Underworld rollimäng

Miseria hüppas jahmunult Blenduse eest kõrvale, surudes ennast tugevasti vastu seina, ise värisedes. Kuid siis jooksis lycan minema ning mõtlemata midagi, jooksis Miseria talle järele. Koht kus inimene end peitis oli õnneks päikesevaene ning niigi oli päike end pilvede taha peitnud. Uudishimulikult kummardus ta inimese kohale, nuusutades teda ning naeratades. Siis sirutas ta oma käe välja:"Miseria,'' tutvustas ta ennast. Ta võis ju imelik tunduda, kuid ega ta ei kavatsenudki teeselda vihast vampiiri. Ta oli tänulik lycanite arstidele, et nood ta terveks suutsid ravida üldse. "Sa lõhnad hästi,'' kommenteeris näitsik mõne aja pärast.

Blendus kortsutas kulmu:,,Mis sa siin teed?''

Folken helistas Blendusele. "Mis seal toimub?"

Blendus vastas urisedes:,, Inimene.''

Berry ehmatas algul, kuid siis ilmus tüdruku näole naeratus. "Berry," tutvustas ta end. "Ega te mulle...liiga ei tee?" Väriseva käega sulges ta ploki, ning astus peidukohast esile.

Blendus piidles teda vaenulikult. Siis mõtles hetke ja ütles:,, Ei. Aga vangikong on sinu jaoks valmis.''

Folken imestas. Inimene? Ta läks jetpacki juurde, pani selle ümber ja sõitis alla auto juurde. Folken viskas jetpacki pagassi ja hüppas sisse. Ta käivitas mootori ja sõitis tagasi peakorteri juurde.

Miseria vaatas Blenduse poole, silmad suured ja siis jälle Berryt. "Vähemalt mina pole see kes teisi kiusab,'' ütles ta lycanile.

Folken keeras peakorteri õuele. Ta ronis autost välja ja tõttas sisse. Kui ta nägi Blendust, Miseriat ja inimest, siis ta küsis inimeselt:"Miks sa siia tulid?"

Miseria vaatas nüüd Folkeni poole. Ta isegi polnud märganud kuidas too siia sai vaid tema tähelepanu oli taas koondatud Berryle nagu too oleks särav mänguasi.

Folken vaatas Miseriat ja küsis Blenduselt:"Miks tema väljas on?"

Berry ei kartnud ausaltöeldes eriti, kuna ta oli neid varemgi näinud, aga niisugustesse olukordadesse sattus alles esimest korda.
Vampiirid teda üldiselt ei hirmutanud, aga see, mida ta lycanite kohta uurinud oli, lõi talle hirmu naha vahele. Mõtle, kui nad teevadki minuga nii!
Brerry vaatas vampiirile otsa, kuid ei julgenud isegi sosistada, kuna kartis, et lycanid seda kuulda võivad.
Kõheldes lausus ta:"Ma. Olen. Siin. Sest. See. On. Mu. Needus."

"Needus?" oli Folken imestunud. "Mida iganes. Tapame ta kohe või võtame vangi?" küsis Folken ükskõikselt.

OT:Ega te mind ometi tappa ei kavatse?*Plaanib juba igaks juhuks uut tegelast*:

Berry lausus: "Jah. Needus. Sest ma olin seal...lahingus. Ja ma ei usu, et seda saaks murda."
Tüdruku silme eest hakkasid läbi käima katked sellest, mis juhtus, kui ta oli seitsmeaastane.
Hetk ja tema silme ees läks mustaks.

Miseria kortsutas Folkeni poole kulmi. "Te ei tapa teda,'' ütles ta põhimõtteliselt urisedes ning siis ta püüdis tüdruku kinni, hoides teda ettevaatlikult käes. Ise imestunult õhku ahmides, üritas ta nüüd mitte hingata, sest tüdruku vere lõhn oli hea.

Berry oli teadvuseta, nähes endiselt lõike sellest lahingust, kui ta oli seitsmeaastane, ning mingi mees, ilmselt lycan või seesugune lausus kohutava needuse, mis oli määratud Berryle.

"Kes seda ütleb? Järjekordne vang. Viige nad kongidesse," käsutas Folken jahedalt.

Blendus limpsas keelt:,, Mina pistan ta igatahes nahka.''

