Sigatüüka rollimäng

"See pole see. Midagi on veel, mida sa varjata tahad," sõnas Vicious kiiresti.

"Ja kui ongi?" küsis Eliisa kulmu kergitades ning Vic-i küsivalt vaadates.

"Seda oleks väga huvitav teada saada. Mul on ka üks kahtlus," lausus Vic muiates.

"See ei ole üdlse huvitav. Aga räägi mulle oma kahtlusest?" vastas tüdruk ning istus rätsepa istes maha, pilk Vic-il.

"See on seotud Voldemortiga, mõtle sealt ise edasi," vastas Vic, Eliisat üksisilmi jälgides.

"Sa arvad, et ma olen Surmasööja?" küsis Eliisa pilku eemale viies.

"Kuidagi, jah," ütles Vic. "Mitte, et see halb oleks. See teeks sind isegi paremaks."

Eliisa naeris vaikselt, kuid lõbustatult. "Aga mis siis, kui ma ei ole üks nendest?" küsis tüdruk muiates.

"Ma kahtlen selles, aga kui sa ka ei ole, siis pole probleemi," ütles Vic ja hüppas puu otsast alla.

Cecilia hingas sügavalt sisse seda värsket õhku mida ta vestibüüli jõudes nautida sai. Tundidesse ta enam ei läinud.Ta oli kõikidesse hilinenud ja kui ta annab professoritele hea vabanduse, teeb ta kõik kodused ülesanded kiirelt ära ja punkte ei lähe maha. Seejuures oli ta ka lõuna/õhtusöögi maha maganud, kuigi tal polnudki nälg. Neidis vajus aknaraami peale. Tal oli vaja tegevus leida enne kui ta siin igavusest hinge heidab.

Eliisa vaatas Vic-i lõbustatult. "Kui armas," ütles ta naeratades ning pööras siis pilgu lossi poole. Nägemata seal midagi huvitavat viis ta pilgu taas noormehele, kes puu otsast alla oli hüpanud.

Kate lõpetas söömise kiiresti tal polnud kõht eriti tühi. Ta tõusis lauast ja läks läbi tühja vestibüüli ja edasi vangikoobastesse, et minna oma maja puhketuppa.

Pimsy ja Peeves lasid parajasti mööduvatele õpilastele vahukoort pähe, kui Pimsy ütles: "Peeves, ma lähen homme oma emale külla. Ta elab kuskil Taanis mingi proua juures. Ma jään sinna umbes nädalaks, niiet sa pead ise hakkama sigadusi tegema." Peeves mossitas. Selle peale hakkas Pimsy naerma. "Ma lähen aind nädalaks või nii, pole vaja mossis olla! Aga jah, seni me võime terve nädala jagu asju korda saata!" ja ta sülitas mööduvale ravenclawlasele pähe, mispeale too kiljuma pistis.

OT: Midagi pidi ju välja mõtlema, kui ära lähme

Steve tõusis lauast, läks enda puhketuppa, heitis voodile pikali ja mõtles: "Mida nad arvavad mu ideest nendega liituda? Ma loodan, et nad mõistavad mind."

"Miks ometi? NO MIKS MA PEAN OLEMA SIIN TOBEDAS HUFFLEPUFFIS!!!" Steve ei olnud märganud, et ta oli püsti tõusnud ja enda mõtted valju häälega välja öelnud.

Äkitselt jõllitas teda mitu silmapaari. Kui Steve lõpuks aru sai mida ta öelnud oli käratas ta neile:"Mida te vahite, AH?"
Steve võttis võlukepi kätte ja lahkus puhkeruumist. Ta kirjutas ühe ettejuhtuva paberi peale: "Kohtume Kell 8 Kolmandal korrusel" ja kägardas selle kokku. Otsides mõnda Dorklast kõndis ta saali poole. Poolel teel märkas ta ühte Dorklast ning käskis tal see nutsakas Peterile anda. Rõõmus sellest mida ta teinud oli kõndis ta haiglatiiba Adriannet vaatama.

