Sarlin 2

Võid lisada Mul suht ükskõik tegelt ^^

Omg, täiega lahe asi! Aga kas Sarlin Dumbyle selle ajas rändamise ka rääkis?

Nope, ainult selle mis vahepeal juhtunud oli. I mean, surmasööja märgi saamist ja mis oli enne seda paar minti tagasi niiumbes.

Okei siis ^^

Huvitav, mis Snape' kabinetis juhtuma hakkab?

10. osa :

Sarlin sisenes vaikselt koputades Snape kabinetti ja vaatas kuidas professor katla tagant ära tuli ja tema poole korraks vaatas. ,,Istu," ütles ta vaikselt talle. Tüdruk noogutas kiiresti ja võttis laua taga oleval toolil istet ja pööras ennast ootavalt Snape poole, kes nüüd jooki ühte tumerohelisse klaasi kallas.
Jook ise oli musta värvi. Kui see ei aitaks tal musta märki varjata siis ta ei puudutaks seda isegi mitte sõrmeotsaga!
Snape sulges pudeli korgiga ning jalutas oma laha taha, võttes Sarlini vastas istet.
,,Näita seda!" ütes Snape tüdrukule vaiksel, külmal häälel. Paganama tuttav hääl.. Tavaliselt ta Slytherinlastega nii ei räägi ju..? Ja ta oli muidugi kogenud seda Gryffindorlasena. Mittesallivust Slytherini majavanemalt.
Ta tõmbas vasaku käe varruka ülesse ning asetas käe lauale. Must märk oli liikumatu, nagu mõni tavaline tattoveering heledal nahal.
Snape vaatas seda mõni sekund ja viipas käega, et Sarlin käe laualt ära võtaks. Tüdruk täitis käsu sõnatult ja vaatas nüüd taas ootavalt Snape poole.
,,Dumbledore keeldus mulle rääkimast kõike üksikasjalikult. Nüüd palun sul, et sa teeksid seda. Mul on vaja teada kõiki asju," ütles ta vaikselt. Professori hääl kajas miskipärast kabinetis vastu kuid Sarlin ei teinud sellest välja ja ohkas.
,,Ma ei mäleta kõike päris täpselt.." ütles ta kuival toonil.
,,Me võime oodata kuni sa kõike meelde tuletad."
Jälle ei ühtegi valikuvõimalust! Kui tüütu see veel olla saab?
,,Olgu.." Sarlin lasi kuuldavale summutatud vaikse ohke ning vahtis enda ette. Korraks pausi pidades alustas ta kiirelt rääkimist.

,,Ja siis ärkasin lihtsalt haiglatiivas.." lõpetas ta lõpuks oma loo. Uskumatu, ta suutis selle kõik kümne minutiga ära rääkida!
Braavo Sarlin!Braavo!, mõtles ta pisut imestunud olles. Lõpuks tõstis ta ka pea ja vaatas Snape poole, kes vaatas pudelit enda käes.
,,Ja mis sa tundsid peale seda kui sa märgi said?"
,,Valu?"
,,Ja rohkemat ei midagi?"
,,Ei."
Snape noogutas aeglaselt. Möödusid jälle sekundid vaikuses ja lõpuks lükkas Snape pudeli Sarlini poole. Tüdruk võttis selle vastu ja vahtis seda. Must nõiajook tundus seal veel tumedam olevat.
,,Sa pead seda jooma kaks korda päevas. Hommikul ja õhtul. Üks lusikatäis. See aitab sul varjata musta märki kuid mitte selle mõju." ütles Snape. ,,Nüüd lahku siit!" ütles ta veel kiirelt. Sarlin hoidis pudelit tugevasti käes ning lahkus sõnagi lausumata kabinetist.
Ta oli arvanud, et see kogu protsess võib kesta tund või isegi mitu tunde, kuid see kestis vähem kui pool tundi kui sedagi. Ta vaatas ringi ja ohkas kui leidis, et koridorid on juba väga pimedad. Pudeli taskusse libistades, otsis ta oma võlukepi taskust välja.
,,Lumos!" sosistas ta vaikselt ja liikus edasi.
Huvitav, kas Dumbledore või Snape teavad midagi sellest, kuidas Musta Märgi toimimise valu ära saada?mõtles ta alahuult hammustades. Pagan! Ma unustasin küsida! enda peale pahaselt sisistades, keeras ta kanna peal ringi ja sörkis Snape kabineti poole, kuid peatus poolel teel. Snape kabineti uks oli lahti ja sealt tuli vaikset pominat.
Suutmata oma kiusatusele vastu panna, Sarlin surus ennast vastu seina ja liikus hääletult kabineti poole.
,,Ma tahan, et sa hoiaksid tal nüüdsest silma peal!"
,,Miks mina pean seda tegema?" Andrewi hääl oli süütu ja ta oli imestunud, et talle selline ülesanne anti.
,,Sellepärast, et sa oled koolivanem ja sa pead maja õpilaste eest ka hoolitsema ja et nendega midagi ei juhtuks!" Snape hääl oli väga tõsine.
,,Ja mis siia Sarlin puutub? Ta on samasugune õpilane nagu teisedki!"
,,Ma ei saa sulle põhjust öelda. Nüüd kao siit ja täida käsku!" sisistas Snape. Sarlin kustutas kiirelt tulukese enda võlukepi otsas ja surus ennast tugevamini vastu seina. Andrew möödus temast kiiresti ja ei märganudki tüdrukut. Snape kabineti uks sulgus vaikselt.
Nüüd veel jälgitakse teda ka. Huvitav, kas Andrew laob Snapele ette ka tema söögimenüü ?
Prr! Kui vastikud mõned saavad olla! Sarlin jalutas edasi, seekord ilma tulukeseta. Nii ei meelita ta tähelepanu endale.
Pean kindlasti veel Hermione, Harry ja Roniga rääkima.. mõtles ta juukseid sasides. Lõpuks jõudis ta väsinuna ka puhketuppa ja vaatas ringi. Andrewit polnud .. Õnneks!
Tütarlaps jalutas tüdrukute magamistuppa, kus ta ettevaatlikult joogi taskust välja võttis ja selle enda kapikesse pani. Homme võtab ta esimese lusika sellest joogist ja vaatab tulemusi. Huvitav, kas see mõjub kohe?
Sarlin vahetas riided ära ja puges voodisse teki alla ning vajus kiirelt unne, mitte just kõige paremasse.

