Rollimängu teema!!!

[Alustame siis. Tuletage endale ikka reegleid ka meelde. ]

Kõrgel taevalaoutuses oli näha lendavat fööniksit. Ta laulis vaikselt omaette ja maandus, et enda sulgi puhastada. Kõik oli vaikne ja kena. Kedagi ei olnud näha ja Fööniks Phonie tundis kergendust. Ta muutus inimeseks ja hakkas küla poole jaluta ise laulu ümisedes.

Victoria või hetkel Cerry jooksis süsimusta hundina mööda väikest rada, ise lastes silmadel ümbruses rännata. Inimesed ei pannud teda eriti nii palju tähele, sest ta on mitmeid kordi jahimeeste käest lipsanud . Ta peatus ja kuulatas. Ta kuulis kellegi laulmist. Cerry oleks võinud jääda istuma sinna ja lihtsalt kuulata ja hiljem ülesse otsida .. edasi ta ei mõelnud kuigi palju ja sörkis nüüd lihtsalt edasi.

Alice'i päev algas nagu iga teinegi. Ta pidi vara ärkama ja süüa valmistama. See järel oma venna Jacob'i üles äratama ja koos tema ja toitu täis kandikuga isa seppikotta minema. Isal endal polnud aega kööki minna. Ta jättis söögi ja venna sinna ning lahkus uute hobuse raudadega mis tulid täna hobusele külge kopsida. Hobuse rauad viis ta talli. Ema oli juba ühe hobuse valmis pannud ja rauad alt kangutanud. Uute raudade üle ta rõõmustas ja napsas need ALicelt käest. Alice saatis ta algul latreid puhastama kui kutsus ta tagasi ja käskis hoopis Orianna võtta ning karjamaid ümbritsevaid aedu kontrollida. Alice moondus otsekohe Gladia'ks ja lippas talli keskmesse. Unised hobused ei pannud teda ega tema suurust märkamagi. Vaid mõni üksik vanem hobune hirnatas märgiks, et Alice hiljem talle mõne õuna tooks.
Järsult pööras ta vahe käkku mis ühendas ponitalli ja hobusetalli. Hobusetalli oli ta suundumas just. Nurgalt haaras ta õuna.
Tall jagunes kolmeks osaks - ponitall, hobusetall ja segatall. Segatall kujutas ennast kõige väiksemat osa. Seal latrites asusid muulad ja eeslid. Harva ka mõni hobune või poni. Tavaliselt kas, et ei mahtunud ära või oli saanud mõne tõsisema vigastuse millega oli parem teda teistest natuke eraldanuna hoida.
Nüüd aga pöördus ta Orianna latri juurde. See polnud väga kaugel ja hetkel mil Gladia'st uuesti Alice sai hirnatas Orianna valjult. Alice avas latri ukse ja astus isse. Ta söötis õuna hobusele sisse. Rõõmustades ja naerdes sai ta viimaks Orianna puhtaks ja sadultatud. Alice tõi hobuse latrist välja ja hüppas ilma jaluste abita selga. Ta juhtis vaikselt ja osavalt hobuse läbi talli ja pööras ta karjamaade poole.

OT: Sa ka "Videvikust" haaratud? Alice ja Jacob

OT: Alice võtsin meelega. Aga Jacob... Mul ei tulnud midagi pähe ja Jasperi tõrjusin ma kohe ära. Pealegi see sobis hästi... ühe asjaga... *paneb suu lukku ja peidab võtme seifi*

[ Alice on ilus nimi. Mulle ka meeldib.. ]

[On küll jah. Aga keegi kirjutada midagi ilma Ot'i vi sulgudeta ka viitsib???]

[Mina viitsin ]

Cerry peatus ning vaatas ringi. Väljas oli juba piisavalt pime ning ta hingas sügavalt sisse. Hetke pärast seisis süsimusta hundi asemel tüdruk, kelle juuksed ulatusid alaseljani. Victoria hingas õhku välja ja vaatas taevasse. Neljal jalal oli jubeväsitav käia ja kahel jalal olla oli ka hea vaheldus.

