Rollimäng

"Nüüd ta pole jah nii palju pinges," sõnas Nailja.

Varsti liitus nendega ka nooremaid poisse - Herunya ja Merry Brandybuck. Merry, oranz nagu ta oli, ja pisut häbelik, hoidis alguses eemale, kuid siis lipsas tüdrukute summa sisse ja tegi surmasõlme. Keerleva mäsu all hõljuv Sneowyn müksas teda tiivanukiga ja lendas edasi.
Sreal aga hakkas Herunya kamandama. "Rivvi! Anateema, vasakule, Merry, paremale, talved keskele, Sneowyn kõige keskele!" seletas ta. "Ah, pane mulk kinni," naeris Herunyale natuke külge lööv Tintye.

"Kas maandume?" küsis Bella Nailjalt.

Fye vaatas teisi lohesid, tundes kergendust, et tema kõrval lendab Bella, kes oskab lohedega suhelda, kuid venis naeratus tal kõrvuni, kui ta sai aru, et lohed vaidlevad.. vist.

(Teeme nii, et kõik suudavad kõigiga rääkida.)

Bella küsis: "Noh kuidas on?"

Herunya turtsatas, end lendas nende juurest minema, kõigi kergenduseks. "Kuule, kes see on?" küsis end selja peale keeranud Merry Brandybuck. "Inimene. Ma ie tea kust ta tuli," ütles Anateema. Merry tegi paar sõlme ja hakas naerma.

Nailja vaatas hämmastunult Bellat. "Miks juba maanduma peaks?" küsis ta siis.

"Nojah lendame veel siis," ohkas Bella.

"Kas sa oled tüdinenud?" küsis Nailja.

Evanna astus koopast välja kahnist hommikust lausa pakatavale lagendikule ning pistis sõrmed suhu, tuues kuuldavale läbilõikava iseloomuliku vile. Varsti oli näha lohe-Evannat ta juurde sööstmas.
Vile oli tema viis oma lohede kutsumiseks. Ta usaldas oma lohesid, eriti vanu esimese scrolli omi, ja lubas neil ise koopa lähistel elutseda. Nende kutsumiseks oli igaühele mõeldud erineva rütmiga vile. Teise scrolli, dcveri draakoneid ta veel nii väga ei usaldanud. Ja ausaltöeldes oleks keeruline ligi saja draakoni vilesid meeles pidada.
Ta lõi oma lemmiklohele käed kaela ümber ja sosistas: "Sa oled mulle nii armas."
Lohe-Evanna tegi nurrumiselaadset häält.
"Kas lähme ja lendame?" küsis draakon mänglevalt.
"Ikka," vastas Evanna irvitades ning hüppas aastatega tekkinud vilumusega kergelt lohele selga.

Fye vaatas alla. ,,Me võime veel lennata ju,'' ütles ta Bella poole vaadates. Kõik see hakkas talle juba meeldima, hoolimata sellest, et ta oli väga kõrgel.

Evannad tõusid koos õhku. Lohe tegi surmasõlmi ning lendas vahelduseks pea alaspidi, sellise väntsutamisega juba harjunud naine hoidis kõvasti kinni ning kilkas lapselikult. Nad lähenesid ühele teisele lendavale paarile. Üht lohekasvatajat neist Evanna teadis, teine aga näis võõras.
Nad lendasid teiste kõrvale. "Hei," tervitas Evanna.

Nailja vaatas Evanna poole ja mühises rahulolevalt. Ta noogutas heatahtlikult Fye jutu peale.

"Nõus," naeratas Bella. Siis ta nägi Evannat ja ütles: "Tsau Evanna!"
Kui ta nägi Evanna küsivat pilku ütles ta:"Tema nimi on Fye. Ta rändab siit läbi."

(Muuseas Miseria, kas sa tahad siia jääda või rändad edasi?)

Fye lasi ettevaatlikult ühe käega lohest lahti ja lehvitas võõrale. ,,Tere,'' ütles ta naeratades ja pani seejärel kiirelt käe tagasi lohe turjale.

OT: Miseria, Brietha küsis sinu käest

Nailja tundis, kuidas Fye käsi korra eemaldus ja tagasi läks ning naeris.

