Sarlin 2

21.

"Väljak on täna võluv,'' märkis Andrew, vaadates teisi tantsijaid nende ümber ning kaunistusi. Sarlin mühatas nõusolekuks, vaadates iga teatud aja tagant trio suunas. Kõik nad seisid kolmekesti ja ootasid teda kannatamatult.
"Sul on kena kleit,'' naeratas noormees vaikselt.
"Jah, ma lasin selle paar päeva tagasi õmmelda,'' pomises Sarlin pahuralt, pilk maas. Keerelda ühe ja sama koha peal ning vestelda samal ajal kui sul on elukiire ei ole kõige parem kogemus. Viimaks ta ohkas ning eemaldus Andrewist, vaadates talle vabandavalt otsa. "Mul on tõesti kiire,'' lisas ta ning rinig keerates jooksis ta Hermione, Harry ja Roni juurde.
"Küll sul läks kaua,'' muigas Ron kuivalt. Sarlin saatis talle solvunud pilgu:"Ma ei tea mis tal pähe tuli ja ma olen õnnelik, et ei saanudki teada,'' vastas ta pahuralt.
"Ilmselt varsti asad. Ta vaatas sulle päris pikalt järele kui sa minema läksid,'' ütles Hermione kuid ta nägu muutus veel tõsisemaks kui enne. "Me peame siit nüüd märkamatult minema saama. Harry, võta Sarlin käevangu,'' alustas ta käsutamist.
"Mida?'' nõudis tüdruk üllatunult.
"Sarlin, see on selleks, et me näeksime välja nii, et läheme jalutama,'' vastas Hermione, astudes Roni juurde kes vastu tahtmist käsku täitis. Silmi pööritanud, pani ta käe Harry oma ümber ning Hermione ja Roni järel läksid nad metsa suunas.
Keegi ei märganudki kui neli õpilast platsilt lahkusid. Üldse ei tehtud neist väljagi. Jõudnud kaugele, eemaldus Sarlin kiiresti Harryst ja eemaldas oma maski. Hermione avas oma käekoti ja võttis sealt välja veel ühe koti, mis oli pruuni värvi.
"Ma hoolitsesin asjade eest. Kuna ma sinu riideid ei saanud, siis pead sa minu omadega leppima,'' seletas ta, avades koti. Nähtavale tulid riided ja kõige peal võlukepid. Sarlin tundis enda oma kohe ära ja krabas selle järel. Tundes end tervikuna, naeratas ta endamisi. Käsi läbi kerge elektrivool kui ta viimaks sügavalt sisse hingas. Hermione võttis kotist poiste riided välja, kes sõnatult nendega eemale jalutasid.
"Ja ei vaata siia!'' hoiatas Hermione neid. Siis võttis tüdruk välja kaks sviitrit, mõlemad tumepunast värvi. Kaks t-särki ning teksased. "Oota natuke,'' pomises Sarlin ja viipas võlukepiga. Siis aga võttis ta riided vastu ja võttis kleidi seljast, toppides kiiruga t-särgi selga.
"Mida sa tegid?'' küsis Hermione pükse jalga tõmmates ning Sarlinile selja keerates.
"Ma tegin nii, et nad isegi ei näeks meid,'' vastas Sarlin ja pani samuti püksid jalga. Siis sai ka tema sviitri selga ja vaatas kingade poole. "Sa juhuslikult jalatseid kaasa ei võtnud?'' küsis ta Hermionet vaadates. Võlukepiga taaskord sama liigutust tehes lõpetas ta loitsu mõju. Hermione raputas pead:"Ma usun, et me peame läbi saama nendega,'' krimpsutas ta kontsakingade poole nina.
"Õnneks pole nad mul tikk-kontsad,'' pomises Sarlin. Nendega millega ta oli sai päris korralikult isegi joosta.
"Nojah,'' vastas Hermione. Mõlemad jäid vait ning minuti pärast tulid alles poisid välja, mõlemal käes ülikonnad. Peoriided pisteti kotti tagasi ja Hermione viskas enda läikiva ballikoti sinnasamma maha. "Mul ei lähe seda vaja,'' ütles ta lihtsalt teistele "see polegi mulle meeldinud, ausaltöeldes,'' lisas ta kui nägi Sarlini pilku.
"Olgu, kuhu edasi?'' küsis Ron, vaadates igasse ilmakaarde.
"Edasi,'' vastas Hermione astudes kõige ees edasi. Ta võttis välja oma võlukepi ning valgustas sellega teed. Sama tegid ka kõik ülejäänud ning liikusid tema järel.
