Underworld rollimäng

Folken mõtles veidi ja lausus siis:"Mul on mõte. Ma võin ise selle ploki ära tuua."

Miseria kergitas kulmi kui tüdrukut kuulis ning ta kulmud kerkisid kõrgemale kui Folken veel oma abi pakkus. "Ma poleks kunagi lootnud seda kuulda...'' pomises ta omaette. "Näed, kui sa nüüd kenasti koju lähed, toob ta sulle su ploki ära ja ta Ei vaata seda,'' sõna Ei rõhutas ta valjust kui lycani poole vaatas ja siis jälle inimest seiras.

"Keegi peaks kaasa tulema," ütles Folken ja käivitas mootori.

Berry värises selle mõtte peale, kuigi ta harilikult midagi ei karda.
"Ma ei tea, seal on liiga palju kahtlast, ma pakun, et sellepärast mu närvid üles ütlesidki." Aga keegi ei tohi ploki sisu näha! Võibolla Miseria, aga kindlasti mitte keegi, keda usaldada ei anna, karjus hääl tema peas.

"Mina tulen,'' ütles vampiiritar kindlalt ning noogutas siis Berryle. "Ära muretse, me Ei vaata seda, sest mina veel ei taha kokku kukkuda,'' muigas vampiir ja vaatas tüdruku kodu poole. "Olgu, mine nüüd, jääd haigeks ka veel nii,'' ütles ta Berryt natuke tõugates.

"Noh, hakkame liikuma," oli Folken kannatamatu.

Berry seisis vaikselt, ning siis lausus: "Ee...ma ei usu, et ma tean, kuidas tagasi minna..."
Koht tundus talle ühtäkki täiesti võõras, ta va loll oli unustanud plaani mõeldes umbkaudse kaardi kasvõi peopesale sodida.

Miseria ohkas raskelt. "Olgu Folken, oota,'' sõnas ta lycanile ning vaikselt sisse hinganud, astus ta Berry kõrvale. "Hoia tugevasti kinni,'' ütles ta siis kui inimese omale selga ühe liigutusega tõmbas ja siis nad olidki kadunud, ilmudes tüdruku maja ette. "Ja nüüd tee ennast korda. Ma ei usu, et sa tahaksid palavikus vaevelda,'' ütles ta Berry maha asetades. Talle õrnalt naeratanud, kadus ta jälle, ilmudes lycani auto juures. "Masendav,'' pomises ta vaikselt kui luba küsimata sisse istus.

Folken vajutas gaasi ja kuulas mõnuga V8 häält. Siis liikusid nad paigast ja Folken küsis:"Miks sulle inimesed nii meeldivad?"

Berry ohkas, ning astus majauksest sisse.
Masendav, mõtles ta, Liigagi masendav.
Tüdrukul oli tahtmine pead vastu seina taguda. Miks, miks, MIKS pidi see temaga toimuma, ah? Ja miks just temaga, lolli plikaga, kes satub alailma olukordadesse, kus...noh, ütleme nii, väga palju haiget saab.
Ta jooksis trepist üles, korra peaaegu komistades, keeras ukse lukust lahti, ning sadas uksest sisse.
Kodu.
Ja ta oli seal üksi. See oli mõnes mõttes hea, sest ta sai omaette olla.
Berry võttis ühe sahtli lahti, ning uuris oma eelmist plokki.

Miseria pea küljele kui ta aknast välja vaatas. "Ma ei tea... Ehk sellepärast, et nad on minuga sarnased ja osa nendest täiesti kaitsetu ja erinev?'' kerkisid ta kulmud kui vampiir vastas.
"Miks nad sulle ei meeldi?'' küsis ta kohe vastu.

"Ma ei ole seda öelnud," lausus Folken vaikselt.

Eelmises plokis oli...oli vampiiri anatoomia joonis ning paljugi sellest oli seal ka kirjas.
Vampiir oli inimesesarnane, kuid seal oli midagi, mida inimesel ei olnud. Mingi tühi koht.
Berry uuris joonist lähemalt.
Ta mäletas, et oli selle saanud kuskilt seinalt, ning maha joonistanud, taaskord eluga riskides.
Ta uuris plokki edasi.