,,Äratage ta ülesse!"
Sarlin tundis jälle raputamist. Ärge tehke! karjus ta unes. Ta jooksis Hermionele ette ja siis lendas tema poole roheline valgussähvatus ning ta vajus elutult Hermione jalge ette maha ..
,,AII!" Sarlin hõõrus enda pead ja vaatas magamistoas ringi. Julie ja Johanna ja veel mõned tüdrukud seisid tema ümber ja vaatsid teda murelikult.
,,Mis lahti?" küsis Sarlin põrandalt tõustes.
,,Sa karjusid unes.. On sinuga kõik korras?" küsis üks teise klassi tüdrukutest. Sarlin hõõrus enda valust tulitavat kukalt ja noogutas aeglaselt.
,,On.."ta ohkas vaikselt ja meenutas enda õudusunenägu. Roheline valgussähvatus.
Ennast vaikselt judistades, pani ta omale koolivormi selga ja ajas pea korraks kuklasse. Ta lõi enda pea korralikult ära kui maha kukkus. Peagi polnud enam kedagi magamistoas ning nüüd sai ta esimest korda maitsta enda nõiajooki. Ta otsis välja kapist ühe hõbelusika ning puhastas selle kiirelt ja hoolikalt ära. Seejärel avas ta pudeli korgi ja nuusutas seda. Lõhnatu.. huvitav. Ettevaatlikult kallutas ta seda üle ääre ja kummutas musta vedeliku ojana lusikale. Pannes pudeli lauale, pistis ta lusika suhu ja neelatas vaikselt.
,,ÖÄKK!" kaelast kinni hoides, surus ta suu kinni, et ei sülitaks jooki välja. See maitses jälgilt! Kibe! Lõpuks söandas ta seda neelatada.
Hmm.. mitte midagi.. mõtles ta imestunult, kuid siis hakkas ta vasak käsi kipitama.
Sellest kinni haaranud, vaatas ta puhketoas abiotsivalt ringi. Kuratlik valu!
Ta tõstis varruka ülessepoole ja lasi käest jahmunult lahti. Must Märk kadus naha sisse. Sellepärast see valu oligi. Ta surus hambad tugevasti kokku, et valust mitte karjuma hakata ning pani pudelile korgi peale ja libistas selle taskusse.
Vähemalt elan nii üle.. mõtles ta rahulolevalt ja lahkus Slytherini puhketoast.

Täitsa huvitav värk^^

See must märk on nii kahtlane, kui üldse olla saab ^^.

Aga see ongi kahtlane

Mõned päevad tagasi tahtsin vastata, aga ei saanud...