Angela sättis endale beeži mantli selga, haaras nahkkoti ja sammus uksest välja. Kui ta uksest välja jõudnud oli, lipsas ta ettevaatlikult tuletõrjeredelist üles, et keegi ei näeks. Angela hingas kergendatult, kui katusele jõudis ja hüples äärelinna poole.

Veidi aja pärast oli ta kohal ja muundus kassiks. Ehk pole see kõige parem mõte? muigas ta üht vana nalja meenutades.

Taevasse vaataja oleks näinud üle pilve vilksamas sinist taevatükki. Noh, natuke eredamat. Aless lendas, rahulolev nägu peas. Talle meeldis lennata. Aless keeral end selili ja liugles edasi. Siis pööras ta jälle kõhu maa polle ja maandus ühe puu otsa. Sealt hüppas ta alla, muutudes poole hüppe pealt Maapinnal seisis juba pikk, kõhn, lühikesete juustega tüdruk.

Kui Eliisa edasi jalutas, ikka vaikselt lauldes, tuletas ta endale meelde mida ta tegema pidi. Kõigepealt pidi ta minema koju ja minema käbisid korjama. Seejärel pidi ta käbidest lauakaunistuse tegema, aga kolmanda asja unustas ta ära. Eliisa jalutas edasi. Lumi muutus sügavamaks ja Elissa muutus fööniksiks ja lendas edasi-edasi küla poole.

Angela, ah ei-vabandust, praegu Lisa, kõndis küla piiridest välja. Metsaservani jõudes ta raputas ennast ja musta kassi asemel seisis seal Angela. Nähes tüdrukut, ta ohkas. Ma lootsin, et keegi ei näe, mõtles ta. Kerge käeviipega kohendas ta ennast ja astus metsateele, kuid peagi põikas läbi metsa.

Tüdruk võttis maast puuoksa ja kaalus seda käes. Siis vaatas ta ringi. Sealsamas oli väike metsatukk. "Lessa, ükskord pead sa seal ära käima." pomises ta enda ette ja suundus puude poole.

Kuuldes tüdruku suust mingit häält, kiirendas Angela sammu. Ta tahtis üksi olla. Ohates vaatas ta paari männi suunas ja seejärel kiikas ta paremale, ühe järve suunas. Ujumine talle hetkel mingit rõõmu ei valmistanud ja Angela ronis kassina mööda siledat puutüve üles, muutudes paarikümne meetri kõrgusel maast tagasi inimeseks.

Lessa sisenes metsa. Ta kartis seda metsa. Talle oli sellest palju lugusid räägitud. Eriti tulevat hoiduda kõndivatest puudest. Kõndivad puud! Pähh. Lessa, ära usu selliseid jaburusi. mõtles Lessa ja kõndis edasi. Ta jõudis järve äärde ja vaatas ringi. Siis istus ta kaldale, pannes jalad vette. Nii. Me oskame loomadeks muutuda. Siin elavat mingi tegelane, kes oskab kalaks muutuda. Ei, mingiks merekoletiseks. Äh, lollused. Lessa, neid pole vaja uskuda.
Lessa pladistas natuke jalgadega. Ta hirm metsa ees hakkas vaikselt hajuma.

Angela vandus mõtetes, kui tundmatu tüdruk järve juurde jõudis. Ta jälgis, kuidas tüdruk jalgadega pladistas ja ronis ülespoole, kuid üks oks murdus ja Angela kukkus otsejoones maa poole. See oli sekundite küsimus. Välkkiirelt läks tema selg küüru ja ta muutus kassiks, klammerdudes puu kõike alumisele oksale. Ja mis kõige hullem-ta teadis, et võõras tüdruk oli kõike pealt näinud.

Lessa kuulis raginat ja vaatas selja taha. Nähes tüdrukut kassiks muutumas, ajas ta küll silmad suureks, ent ei imestanud eriti. Oskas ta ju isegi loomaks muutuda. Ta silmitses kassi. "Ära selle muutumise pärast pabista. Ma olen samasugune."
Lessa valetas harva. Ja nüüdki rääkis ta tõtt.