"Siis ütle, kas sa oled või ei ole," ütles Vic ja istus Eliisa kõrvale.

Kui kell sai 8 läks Steve kolmandale korrusele võlukepp kõvasti kätte pigistatud. Oodates Peterit mõtles Steve mida Peterile teha.

Peter sai sõnumi kätte ja otsustas tasku pista paar pasapommi ning siiis ta läks 3-ndale korrusele.

Steve oli valmis. Kohe kui ta silmas Peterit sihtis ta teda võlukepiga ning karjus:"Petrificus Totalus!"

OT: Täielik kehakammits.

Peter hüüdis vastu "Protego ning siis hüppas ta ühe kuju taha.

Eliisa muigas kergelt ning pööras pilgu poisile. "Olen," ütles ta siis vaikselt.

Peter otsustas sealt kiiresti jalga lasta.

"Tore, nagu ma lootsingi," lausus Vic ja naeratas.

"Lootsid?" küsis Eliisa kulmu kergitades.

"Noh, lahedam on see küll, kui koolis on surmasööja," ütles Vic vaikselt. "Kas sa tead kus Voldemort praegu asub?"

"Tean," ütles Eliisa lühidalt.

"Kus siis?" küsis Vic uudishimulikult. "Või ei tohi sa seda öelda?"

"Ei tohi," ütles tüdruk. "Miks sa teada tahad?" küsis Eliisa siis enda istumise asendit sättides, et ta Vicile paremini otsa saaks vaadata.

"Põhjustel, mis võiksid olla natuke imelikud," lausus Vicious Eliisale silma vaadates.

"Ma olen vägagi erinevaid imelikke põhjuseid kuulnud," ütles Eliisa naeratades.

"Näita mulle oma märki," palus Vic, teemast kõrvale suundudes.

Eliisa vaatas enda ümber hetke ringi, et keegi ei näeks ja tõmbas siis vasaku käe varruka üles. Käe siseküljel ilutses Must Märk.

"Vhüüt!" vilistas Vic vaikset. "Vägev! Oli see valus?"

"Natukene oli, aga olen hullematki valu tundnud," tunnistas tüdruk vaikselt ning sikutas varruka tagasi enda õige koha peale.

"Mida selleks, et surmasööjaks saada, tegema peab?" küsitles Vic edasi.

"Ennast Mustale Isandale tõestama," ütles Eliisa muiates. "Tahad Surmasööjaks saada?" küsis tüdruk siis kahtlustavalt.

"Selline kavatsus oli," ütles Vicious kahemõtteliselt.

"Oli? Enam ei taha siis?" küsis Eliisa.

"Kes seda öelnud on?" küsis Vicious kärmelt.

"Sa ütlesid, et sul oli selline kavatsus," ütles Eliisa naeratades.

"On praegugi," lausus Vicious püsti tõustes.

"Armas," ütles Eliisa ning jälgis, kuidas Vic püsti tõusis.

"Siiski on mul vaja teada, kus on Voldemort," rääkis Vicious ja sammus edasi tagasi.

"Ta on seal, kus ta on," ütles Eliisa muiates. "Ma võin su järgmisele kokkusaamisele kaasa võtta, kui väga soovid."

"Kokkusaamisele?" küsis Vicious imestunult.

Eliia hakkas naerma. "Jah, kokkusaamisele, vaata, Must Isand kutsub Surmasööjaid vahetevahel kokku ka, et plaane arutada janii," ütles Eliisa naerdes.

"Vau, peaks kaasa tulema tõesti," lausus Vic naeratades.

"Kui ma su üles leian lühikese aja jooksul, kuna ma ei suudaks üle kümne minuti seda valu taluda," ütles Eliisa huuli peenikeseks triibuks surudes.

"Valu?" oli Vic imestunud.

"Kui Must Isand Surmasööjaid kutsub, hakkab Märk tuliselt hõõguma ja me peame kohe tema juurde ilmuma," seletas Eliisa.

"Midagi sellist ole kuulnud jah," ütles Vicious. "Aeg on üpris hiline, me peaks tagasi minema."