"Kuhu me üldse välja jõudma peame?'' küsis Sarlin, vaadates puid millest nad möödusid. Mets tundus ohtlikuna ka siis, kui võlukepid valgustasid neile teed.
"Natuke edasi minnes on metsa idaküljel üks aas,'' seletas Hermione.
"Ja sealt edasi?'' tahtis Harry teada. Seepeale Hermione enam ei vastanud vaid kõndis edasi. Kogu südamest lootis Sarlin, et nad jõuavad kiiresti oma sihtmärgini ja leiavad Musta Isanda koos Surmasööjatega.
Ja nüüd, kuis nad olid oma surmale otse silma vaatamas, mõistis Sarlin kui lolli sammu nad olid teinud. Ajakeeraja oli tema kaelas ja ta võis seda iga hetk kasutada, et ajast tagasi minna ning parandada oma viga. Ta võiks ennast peatada ja ta ei läheks ajast edasi. Siis ei saaks ta tuttavaks Hermione ja teistega ning siis oleks asjad nii nagu ta unistanud oli : Temast oleks saanud surmasööja, võimalik, et isegi ka Voldemorti vasak käsi. Ta tapaks sopaverelisi halastamatult ja aitaks oma isandal maailma vallutada.
Kuid nüüd olid tema plaanid pahupidi keeratud. Tema, koos äravalitu ja tema sõpradega olid oma tee valinud, et hävitada Voldemort.
"Me oleme kohal,'' teatas äkki Hermione vaikne hääl. Sarlin vaatas üle Harry õla ja silmitses suurt vaikset aasa. Hein sellel liikus samas suunas mis tuulgi, jäädes vahepeal seisma kuid mõne aja pärast kõikus see taas.
"Uurime siin ringi...'' alustas Hermione, "ja siis vaatame mis teha annab, et leiaksime ülesse need keda me otsime,'' ütles ta ning astus ise ühes suunas. Suu viltu, läks ta Hermionega vastassuunas ning ka poisid hargnesid.
Jõudnud teisele poole aasa, vaatas ta tagasi. Ta oli endast maha jätnud väikese raja midamööda ta ka tagasi kõndima hakkas. Hermione seisis juba seal kust nad olid hakanud minema ning peagi jõudsid taas kõik kokku.
"Ma arvan, et ... Sarlin, mis on?'' jättis Hermione lause poolikuks ja vaatas tüdrukut, kes vasakust käest kinni hoidis, valugrimass näol.
"Ta kutsub,'' sosistas slytherinlane lämbuvalt.
"Ta?'' nõudis Ron, astudes Sarlinile lähemale. Neiu libistas käe maha ja näitas Musta Märki, mis kahvatul nahal liikus. "Must Isand,'' seletas ta ärevalt.
Korraks olid kõik vait. Keegi ei hinganudki vaid kõigi pilgud olid kinnitatud Sarlini randmele.
"Sa ilmud tema juurde?'' küsis Harry viimaks.
"Jah,'' sosistas ta kiirelt.
"Siis võta meid kaasa!'' pakkus noormees. Ron ja Hermione vahetasid pilke kuid tüdruk ei öelnud midagi. Ilmumine oli kõige paremaid viise Musta Isanda juurde, kuid ...
"Ta tapaks teid kohe kui näeks, et te minuga olete,'' ütles Sarlin ärevalt.
"Meie ülesanne on Must Isand hävitada. Mida varem seda parem. Me ei karda midagi, Sarlin. Palun,'' ütles Hermione, pruunid silmad pimeduses helkimas, "vii meid tema juurde. Kui me sureme, siis kõik koos. Me pole ka nii nõrgad, et peaksime hirmunult minema jooksma!''
"Jah. Me saaksime Fööniksi Ordu ka appi kutsuda!''
"Ron. Me oleme teises ajastus,'' kommenteeris Harry punapäist noormeest, kes pahuralt noogutas, jõudes tagasi reaalsusesse.
Sarlin hingas sügavalt ja värisedes sisse. "See pole hea... Mõte!'' kähises ta kui valu randmes tugevamaks muutus.
"Me ei lase sul üksinda ka ilmuda,'' ütles Harry pigistades oma võlukeppi tugevamalt kätte. Ron ja Hermione noogutasid.
"Olgu, võtke minust kinni ja hoidke tugevasti. Ta kutsub,'' ütles Sarlin. Tundes kuidas kolm kätt tugevasti temast kinni haarasid, sulges ta silmad ning siis nad kadusid musta suitsu saatel.