Miseria surus tüdruku rohkem enda vastu ja raputas pead. "Sa ei tohi teda süüa ja mina ka teda ei söö!'' vaidles ta Blendusele lapsikult vastu. Berry endale sülle võtnud, vaatas ta koridoride poole. "Pean Mina sinna tagasi minema?'' küsis ta rahutult.

Samal ajal oli William oma autos oma revolvereid laadimas ja sigaretti süütamas.

"Kurat, mitte keegi ei söö teda ära," vihastas Folken. "Ja sina lähed tagasi kongi," pöördus ta Miseria poole.

OT: Sorry, et ma eile ei vastanud. Tõmbasin Tallinnas ringi.

Miseria puhkus suunurgast ettekippuva juuksesalgu näost kõrvale kui tüdrukut kaalutlevalt silmitses. "Misasi ma sinu arust olen? Mingi vang või?'' küsis ta mõrult.

"Lähed kongi või ma söön su ära. Valik on sinu," ähvardas Folken.

Miseria asetas vangi ettevaatlikult maha ning vaatas Folkeni poole. "Oled sa kindel, et sa mind kätte saad, härra?'' küsis ta pahuramaks muutudes. "Sa peaksid oma ego alandama ja mind mitte alahindama. See-et ma siin sõbralik olen ja muretsen selle inimlapse pärast, ei tähenda veel, et ma sind lüüa ei või!'' kostis vampiir.

"Sellega olen ma arvestanud," naeratas Folken ja võttis välja püstoli ja sihtis sellega Miseriale pähe.

Miseria kallutas pea viltu ning paljastas oma teravad hambad. "Kas sulle pole õpetatud, et püstolitega ei mängita?'' küsis ta kulmi kortsutades ning lõi püssi lycani käest maha ning lõi jalaga eemale. "Oh, ma ei tahtnud haiget teha!'' tegi ta suured silmad, kuid siis ta vangutas pead. Sammu tagasi astudes hüppas ta lycani poole, surudes ta vastu maad.
"Ma ei tea, mis sul minu vastu on, kuid võta teatavaks, et mina ei kavatse sulle teha haiget niipea kui sina pole mulle seda teinud! Ma olen küll tänulik, et sa kutsusid arstid kohale, aga miks sa tahad veel rohkem tekitada valu kellegile, kes pole sulle enesele midagi teinud?'' küsis ta, surudes lycani käed tugevasti vastu maad. Ta ei mõistnud enam üldse miks pidi olema kahe rassi vaheline sõda ning see idioot võiks juba aru saada, et tema ei kavatse võidelda ainult sellepärast, et keegi ära tappa.

"Sa unustasid midagi," urises Folken ja lõi jalaga Miseriale kõhtu. Ta hüppas püsti ja lõi vampiiri näkku. Siis ütles ta:"Me oleme igipõlised vaenlased. Seda ei saa kergelt unustada."

Miseria asetas sõrmed korraks enda kaamele põsele ning põrnitses siis Folkenit. "Ja see tähendab, et sa võid olla igaühega rassistlik? Pagan, kui mina sinusarnane oleks, ei sõbrustaks ma mõnega teist ja murraks koheselt teie kaelad, alustades eelkõige sinust,'' urises vampiir vihaselt. Peale neid lööke mida lycan talle andnud oli, polnud ta isegi valu tundnud. "Sa oled lihtsalt üks vana ja vastik pervert kes hoiab mind siin lycanite keskel vangis ja tahad veel teda ka siia jätta!'' ütles ta süüdlaslikul toonil, olles valmis tõrjuma kõikvõimalikke lööke. Eelkõige tahtis ta inimest kaitsta.
"Teistel oli see-eest õigus, et te olete vastikud tõprad! Pole ka ime, miks vampiirid teid vihkavad!'' lisas ta kulmi kortsutades.

"Vastikud vereimejad. Olgu, ma jätan su rahule. Vaata kuidas siit minema saad. Ja võta see inimene kaasa. Mina sind ei takista, aga ma hoiatan sind. Meie boss on järeleandmatu ja ta võib sind jahtima hakata. Küll mina teda tunnen," rääkis Folken.

Miseria muigas võidukalt. "Ära muretse, ma saan,'' vastas ta lycanile ning korjas ülsse ta relva. Selle talle visanud, tõstis ta Berry sülle ning katuseäärele kõndinud, hüppas ta alla, maandudes kenasti mõlemal jalal. Korraks katuse poole vaadanud, pööritas ta silmi. See oli küll esimene kord mil lycanid vampiire nii minema lasid, kuid teda praegu see ei huvitanud. Pilved olid hakanud tihenema ning tundus, nagu hakkaks vihma varsti sadama. "Ole mureta, ma viin su tagasi koju,'' sosistas ta Berryle ning siis nad olidki kadunud.