Evanna - Mida kahtlasem, seda lahedam

11. osa:

Nõiajookide tunnis tabas Sarlin ära Snape pilgu, mis teda üpris pingsalt jälgis. Hetkel istus ta laua üksinda kuna Susan polnud veel haiglast välja lubatud. Hetkel oli Slytherinlastel tund Gryffindorlastega ning võis vaikset näägutamispominat kuulda. Hermione istus Sarlinist kaks lauda eemal, nõiajook ammu tehtud. Nüüd sositas ta Ronile ja Harryle kuidas nõiajooki õigesti teha.
Ohates vajus Sarlin tooli seljale, viies pilgu korraks kellale. Veel kolm minutit tunni lõpuni ja siis oli koolipäev tal läbi!
Möödus minut.
Peaksin rääkima Hermione ja teistega.. nad peavad sellest teadma.
Teine minut.
Aga kui ta hakkab mind reeturiks pidama? Siis on meie "ühing" katki ja nad lähevad ajast edasi? Siis ei jää mul midagi üle kui Voldemortile ise ots peale teha.. Vähemalt ma pean üritama."
Viimane ehk kolmas minut venis nagu mingisugune näts, kuid aeglaselt.
Siis kui ma teda tapma lähen peaksin testamendi kirjutama ja selle ajakeerajaga edasi saatma? Siis Hermione ja Harry ja Ron teaksid kust minna otsima asju .. Kui nad lähevad ja-" suutmata enda mõtet lõpetada, oli koolikell helisenud. Professor ei pööranud õpilastele pilkugi kui nad lahkusid. Lõunasöögini oli veel pool tundi aega, kui mitte rohkem. Sarlin möödus Hermionest, kes viimasena klassist lahkus.
,,Saadan sulle täna lõunaks kirja," pomises ta vaikselt. Tabanud üle õla ära Snape pilgu, muutis Sarlin enda näo kalgiks ning kõndis kiirelt Hermionest eemale. Suunaks valis ta öökullimaja. Värisedes jõudis ta sinna ning otsis pärgamendi seljakotist välja. Tema käed olid külmast kanged ja sõrmed lubasid otsast kukkuda kui ta veel kirjutama hakkab. Kuid ta peab. Tüdruk võttis välja sule ning ohkas vaikselt, mõeldes kuidas kirja sisu korralikult ülesse panna.
,,Olgu.." pomises ta vaikselt, asetades sule otsa pärgamendile, tehes nii ühe suure musta tindipleki.

Hermione,

meil kõigil on vaja hädasti kokku saada. Mul on teile halbu uudiseid mis käivad üldiselt minu kohta kuid võivad puudutada ka teid. Sa pead lubama, et sa ei hakka mind sellepärast vihkama, sest muidu ei ole meie missioonil enam üldse mõtet, sest vihkamisega ei saavuta me midagi.
Anna andeks, aga ma pean veel sinuga mõnda aega külmalt käituma, sest ma olen Slytherinis ja Snape hoiab mul silma peal!
Saame kokku kell kaheksa tarvilikus toas.

Sarlin.

PS! Kevadball toimub juba kahe nädala pärast ja me peame kõik korralikult valmis mõtlema. Meil ei tohi tulla ühtegi viga ja me peame olema Märkamatud!