Miseria mühatas vaikselt ja pööras pea kõrvale ja vaatas lycanit hindavalt. "Sellise mulje jätsid sa küll,'' lausus ta kulmu kergitades. "Miks sa tahtsid ta kongi viia?'' küsis ta mõne aja pärast, toksides oma terava küünega vastu autoust.

"Et ta püsiks seal kuni teda oleks küsitletud," vastas Folken ja pööras maja juurde viivale tänavale.

Miseria vangutas pead ja vaatas siis jälle aknast välja. "Siis miks mind taheti kinni hoida? Kas ainult sellepärast, et olen vampiir või taheti mind ka küsitleda?'' ei suutnud ta seda kuivalt küsimata jätta.

"Umbes," ütles Folken. "Näe, olemegi kohal." Folken peatas auto ja avas ukse ning läks välja.

Miseria vaatas jahedal pilgul lycanite peakorteri poole, kuid ei väljunud autost. Libahundid võtaksid ta kinni ja jälle pistaksid ta nõmedasse kongi.

"Tule välja, siin ei ole kedagi," ütles Folken ja suundus ukse poole. Nõme vampiir, mõtles ta.

Miseria tegi ukse lahti ning astus välja, lüües selle kinni. Ringi vaadanud ja õhku nuusutanud, kõndis ta sirge seljaga Folkenile järele. Miks ma nõustusin seda teha? küsis ta omal mõttes ning hingas pahinal välja. "Kui seal on keegi ja mind kinni võetakse, ei vastuta ma oma tegude eest,'' ütles ta lycanile kui ukseni jõudis ja selle nagu omas kodus avas, ainult seekord oli ta ettevaatlik.

"Pole seal kedagi. Uus peakorter on," rahustas Folken vampiiri. Ta tõttas selle koridori poole kus arvas ploki olevat.

"Sa oleksid võinud kohe öelda,'' porises vampiir. Vähemalt nüüd tundis ta ennast natuke vabamalt. Kui see lycan talle kallale tulema peaks mingil määral saab ta jagu küll. "Minuarust oli ta esialgu katusel. Ma lähen vaatan üle,'' lausus ta vaikselt ja pööras Folkenile selja, jalutades õue peale. Katuseid seiranud, võttis ta natuke hoogu ning ronis seina pealt kibekähku ülesse, jõudes katusele. Nüüd asus ta plokki otsima.

Folken vaatas ringi ja otsis plokki. Ta nägi palju teisi huvitavaid asju, aga mitte seda mida ta otsis ning pöördus siis ukse juurde. Välja läinud, suundus ta lähema vihmaveetoru poole ja hakkas sealt katusele ronima. Ta libastus veidi kuid sai siis konarusest kinni ja vinnas end edasi. Kui ta oli katusele jõudnud jooksis ta Miseria juurde ja lausus:"All seda pole."

Miseria astus vaikselt edasi, jõudes kohani kus Berry enne oli ja vaatas ringi. Siin lõhnas selle tüdruku järgi ja peagi tabas ta ära ka selle allika. Maas, natuke maad eemal porilombist vedeles helesinine plokk. "Siin!'' ütles ta võidukalt, kui ettevaatlikult kaustiku ülesse korjas. Ja nagu ta lubas, vampiiritar isegi ei vaadanud sisse.
"Oh, ma ei teadnudki, et sa ronida oskad?'' kerkisid vampiiritari kulmud kui ta lycanist mööda kõndis ja üle ääre vaatas. "Alla ka ikka saad?'' küsis ta vaikselt irvitades.

"Muidugi," vastas Folken ja hüppas alla. Ta ajas end püsti ning sörkis auto poole.

Miseria irvitas ikka veel kui hüppas katuselt alla ja maandus kahele jalale. Kekseldes jõudis ta autoni ning istus sisse. "Vähemalt nüüd passib ta kuni homseni kodus,'' ütles ta sõrmedega vastu plokki toksides.