Lisa hüppas männi otsast alla. Ajanud karva turri ja kergelt urisedes, ta rahunes. Lisa muutus tagasi inimeseks. "Vabandust." Angela peatus äkitselt. Miski oli valesti-kui ta oma käe juustele libistas, ilutses seal paar kassikõrvu. Angela keskendus veidi, ning need olid peagi kadunud. Kui see tehtud, jäi ta klaasist veepinda silmitsema.

lessa keeras pea viltu. "Sa oled ka ikka purshualane, onju? Ma selle kassi järgi oletasin. Mina moondun ka."

"Jah," ütles Angela, pead tundmatu poole pöörates. "Ma ei tea sinu nimegi?" küsis ta.

"mMina sinu oma ka mitte," sõnas Lessa naerdes. "Loomanime sul pole vaja teada. Inimnimi..."
Lessa neelatas. Talle oli õpetatud, et oma tõelist nime ei tohi välja öelda. "Inimnimi on...Linda." ütles ta seejärel. Nii oli natuke parem. kuigi tal oli valetamise pärast paha.

[Mul on igav üksi, ühinen teiega.. ]

Victoria haigutas vaiselt ja vaatas ringi. Väljas polnud ikka veel kedagi. Silmad kinni korraks pannes, muutus ta taas hundiks, kuna kahel jalal kõndida oli ka harjumatu. Hundina suundus ta metsa ja sörkis rahulikult edasi.
Juba kaugelt kuulis ta kellegi hääli ja kikitas kõrvu. Nende poole minnes, leidis ta peagi ühte tüdrukut ja naist, kes mõlemad vestlesid. Oma suurt pead vangutades, läks Victoria rahulikult nende poole.

(Daa, kui vana Angela on? Mina olen 17..vist.)

Läbi okaspuumetsasalu sumpas...kõndiv lumehang...ah, ei - see oli kõigest valge rebane. Ta kasuka pealmine kiht oli lörtsisegusest lumest läbi ligunenud, aga nahal oli endiselt soe. Polaarrebane nuuskis valvsalt, suundudes metsarajale. Kasukas muutis ta kaisumõmmilikult paksuks, kuid tegelikult oli loom kõhn, sest kuigi ta instinktid seda antud vormis tungivalt soovitasid keeldus ta ,,tõelise'' rebase kombel mädanenud loomakorjuseid söömast. Kuid jänesed olid head, kui mõne kätte said. Põldhiired samuti. Ta lihtsalt lülitas selle inimliku osa oma meeltest välja, kui ta sõi...või tegi lõkke üles, kui sobivat materjali ja viitsimist oli.
Polaarrebase nahk kiheles, tema kasukas langes tuustidena välja paljastades valge karva all kasvavad üksikud hallid tuustid. Suveks on ta täiesti tume, aga karvavahetus ise oli tõeline piin.
Rebane, Ireen, tundis inimeste lõhna. Sellega seostus talle esimese asjana toit...aga ka hernepüssidega sadistlikud jõnglased, jalutuskeppidega kibestunud vanamehed ja lõugavad koerad.
Ta oli viimase paari nädala jooksul nii palju aega loomavormis veetnud, et inimmeeled olid pleekinud, vähekene hägustunud. Neid ei läinud metsas tarvis, tuli maha suruda, instinkte usaldada. Aga nüüd võttis ta uuele inimlõhnale järgnedes hetke aega, et oma rebaseajus vähemalt ÜRITADA loogiliselt mõelda. Ning ta jõudis otsusele, et esiteks uurib ta olukorda ning kui inimgrupil on süüa, siis proovib õnne.
Ning niimoodi jõudisgi noorukese ning kirpudest vaevatud väljanägemisega rebane järve äärde, hiilides ühe juurika tagant teise taha, nagu kõndiv lumehang. Väga porine kõndiv lumehang.