Põnev, väga põnev.
Ma tahan juba lõppu, aga samas ma ei taha veel lõppu.

Täiega põnev!

Ma üritan siis midagi ette võtta

22.

Paar sammu ja lõpp on lähedal!

Äkki jäi kõik vaikseks kui viimaks neli noort jalgadega said pinda puudutada. Silmad pimedusega aeglaselt harjumas, astus Sarlin kõigist natuke maad eemale ja vaatas enda ümber ringi.
"Oh!'' oli Ron esimene, kes häält tegi. Noormees hõõrus oma silmi, astudes Sarlini kõrvale, kes teda natuke ärritunult vaatas. "ma arvasin, et me ilmume kusagile Surmasööjate keskele,'' kerkisid poisi kulmud kõrgele.
"Ärge kaotage oma valvsust sõbrad. Me pole neist kaugel,'' vastas Sarlin, hääl kare.
"Kuulge, olete te kindlad, et tahate seda teha?'' küsis neiu viimaks, vaadates üle õla. Neil oli veel aega tagasi pöörduda ja elada oma elu edasi. Kõik kolm kõhklesid korraks.
"Ma tapan Voldemorti veel enne kui ta teeb seda mu vanematega,'' oli Harry esimene kes vastas.
Peale seda andsid ka Hermione ja Ron enda nõusolekud vaid kerge peanoogutusega.
Asjatu lootus ! mõtles Sarlin. Miski tema sisemuses ütles, et nad ei pääse eluga sellest.
"Olgu, läheme edasi,'' ohkas neiu, hakates minema. Võlukepi otsas tulukest kustutades sammus ta pahuralt otse sinnapoole kus ta tunnetas Voldemorti ja teisi Surmasööjaid olevat.
Viimaks ta peatus ja pööras end kõigi poole.
"Nii, lubage mulle, et kui ma surema peaksin, kaote te sündmuskohalt minema. Minu võite sinna mädanema jätta, mul ükskõik. Teie kaote, selge?'' nõudis ta jäisel toonil. Nüüd meenutas ta totaalselt Slytherinlast kes ta kunagi olnud on.
"See oleks argpüksilik,'' kommenteeris Hermione, kulmude vahel kerge kurd.
"Ja siis? Te säästaksite oma elud kui te siit kohe minema läheksite,'' sisistas ta vihaselt. Eemalt hakkas mingisugune tuluke paistma ja see lähenes nende poole. Sarlin ahmis õhku, pigistades võlukeppi tugevamalt enda sõrmede vahel.
"Ma lähen edasi ise! Kui on hädaolukord siis ma saadan punase tule taevasse. Hoidke silmad lahti!'' sosistas ta. Hermione raputas pead ning avas suu, kuid Sarlin lihtsalt tõmbas käega läbi õhu.
"Liiga hilja, Hermione. Minge nüüd varjudesse!'' käskis ta. Ta ei näinudki kuidas nad eemale astusid sest ise astus ta vastu valgusele mis talle kogu aeg lähenes. Viimaks peatuti ja võlukepp liikus ülesse-alla.
"Ahh, De Wound,'' ütles üks surmasööjatest karedal häälel. Ta irvitas mõni sekund kuid lõpetas siis järsult. "Must Isand soovib sind näha,'' lausus ta siis. Sarlin ohkas raskelt ja noogutas. Vaikselt Lumos pomisedes, ilmus ta võlukepi otsa väike tuluke, mis talle nüüd teed näitama hakkas. Üleni mustas mees hakkas ees minema. Peagi jõudsid nad Surmasööjate leerini. Voldemort seisis kõige keskel. Sarlini ja teise surmasööja tulekust ei teinud ta väljagi vaid kõndis ringiratast. Peagi ta seisatas ja vaatas kõiki kohalolijaid.