Kirja endameisterdatud ümbrikusse pistes, sulges ta selle ning kutsus ühe koolikaku kohale. ,,Vii see ära," sosistas ta linnule. Imelik, mis ajast ta veel loomadega rääkima on hakanud? Neidis hoidis linnu käes kuni kõndis aknani ja siis viskas ta kaku õhku ning too liugles edasi. Ohates, võttis ta enda seljakoti ja alles nüüd tuli talle meelde kui kangestunud ta sõrmed on. Kiirelt asjad kotti pannud, tormas ta öökullimaja ukse poole. Järsku see avanes ja sisse astus päris kurnatud olemisega Andrew, kes natuke jahmunult enast pisut väiksemat kasvu tüdrukut vaatas.
,,Ee.. tere Sarlin," kohmitses poiss, sasides enda juukseid.
,,Tere.." vastas tüdruk külmal toonil. Sarlin lasi pilgul ekselda mööda noormehe nägu. Tema silmaalused olid mustaks värvunud ja nägu oli heledamaks muutunud. Magamatus?
,,Mis sa jopeta siin teed? Väljas on alla kahekümne kraadi," valis Andrew kiirelt ise teema, sest ta ei saanud lihtsalt seista külmas majas ning ta isegi ei tahtnud vaadata otsa Sarlinile. Tüdruk pani tähele, et ka poisi roosakad huuled olid veel heledamad kui ta nahk oli..
,,Andrew, on sinuga kõik korras?" küsis Sarlin värisevate huultega.
,,On-on, miks sa küsid?" tahtis noormees teada saada ning kergitas üllatunult kulmi. ,,Ee, ma arvan, et me peaksime minema.. Varsti hakkab lõunasöök ja sa võid nii haigeks jääda.." Andrew üritas naeratada kuid ka temal oli külm ning naeratus muutus pigem piinlevaks grimassiks. Tütarlaps noogutas vaikselt ja väljus öökullimajast, Andrew tema järel.
,,Miks sa üldse siia tulid?" küsis Sarlin viimaks uudishimulikult kui nad olid paar sammu allapoole jõudnud.
,,Eeh.. ma ei tea.. Ma lihtsalt otsustasin jalutama tulla. Mulle on viimasel ajal kunst meeldima hakanud ja öökullimajast saab ilusa vaate." seletas poiss.
,,Astronoomia torni saaks ka minna ja hoolimata sellest vängest lõhnast Ennustamise tornis siis seal on ka ilus vaade," ei jätnud Sarlin enda pärimist. Andrew ohkas vaikselt ja hammustas alahuulde.
,,Astronoomia tornis on teleskoobid ees ja-"
,,Ära luiska, Andrew. Sa tulid siia mingil põhjusel.. Sa .. mida sa täpselt siin teha tahtsid?Kirja saata?" Uskumatu! Ta oleks peaaegu välja öelnud lause Sa tahtsid tulla kontrollima kas ma olen siin või midagi sarnast.
Andrew ei vastanud selle peale midagi vaid raputas sõnatult pead ja kõndis libedal kivist sillal edasi. Peagi jõudsid nad fuajeesse ning seejärel uste juurde. Kiirelt sisenesid nad sooja suurde saali ja võtsid kõrvuti istet.
,,Oo, Sarlin, semmid Andrewiga?" küsis Julie kiirelt. Väga armas. Sarlin ei jõudnudki endale isegi ühte kulbitäit suppi tõsta kui juba kõne.
,,Ei. Me olime koos õues." ütles ta vaikselt. Seljakotil lasi ta jalgade juurde maha kukkuda.
,,Küll tal on palju austajaid.. Sinust küll vähem, sa ei ava kirjugi," ütles Johanna sarkasmiga ning ohkas kui vaatas üle Sarlini õla.
,,Kellel?" imestas Sarlin kui tõstis ühe lusikatäie suppi suhu.
,,Sellel Janel.." pomises Johanna vaikselt. Sarlin pööras ennast pooleldi ringi ja vaatas Hermione poole. Viimane luges hetkel ühte kirja ning viis pilgu Ravenclawi laua poole kus talle vastu lehvitas üks heledapäine poiss. Hermione naeratas talle hädiselt vastu ning tõstis parema käe, tehes sõrmedega õrna lehvitust. Seejärel avas ta järgmise kirja. Kuna Harry ja Ron istusid mõlemad tema kõrval, said nad lugeda igat kirja. Nähes järgmise sisu, tõstis Hermione pea ja vaatas Slytherini laua poole. Sarlin muigas vaikselt. Kiri läks õige inimese kätte ja see oli hea. Hermione pistis kirja taskusse ja viis pilgu ühele tüdrukule kes midagi oli küsinud. Sarlin pööras ennast taas ringi ja vaatas Johannale otsa.
,,Eks ole palju?" küsis ta kadedalt. Tema kaksikõde Julie noogutas vaikselt ja mäkerdas kahvliga enda toitu edasi. Mõlemad kaksikud polnudki midagi veel söönud selle ajaga vaid klatšinud Hermionet taga. Seejärel viis Sarlin pilgu enda kõrval olevale Andrewile, kes luges hetkel päevaprohvetit ja keeras järgmise lehekülje. Teda jahmatas taaskord seesama kahvatu jume mis noormehe nägu kaunistas,kuid ega ta oli ise ka kahvatu nahaga. Miskipärast oli Sarlin kindel, et tema jälgimine pole selle põhjuseks. Selle põhjus peab olema mingi teine asi.. Midagi, mis peaks olema kurvastavat või siis ohtlikku.

HEAAAAAA! Edasi

Jep.Lase edasi.

Väga hea!