Anateema märkas eemal Evannat Evanna seljas. Valge lohe-Evanna oli tema päris hea tuttav, seda tänu inim-Evannale ja tema enda perenaisele, kelle mõned lohed, küll mitte tema sugulased, olid inim-Evanna lohede sugulased. Nüüd lendas ta natuke õõtsudes Evannade juurde, Sneowyn sabas. "Hei." ütlesid mõlemad korraga ja pahvatasid (lohe)naerma.

"Hei," ütles Nailja ja naeris.

Evannad tervitasid neid samuti.
"Kena päev," märkis inimEvanna ning juhtis oma lohe kerge puudutusega Fye ja Nailja kõrvale.
"Tere," sõnas ta pisut kohmetult, kuna ta oli harjunud suhtlema rohkem lohede kui inimestega. "Ma olen Evanna."
"Mina ka, täiendas lohe tema all ja naine naeris.

"Ma tean teid," märkis Nailja end õhus pöörates.

Fye vaatas veel ühte inimest ja lohet, kes juurde tulid. See tähendas veel seda, et Bella polnud ainuke, kes lendas lohedega. Ta naeratas Evannale, kuid seekord ta käsi sirutama ei hakanud, vaid hoidis tugevasti kinni. ,,Fye,'' ta pomises enda ette, hoides nüüd pilku enda ees laiuval maal.

Nailja naeris ja keerutas end küllaltki ohtlikult, aga piisaalt aeglaselt, et Fye maha ei kukuks.

"Ette vaatust!" Naeris Bella. Ta nägi eemal Edward Vampire ja ta vahetas ilusti sujuvalt draakonit. Ja seda ta tegi õhus.

OT: Ettevaatust on kokku^^

Nailja naeris ja jälgis Bella lohe vahetamist. Siis võttis ta suuna järve poole.

(ups. Klavi jupsis siis)

OT: Mängiks siis kah seda rollikat

Bella lendas sõbra järgi. Järv oli väga ilus. Mõned draakonid jahutasid ennast seal, sest ilm oli üpris palav.

Anateema lendas alla ja tatsas oma koopa juurde. Ta nurus ühelt hooldajalt natuke süüa, ning see söödud, kuulas ta teise, vanema hooldaja muresid.
"Tead, need helerohelised on nii kahtlased," halas vanamemm Selina Anateema pead silitades. "Iial ei saa aru kas nad on suured või ei ole. Võta või see Jamie Took. Kasvas nii, et mitte suurusekübetki polnud vahet. Nagu sündis, umbes nõnda suureks ka jäi. Ja see tema vend, Robin Took! Küll alles siblib ringi. Ma pole kindel, aga ma arvan et ta saab homme, kõige rohkem ülehomme täiskasvanuks."
Anateema ajas ninast aurupilve. Selina aga vatras edasi. "Ja siis need kaks uud lillat, ma ei saa aru mida perenaine nende võtmisega mõtles. Üks oli jah tema sõbra laste tütar, see Loreena Took vist, aga see teine, menolly Took...Vanemaidki pole."
Anateemat ajas kangesti naerma see, et vanamemm Selina kasutas alati lohe kõiki nimesid, olgugi neid tal või kakssada. Ja hääldas kõik õieti ka. Anateema perenaise harjumus kõigile viimase aja lohedele Took teiseks nimeks panna oli naljakas. Kahepealised pääsesid. Vedas neil.
"Kuule, Anateema-kullake, kas sa Dark Side Tooki tead? Sellele pandi nimi enne tiibade tulemist ju juba. Mõtlematu. Vähemalt oleks see nimi naoslohele ka sobinud, ma arvan. Oi, tead, need uued markingud, Trenth Took ja Reppa Took, nemad on ilusad. Vana Silecio rääkis et need esimesed nimed on ühest raamatust, kus mõlemad olid emaste lohede nimed. Üks oli vist mingi sisaliku. Igatahes Trenth Took kõlab poisilikulöt, ja poiss temast ka sai."
Selina juttu kuulates jäi Anateema peagi magama, pea ikka vanamemme süles.

Nailja tiirles rohkem järve kohalel, et lõpuks puudutas ta tiibade äärtega vett.

Bella ütles: "Lennake edasi kui tahate. Ma pean minema draakoneid toitma."

"Olgu," vastas Nailja.

Brietha lendaski alla ja läks enda draakoneid toitma. Ta vaatas enda draakoni kogu ja ohkas: Oleks mul vaid dino...