"Ma ei näe Wolfi ja Stanfordi,'' ütles ta siis. Kõik seisid sirge seljaga ning korraks lubas Sarlin ühe pilgu üle surmasööjate käia. Ta nägi seal lisaks temale veel ka kolme naist, kes kõik aukartlikult säravate silmadega Musta Isandat vaatasid. Tundus, et vaikus venis päris pikaks enne kui kaks nimetatud meest järsku pimeda uduga kohale tulid. Koheselt nad ka kummardusid Voldemorti ees,:"Palume andestust Isand,'' ütles üks neist kiirelt. Sarlin ei näinud nende nägusid, sest mõlemal olid maskid ees ja kapuutsid pähe tõmmatud. Voldemort silmitses neid tõrksalt, paljastades enda raevust hambad.
"Mul pole praegu aega teie karistamiseks!'' nähvas Must Isand vihaselt. Mehed ei liikunud paigast kuni Voldemort viimaks võlukepiga viipas ja nood õhku tõusid. "Kaduge mu silmist!'' lausus ta läbi kokkusurutud hammaste, pillates mõlemad justkui nukud maha. Mõlemad Surmasööjad tõusid kiiresti püsti ja taganesid ridadesse, täites haigutava avause nende kohal.
Voldemort ei teinud neist enam välja vaid hakkas taas kõndima. "Andmete kohaselt liigub meie seas reetur...'' alustas ta, hääl vaikne, kähisev. Õhkkond muutus Surmasööjate vahel pingsaks. Keegi ei julgenud end liigutada.
Kuidas ta teab? mõtles Sarlin palavikuliselt. Selleks, et mitte Voldemortile otsa vaadata, põrnitses ta nüüd enda kinganinasid.
Vaikus muutus talumatuks. Keegi ei teinud piiksugi. Paljud ei julgenud isegi silmi pilgutada. Voldemort aga seisis rahulikult rinig keskel, silmitsedes kordamööda igat surmasööjat. Mitmeid kordi tundis Sarlin endal tema põletavat pilku kuid see kadus kohe.
PRAKS!
Pinge justkui kadus kuid koheselt vaadati metsa poole. Sinna poole kus olid Harry, Ron ja Hermione. Sarlini sees tõmbus külmaks kuid siis pöördus ta Voldemorti poole vaatama, kelle punased silmad olid justkui punased leegid valges kolbas. "Hale, Wolf, Stanford! Minge vaadake mis seal on!'' käsutas ta surmasööjaid. Kolm meest eemaldusid nagu varjud ridadest ja liikusid hääletult puude poole. Sarlin surus hambad risti. Ta tahtis kisada ja neile järele tormata, kuid ta surus teise käe tugevasti rusikasse jättes poolkuukujulised armid peopessa.
Peagi ei kuulnud ta enam midagi hoolimata sellest närvesöövast vaikusest. Sisimas palvetades, et nad ei avastaks ta sõpru kuulis ta seljataga samme. Üle õla vaadates nägi ta kolme mantlis kogu. Kuid kas nad mitte polnud kuidagi lühemaks jäänud? Üks neist tõstis võlukepi ja midagi lausumata lendas punane valgusjuga Sarlini kõrval seisva surmasööja selga.