12. osa:

Päev möödus nagu igapäev kiirelt, kuigi Sarlinile tundus, et aeg venib õudsalt! Praegu lamas ta tüdrukute magamistoas voodil, sirvides ammu pähe kulunud Mustade Jõudude raamatut ja vaatas üle loitse mida tal vaja võiks minna. Päris uskumatu, et varsti võib kõik läbi olla ja siis ei tule enam kunagi sellist kurjust nimega Voldemort. Selle lühikese aja jooksul oli Sarlin tagasi saanud enda eneseusu ning nüüd ta uskus, et ta hävitab Musta Isanda koos enda sõpradega ja endastki mõistetav, siis kavatseb ta ka kätte maksta selle musta märgi eest mis tema käel ilutses. Enam see ei kõrvetanud nii palju nagu see enne oli, kuid kohati ranne sügeles ja tundus, nagu tema kätt torgiksid mitmed nõelad.
Puhketoas kostus üle valju lärmi kell, mis kuulutas, et praegu sai just kuus. Kaks tundi veel ja siis nad arutavad. Eks saatus näitab, kas nad lähevad tülli või mitte. Kuigi ta tülitseda ei tahtnud kellegiga enam. Sellest jamast aitab..
Suunates oma tumedat värvi silmad taas raamatusse, kadus ta kiirelt raamatut lugedes nende ridade vahele, ahmides igat loitsu nime enda mällu.
,,Pagan!" Sarlin kargas püsti kui oli pilgu enda käekellale viinud. Kohtumise ajani oli alles jäänud kaks minutit ja tema konutab siin Slytherini tüdrukute magamistoas! Kiirelt raamatu enda suurde taskusse pistnud, Igaks juhuks!, mõtles ta ning tegi ennast kiirelt korda. Peeglist vaadates, nägi, et ta oli ise ka kahvatumaks muutunud. Tema silmade all olid samuti tumedad varjud ning tema ilme oli loju. Küllap väsimusest.
Kiirelt jooksis ta vangikoobastest välja, otsejoones Tarviliku Toa poole. Ta pole kunagi hiljaks jäänud. Tõesti, ta peaks graafiku omale ette valmistama, et kusagile mitte hilineda. Mis veel ka kõige parem, siis hakkas nõiajoogi mõju kaduma ning Sarlin tundis torkeid enda randmes. Sellele ta tähelepanu ei pööranud, vaid tormas edasi.
Hingeldades jõudis ta teatud seina juurde ning kõndis kolm korda selle ees ning siis ilmus seina raske tammepuust uks. Vaadates ringi, tegi ta kindlaks, et keegi, nimelt Andrew polnud teda jälitanud. Kiirelt avas ta rasked uksed ning astus tuppa sisse, sulgedes valjult enda järel ukse. Toas kajas see ukse hääl valjult. Sarlin liikus otsejoones Hermione, Harry ja Roni juurde, kes istusid enda tavalistel kohtadel ja vaatasid teda ootavalt.
,,Jane.. Ptüi! Hermione rääkis meile kirjast!" ütles Ron ja toetus küünarnukkidega vastu tugitooli pidet. Sarlin noogutas, kui ühel suurel padjal mis põrandal asus istet võttis ning neile otsa vaatas, suu peenikeseks triipsuks surutud.
,,Nii, palun. Alusta, me kuulame." ütles Harry, kes kergitas enda prilliraame. Hermione vaatas samuti teda ootavalt. Sarlin hammustas nüüd enda huulde, mõeldes kuidas neile see kogu jutt ära rääkida.
,,Noh.. ee.." kokutas ta vaikselt, tundes kohmetust ja samas ka häbi.
,,Räägi Sarlin," ütles Hermione. Tüdruku hääl oli praegu külm ja ilmselt ootas ta ka kõige hullemat.
,,Ee.. olgu. Millist uudist te tahate esimesena kuulda? Head või halba?" küsis ta tehes asja endale nii kergemaks. Või vähemalt üritas.
,,Teeme nii, et seekord hea." avas Ron esimesena suu. Sarlin noogutas.
,,Kevadball on kahe nädala kaugusel ja me peame harjutama. Ma võtsin selle kaasa," ütles ta raamatu taskust välja võttes ja selle Hermione poole sirutades, sest too niheles toolil kui raamatut Sarlini käes nägi. Muidugi mäletas ta seda raamatut. Raske on unustada hetke kui sa saad teada, et üks su sõpradest on pärit minevikust ja põgenes tulevikku. Hermione sirvis raamatut ning Sarlini ilme oli korraks rahulolev, kuid siis tabas ta ära Harry ja Roni pilgud. Mõlemad vaatasid tema poole, ootamas.
,,Ja halb?" küsis Harry kannatamatult.
,,Halb on see.. et .." Sarlin neelatas. Nii raske oli seda välja öelda. ,,Mul on Must Märk!" pahvatas ta lõpuks valju häälega välja, suutmata ennast tagasi hoida.

Aia, karm
Edasi.

Mis asi on karm?

See et ta selle välja ütles

Aseenoh. Arvatavasti

Kirjuta edasi.

