Rollimäng

Nailja mürises lõbusalt ning lükkas veel korra võõrast naljakat inimest.

Fye värises natuke aega kuid rahunes seejärel. Ta ei mõistnud mida too valge lohe tegi, kuid igatahes ei kartnud ta enam nii palju. Tütarlaps vaatas tähelepanelikult Bellat ja noogutas aeglaselt kuid hüppas koheselt eemale kui must lohe teda tonksas. ,,Uudistab natuke.." ütles ta vaikselt. Julgemata ennast rohkem liigutada, jäi Fye paigale naelutatuna suurte silmadega lohesid vaatama.

Nailja ütles vaikselt: "Lennata tahad?"
Seda küsis ta just võõra käest.

Fye kohkus veel rohkem kui kuulis, et lohe temaga rääkis. Hakkas ta hulluks minema? Lohed? Lohekoobas? Julgemata midagi öelda, pööras ta pilgu Bellale.

Nailjale tuli meelde, et võõras ei tea, et nad räägivad. "Ära karda, ma ei tee midagi," ütles ta sama vaiksel häälel.

Bella naeratas sammuti ja ütles siis Nalijale: "Nalija ära praegu tee midagi." Siis ta ütles Fyele: "Lähme tuppa. Ma räägin lähemalt."

Nailja turtsatas solvunult ja ütles: "Kui te olete valmis, viin ma ta ikka lendama."

Fye noogutas kiirelt kuid agaralt Bellale ja astus kiirelt tema juurde, sest ta tõesti kartis neid lohesid. Ta oli kuulnud nende kohta legende ja oli nende kohta und näinud, kuid ta poleks kunagi arvanud, et ta on sellise legendaarse sündmuse või pildi tunnistajaks. Nagunii keegi ei usuks, kui ta räägiks sellest. Teda võidaks hulluks pidada sellepärast.
,,Tore oleks jah..." kogeles ta Bellale vaiksel sosinal ja pigistas kätega tugevasti enda seljakotti nagu kardaks ta seda kaotada.

Bellatrix juhatas Fye hooldajate tuppa. Ta pakkus Fyele istet ja ise läks kööki kakaod tegema.

Fye istus vaikselt ja uuris samal ajal pilguga tuba. Väike, kuid siiski hubaselt sisustatud. Talle hakkas see koheselt meeldima, kuid ta kahtlustas ikka veel Bellat.

Bella tuli tasside kakaoga ja istus maha. Ta hakkas rääkima:"Nagu ma ütlesin on minu nimi Bella. Ma hoolitsen siinsete draakonite eest. Minuga on koos palju teisi hooldajaid." Ta rüüpas kakaod ja ütles veel: "Palun räägi nüüd mulle endast."

Väljas sukeldus Anateema järve. ta kraapsas küüntega põhjast mua ja kive kaasa ning kaldale jõudes hakkas ta neid sorteerima.

Nailja saatis inimesi pilguga ning turtsatas lõbusalt, kui nägi, mida Anateema tegi. See tegi talle nalja.

Bella vaatas ka aknast välja ja naeratas sammuti: "Tema nimi on Anateema. Palun räägi nüüd endast."

Kividest tekkis kolm kuhja - sinised kivid, punased kivid ja sädelevad kivid. Anateema viskas esimesed kaks kuhja tagasi järve ja valis sädelevatest kividest kõige suurema. Selle ta peitis enda kõrval lebava puu sise.

Bella märkis: "Ära sina seda puud puutu."

Fye võttis ettevaatlikult paar sõõmu kakaost, silmad tähelepanelikult Bellat jälgides. Kakao ei olnud mürdine, kuid siiski ei saanud ta teda täielikult usaldada. Vaikselt ta noogutas kui pilgu valgele lohele viis.
,,Em.. Minu nimi on Fye.. Olen 14 ja ma olen rändur," ütles ta vaikselt. Ja juba jälle kahetses ta seda, et ütles enda statuse.

"Ainult 14 ja rändur?" imestas Bella. Ta valas endale kakaod ja ütles:"Ma ise olen siin olnud kogu enda elu ja ma ei igatsegi mujale. Mulle meeldib siin draakoneid hooldada. Samas on mul vähe abilisi ja ma ei saa kunagi puhata. Ainult töö ja töö." Bella ohkas ja võttis jälle natuke kakaod.

Fye kergitas imestunult kulmi ja jõi veel natuke enda kakaod, unustades peagi enda kahtlused naise suhtes. Kokkuvõttes tundus see kõik väga huvitav.. Draakonid.. Ja mis kõige parem siis veel ka elusad!
,,Aga kust sa ise pärit nagu oled, et kus sa sündisid?" päris ta uudishimulikult, sinised silmad säramas.

Anateema võttis kuhjas paar keskmise suurusega kivi ja viskas ülejäänud tagasi järve. Siis lendas ta puhkeruumi akna taha. Neljast ruudust oli üks lahti ja Anateema sülitas kivid, mis ta oli vahepeal suhu toppinud, Fyele sülle. "Kingitus." lisas ta naerdes.

