammy, ma rääkisin sulle temast.Ta hakkab ka nüüd siin koolis käima.“
„Hei, Sammy.Meeldiv sinuga lõpuks kohtuda.Mul on kahju, et su vanematega nii juhtus,“ naeratas Heather. See oli esimene kord peale seda, kui ma „surnuist üles ärkasin“, kui keegi seda mainis.
„Hei, Heather.Mul on ka lõpuks sinuga meeldiv kohtuda,“ naeratasin ma Heatherile natuke kuvralt.
Ma avasin enda kappi ja panin paberid kappi.Ning hakkasin ringi vaatama otsides Matti.
„Ma ei kavatse see aasta jalgpalli meeskonda astuda, sest see ei huvita mind enam.Ma kavatsen see aasta enda energia kulutada enda tüdruku välja viimisel,“ seletas mulle tuttav hääl ja siis ma näginki enda Matti, kes tuli meie suunas suur kamp, ilusaid, tõmmusid poisse.
„Hei, Sammy!“ hõikas ta mulle naeratades ja lehvitades mulle.
„Wooow, see on Sammy?“ imestas üks tumedate juustega pikk tüüp.
„Ole vait, ta muuseas kuuleb sind,“ äsas Matt sellele poisile küünarnukiga kõhtu.
„Jaah, mina see Sammy olengi,“ teatasin naeratavalt poisile, kes nüüd Matti oma korda tagus, et ta talle küünarnukiga kõhtu virutas.
„Ma olen Bryan, Matti „väike“ vend,“ tutvustas Bryan ning sirutas parema käe, et viisakalt kätt suruda.
„Ma ei teadnudki, et Mattil vend on,“ sirutasin Bryanile enda parema käe ning põrnitsesin Matti, kes nüüd ebameeldivusest niheles.
„MIDA?“ lõugas Bryan Mattile vihaselt otsa vahtides.“Tegelikult on Mattil kaks venda ja kaks õde ka,“ lausus Bryan kiirelt mulle otsa vaadates „Sa jobu unustasid talle mainida seda?Einooh ime, et Sammy minema ei jooksnud, kui ta sind nägi.Sa oled ikka tõeliselt loll loom,“ karjus Bryan Mattile otsa vahtides.Minu jaoks oli see naljaks, kuidas peajagu väiksem Bryan Matti peale karjus ning ma ei suutnud naeru tagasi hoida ning purskasin naerma ning kohe liitusid ka teised minuga.
„Kas ma kuulsin õieti?Matt unustas mainida, et tal on kaks õde ja kaks venda?Bryan, sul on täiesti õigus, Matt ON tõeliselt loll loom,“ liitus meiega tume pruunide lühikeste juustega tüdruk, kes ilmselt oli Matti üks õdedest.“Ma olen Chealsea, Matti väike õde aga sa või mind Cheks kutsuda,“ tutvustas Sea ennast.
„Tsau, Che. Ma olen Samaya, mind tegelikult kutsutakse Sammyks,“ naeratasin ma Chele.
„Ma pean nüüd kahjuks minema enda klassi juurde aga küll me veel kohtume,“ vuristas Che ja jooksis edasi.
„Jamh, ma pean nüüd ka minema.Pärast näeme, Sammy,“ lahkus nüüd ka ikka veel vihane Bryan.
„Nooh, eks me ka vist nüüd läheme,“ ohkas Matt ning kallistas mind ja lahkus enda sõpradega.
„Oh kell on juba päris palju, parem lähme aulasse, saame ehk head kohad,“ vaatas Justin mobili pealt kella vaadates.
Nii me hakkasimegi kolmandale korrusele kõmpima, vahel saime mõne Justini, Mary, Lizzie, kevini või Davidi tuttavaga kokku ja mind muidugi kohe tutvustati.