[*glõnks* Aga angela on 23 vist...]

ALice jõudis pärastlõunaks
tagasi. Nad sörkisid talli ukseni ja Alice libistas seal end erksalt
maha. Ta võttis kiiresti ratsmed üle hobuse kaela ja pigem keksles kui
kõndis läbi talli koridori. Hobuse harjamine ja sadulast vabastamine
läks kiiresti.
ALice läks vaikselt kuid rõõmsalt läbi talli.
Järgmised tunnid veetis ta latreid puhastades kuni ema astus latrisse
kus ta parasjagu koristas ning pistis talle näppu. Alice teadis mis see
tähendab. Ta naeratas emal ja suudles teda põsele. Ema ei jõudud
silmagi pilkutada kui ALice oli juba latrist kadunud, talli uksest
välja sööstis ja seadis sammud küla keskpaikka.
Kiirelt ürghundiks moondununa lippas ta läbi kitsaste veel lumiste tänavate suunaga turu poole. Ta ei kavasenud midagi osta. Lihtsalt vaadata. Nii veetis tavaliselt ta oma aega linnas.

Angela ei teinud Linda äkilisest meelemuutusest väljagi. "Või nii. Mina olen Angela." Nähes suurt hunti, tõmbus ta pingule. Kuid taibates, et too on inimene, kes on muutnud hundiks, ta rahunes.

Eliisa astus majakesest välja ka kergitas kulmu. Ta ei näinud hetkel kedagi. Õlgu kehitades ta muundus ja sammus mingis suvalises suunas. Metsa jõudes kuulis ta hääli. Hääletult hüppas ta puu oksale ning jäi kuulatama.

Kui Phonie oli järve äärde jõudnud taipas ta, et oli valele poole lennanud. Ta sirutas tiibu ja lendas maale, et puhata. kui ta maapinnale lähemale jõudis märkas ta kedagi seal. Phonie maandus ja hakkas vett jooma ise vaikselt ilusat viisi ümisedes.

Eliisa, kassina Sallu, tundis igavust, volksas puu otsast alla ja jooksis edasi. Ta pidurdas järsult, nähes vee läheduses kedagi. Pead kord vasemale ja kord paremale kallutades lähenes ta linnule, mitte eesmärgiga teda süüa, vaid sõbraks saamise mõttel.

Kotkas! mõtles polaarrebane paaniliselt, nähes veidralt helklevat lindu allapoole tiirutamas ja järve kaldale jooma laskumas. Õigemini just seda sõna oleks ta mõelnud, kuid ähmastunud loomamõistus ei mõtelnud mitte sõnade, vaid jalgadega, seega leidis polaarrebane ennast puude vahele volksamas ning pärast hetkelist tüve taga vabisemist uuesti inimeste poole suundumas. Palju võõraid lõhnu olid õhku täitmas. Veidrad loomad ning veel veidramad inimesed. Peaaegu, nagu oleks järve ääres väike kogunemine või varitsus.
Polaarrebase vurrud ja ninaots värisesid, saba oli jalgevahel, kuid sellest hoolimata lähenes ta uuesti järvekaldale. Tema inimmõistuses olid lootusrikkad kellukesed helisema hakanud.

((PS: Ma muutsin tema välimust pisut (juukse- ning nahavärvi). Algselt oli ta mu libarebase, Ilieli, järgi disainitud, aga siis ma vaatasin, et ta on Ilielist liialt erinev ning tegin tast täiesti uue tegelase.))

Casper ärkab vaatab ringi, märkab polaarrebast ja muutub kähku inimeseks, võtab noa ja lõikab puult oksa, teeb sellest midagi terava pulga laadset ja pärast kiiret pilku ümbritsevasse muutub Khašiks võtab pulga hambusse ja jookseb külla otsides keda´gi kes pulga eest söögipalukese annaks

Sallu märkas ka polaarrebast ning nurrus vaikselt. Armsalt keelega üle käpa tõmmanud, silmitses ta rebast. Siis sättis ta end istuma ja jäi armsa arulagedusega vett vaatama.