Ma teengi seda ju. ._.

13. osa:

Möödusid mõned sekundid vaikuses. Trio alguses ei tahtnud vist uskuda mida Sarlin oli just öelnud.
,,Sarlin! Sa teed nalja, eks?" küsis Ron, kortsutades kulmi. Harry rohelised silmad vaatasid Sarlini samasuguse läbitungiva pilguga nagu Dumbledore enda poolkuuprillide tagant kõiki õpilasi vaatas, kes vähegi tema tähelepanu said.
Tüdruk raputas nukralt pead. ,,Ei." pomises ta vaikselt. Ta kääris enda vasaku käe varruka ülesse, tuues nähtavale musta märgi. See liigutas õrnalt ja kaasnevalt igale liigutusele tundis Sarlin enda randmes torget.
Hermione ahhetas vaikselt ja pani käe kiirelt suu ette. Ta vaatas suurte silmadega märki Sarlini randmel.
,,Sarlin... Kuidas sa võisid?" küsis Harry läbi kokkusurutud hammaste. Tema toonist võis järeldada nagu süüdistaks ta Sarlini kõiges selles jamas.
,,Mina võisin? Harry!" Sarlin tõstis häält, karjudes juba meeleheitlikul toonil. ,,Mind võeti kinni! Mu sõber pandi Imperio needuse alla!" tüdruku hääl ei vaibunud kui ta viimaseid sõnu karjus. Pisarad hakkasid tema silmadest voolama, kuid neist ta välja ei teinud, vaid lõi käega õhku. ,,Mind võeti kinni! Mind löödi oimetuks ja veeti kusagile pommiauku! Mind piinati mitu korda piinamisneedusega ja veel lisaks tehti mulle Must Märk ja sina küsid ''Kuida sa võisid?" , sa ikka tead, kui kuradima valus see oli?" küsis ta valjusti karjumas. Pisarad moodustasid tema põskedele laigud ning nüüd kipitasid ta põsed sellepärast. Ta isegi ei pannud tähele, et ta oli nutma hakanud. Ei, see polnud lihtsalt tavaline haletsemise nutt. Ta nuttis vihast. Ta vihkas, kui keegi teda süüdistama hakkab ja ta vihkas, kui kellegil tema suhtes eelarvamusi on.
Nii Harryle kui ka teistele oli Sarlini äkiline vihapurse vapustuseks. Hermione hoidis käsi siiamaani suu ees ning ka temal jooksid pisarad mööda tema roosakaid põski.
,,Teie ei tea, mis tunne oli kõik need aastad olla üks tema pooldajatest, unistada saada Surmasööjaks ja siis viimaks kohata inimesi tulevikust, pidada neid sõpradeks ja unustada kasvõi natukeseks ajaks selle halva poole mis minus kasvanud on ja siis viimaks saada veel see Must Märk ning olla saatusega määratud olema tema paganama orjaks!" Sarlin oli karjudes püsti hüpanud ning käed rusikasse surunud.
,,Sarlin, palun istu maha.. Keegi ei süüdista sind selles, et-" palus Hermione, kuid Sarlini järsk ja agresiivne käeliigutus sundis ta vait jääma.
,,Ei süüdista? Mida ta just tegi?" karjus ta Harryle osutades. ,,Pagan võtaks! Teie ju ei tea mis tunne on siis kui sinust peaaegu kogu kool taga räägib! Teie ei tea mis tunne on peaaegu koguaeg näha õudusunenägusid sellest, kuidas sind tullakse ja ära tapetakse!"
,,Sarlin. Selles sa eksid. Ma tean mis tunne see on," ütles Harry, kelle hääl oli rahulikuks jäänud.
,,Oh, kas tõesti? Härra Äravalitu tuleb mulle ettelugema ridu, mida ta teab ja mida ta on tundnud!" ütles Sarlin kärsitult ja ristitas enda käed, põrnitsedes noormeest altkulmu.
,,See pole minu süü, et sinul sellised unenäod on ja see pole minu süü, et sind kogu kool taga räägib! Kas keegi on minult ka küsinud, kas ma tahan olla Äravalitu või mitte? Minu vanemad tapeti ära ja mina jäin ellu! Ma oleksin tahtnud ka nendega surra, aga näed! Ma ei surnud! Ma seisan siin samas ja ma eksisteerin reaalsuses!" ütles Harry tõsisel häälel. Ka tema oleks tahtnud karjuda Sarlini peale. Karjuda, teda isegi loitsida või lüüa. Sarlin seisis aga tema ees, pisarad voolamas ja mustad juuksed vajumas näo ette.
Sarlin hingas sügavalt sisse ja noogutas. ,,Palun vabandust.. Sul on õigus.." ütles ta taas varrukaga üle enda põskede viies ning seejärel kuivatas ära ta enda silmad, lõpetades nutmise. Hermione võlus tassi välja klaasi veega ning ulatas selle Sarlinile, kes vee kiirelt ära jõi ning klaasi tagasi sõbratarile andis. Hermione kaotas klaasi võluväel ära ning jäi Harryt ja Sarlini kordamööda vaatama. Mõlemad vaatasid üksteist veel päris pikalt, mõlemal kulm kortsus.
,,Olgu.. Kas nüüd räägiksime millegist muust?" küsis Ron, kes oli kogu seda vaidlust ja skandaali vaikides jälginud. Ta oli näost valgeks muutunud ning tema punased juuksed paistsid sedamoodi veel rohkem silma.
,,Jah," ütles Harry kiirelt ja pööras end ringi ning jalutas enda endisele kohale. Seal istet võttes, pööras ta oma pilgu korraks Sarlinile.
Oli tõsiasi, et need kaks väldivad nüüd üksteise pilku.

