Rollimängu teema!!!

Ürghunt lakkus vaikselt oma käppad jäneseverest puhtaks. Eemal märkas ta mingit kogu. Gladia tõusis püsti kahtlustavalt, näidates oma tegelikku suurust ja piidles kuni elukas oli vaateväljast kadunud. Seejärel otsustas ta edasi liikuda. Ta limpsas korra keelega suuümbruse, mis oli siiani verine ja liikus edasi ilma mingisuguse sihita.

Äkki märkas Khaš orvat, ta mõtles veidi ja üppas, punane tuluke silmis, sähvatas punane valgus ja orav oli Khaši kõhus

( Heh, ma parandan sul mõne vea :
Hüppas , mitte üppas.
Lause lõpus on punkt, küsi- või hüüumärk. )

( )

(((sorry)))

(Ja pealegi, sa alustasid mängimist, enne kui ma lubasin )

Mysterius ehk praegu tiiger sörkis läbi metsa. Ta kuulatas koguaeg kui kuulis mingit rääkimist. Ta ronis kiiresti puu otsa ja ootas kuni jahimehed mööda lähevad. Ta hüppas alla ja muutus jälle tiigriks. Mysterius jooksis läbi metsa ja nägi hirve. Ta muutus inimeseks ja tegi endale lasso. Ta püüdis hirve kinni ja proovis temaga ratsutada. Tal ei tulnud see hästi välja kuna hirv hakkas meeletult jooksma ning perutama. Mysterius kukkus maha ning lasi hirvel minna. Tal läks selle kihutamise peale kõht tühjaks ja hakkas jahti pidama.

Eliisa kortsutas hetkeks kulmu. "Ei ole külast... Olgu siis. Kuidas sa siia said?" küsis ta seejärel.

OT: Sorry, net oli ära...

"Mina?" päris Myrcella. Ta kõhkles hetke. Ta oli tegelikult terve elu siinkandis elanud, aga külla oli sattunud vaid ebaseaduslikel põhjustel, kui siin kolkas üldse seadusi eksisteeris. "Ma elan siin kuskil lähedal," kohmas ta.

"Mina elan küll külas... Aga... Kus kohast te siis olete?" küsis Eliisa kulmu kortsutades. Ta silus juukseid ja kõhatas vaikselt.

Elisa muigas: "Mina olen ka külast. Mind ei näe seal tihti". Ta jäi ootama.

"Nojah. Et... Mul läks meelest ära, aga mis kuju te võtate? Mina olen libakass," ütles Eliisa kõveralt muiates ja kallutas pead vasakule.

Aless oli selle aja lihtsalt pealt kuulanud. Nüüd paterdas ta rahulolevalt Eliisa selja taha ja tegi "lohenaeru".

(Ja ma mõtlesin ikka naeru, mitte WCd.)

"Ee... mingi pševaki hobune," vastas Myrcella end juba pisut paremini tundes. Kuna midagi paremat polnud teha, kõndis ta ühe järveäärse kivi juurde ja istus sellele, üritades oma juukseid siluda.

"Metskass," irvitas Angela Eliisa küsimusele vastates. "Ja mina elan ka külas."

Eliisa pöördus, kui kuulis selja tagant naeru. "Mind ei tohi ehmatada," hoiatas naine muiates.

Alessa nohises naerda ja muundus siis inimeseks. "No siis pole midagi teha. Mina nimelt ehmatan kõiki kogu aeg." sõnas Lessa naerdes.

[Ma tahaksin kellegagi kohtuda. Kus te olete?]

[Sa võid minuga kohtuda... kui soovid. Ma metsas... jänese jahil. ]

Mysterius kõndis mööda metsa ja järsku nägi et keegi püüab jänest ja hakkas teda luurama.

"Nojah. Aga oleks parem, kui sa mind ei ehmata, kuna ma võin ootamatult reageerida," ütles Eliisa naerdes. Ta vaatas üles ja hüppas ühe puu oksale.

Elisa tegi nägusid ja vastas Eliisale: "Ma olen Elisa ja ma muutun fööniksiks."