Folken avas garaaži ja läks sinna sisse. Ta sõitis välja suure Bentleyga ning suundus kesklinna poole.

"Olemegi kohal...'' pomises Miseria endaette kui jõudis järsku Berry majani. Vihma juba sadas ning vampiiritari punased juuksed kleepusid ta valgele laubale. Vaikselt õhku sisse hinganud, naeratas ta endamisi. Nüüd oli ta elupäästja. Asetanud tüdruku ettevaatlikult trapile istuma, mis asus katuse all, võttis ta oma pusa seljast ning asetas selle inimlapse õlgadele. Tal läheb seda rohkem tarvis kui minul, mõtles näitsik ning lasi kella. Juba ta kuuliski lähenevaid samme ning aia taha kadudes, vaatas ta, kuidas Berry isa oma tütre murelikult sülle tõstis ning majja tassis.
Raskelt ohanud, lükkas Miseria juuksed silme-eest kõrvale ning jalutas eemale, kuid mitte Vampiiride peakorteri suunas vaid lihtsalt vana hea allee poole.

OT:Vabandust, ma olin eile linna peal, laulupeo rongkäigul ja Jääaega vaatamas nii, et jõuan alles nüüd postida.

Berry leidis end oma toast, oma voodist. Viimane asi, mida ta mäletas, oli Miseria. Kuigi ta oli vahepeal vampiiri ja libahundi väikese kakluse ajal hetkeks ärganud, oli tema keha otsustanud, et ei suuda seda üle elada, ning Berry oli ennast mõttes kirudes uuesti minestanud. Tüdruk polnud eluseeski minestanud, aga kui ta oleks suutnud, oleks ta vereimejat aidanud.
Ema, kes oli selle ajaga ärganud, tõi tüdrukule tassitäie kuuma šokolaadi, ning küsis murelikult: "On sinuga kõik korras, kullake? Kuidasmoodi sa küll sellises olukorras koju tagasi jõudsid?"
Berry vastas lihtsalt: "Einoh, ema, minuga on kõik täiesti korras. No, ma läksin välja ja noh...te nagunii ei usuks, mis minuga juhtus."
"Ega polegi vaja teada, peaasi, et sa kodus oled, kullake."
Kui ema ruumist lahkus, jõi Berry natuke oma tassist, ning tõusis siis püsti, vaadates kõikjale.
Ta otsis oma sinist plokki, millesse ta oli kahtlasesse hoonesse jõudes märkmeid teinud ja jooniseid kritseldanud.
Plokki ei olnud, tüdruk vandus tasakesi, teades, et tema toal on "papist" seinad, ning jutukõmin on läbi kosta.
Berry istus tagasi voodi äärele, ning näppis oma musta juuksesalku. Ta kohe oskas end sellistesse olukordadesse panna, neiu plokk oli sellesse hoonesse jäänud.

OT: Mis kell sa Jääaega vaatasid? :D

Miseria jõudis viimaks alleele, silmad kinnitatud jalge ette. Viimaks vajus ta ühele valgele pingile istuma ning silmad sulgenud, lasi ta peal väsinult kuklasse vajuda. Ta riided muutusid iga hetkega märjemaks ning mustad püksid ja must t-särk kleepusid jubedalt. Nüüd paistis ta väsinult kui iialgi varem.
Ta isegi ei mõelnud selle üle, kas Aurora muretseb tema üle või mitte. Valge käega viis ta üle oma näo, kuivatades seda natuke, kuid jälle langevad vihmapiisad muutsid selle märjaks. Ta oli päästnud inimese samal ajal kui teised vampiirid oleksid ta verest tühjaks joonud. Ta kõhust käis väike jõnksatus läbi kui ta sellele mõtles. Vähemalt nüüd on see Berry ohutus kohas.-

OT: 16:20 käisin CC plazas vaatamas. Btw, mitmendal me siis HP-d vaatama läheme ometi??? Aa, ja v a a t a ette, Berry on mõnes mõttes nagu Bella Swan, tähendab ei oska ilma end ohtu seadmata elada .

