Rollimäng

Bella haigutas ja vaatas ringi. Ta oli jäänud magama Anateema pesa juurde. Pobisedes heast unenäost läks ta toitu võtma. Suur toidupakk oli raske, aga Bella oli sellega harjunud. Kõigepealt läks ta Brietha juurde. Valge draakon magas ja Bella otsustas, et ei ole vaja teda ülesse ajada. Minnes vaatama enda draakoni poegi jäi ta kurvaks. Enda aastaaja pojale polnud veel ikkagi tiibu tekkinud. Ta paitas draakonit ja ütles: "Rahu, sul on veel neli päeva aega." Siis läks ta Voyee juurde ja otsis enda sinise draakoni ülesse. Väike draakon ujus lõbusalt ja Bella nägi tema juureses midagi uut-talle oli kasvanud saba. Bella andis talle süüa ja läks rõõmsalt suurte draakonite juurde.

Anateema haigutas laialt ja avas ühe sinise silma. Sealsamas kõrval sagis ja toitis ülejäänud lohesid Bella. Anateema piilus endast vasakul asuvasse puuri, kus nohises valge Brietha. Siis paremale, kus magas Grenya. Anateema tõstis pea ja vaats ringi. Ta pilk püüdis kinni kaugemal, isaste puuridest kõige vasakul oleva GJ. Valge lohe nohises vaikselt ja toppis siis nina varbade vahelt välja, teatades heleda nurinaga, et tahab süüa.

(Juba muutsin. Ärge kirjutage OT-e nende jaoks on teema.)

Nailja ärkas ja vaatas ringi. Nägemata sööki, mida ta on hommikuti harjunud saama, ta möiratas korra. Siis jäi ta vaikseks ning ootas toidu toojat.

Bellatrix ohkas. Võttes kähku Nalija lemmiktoidu ja jooksis Nailja juurde ise karjudes: "Kohe tulen! Kohe tulen!" Ta andis kähku Nailjale süüa ja vett. Siis jooksis Bella teiste juurde ja andis neilegi süüa.

Nailja nuuskis ninaga toitu ning mühises rahulolevalt. Peale kosutavat einet sirutas ta end ning väljus enda pesast.

Kui Bellatrix oli kõigile toidu ära andnud läks ta metsa. Seal metsas oli koht kus oli palju mune. Koopa seinale jättis ta kirja: "Tulen varsti tagasi. Lähen vaatan kas on võimalik saada jõulumuna või talvemuna. Saage ilusti hakkama.-Bella."

Nailja silmitses suurte silmadega kirja, mille Bella oli jätnud. Ta turtsatas ning läks lendama.

Bella oli jõudnud kurvalt tagasi. Ta oli tahtnud uut ilmamuna, aga ta ei saanud midagi. Ta ohkas ja läks siis vaatama, kuidas Nalija lendab.

Anateema sõi oma toidu ära. Ta vaatas ring, jäädes mõtlema, mida nüüd teha. Ta otsustas sanuti lendama minna.
Valge lohe hüppas puurist välja ja lendas läbi koopasuu, müksates Bellat,

Nailja märkas Anateemat ning lendas talle lähemale.

Bellatrix kukkus Anateema löögist. Õnneks ei olnud ükski luu murdunud vaid haav. Bella jooksis kähku sidemeid tooma. Kui side kätte seotud oli kõik korras ja ta läks vaatama kuidas lohed lendavad. Siis ta nägi enda lohet. Ta oli suureks kasvanud. Bella silitas lohet ja ütles talle: "Ma panen sinu nimeks Leedi Voldemort."

Anateema maandus mütsuga. Ta vaatas natuke mureikult Bella poole ja lendas siis Nailjale vastu.

Nailja turtsatas pahaselt ning vaatas samuti Bella poole. Seejärel nägi ta, kuidas Anateema temani jõudis.

Bella ütles: "No nii! Nüüd kõik lendama." Kõik ta draakonid läksid välja ja lendasid. Bellatrix ise, aga istus maha ja vaatas neid imelisi loomi.

Anateema tiirutas natuke ringi, otsides värviliste lohede segadusest tuttavaid nägusid. Lõpuks avastas ta oma isa ja ema ning Grenny ja Greevey koos lendamas. Sealsamas oli ka GJ. Anateema naeris ja tahtis sinnapoole lennata, kui märkas, et Greenore, noor keskroheline lohe, kes alles öösel oli täiskasvanuks saanud, lendas sealsamas. Valges lohes lõi lõkkele paras armukadedusepuhang ().