Nähh, ei teinudki jänestega?
*nutab*
Meil oli ju nii hea idee. Selle peksmisega ja kõike...
Ei, tegelt super.

Nii põnev.

Murtagh, see idee oli irooniaga mõeldud
Mis sa tõesti arvad, et Hermione hakkab Voldile bitchslappe jagama?

Miks mitte???*üllatunult*
Nii hea idee ju.

Hahaha
Tõesti
Usute te, et Voldemort saadab kaks Surmasööjat põõsasse ja nad tulevad tagasi punaste nägudega ja süüdistavad vihast jänest. Siis läheb Volders ise ja tuleb tagasi, näost lilla ja süüdistab vihast karu.
Neeh, don't think so

Naljakas oleks küll.

See pole komöödia!

Ma tean, ikkagi.

Sa võiksid siis teha ju eraldi üheosalise jutukese sellise komöödiana

Ja uut muide

UUT.

Uut, Miseria, uut!

I reached an dead end here.

St. et mul pole selle loo lõpu jaoks isegi inspiratsiooni

Ära lõpeta siis seda...?

23

Kohe, kui Surmasööja langes, varjus Sarlin ning vaatas ringi. Koheselt olid needused lendama hakanud. Kuigi Surmasööjad olid ülekaalus kolme salapärase võluri vastu, kes neid halastamatult kõikide loitsudega ründasid, said nad siiski vägagi hästi hakkama. Neidis võttis taskust võlukepi välja ja sihtis sellega Surmasööjate poole. Voldemort seisis neist kõige taga ja jälgis võitlust nii nagu oleks see maailmas kõige tavaliseim asi. Ta seisis täiesti sirge seljaga ja mudis oma lubivalget võlukeppi, enda näol rahulolev ilme. Ta ei hoolinud kui Surmasööjad hukkusid teda ja ennast kaitstes. Kui nad langevad, saab tema kõigi kolmega ise hakkama ning siis peab ta jälle endale järgijaid otsima.
Sarlin tõusis samuti täispikkuses ning suunas võlukepi Musta Võluri poole.“Avada Kedavra!“ kriiskas ta. Roheline needus lendas Voldemorti poole. Kõigest loetud sekundid! mõtles ta, kuid võlur oli kiirem kui ta arvata oskas. Kiire reageeringuga kaitses ta ennast tapmisneeduse eest ja vaatas õela kissispilguga Sarlini poole, kes koheselt tagurdama hakkas. Seda ta küll polnud oodanud. Endastki mõistetav, et Must Isand on tugev, kuid sellist võimu pole ta kunagi näinud. Kadunud varjude vahele, pidasid tüdruku tumedad silmad Musta Isandat paigal. Too ainult seisis rahulikult. Viimaks, kui üks kolmikust oli samuti ära tapnud ühe Surmasööjatest, ilmus Sarlin nendeni, ise üleni värisedes. Läbi põõsaste joostes oli ta oma nägu ära kraapinud ning püksid olid säärtest katki kisutud.
“Nad on tugevad!“ hüüdis keegi. Sarlin tundis ära Roni, kes tema kõrval oli ja väriseva käega vastaseid sihtis. Ometigi oli jätkunud tal julgust siia tulla ja jõuda nii kaugele kui nad praegu on.
“Aga me surume nad maha!“ lubas Harry. Sarlin avastas end seisvat kahe poisi vahel. Harry saatis kartmatult needusi, rohelised silmad välkumas. Hermione, kõigist kolmest kõige rahulikum, saatis mõtte teel needusi ja kaitses end osavalt kõige eest mis talle vastu tuli. Hetkeks tüdruk imetles sõbranna osavust. Ta peaks olema Ravenclawis, mitte Gryffindoris, mõtles ta ning pöördus siis tagasi otse vaatama. Tema poole lendav needus tõkestati Roni kilbiloitsu poolt.