Eliisa üllatus. "Eliisa ja Elisa," naeris ta. Ta kallutas pead ning ronis nii kõrgele kui sai, muundus kassiks ning ronis veel kõrgemale. Siis hüppas ta alla.

Ireeni keha lõdvenes, kui ta nägi, et ta enam tähelepanu keskpunktis ei ole. ,,Kus suunas linn on?'' küsis ta, lastes pilgul üle kohalolijate nägude vilada. Siia järve äärde ei kavatsenud tüdruk kauaks jääda.

"Linn? Siin ei ole linna, siin on küla..." vastas Eliisa kulmu kergitades.

"Põhja suunas." lisas Lessa. Ta muundas end poolikult, nii et taga oli saba ja keset selga olid tiivad. See kestis küll vaid hetke ja siis oli normaalne Lessa tagasi.

Eliisa vaatas Lessat kahtlevalt ning muigas siis. "Lähme kusagile?" küsis ta mänglevalt.

"Äkki läheks külla?" pakkus Elisa välja.

"Täitsa poolt," naeratas Eliisa. Siis pööras ta pilgu ootavalt teistele.

Myrcella kõhkles. Ta käis sageli külas, kuid mitte ausatel asjaajamistel ning kartis, et keegi võiks ta ära tunda, kui ta nii avalikult ringi jalutab. Kuid samas, tal oli olnud väga vähe märkamisi ning kokkuvõttes ei saanud asi nii hull olla.
"Olgu."

"Tore," ütles Eliisa. "Ülejäänud?"

"Minugipoolest." vastas Lessa. "Ma polegi ammu sealkandis olnud, mul on maja teistest kaugemal."

"Mm, mina elan ka suht metsas," ütles Eliisa Lessa sõnade peale.

"Mina tulen ka," arvas Angela õlgu kehitades. Hindaval pilgul silmitses naine üht puud, mille madalaim oks oli umbes kolme meetri kõrgusel. Ennast küüru võttes kummardus ta maha, ja tõukas jalgadega tugevasti hoogu. Tänu kassilikele omadustele sai Angela sellega hakkama.

Fenrir hiilis neljale inimesele lähemale.Ta muutus hundiks, hiilis lähedale ja hakkas järsku ulguma.

OT:Keegi pole tükk aega kirjutanud midagi. mis viga?

OT: Muide, kellele sa ligi hiilisid? Meile? Ma saan muidu üldse viimasel ajal väga vähe arvutisse...

OT:Jep.

Eliisa võpatas kergelt, kui keegi selja taga ulguma hakkas. Koheselt muundus ta kassiks ja hüppas ulgujale lähemale ähvardavalt sisisedes.

Fenrir ampsas kassi poole, muutus siis inimeseks ja hakkas naerma.
,,Nonoh, ära nii turtsakas ka ole.''

Eliisa kräunatas ja muundus tagasi inimeseks.
"Kassi instinktid," ütles ta selgituseks. "Ohtu tajudes tuleb sellele vastu astuda."

Fenrir muigas:,, See on kõikidel kiskjatel nii.''
Ja küsis siis:,,Aga millest te siin enne jutustasite?''

Eliisa kergitas kulmu kuid vastas: "Ei millestki huvitavast."

Fenrir turtsatas,,:Ei millegi huvitava kohta päris süvenenult.''

"No olgu, me mõtlesime, et läheme külasse tagasi," turtsatas Eliisa Fenririle.

Fenrir naeris jälle,,:Sul on õigus, polnudki midagi huvitavat.Ma tulen kaasa.''Ta muutus hundiks ja liputas saba.

Lessa muutus selle peale loheks, kui ta juba tulisisalik polnud. Aless vehkis sabaga ja piidles Fenriri.

Fenrir silmitses neid lõbustatud ilmel:,,Päris vihane seltskond olete, kas te tõesti heast naljast aru ei saa?''

"Ma ei usu, et me siin kõige usaldavamad olla saame," turtsatas Eliisa ning astus mõned sammud küla poole. "Lähme."

Fenrir kalpsas talle järele.