Nailja vaatas õhus rippudes ringi ning märkas seal kedagi tuttavat, kuid ei suutnud ära arvata, kes see oli.

Siis lendas Anateema juurde Took, sügislohe. "Tead, mu mõlemad lapsed koorusid öösel!"
"Talvekad?" küsis Anateema. Took noogutas õnnelikult. "No palju õnne siis!"
"Tähh. Saddie hoolitseb nende eest paregu." jutustas Took ja lendas siis rõõmsalt minema. Anateema naeris.

OT: Lohed peaksid ju ikka saama omavahel rääkida või mis?

OT: Kusjuures ma tahtsin ka ennem seda küsida, aga unustasin ära

Nailja lendas lähemale sellele hirmutavalt tuttavale vanale lohele ning värises, kui sai aru, kes see oli.

Bellatrix oli väga rahul. Teda rahustas vaadata teisi draakoneid, kes lendasid või lesisid aasal. Tema lähedal istus tema enda draakon. Bellatrix vaatas teda ja mõtles: "Ma pole seda ammu teinud.... Ei tea, kas peaks proovima? Olgu teeme ära." Ta sammus kindlalt Leedi Voldemorti poole ja istus siis talle selga. Leedi Voldemort ei teinud midagi vaid vaatas Bellatrixile rahumeeli silma. Siis äkitselt tõusis ta lendu. Bella ei suutnud imestada. Iial polnud ükski lohe nii rahulikult ja sujuvalt lennanud kui ta peal istus. Ta lendas ja nägi Roheliinat lendamas. Roheliina oli parasjagu lendamas koos Meryliga. Bella vaatas neid. Nad olid juba sünnist saati suured sõbrad olnud. Bellatrix lendas edasi.

Nailja silmitses vana lohet, silmis raev põlemas. "Sa julgesid siin olla, avalikult, kui sa tead, et mina olen siin? Kas sa üldse annad endale aru, mida sa mu perekonnale teinud oled?" küsis ta vihaselt.

Bella pani tähele, et Nailja oli ärritatud. Ta lendas vaikselt lähemale.

Vana roheline lohe tõstis aeglaselt pea. "Ma ju ütlesin sulle, et see juhtus kogemata..." sõnas ta vaikselt.
Nailja tõstis pea taeva poole ja purskas tuld välja. "Kogemata?!" karjus ta rohelisele lohele näkku.

Nüüd hakkas Bellat see asi tõsiselt huvitama, aga enda teadmiste põhjal tuleb draakoneil ise toime tulla ja alles siis kohale ruttata kui on midagi tõsist.

Vana lohe pööras pea ära ning pomises midagi.
"Ma ei kuule sind," hüüatas Nailja.
"Ma ütlesin, ma ei olnud mina ise. Sa ju tead, kes mind seda tegema sundis," vastas lohe vaikselt. Nailja tõmbas peaga, tõusis lendu, pöördus järsult tagasi ning tõmbas küünisega rohelist lohet. Haav oli sügav, aga mitte ohtlik. Vana lohe karjatas.
"See oli sulle su tegude eest," ütles Nailja vaikselt ning tõmbas sabaga vihaselt läbi õhu.

Bella jahmatas kui nägi lohe haava. Ta palus aidata Leedi Voldemortil lohe alla tuua. Ise ta läks joostes ja tõi sidemeid. Bella hakkas haava kinni siduma. Samal ajal ütles vana lohe: "Aitäh sulle, Bella." Ma ainult noogutasin.

Nailja vaatas, kuidas Bella haava kinni sidus ning turtsatas. Vaadanud rohelisele lohele pikalt silma, läks ta eemale.

Bella nägi Nailja pilku ja läks tema juurde. Ta küsis ettevaatlikult: "Nalija miks sa tegid sellele rohelisele lohele nii? Kas ta tegi midagi?"

Nailja vältis Bella pilku. "Ta tegi palju haiget minu perekonnale..." ütles ta seejärel.

Anateema jõllitas vaikselt Nailjat ja rohelist lohet. See roheline lohe tundus ka talle tuttav. Ta küll ei mõistnud, miks...

Nailja tundis suurt valu. Järsku sai ta aru. Roheline lohe oli talle lähemale tulnud ja jalale astunud.
"Kas sulle sellest ei piisanud, mida sa mu perele tegid? Ja paljude teiste peredele? Nüüd pead sa ka mind piinama!" hüüatas Nailja vihaselt ja lõi vana lohet sabaga. See, et roheline lohe oli vana, ei tähendanud, et ta kehalt ja vaimult noor ei oleks ning kohe lõi ka vana lohe Nailjat sabaga. Nende ümber oli kogunenud juba mitu lohet.