Victoria vaatas kahte inimest ja kõndis rahulikult edasi kuni jõudis nende ette. Pead kallutanud, võttis ta istet ja jäi neid natuke küsiva ilmega otsa vaatama. Enamasti huvitudes mis nende nimi on. Samas huvitus ta ka lõhnadest, mis täitsid õhu. Väljas tundus olevat veel nendesuguseid ja veel ka ihtsalt inimesi, kes mõni aeg tagasi jahil olid käinud.

Polaarrebane taganes. Casperit nähes vajus tema suu väga inimlikus žestis jahmunult lahti Kuid ta ei järgnenud jubedale elukale. Ei julgenud. Ning siis hakkasid inimesed ja loomad teda ükshaaval märkama.
Polaarrebase inimmõistus peaaegu karjus tema peale, et ta mingil juhul ära ei jookseks, samas rebasemõistus hoidis tema karvad turris ja saba jalgevahel. Siis leidis ta hea kompromissi kohale jäämise ja enda kaitsmise vahel...
...ning polaarrebane kasvas, moondus, tundis kuidas ta meeled selginevad ning tokerjas karv sileneb ja naha küljest suurte tükkidena lahti tuleb - see moondus rõivasteks. Sinna, järve kaldale, puude alla, oli nüüd järsku tekkinud varateismeline tüdruk, tumedad juuksed sassis, nägu kriim ja euroopalike näojoontega, eest lahtine jopp, mantel, särk, püksid, saapad ja sall kõik kulunud välimusega ja räpased ning silmades surmahirm, kuna see oli tema jaoks esimene kord libaloomi kohata.
Tüdruk taganes kiiresti vastu puud, silmad pärani.
,,T-tere,'' julges ta kähiseda, kuid arvestades hääletooni, millega neiu seda ütles ja tema metsikut pilku oleks nooruk samahästi võinud ,,Ärge tapke mind!'' kiljuda. Ilmselt olid ka ülejäänud järve ümber olevad olevused temasugused. Nii mitmeid eri liike, kes veidralt käitusid, ei saanud ju looduslikud põhjused kokku viia. Pealegi see moondunud olevus... Kuid ta polnud nende kõigi sõbralikus meelestatuses sugugi kindel.

Sallu turtsatas, nähes rebasest moondunud tüdrukut. Hetkeks tundis Sallu vesist tunnet. Teised võisid teda näha, nagu ta oleks veepeegel. Siis seisis kassi koha peal Eliisa. "Tere," ütles ta sõbralikult noorele tüdrukule.

OT: Tagtag, ehk sa kirjutaksid minevikus?

Myrcella kõndis hiirvaikselt mööda metsa. Inimkujul ei näinud ta eriti kena välja ning tumepruunid juuksed, mis muidu oleks võinud olla väga ilusad, olid salkus ja määrdunud. Riided olid tal samuti mustad ja hakkasid pidevast looduses hulkumisest katki minema. Peab uued varastama, mõtiskles ta.
Kuulnud lähedusest hääli, hiilis ta tasapisi lähemale ning kuulatas. Seal olid mingid inimesed, aga ta kuulis ka loomahääli, tundes need eksimatult ära, kuna ta oli väga palju teiste järele luuranud ning palju näinud neid libainimesi, kuidas tüdrukule end nimetada meeldis. Libahobune, mõtles ta lustlikult.
Ta liikus puude vahel pisut lähemale ning tal õnnestus ka napi vestluse liikmeid silmata. Seal olid mõned libainimesed. Mõned inim-, mõned loomakujul, see ei mänginud Myrcella jaoks erilist rolli, kuna ta tundis need ära juba väikeste käitumiseripärade järgi. Pealegi, ta kuulis üht neist mainimas sõna "loomanimi".
Tüdruk polnud kunagi aru saanud, miks mõnedel libainimestel oli kaks nime. See oli ju mõttetu.
Ta astus ühe teise puu taha, nüüd saades parema vaatepildi. Kuid lume all praksatas reetlik oks ning tüdruk oli kindel, et kohe teda nähakse. Sekundi murdosa jooksul otsustas ta välja ilmuda hobusena.
Niisiis astus puude vahelt teiste poole üks armas prževalski hobune.