“Ära unista!“ karjus ta tüdrukule, mille peale Sarlin noogutas ja võlukepi tõstis. Saates teele terve rea andestamatuid needusi, sai ainult üks Surmasööja veel pihta.
“Oleks ainult Fööniksi Ordu siin!“ halas Ron kuid oli piisavalt visa ja võitles edasi. Sarlin hingasin pahinal välja ja jätkas samuti loitsimist. Fööniksi Orduga saaksid nad Surmasööjatega kergesti hakkama. Kuid praegu viibisid nad ajas mil kedagi Fööniksi Ordust peale Dumbledore ja McGonagalli polnud veel olemas. Sarlin hüppas kiirelt kõrvale loitsu eest, mis teda tahtis tabada ja koperdas paar sammu tahapoole vajudes maha istuma. Kuid koheselt kargas ta ka püsti ning torises pahasti kui silmas jälle uut auku, mis pükstesse tekkinud oli.
“Me peame jagunema kui tahame nad alistada! Sarlin ja Ron, minge paremalt, mina ja Hermione läheme vasakult!“ karus Harry. Mõlemad noogutasid korraga ning Roni järel, kadus Sarlin tihnikusse. Järsk rünnak Surmasööjate parema külje all andis neile mõlemale aega ise ründama asuda. Kuid Voldemorti enam seal polnud. Külmad judinad jooksid üle Sarlini selja kui ta vaatas tühja kohta. Oma hirmumullist äratas teda Roni roheline needusesähvatus, mis Surmasööjaid seljatagant tabas. Ning siis saatis Sarlingi veel ühe Avada Kedavra needuse teele. Nad pidid Surmasööjatest lahti saama ja nad saavad seda hakkama. Tänu Harry plaanile oli neil edumaa.
Ent seevastu olid nad tõmbunud kahte leeri, seistes selg selja vastu, ründasid nad viimaste jõuraasudega vastu. Kahele surnud surmasööjale lisandus hiljem veel üks, kes näoli maha prantsatas ja võlukepi enda raskusega murdis. Hambad tugevasti kokku surunud, ründas Sarlin veelgi suurema visaga. Ta tahtis hävitada Surmasööjad ning Voldemorti.
Peale seda lahingut, seda lahingut, kus kõik teavad, et Voldemort on hukkunud, pole maailmal enam midagi karta.
“Crucio!“ hüüdis ta veel. Needus lendas Surmasööja poole, kes selle nagu lapsemängu mängides ära tõrjus ja siis hullemate needustega vastas.
“Nad on liiga tugevad!“ hüüdis ta Ronile, kes näost kahvatuna noogutas. Mets kiirgas värvikatest valgustest ning Sarlin märkas poisi laubal higipiisku. Ilmselt tema olukordki parem polnud. Mustad juuksed kleepusid kahvatu lauba külge. Neid kiirelt ära lükates, jätkas ta loitsimist.
Läbi kogu lahingumöllu kuulis Sarlin Harryt, kes jagas andestamatuid needusi hullemalt kui tema. Tal oli õigus seda isegi teha. Tema vanemad hukkuvad mõne aasta pärast Voldemorti käeläbi ja kes olekski nõus sellist saatust omale tagama? Kui ta venamad ei sure, on ta nagu iga tavaline poiss. Teda ei austata ja ta ei saa tuttavaks paljude inimestega nii nagu juhtus tema kuulsuse ajal. Ega ta seda ei tahtnudki. Poisi ees langesid veel kaks Surmasööjat ning Hermione, kes ei kasutanud erinevalt kõigist kolme teatud needust, suutis ära kammistada kaks surmasööjat. Neid on vähe! juubeldas tüdruk mõtetes ning manas enda ette kaitsekilbi. Hõbedane loits, mis teda tabada tahtis, kadus kaugustesse ja siis oli järsku kõik. Ring, kus surmasööjad olid seisnud, mattus musta udu sisse ning lootuses, et kõik on läbi, pidi Sarlin pettuma. Surmasööjate keskel seisis nüüd Voldemort. Nüüd tundus tõesti nagu oleks lahing pooleli jäetud. Ning siis tõmbus tüdruku nägu kaamemaks kui kunagi varem. Valge käsi võlukepiga suunati tema poole ja kiirelt tegi temagi sedasama.