Blendus istus päikese käes. Millise poole ma pean valima?

Berry uuris vanu plokke, aga ta ei saanud enne uut võtta, kui oli oma sinise ploki täis saanud.
Ta küll kibeles kirjutama üles vampiiride saladusi, mis tulid tal mõnikord täiesti iseenesest ilma allikaid otsimata, kuid enamasti oli tal vaja vampiire vaadelda, ning mõnedes asjades tuhnida.
Ta keeras lehte, ning sinna oli ta joonistanud pildi mustajuukselisest, välimuselt umbes kahekümneaastasest vampiiritarist.
Ühtäkki tekkis tal pildiga seoses palju kujutluspilte.
Ta oli sisenenud selle vampiiri elupaika, ning tuhninud paberites, ning leides piisavalt infot ja olles selle üles kirjutanud, hakkas ta lahkuma.
Vampiiritar aga nägi teda, ning ta pidi põgenema.
Õnneks leidis ta varju baaris, kus oli enda peitmiseks parasjagu palju inimesi.
See oli siiani olnud ainus kord, kus teda märgati.
Kuid tema suurim käik oli siiski vampiiride peakorterisse. See võttis nädalaid, et sealt kõik info saada, samuti oli tal ka hunnik joonistusi veidratest asjadest, mida inimesed polnud eluseeski näinud.
Aga pilt mustajuukselisest ja välimuse järgi kahekümneaastasest surematust püsis tal siiski silme ees ja see pilt ei läinud ära.
Ta kartis, et naine võib teda endiselt otsida ning ta ükskord üles leida.
Ohates tegi Berry endale tassi kakaod, ning jõi seda üle pika aja arvuti taga istudes.

Foken istus autosse ja käivitas mootori ja ootas kuni Miseria istus sisse. Ta pani plaadi mängima ja hakkas sõitma inimese kodu poole. Ta vaatas kuidas paar inimest kõndisid kõnniteel kõndisid, kui äkki sõitis temast mööda must Audi.
Folken kiirendas selle kõrvale ja nägi, et seal istub mingi vampiir.
Folken võttis välja automaadi ja üritas vampiiri tulistada, kuid vampiir sõitis tema ette ja sõitis otse inimese maja poole.

Berry jäi arvuti taga tukkuma, kuna ta polnud nagu iga teine kuueteistaastane.
Temal hakkas erinevalt teistest arvutis igav.

Vampiir hakkas Folkenit tulistama pumppüssist. Folken keeras külje ette ja varjus ukse taha, ise vampiiri tulistades.

Berry ärkas laskude peale, ning jooksis rõdule, pannes kiiruga pusa selga.
Nähes tuttavat autot, kus olid Miseria ja Folken, ning võõrast musta audit.
Selles tundus olevat midagi tuttavlikku. Berry nõjatus rõduäärele, süda peaaegu rinnust välja kargamas.
See oli tolle vampiiritari auto.
Ja mis siis, kui vampiiritar jahib plokki...ja teda? Ning mis siis, kui too halastamatu naine pääseb minema?
Külmavärin jooksis mööda tüdruku selga.

Folken märkas inimest kes vaatas aknast neid ja nägi tema näol äratundmise märke. Ta mõtles kuidas saada vampiirist lahti.
Lycan võttis automaadi ja hüppas välja ning jooksis Audi peale. Audi katuselt hüppas Folken vampiiri taha ning lasi talle selga. Vampiir kukkus maha ja Folken läks tema juurde. Vampiiri juures seisma jäänud, ta ütles:"Vastik vereimeja," ning lasi talle kuuli pähe.

Berry ohkas kergendatult. Tema plokk ja ta ise olid päästetud. Noh, kui just keegi veel sellest kuulnud ei ole.
Igatahes oli vereimeja teda märganud, ning tema tühjade silmade pilk oli ikkaveel temal, kuna Berry oli viimane asi, mida ta märkas.
Türduk vajus vastu rõdu äärt, kuna arvatavasti ainuke teadaolev vampiir, kellele ta vahele jäi, on...läinud.