Berry otsustas järgmisel päeval välja minna, et plaanida, kuidas oma plokki tagasi saada. Öise jalutuskäigu jaoks polnud ta piisavalt heas konditsioonis, kuna ehmatas iga kahtlase heli peale.
Tüdruk lihtsalt jättis tööl viibivatele vanematele uue kirjakese, ning kuna ilm oli vihmane, haaras riidenagi otsast vihmavarju.
Sellest, et tal jahe on, oli tal ükspuha.
Ühesõnaga ta läks jalutama.

Folken vajutas sisse 4. käigu ja sõitis allee poole. Ta pööras sinna ja kiirendas. Äkki märkas ta vampiiri kes istus pingil. Folken pidurdas ja jäi seisma ning lasi akna alla. Ta küsis:"Noh, viisid inimese koju?"

Miseria kuulis häält seljataga ning pööras end ringi, vaadates auto poole. "Jah, ta peaks praegu magama,'' vastas ta ning vaatas korraks Berry maja suunas. "Võinohh, ta pidi magama,'' lisas ta mõne aja pärast.

"Mina nii ei arva. Ta unustas oma mingisuguse ploki peakorterisse. See tundus olevat tähtis ja seega ma arvan, et ta läheb seda otsima. Ning ma nägin teda, siis kui ta majast väljus," rääkis Folken muiates.

Miseria tõusis aeglaselt püsti ja ohkas. "Ma tunnen ennast kaitseinglina...'' pomises ta vaikselt ning jalutas siis Berry maja poole, nuhutades õhku.
"Jah, aitäh, et valgustasid,'' hüüdis ta Folkenile ning pööras siis lycanile selja. Berry ei peaks kaugel olema. Inimlikul kiirusel hakkas ta tüdrukule järgi jooksma.

Folken tagurdas talle järele:"Ma tulen kaasa," ütles ta ning sõitis vampiiri kõrval.

Miseria kributas kulmi kuid noogutas siis. "Aga kui sa talle midagi teed, rebin ma su pea otsast!'' lubas ta lycanile ning aeglustas siis sammu. Tüdruk oli jõudnud kaugemale kui ta oodanud oli ja siitmaalt ei teadnud ta, kus kohas see peakorter asub. Neetud! mõtles ta, kuid nuusutas jälle. Ta sai ära jagatud Berry lõhna ja jooksis siis kiirelt edasi.

"Eks sa proovi," naeratas Folken ja vahetas käiku.

Berry istus oma kodukvartalist kaugel eemal pargis. Samas oli ta ohtlikult lähedal lycani-linnaosale.
Ta oli märjal pingil, pargi keskel ja tiigi ääres.
Tal polnud tulnud ainsatki ideed ploki päästmiseks.
Pettunult ohates hakkas ta koju tagasi jalutama.
Ja pööras valele poole.

Miseria muigas Folkeni üle ja noogutas. "Ma olen tugevam kui paistan,'' lisas ta ja kiirelt joostes, jõudis ta viimaks Berry lähedusse. Seistes tüdrukust umbes kümme meetrit eemal, aeglustas ta sammu ja kõndis tüdrukuni, asetades tema seljataga käe õlale. "Hei, kõik korras?'' küsis ta naeratades.

"Loomulikult. Eeee, ma mõtlesin just plaani, kuidas oma viimane plokk ära tuua."
Berry naeratas vaikselt, siis ilmus ta näole lootusetus. "Aga ma ei suutnud midagi välja mõelda. Kui kedagi pealt ei kuulaks, saaks ma praegu öelda, mida see sisaldab. Pealegi, ma hakkasin just koju minema, kuna see on nagunii lootusetu üritus, lycanid rebiksid mu lõhki, ma arvan."

OT: Tuli ehk kogemata.

Folken peatas auto ja vaatas ringi.

OT:Ok .

Miseria noogutas aeglaselt. "Selles ma ei kahtle...'' vastas ta viimase lause peale. "Jah, ma usun, et sa peaksid alguses ennast täiesti ära puhkama enne kui selliseid retki kavatsed ettevõtta,'' lisas ta mõne aja pärast muiates.

Berry lihtsalt seisis. "Aga...ma ei saa puhata. Kui mu plokiga midagi juhtub, kui see valedesse kätesse satub...
Või siis kui ükskõik milline mu plokkidest. Igal juhul juhtub sama."
Tüdruk tasandas häält. "Ma arvan, et vampiirid peaksid seda teadma." Siis tüdruk nuuksatas. "Ma ei taha, et minust saaks sõja algataja ainult selle pärast, et ma olen neetud!"