Peagi oli linnatänavad ja turud igavaks muutunud. ALicel polnud just palju sõpru. Või vähemalt selliseid kellega oleks saanud mürada ilma vigastamatta. Alice oli siiski suur. Kunagi polnud see teda häirinud. Ta oli olnud kutsikas ja väiksem.
Seepärast suundus ta metsadesse, kus oli palju igast mitte inimloomi. Ta sammus linna viimastest majadest mööda, metsa ja sealt edasi ühele välule. Kui oli piisavalt kaugel, hakkas ta jahtima. Tal kulus kaua kuni leidis ühe üksiku hirve. Ja toda ta kätte ei saanud. Järgmine tund kulus jälle otsimisele. Viimaks leidis ta ühe väga kleenukese jänese. Ta otsustas temaga leppida. Jänes kuulis ta ära aga Alice oli siiski kiirem. Ühe kiire hetkega kargas ta jänese poole, surus oma hambad talle kõrri ja murdis krõksatusega kaela. Ta ei tundnud jänesele kahetsust. See oli tema ürghundi loomuses. Vaikselt kiskus ta jäneselt nahka maha ja asus sööma kuni viimne kont oli luuüdini ära näritud. Tema käpad ja lõug olid jänese verest punased. Seda oli hästi märgata tema valgel kasukal.

Lessa oli segaduses. Tema ümber oli juba liiga palju rahvast. Ta otsustas välkkiiresti ja muundus tulisisalikuks. Aless lendas puu otsa ühele madalamale oksale ja jäi inimesi põrnitsema. Siis märkas ta hobust.

Ireeni pilk oli Sallul kinnitunud, tüdruku küüned surusid puukoort tema selja taha. Hetkeks arvas ta kes-teab-mida, kui kassolevus värelema hakkas, kuid nähes, et ta inimliku vormi võttis ja üldse mitte agressiivselt ei käitunud lasi Ireen ennast lõdvaks. Ta noogutas ,,Tere,'' tüdruku hääl oli külmast kähe ning sellel oli küljes väga tugev vene aktsent. Ilmselt hakkab ta grammatiliselt ebakorrektset juttu ajama niipea, kui ta on sunnitud pikemaid lauseid koostama ,,Kas siin on kokku tulemine?'' küsis ta tasa, viidates ilmselt kogu sellele rahvale, kes siin on ,,Kas siin on libaloomade linn?''

Victoria vaatas kuidas lind puule lendab ja muigas loomana, plajastades teravad küljehambad. ,,Kui armas..'' mõtles ta sarkastiliselt ja liputas rõõmsalt sabaga. Ta arvas, et tegu võis olla temas, kui tüdruk ära lendas. Võibolla nägi ta väga jube välja ja võibolla jättis ta sellise mulje, et ta võib kohe kallale hüpata ja ära pureda või koguni ära süüa. Nukralt niutsatanud, viis ta pilgu enda käppadele.

Eliisa kehitas õlgu. "Ma sattusin siia juhuslikult. Mis su nimi on?" vastas naine naeratades. "Muidu jah, siin on ju küla. Sa ise vist elad ka seal?"

Eliisa kuulas teiste juttu. Ta tegi kriiksatuse ja muutus äkki inimeseks. Lumes koperdades ta jõudis teisteni ja ütles kraaksatades: "Tere!" lootes, et teised teda halvasi vastu ei võta.

Lumeleopard lamas kaljunukil ja vaatas lund. Talle meeldis lumi. Miski ei teinud õnnelikumaks, kui paks valge lumevaip. Ta raputas end veidi ja tõusis graatsiliselt käpadele ning hüppas kaljunukilt lumme. See oli nii mõnus - pehme ja kohev. Terabinya kõndis oma vaiksete sammudega edasi. Puude vahele jõudnud võttis ta inimkuju.