14. osa:

Kokkusaamine venis ja ainult Hermione oli see, kes pakkus välja plaanid, et kõik kiiresti läbi saaks. Vastuseks sai ta ainult mõned napisõnalised vastused ja nii asi jäigi.
,,Arvan, et me võiksime homme uuesti kokku saada ja kõik üle arutada," pakkus Hermione rõõmsat häält tehes, et teisi natukenegi ergutada.
Sarlin vaatas pahaselt silmanurgast Harry poole, kes ei olnud õhtu jooksul temast väljagi teinud. Tegelikult oli see valusam tunne kui ta oleks arvanud. Harry oli üks tema parimatest sõpradest, kellega võis ta arvestada, kuid praegu tundus, et nende sõprus kaob. Hajub nõiaväel.
,,Jah. Homme näeme," pomises Sarlin ning lükkas ukse lahti. Ta kuulis kuidas Hermione ja teised panid endale sulandamisloitsu peale, kuid teda ei huvitanud, kas ta jääb vahele või mitte.
Ta kuulis enda seljataga natuke aega vaikset pominat, kuid need muutusid kiirelt vaiksemaks ja siis jäi kogu kool vaikseks.
Maalid magasid ning ainult tõrvikud valgustasid pikki ja pimedaid koridore.
Enda "heaolu" jaoks aeglustas Sarlin viimaks samme, leides, et ei leia mõtet kiirustamiseks. Nii või naa on kell juba 10 ja keegi ei tule teda segama.
See on nii ebaaus! mõtles Sarlin uniselt. Ta vaatas akende poole kui ta nendest möödus. Taevas paistis ere täiskuu ning kogu taevas oli tumesinine ning täis tumedaid tähti.
Otsustanud, et jõuab hiljem puhketuppa, keegi nii või naa ei oota teda seal, läks ta akna juurde ja toetus vastu aknalauda. Ta pistis pae aknast välja, lükates juuksed näo eest ära. Jahe ööõhk puhkus talle näkku ning mõnes mõttes see mõjus isegi leevendusena. Ta polnud enda arust päris pikalt saanud värske õhu käes olla. Ta ahmis jahedad ööõhku enda kopsudesse, nautides igat hingetõmmet.
,,Kas sa ei peaks puhketoas olema?"
Hääl tuli tema seljatagant ning Sarlin oli hüppega aknast eemal. Tema vastas seisis Andrew, käes võlukepp mille otsas oli ere tuluke ning nagu Sarlin ka mäletas, siis oli noormehe nägu sama kaame nagu oli hommikul.
,,Ee.. Peaksin või?" küsis tüdruk, omandades enda külma tooni. Ta nägu muutus samasuguseks nagu see oli olnud aasta alguses.. Või tegelikult kogu tema elu enne seda kui ta Harry ja teistega kohtus. Ja ainult Harryle mõeldes, tundis ta kuidas viha tema sees kasvama hakkas. Ta muutus Harry peale vihaseks. Tema oli ju see äravalitu ja tema arvas, et ta teab kõike ja kõiki! Tema arvas, et ta teab mida Sarlin tunneb, aga nii see ei olnud. Harryl pole kunagi olnud Musta Märki ja Harry pole kunagi kannatanud sõbra reetmist. Ta ei ole!
,,Tohib teada mida sa nii hilja siin teed?" jätkas Andrew küsimuste esitamisega.
,,Ei, ei tohi," kõlas Sarlin kindlalt. Ta kortsutas koolivanema poole kulmi. Kelleks ta ennast õige peab, et topib nina tema asjadesse ja ei lase rahulikult elada. Kuigi ta elu polnud enam nii rahulik kui varem. Juhtub.
,,Siis ma eeldan, et sa tahaksid tagasi puhketuppa minna. Professorid kolavad koridorides ringi ja ma arvan, et Sa ei tahaks, et Slytherinilt punkte maha võetakse?" küsis ta teravalt. Sarlin ohkas alistunult. Ta ei tahtnud puhketuppa minna, ta tahtis jääda siia ja vaadata aknast välja, nautida seda jahedat ööõhku ning korrastada enda mõtted õigesse järjekorda.
Vastik Andrew rikkus selle ära.
Koolivanem tegi käeliigutuse, lubades Sarlinil ees minna. Kui viisakas. Tüdruk astuski sammu ettepoole ning alustas kõndimist.
Üle tema keha voogas ebamugav tunne kui Andrew tema seljataga kõndis. Samasugune nagu oleks keegi teda jälginud, jälitanud.
Unustades, et tegu üldse on koolivanemaga, muutus Sarlini sammu. Ta kuulis seljataga Andrewi üllatuspominat, kuid see ei muutnud midagi. Tüdruku samm muutus sörgiks ja seejärel hakkas ta jooksma. Ta jooksis kiirelt puhketoa poole.
Viimase asjana enne kui ta vangikoobastesse jõudis, nägi ta üle õla suurt täiskuud akendest paistmas ning siis kuulis ta metsast hundi ulgumist.