Anateema nägi üsna imelikku und. Selles unes tuli koopasse uus draakoniliik ja tema omanik sai neid terve hunniku, aga kaotas mõned ära, kuod üks kasvas suureks ja teine oli koorumas...Ja siis oli seal veel kohe koorumas kuldne ja must ja tumeroheline...
Munade praksumise peale ärkas Anateema üles. Valge lohe koperdas rahumeeli haudeplatis juurde, kus mõned munad soojas liivas kössitasid. Kuldne, uus muna, must ja tumeroheline koorumisvalmis...Anateema jäi, silmad suured, mune silmitsema.

Brietha ohkas taas... Ainult dinod, hõbedased ja nõiutud draakonid olid tema ilusast kogust puudu. Ta oleks tahtnud nutta, aga ta teadis, et seda ei saa teha. Draakonid muutuksid lihtsalt kurvaks.

Nailja võttis lõpuks suuna kaldale ja ütles enda seljas istuvale inimesele, et ta tahaks nüüd magama minna.

Brietha lõpetas draakonite toitmise. Ta läks välja ja nägi Nailjat koos Fyega maandumas. Ta küsis: "Fye, äkki tahad draakonitega tutvuda. Mõned on sees."

Aga valge lohe oli väikese kannatusega. Peagi koperdas ta õue ja lendas järve äärde.

Katleen jõudis suure järve juurde.Ta oli väsinud.Tüdruk vaatas ringi ja vajus pikali,kuid lõi pea vastu kivi.

Brietha nägi ühte tüdrukut eemal kukkumas. Ta vaatas eemale ja nägi enda ilusat roosat draakonit. Ta vilistas talle. Ja lohe jättis kohe jutu enda peigmehega ja jooksis Brietha juurde. Ta lendas tüdruku juurde ja tõstis ta lohe selga. Lohe, Brietha ja tundmatu tüdruk lendasid lohemaja juurde. Seal viidi ta arstikabineti juurde ja pani ta voodile. Ise jooksis kähku Fye juurde: "Palun tule kaasa. Aita mul ühte tüdrukut ravida."

Katleen ärkas ja ehmus.Ta nägi halli lage."Mi-mida kus ma olen??"

Anateema märkas ebamäärast sahmimist maja juures. Teda see eriti ei huvitanud. Selle asemel pritsis ta natuke vett joovate roosade lohede peale. Ta tundis neid kahte, Roosi ja Pin Lo tema klannist.
Siis lendas roosade juurde üks kolmas lohe, samuti roosakas aga... Anateema ajas selja silgu, kui Roosi ja Pin Lo tollega juttu ajasid nagu vana tuttav. Valge lohe vehkis natuke tiibadega ja astus paar sammu lähedale.

Lõhn oli sama mis vanastigi. Pinkylady. Anateema hakkas itsitama.

Katleen,tõusis istukile."Aii!"

(Katleen, sa ei pea kirjutama lühikeselt iga posti vahele.)

*mul on igav lihtsalt

Evanna ja Evanna lendasid edasi, üle imekaunite väljade. Aeg-ajalt nägid nad mõnda tuttavat draakonit, kas Evanna või siis dcveri oma, mis olid samuti tegelikult Evanna omad, aga põhimõtteliselt vabad.
Ta märkas Grendelyt ja kutsus lohe kaasa, talle kaugelt keelt laksutades vilistades. See oli tema eriline viis oma lohede kutsumiseks.
Laksutamise peale ilmus Eucaya lähedalasuva järve pinnale. Evanna lehvitas talle.
"Hei, Grendely. Tuled kaasa?" Grendely ei vastanud musta ega valget. Ta ei olnud eriti inimkeelega harjunud. Aga ta naeratas oma lohelikul kombel. Evannal polnud aega kõikide draakonite rääkima õpetamiseks ja seni, kuni need elasid metsikult looduses, ei leidnud tüdruk, et selles midagi väga valesti on.
Ta otsis Erliani, hüüdes noort lohet meeltes. Tal oli nimelt paar kaks rohelist üksteisega tuttavaks teha, siis ehk nad hakkavad üksteisele meeldima ja paarituvad. Niiviisi oli tal lootus geoodi saada.
Ta tegigi nii ja kaks rohelist lohet jäid Evannadest maha, juba üksteisega miilustades. Seekord läks hästi, naeratas Evanna.