"Ma loodan, et sa ära ei ehmatanud," naeratas Bella.

Fye kiljatas ning pillas tassi maha, vaadates hirmunult lohe poole ja seejärel Bellale otsa. ,,Ee.. jah.." pomises ta vaikselt ja võttis ühe kivi kätte ning vaatas alahuult hammustades lohe poole. ,,Tänan.." pomises ta vaikselt.

Anateema naeratas. "Aga palun."
Siis lendas ta tagasi järve juurde, sukeldudes põhja ja olle seal nii kaua, et parajasti järves passival Vosyl hakkas juba hirm.

"Kas sa plaanid varsti edasi rännata või tahad siia jääda?" küsis Bella Fyelt.

Nailja lendas majakese ette ning jäi seal pahaselt seisma. "Bella, ma tahan teda lendama viia," ütles ta vingudes.

Fye vaatas Bellale korraks otsa. ,,Ma ei tea, kui ma tohin, siis äkki võin siia paariks ööks jääda enne kui ma lähen edasi?" küsis ta vaikselt ja tundis kuidas kõrvad punaseks muutusid. Lohe peale reageeris ta nagu alati, hüpates juba toolilt püsti.

Bella naeratas: "Sa võid jääda nii kauaks kui tahad. Kas sa tahad minna praegu Nailjaga lendama? Ära karda ta ei viska sind alla ja kui tahad võin ma enda lohega kaasa tulla."

Nailja sahistas pahaselt tiibu, kui keegi välja ei tulnud. Kui Bella lendamist mainis, hüppas lohe rõõmust, nii et maa värises.

Bella veel lisas: "Ma soovitan sul minna. Kuna esiteks saad sa Nailjaga sõbraks ja teiseks-see on vahva."

"Jaa, minuga sõber olemine on kasulik," lisas Nailja Bella sõnadele egoistlikult.

Bella märkis: "Ja ta ei valeta."

Fye vaatas kordamööda Bellale ja Nailjale otsa ning noogutas seejärel ja astus värisedes koopast välja ning vaatas alt ülesse lohe poole.

Bella hüüdis: "Krahvinna Voldemort! Tule siia." Ise samal ajal oodates andis ta Nailjale märku, et ta enda pea natuke madalamaks laseks.

Nailja langetas pead ning vajus üleüldse natukene madalamale, kuna ta on suhteliselt kõrge lohe. "Tee kiirelt, ma kardan kõdi," lisas ta võõrale.

Fye värises veel mõnda aega, kartes, et lohe võib teda hammustada kuid ronis kiirelt peale kui kuulis mida lohe ütles. See polnudki nii õudne.. Praegu.

Ka Bella ronis lohe peale. Ta ütles: "Ma tõusen ennem õhku. Siis võid tulla Nailja. Õhus lendam ma teie kõrval." Siis pöördus ta Fye poole:"Ära karda. Hoia kõvasti kinni. Nailja ei kukuta sind alla." Ta vilistas ja ta tõusis õhku.

Nailja järgnes Bellale ja tema lohele ja kallutas end veidikene. Ta pööras pead ning ütles: "Polegi nii õudne?"

Bella lendas enda lohega neile lähemale. Ta küsis: "Kas meeldib?"

Nailja pööras pead ja vaatas Bellale otsa. "Minu meelest on ta päris krampis," ütles ta ümisedes.

Fye kangestus koheselt kui ta õhku tõusis. Ta kartis ju kõrgust ja nüüd rohkem kui kunagi varem. Ja nagu Nailja ütles, oli tüdruk päris krampis.

Nailja naeris mürisedes ja keeras ennast metsa suunas.

Bella järgnes Nailjale ja pomisedes: "Nailjal on alati õigus."

"Ma kuulsin seda!" naeris Nailja Bella sõnade peale.

Fye hoidis kramplikult sõrmedega lohe soomustest kinni, vaadates alla. Puud tundusid väikesed olevat.. Või õigemini oli siiski tema väike, sest nad hõljusid üpris kõrgel. Ta vaatas agaralt Bella poole, suu peenikeseks triipsuks surutud. Näost kahvatu Fye vaatas nüüd otse enda ette, tundes kuidas tal nii külma kui ka õudusvärinad üle selja jooksevad.

Vahepeal tulid Anateema juurde talvepreilid Sneowyn, Tubber Tintye ja Nienor. "Läheks lendama?" pakkus Sneowyn, kolmest keskmine, kuigi Tintyega peaaegu samavanune. Anateema noogutas, Nelik tõusis õhku ja hakkas taveas trikke tegema.

"Rahune." Karjus Bella Fyele.

Nailja märkas tüdruku hirmu ja hakkas laugelt lendama.

,,Kerge öelda,'' ütles Fye vaikselt pahvatades, kuid võttis Bella soovitusest kuulda, lastes end lohe seljas lõdvalt.

Nailja naeris kergelt vappudes ning võttis suuna kasvanduse poole.

"Näed on ju parem." Naeris Bella.