Peale aktust aitas Mary mul prantsus keele klassi leida, sest teised pidid enda tunditesse minema.Prantsus keele õpetaja härra Adams võttis mind soojalt vastu ja minu õnneks ei pidanud ma ennast tervele klassile klassi ees ennast tutvustama.Ma istun akna poolsel real tagant neljandas pingis ühe kiiskavalt punaste juutseja prillide tüdruku kõrval.
„Tere, ma olen Ashley!“ naeratas ta mulle ja tõusis püsti, et aken lahti teha, sest klassis oli kohutavalt palav.
„Hei, sa oled vist Sammy.Ma olen Emma, see kes seal midagi kritseldab, punases kleidis on Audery see Audrey kõrval on Tiffany, see läpakasse sukeldunud tõmmu tüüp on Christopher, see kes Chrisi kõrval prillidega triibu on Sean, see brünett, kes enda küüsi viilib on Emily, see munapea seal Emmy kõrval on Harry ja see blondi kes minu kõrval istub on Taylor.“ tutvustas üks väga krussis tedretähnilidega tüdruk mulle minu ümber istuvaid poisse ja tüdrukuid, kes näisid väga kenad inimesed.
„Hei Sammy,“ hõikas Chris läpaka tagant.
„Hei Chris,“ hõikasin ma talle tagasi.
Sel hetkel astus klassi õpetaja ja teatas meile et nüüd on paras aeg tühi loba jätta ja prantsus keele õpik leheküljelt 12 avada.

Kohutavalt on kirjavigu. Aga muidu on OK.

Ma tean, et mul on kirjavead..mul on väiksest peale olnud düsgraafia..aga mind niikuinii ei usuta nii, et mis vahet seal on..

Tsiteerin: :

üless

Ma mõtlesin algul, et see õpetaja sisistab sssss-i.