Miseria tundis, kuidas tal hakkab pea ringi käima ning värisedes avasta auto ukse ja astus välja, ise tugevasti autost kinni hoides. Tülgastavat vaatepilti vaadates, tundis vampiiritar, kuidas ta sisimuses kõik nagu keerama hakkaks.
"Kuidas sa... Miks sa ta tapsid?'' küsis ta Folkeni poole vaatamata. Vampiiri laip muutus aeglaselt tuhaks, mille vihm vastu asvaldit tagudes segamini ajas.

"Ma arvan, et ma kaitsesin ennast," vastas Folken. "Pealegi, ma ei usu, et see maailma vaesemaks muudab" Folken kõndis auto juurde ja pani ukse kinni ning lukustas need. Ta sörkis ukse juurde ja sisenes.

Miseria vaatas lycani poole, ise ikka veel värisedes auto juures seistes ning tugevasti plokki enda vastu pigistades. "Ta ainult juhtis autot!'' hüüdis ta lycanile järele ning astus ise siis samuti majani. Ukse lahti tehes, pühkis ta jalatsid puhtaks ja vaatas ringi, ise igaks juhuks vastu suletud ust koputades. "Kopp-kopp,'' muigas ta vaikselt.

"Juhtis autot? Ta kõmmutas minu pihta kuule," ägestus Folken, kuid sundis end kohe maha rahunema.

Miseria turtsatas vaikselt, kaotades oma hirmutunde. "Kas mitte sina polnud see, kes esimesena püssi kätte võttis?'' küsis ta kulme kergitades.

Sel hetkel oli William just Berry maja ette jõudnud.

OT: Who is Bella?

Berry tuli korteriuksest välja, käes plokk, mis oli lahti tolle tapetud vampiiritari koha pealt, ning tema näoilme polnud mitte süüdistav ega vihane vaid tänulik.
Esimene asi, mida ta vaikselt lausus, oli: "Ta tuli mulle järele."
Tüdruk lõi ploki kinni.

Folken ütles: "Seda ma arvasingi. Ta oli mulle rääkinud sinust. Ja seda tehes ei olnud ta just sõbralik."

"Sa teadsid teda?" küsis Berry, "Ma jäin talle tema elupaigas sorides vahele. Aasta tagasi. Õnneks oli ta hetkel üllatavalt nõrk."
Berry peitis punase ploki oma selja taha, kuigi tal polnud midagi varjata. "Igaljuhul, tänud."
Tüdruk nägi kuidagi haigem välja, aga ometi arvas, et temaga on kõik korras, kuna ta veel ei köhinud ega aevastanud.

Blendus kuulis raadiost tulistamisest. Ta võttis auto ja sõitis sinna kohale.

"Jah, ma teadsin seda. Ma tundsin seda vampiiri liigagi hästi," rääkis Folken ja hakkas minema.

Berry ohkas. Tal oli vist aeg tagasi tuppa minna, siis aga tuli talle midagi pähe. "Aga plokk? Kas te leidsite selle üles?" Ühtäkki oli tüdruku näol kerge muregrimass, kuid ta oli enamvähem õppinud oma näoilmeid talitsema, ning see ei oli vaevumärgatav.

Miseria kuulas sõnatult mõlemaid pealt ja ulatas plokki Berryle. "Jah,'' vastas ta vaikselt ning korraks muiates, jalutas temagi majast välja.

Berry vaatas neile järele, siis aga sulges ukse, ning läks tagasi, küll mitte enam arvuti taha, aga oma tuppa, pani eelmise aasta ploki ära, ning uuris, kas kõik andmed on selle aasta oma vahel alles.
Oleks parem, kui need kõik alles oleks, mõtles ta. Õnneks polnud ühtki lehte puudu.

Blendus nägi Folkenit:,, Mis asja te siin tegite?''