Anateema lendas kahele lohele lähemale. "Mis siin toimub?" küsis ta natuke pahaselt. Siis tundis ta rohelise lohe ära ja ehmatas korralikult.

Nailja sai veidikene viga ning tõusis hetkeks õhku, et haava uurida. Tõmmanud keelega üle selle, purskas ta tuld ning maandus rohelise lohe peale.

Anateema sisemuses tõusis lõkkele keev raev. "Sina! karjatas ta. "Sa reetur!"

Nailja pöördus korra Anateema poole. "Näed, kui paljudele oled sa haiget teinud," ütles ta rohelisele lohele.

Roheline lohe paljastas hambad. "Ja mis mul sellest?"
Anateema ajas tiivad laiali. "Rolen! Sa oled tapnud paljusid, ajanud lahku paljusid! Ning..." valge lohe tegi pausi ja lõrises. "Sa tapsid ühe mu õe! Ta oli alles jõudnud kooruda, kui sa ta tapsid!"
Ta silma ilms kristalne pisar. "Ka Saddie oleksid sa äärpealt surmanud." sosistas ta. Saddie oli Anateema noorim õde ja samas ka kalleim.

Nailja kallutas pead. "Rolen, kõige parem oleks, kui sa vabandaksid ja meile mitte põhjust annaksid, et me sulle kallale tuleks," ütles lohe ning eemaldus veidikene.

"Unustage ära." lõrises Rolen. "Teie minuga vaidlemist alustate. See preilna siin," ta viipas Anateema poole, "võib end ravitseda, ja teisi aidata, aga mustad on sõdalased..." ta irvitas.
Anateema paljastas hambad. "Kui sa kellelegi midagi teed..."
"Jah?" küsis Rolen. Ta hakkas naerma. "Tore."
Roheline lohe tagurdas. Lohed põiklesid ta teelt kõrvale. Järsku haaras Rolen ühe teise rohelise lohe tiivast. "Aga miks mitte kellelegi viga teha?"
Anateema röögatas. "GJ!"

Nailja tuiskas Rolenile kallale ja hammustas teda igalt poolt. Roheline lohe laskis teisest lahti ning niutsatades vaatas enda haavasid. Ta lõrises Nailja poole ning komberdas enda koopasse.

GJ vankus kergelt. Anateema liigutas tiibu ja oli mõne hetkega tema juues. "Kas sa said viga?" küsis ta murelikult. Roheline lohe raputas pead. "Aga aitäh."
Anateema naeratas natuke totakalt.

Bella ei saanud alguses mitte midagi aru. Ta teadis, et sees on teised, kes tema eest hoolitsevad. Bella jäi ainult vaikselt seda vaatama.

ot ; kuna ma olen maailma avastaja, teen nagu avastaksin selle koopa. Ma ei viitsi eriti pikalt siia rännata

Fye vaatas oma ema kelle silmad olid pisarais. ,,Luba,et sa hoiad end.."sosistas ta vaikselt. Fye noogutas ja tõmbas enda vöö tugevamini ümber puusade ja kontrollis enda toidupauna, et seal oleksid kõik vajalikud asjad sees. Leivapäts, suur kogus vett, marju, õunu ja suur sai ning ema oli talle kaasa veel pakkinud ka murakamoosi, mis oli Fye lemmikuks saanud alates viiendast eluaastast.
Tüdruku isa astus ka vaikselt lähemale ja pani talle käe õlale, vaadates teda läbitungivalt enda taevasiniste silmadega:,,Fye, oled sa kindel, et sa tahad minna?" küsis ta madalal häälel. Tüdruk noogutas vaikselt. Ta oli seda hetke oodanud. Ta tahtis lahkuda kodust ja avastada maailma nagu tegid seda tema kaks venda. Isa ohkas vaikselt ja noogutas süngelt.
,,Sa oled lihtsalt nii noor!" ütles ema ärevalt. ,,Aga oled sa kindel,et sa saad hakkama? Maailm on suur ja-"
,,Ema!" hüüatas Fye meeleheitlikult. Ka temale olid pisarad silmadesse tunginud.
Taaskord tuli kuuldavale ohe ja Fye pani suure koti selga ning vibu õlale.
Laualt võttis ta maakaardi ja pani selle samuti vöö vahele.
,,Loodan, et sinuga ei juhtu midagi.." ütles ema valgesse salfrätikusse nuusates. Tütarlaps noogutas ja väljus majast. Tal oli valus seda teha, kuid ta valis endale ise sellise saatuse.
Keeldudes viimasest kallistusest, pööras Fye vaikselt, peaaegu hääletult nuuksatades kodule selja ja läks edasi, kadudes viimaks silmapiirilt.