“Sure!“ sisistas Voldemort. Surmasööjad tema ümber jätkasid rünnakut suurema survega kuid roheline valgusjuga, mis Sarlini poole lendas, oleks tüdrukut peaaegu tabanud. Ron lükkas ta pikali ja hüppas ise samuti eest ära. “Aitäh!“ kähises tüdruk kuid pidi koheselt šoki saama. Kukkudes oli ta oma võlukepi kaotanud ning Voldemort oli seda märganud. Tema näole ilmus irvitus mis oli Sarlinile justkui külm vesi kaela. Ta kartis. Tohutult. Kätega pimedas mullas kobades, leidis ta oksa, kuid mitte oma võlukepi. Ron isegi ei teinud välja temast vaid ta oli nii väga süvenenud võitlusesse ja kaitses ennast nii kuidas suutis. Enamjaolt tal see õnnestuski. Sarlin kobas veel mullas ning leidis midagi, kuid see libises tal käest ja ta vaatas ülesse, silmitsedes Voldemorti, kes ainult irvitades teda jälgis.
“Pagan!“ karjus ta üle kogu lärmi, kuid teda ei kuuldud. Edasi roomates ja kobades maad, kuulis ta valju raksatus enda käe all ja nähes kuidas õrnad sädemed sealt alt paiskuvad, muutusid tüdruku silmad niiskeks. Tal polnud enam enesekaitset, kuid mis kõige hullem – ta võlukepp oli murtud. Lükanud ennast maast lahti, Sarlin jooksis. Ta teadis, et Voldemort järgneb talle kuigi ta ei vaadanud isegi tagasi. Kui võlukepp katki läks, tundis Sarlin end kuidagi teistmoodi. Nagu Mugu. Ta ei saanud midagi enam teha. Tundus, nagu oleks osa temast kusagile kadunud, sest selle võlukepiga oli ta liiga palju korda saatnud ning see oli saanud üheks osaks temast. Ta polnud kuigi kaugele jõudnud, kuid lahing tundus vaiksemaks jäävat. Enam ei lennanud loitse. Tüdruk julges endale väikese puhkuse lubada, toetades õlaga vastu puud.
Ja siis kuulis ta vaikset kahinat ning seljataha vaadates, nägi ta musta suitsu, mis hetke pärast hajus. “Sa ei saa minu eest põgeneda,“ ütles Voldemort jäise häälega, vaadates abitule tüdrukule otsa. Sarlin ei vastanud midagi vaid tõukas end puu juurest lahti. Voldemort tõstis võlukepi, sihtides teda.
“Sinust oleks saanud hea Surmasööja, kuid sa oled selline kõnts... Sinu peale ei taha aega isegi raisata,“ ütles ta. Sarlin hingas sügavalt sisse, oodates midagi. Tundes Musta Isandat, pidid tema poole lendama Crucio needused, kuid hetkel neid ei tulnud. Ta nägi vaid kuidas Musta Isanda huuled hääletult liikusid ja siis pigistas ta silmad kinni, kui nägi rohelist valgusjuga mis tema poole lendas.

Ma tahtsin kiiret lõppu. Kas on mõtet teha veel kolmas osa? Kui on, siis praegu kaalutlen kõiki võimalusi kuidas see teha nii, et Sarlin oleks ikka veel peategelane.

Ee, Sarlin sureb?

Kolmas osa oleks muidu suht hea mõte, kui see mingiks ibaks ei lähe loomulikult.

Sarlin suri jah Mm, see erineb teistest dramaatilistest surmadest mida ma teinud olen,

Mmm. Palun palun jätka osasi eks. Tee kasvõi nii, et talle antakse ka võimalus tagasi tulle jne.

See oleks liiga Harry Potterilik...