Düsgraafia? Vaene sina. =//

Jaah, vaene mina.Selle tobeda düsgraafia pärast sain ma eta eksami 4

11. peatükk
“Kuidas sulle siiamaani siin meeldib?“ uuris nüüd Emma üks mu esimestest uutest sõbradest, kui me suundusime bioloogia klassi.
„Siiamaani on kõik veel super lahe olnud,“ naeratasin ma Emmale.
„Tore,“ laususid Chris ja Sean nagu ühest suust ja tuiskasid meist mööda nii, et mina ja Emma pikali kukkusime.
„Kuradi kurat,“ vandus Emma valjult ning näitas neile rusikat poistele järele, kui ta ennast püsti upitas ja siis mind püsti hakkas aitama.
„Oh, tore.Ma just jõudsin imestada, et ma polegi veel pikali kukkunud.Tavaliselt selleks ajaks olen ma juba mitu korda siruli lennanud,“ ütlesin ma naerdes, kui Emma mind püsti aitas ning Tiffy, Taylor, Audrey ja Ashley meie õpikuid kokku korjasid, mis olid mööda koridori laiali lennanud, kui poisid meid maha niitsid.
„Nii hull sa ka nüüd pole,“ muigas Ashley ning ulatas mulle mu maha lennanud õpikud.
„Usu mind, olen küll,“ vaidlesin ma Ashleyle vastu ja üritasin enda moblat taskust välja sikutada, et uurida Mattilt mitu tundi tal on.“Tsau, Matt!Kuule ma tahtsin sult küsida mitu tundi sul täna on?“
„Tsau, Sammy!“ vastas Matti hääl telefonist.“Oota natuke....nii..mul on 7 tundi aga neist 2 on vabad,“ teatas Matt mulle.
„Ehhh..mul on 6 ning mul on üks vaba tund,“ ütlesin ma nördinult tunniplaani vaadates ning enda sõprade kambale järele rutates.
„Kaaahjuuu.Aga sa ikka saad ju koju?“ küsis Matt mult murelikult.
„Saan, kui Davidil pole just 7 tundi saan ma temaga aga kui tal on 7 tundi siis pean ma bussiga koju loksuma.Kuule, ma pean nüüd minema,“ seletasin ma telefoni ning märkasin, et ilmselt olime me bioloogia klassi jõudnud, sest Emma seletas ühele pikale tumedale naisele midagi ja viipas mulle, et ma lähemale tuleksin.
„Sammy tema on meie biuka õps, proua Stephen, proua Stephen tema on Samaya“ tutvustas Emma meid korda mööda otsa vaadates.
„Meeldiv sinuga kohtuda, Samaya,“ naeratas nüüd proua Stephen.
„Mul ka,“ pilgutasin ma naeratades silmi, sest mulle oli miskit silma läinud.
„Kas istume koos?“ küsis Emma mult, kui ta oma koti kolaki kolmandale lauale kukkutas.
„Ok, istume koos.Kas sa taha poole ei tahaks istuda?“ küsisin ma, sest mulle ei ole kunagi eriti ees istuda.
„Taha poole tahad istuda?Olgu peale, istume Ashley ja Jessica taha siis saame akna lahti teha kui vaja.Tead, biukas on ilgelt kerge, proua Stephen ei vaevu meid keelama.Tal on täiesti suva, kas me teeme koos kontrasi või üksi, sest ta ei taha siin suvel istuda.Ta ei fänna eriti suvel umbses klassiruumis istuda,“ seletas Emma, kui me enda kotid kaks pingirida tahapoole vinnasime ja asju välja võtsime.Mina ainult naeratasin talle.Phoenixis oli suurem osa õpetajatest siukesed nii, et ma olin suht harjunud sellega kuigi ma ei teinud kunagi kusagilt maha.
„Ole lahke, Samaya,“ tuli nüüd minu juurde proua Stephen käes paberi leht, mille ma pean kõikidele õpsidele täita anda ning ulatas selle mulle.
„Tänan,“ võtsin ma lehe naeratades vastu ning sel hetkel helises kell.Ja sel hetkel kargas klassi uks lahti ja sisse tormasid õpilased, kes ei tahtnud hilinejataks saada.See tormamine põhjustas ühe koomilise vuhtumise.Nimelt kaks poissi, kes olid ilmelt samala ajal uksest sisse saada tahtnud olid nüüd kinni jäänud ukse vahele nagu mingis komöödias.
„Sa oled ikka tõsiselt loll Mike,“ teatas üks nendest, kui ta üritas uksest sisse saada aga see ei õnnestunud.
„Mina?Sina lollakas tulid sellele mõtele ja nüüd vaata mis juhtus, ma oleks peaaegu juba klassis olnud, kui sa poleks tulnud ja litsunud ennast siia,“ vastas nüüd Mike vihaselt enda sõbrale otsa ning üritas klassi saada.Terve klass naeris isegi proua Stephen.
„Poisid, kas te peate iga jumala aasta seda sama nalja tegema.Nagu eelmisest aastast polnud veel küllalt kui te haiglas lõpetasite,“ naeris proua Stephen ja läks poistele appi. „Tule Jack mulle appi ega ma üksi neid siit küll lahti ei saa,“ kutsus ta ühte tume pruunide juustega poissi endale appi, kes ei paistnud eriti rõõmus selle üle olevat.
„Ma loen kolmeni siis me tirime teid.Üks..kaks..KOLM!“
Jack ja proua Stephen sikutasid nüüd Mike ja seda teist poissi, et nad ukse piida vahelt välja saada.Mina, kes ma olin sellist asja esimest korda näinud, naersin lakamatult.
„Nad teevad seda tõesti iga jumala aasta esimese bioloogia tunni puhul nii, sest nad sõlmisid kihlveo 5 klassi alguses 6nda klassiga.Kui nad sellisel viisil uksest sisse saavad tervelt, siis peavad 6endikud meie klassile, kui me oleme 10ndas klassis ekskursiooni New Yorgi korraladama ja kinni maksma.Kui aga nad sel viisil klassi ei saa siis peab meie klass korraldama, kui me oleme 10ndas klassis tolle aasta kõik kooli üristused,“ seletas Emma pettunult.
„Nii, et me peame see aasta KÕIK kooli peod korraldama,“ ütles minu ees istuv Ashley kõva häälega Mike'ile otsa vaadates.“Einooh, super.“
„Sorryyyy, mis me teha saame, et see võimatu on,“ kaebles nüüd Mike'i sõber, kes nüüd enda õlga hõõrus.
„Möla maha tiinekad,“ hõikas nüüd proua Stephen vihaselt nüüd tahvli ees ning vahtis meie poole kurjalt.“Tehke õpikud lahti, lehekülg on tahvlil.Lugege läbi, ma jagan teile küsimused ning vastake neile.ILMA õpikusse vahtimiseta, palun.“

10+++++++++++++

Väga hea.

Meeldib