Õhtu hakuks võttis Fye enda magamiskoti välja ja asetas selle maha. Seejärel otsis ta metsast puuraage ja suuri kive, moodustades nendest sõõri. Tüdruk otsis välja enda tikud ja tegi endale valmis suure tule. Tundes sellest hooguvat soojust, venis Fyele naeratus näole. Talle meeldis alati kodus kamina taga istuda ja raamatuid lugeda, kuid paraku ei võtnud ta ühtegi endaga kaasa. Tal poleks vaja neid rännakul.. Kuigi .. Tegelikult olid raamatud tema ainukesed sõbrad kogu küla peale. Ta elas kogu oma elu koduaias kuna teised lapsed ei sallinud eriti teda. Enda blondid juuksed patsi sättides otsis Fye enda kotist välja leiva ja juustu ning asus isukalt sööma, sest terve päeva rännaku pärast oli ta väsinud ja näljane. Kõige sellega ühele poole saades, heitis Fye pikali ja pööras pea taeva poole mis oli täis tähti. Oleks ta mõnda langevat tähte näinud oleks ta soovinud, et ta jõuaks mingisuguse hea sihtpunktini, kus ta ennast hästi tunneks!
Küljele keerates sulges Fye silmad ja uinus.

Hommikul ärkas Fye väikese peavaluga. Ta vaatas kolde poole ja vangutas pead, sest tuli oli juba kustunud. Õnneks polnud midagi liigset ka ära põlenud, sest ta oli magama jäänud põllu ääres ja õnneks polnud ka mõned hundid tema kallale tulnud. Fye koristas enda magamiskoti ära ning ilma hommikusöögita asus ta jälle teele.
Teel Fye laulis ja vilistas, möödudes mitmest külast. Ta oli võtnud natuke raha kaasa ja sellega täiendas ta enda toiduvarusid. Niimoodi mööduski tüdruku teine päev. Ta oli kodust juba väga kaugele ära rännanud ja tagasi minek oli ka mõttetu. Siin oli ilusam loodus kui tema kodukohas. Seal olid külades suured kruusateed ja kõik oli ehitisi täis, kuid need kohad kust tema möödus olid majad eraldi ja kogu küla läbis üks tee ja mitu-mitu väikest rada mis on inimeste enda tallatud.
Seekord otsustas Fye öösel samuti rännata, lootes sellega, et ta jõuab kiiremini kusagile...

Nailja kergitas tiibasid ja tõusis möirates õhku. Ta lendas metsa kohal.

Fye kõndis uniselt edasi, vaadeldes puid. Ta oli sattunud metsa ja kõndis nüüd mööda väikest tallatud rada.
Peagi kuulis ta möiratust ning hirmunult pööras ta pea puude latvade poole. Tüdruku süda vajus saapasäärde kui nägi hiiglaslikku sisalikku lendamas. Vähemalt nii ta arvas. Hirmunult hakkas Fye jooksma. Ta ei teadnud ise ka kaua ta jooksis või kui pika maa.. Hingeldades leidis ta, et oli metsast välja jõudnud ning tema ees laius suur järv.(OT: See on selle ujumislohe oma, right? ) Kõik oli vaikne,ainult ta kuulis ikka veel kõrvus sumisemas tiibade hääli. Et oma hingamist taastada, toetas Fye küljega vastu puud ja võttis kotist pudeli.

Bella kuulis kedagi kellegi võõra samme. Ta läks järve poole ja nägi seal ühte tüdrukut. "Kes sa oled?" küsis Bella otseselt.

Nailja lendas järve kohale, voltis tiivad kokku ja langes odana vette. Mänginud seal vedike, jäi ta Bellat ja võõrast tüdrukut silmitsema, võõrast ninaga tonksates.

Anateema lendas samuti järve juurde. Ta jõi natuke vet ja tunnistas siis pisut jultunud pligul võõrast.

Fye hüppas hirmunult vastu puud tagasi ja vaatas suurt lohet enda ees. Nüüd kartis ta ennast liigutada ja hirmust muutus ta näost kahvatuks.

Anateema silmitses võõrast. Too oli näost valgeks läniud. Lohe tatsas lähemale ja puudutas ninaga inimest, saates talle oma ravitsemisenergiast rahustavat jõudu.

Bella naeratas: "Ära karda. Nailja ei tee sulle haiget. Ta on lihtsalt uudistab natuke. Minu nimi on Bella ja ma juhatan seda draakoni kasvatust."