Myrcella astus tasapisi edasi. Ta pidi nentima, et tal oli pisut külm; Alaska kliima ei olnud prževalski hobuste jaoks just parim. Ta mõtiskles, kas ta peaks lõuna poole liikuma. See oleks olnud mõnus. Siis ta poleks pidanud ehk end nii paksult riietama, seal olid samasugused varastamisvõimalused ning ehk oli suurlinnades, mis, nagu ta kuulnud oli, pidid lõunas olema, oli ehk paremgi elada. Kuid ta polnud päris kindel, kas libainimesele oli see tark tegu.
Ta kõhkles hetke ning muutus tagasi väikeseks ning räpaseks tüdrukuks. Ta taganes paar sammu ja ütles ettevaatlikult: "Ee... Tere? Ma olen Myrcella."

,,Ei ole külast,'' vastas Ireen napisõnaliselt. Ta oleks ka isiku ülejäänud küsimustele vastanud, aga tema pilk kinnistus inimeseks muutuval hobusel. See oli ilus hobune. Ireen polnud elusees kuulnud prževalskitest, aga see suksu oli väga ilus. Teadmata, mida selle võõra isiku tervitusele vastata, ta lihtsalt noogutas, jättes libahobuse nime meelde. Ta märkas ka olevust, keda ta algselt oli rebasekujul kotkaks pidanud. Nüüd ei mõistnud ta enam, mida röövlinnulikku ta ometi selles olevuses näinud oli ja oma inimvormil ei näinud too isik sugugi hirmutav välja. Ka tema suunas saatis Ireen kõhkleva, tervitava noogutuse ja pöördus siis uuesti (libakass) Eliisa poole ,,Ma kaugel elama. Elan россия (russki - venemaa). Minu nimi on Ireen,'' No siiani paistis tema keeleoskustest piisavat. Pilk käis libahobuse ja ülejäänute vahel ,,Mina usun, et siin on kokkutulek ikkagi.''

Angela kehitas õlgu. "Võibolla ongi, aga mina seda ei usu. Sina võid uskuda kui tahad. Puhas juhus." Kuna ta ei armastanud pikalt rääkida, jättis ta jutujärje pooleli, tahtmata midagi lisada. Miski häiris Angelat ja tema kassilikud instiktid tõmbusid pingule. Ta kõndis veidi eemale, ning toetus vastu puud, eelistades teistest eemal olla.

Aless kukkus oksalt maha. ta ei kavatsenud inimeseks muunuda, vaid lihtsalt istus tüdruku kõrvale, kes oli enne hobune olnud.

Myrcella märkas tulisisalikku, kelle nimi oli vist Aless, enda kõrvale istumas. Ta tundis end ikka veel selles seltskonnas ebakindlalt, õigemini ta tundis end teiste seltsis peaaegu alati nii. Ta nihkus tasapisi eemale.
"Kas teie elate külas?" küsis ta ettevaatlikult teistelt, kes ka teda piidlesid. See, et teda vaadati, häiris teda, kuna ta oli harjunud olema tähelepanematu. Mitu neist olid imestunud, nähes tema hobusekuju. See oli vist mingi... pševalki hobune või midagi sellist, mõtiskles ta, olles teadlik, et näeb loomana armas välja.

Aless keeras pea viltu, muutus siis korraks inimeseks. Lessa ütles: "Jah." ja muutus tagasi tulisisalikuks. Parima meelega oleks ta praegu ära lennanud. Miski temas kripeldas ja ta mõistis, et tal on kõht tühi.

Metsas märkas Khaš Hunti kes oli just jänese murdnud kuigi arvas et hundist saaks ehk jagu ei proovinud ta teda rünnata kuna ikkagi kiskja on kiskja vend, eriti veel Khaš ja hunt, niiet ta jooksis veel küla, oksake hambus, poole otsides midagi is lõhnaks nagu söödav toit