Whohh, lahee!

Mullle meeeeeldib.

Tore, et meeldib ma sattusin vist kirjutamisega hoogu

Kirjuta õudusjuttu ka edasi.

Kirjutan-kirjutan. Ma tahaks selle looga nagu ühele poole saada selesmõttes, et vaatan, kas ma teen sellest miniatuurse triloogia or not

Kuidas sa neid liikuvaid avatare tegid.

Programmiga.

Mis programmiga?

Photoshopiga.

Kuidas?????

Lihtsalt. Ma õppisin.

Noh, jah. Kuidas sa selle liikuma saad?

Tead, selle järjejutu teema pole tšäti koht ._. .

Millal uut saab?

Varsti

Okei, tavai siis.

Keegi pole sundinud kirjutama lihtsalt, sorry

Ma sunnin siis?^^

Ürita edasi kannatust noh .

Mul ei ole kannatust, see juba katkes

15. osa:

Silmade all tumedad varjud ja näost kahvatum kui iial varem neelatas Sarlin tüdrukute magamistoas kibedat eliksiiri. Külm jook voolas mööda ta kõri allapoole. Tundes judinaid mööda selga jooksmas, kadus randmelt põletava valu saatel Must Märk. Laupäeva hommikul oli Slytherini puhketuba veel vaikne. Kõik kavatsesid end korralikult välja magada, kui ainult mõned üksinud seitsmendikud, kes õppisid hullumeelselt viimasteks eksamiteks, mis olid juba päris lähedal. Koolirüü selga tõmmates, väljus neiu puhketoast, jõudes viimaks Suurde Saali. Suur saal oli omakorda veel peaaegu tühi.
Slytherini laua taga istusid vaid mõned esimese klassi õpilased, kes vaikselt, kuid elavalt omavahel rääkisid. Nendest välja tegemata, istus Sarlin oma kohale ja kallas enda peekrisse auravat kohvi. Selleks, et enda mõtteid natukenegi korda seada, jõi ta paar tulist sõõmu ja neelatas need kiirelt. Kurk põles vastikult ning sügavalt paar korda sisse hinagtes, võttis Sarlin paar kuldset röstsaia ja asus mõtlikult sööma.
Möödus vähem kui viisteist minutit ja Suur Saal hakkas vaikselt rahvaga täituma. Slytherini lauas istusid juba peaaegu kõik õpilased ja nad vestlesid elavalt omavahel.
Sellist lärmi suutmata taluda, jättis Sarlin enda viimase röstsaia söömata ja lahkus kiirelt suurest saalist. Sama kiirelt jõudis ta tagasi Slytherini puhketuppa kui oli puhketoast lahkunud. Seal ei olnud mitte kedagi ning see pani tüdruku kulmi kergitama. Tavaliselt oli siin rahvast isegi väga palju.
Tüdruk liikus tugitoolide poole, kus ta istet võttis ja jalad toolile tõstis. Pea neile toetanud, viis ta pilgu kaminale, kus põles väike tuluke.
Miskipärast tahtis Sarlin nüüd nutma hakata. Lihtsalt nutta kellegi najal ja kurta kõik oma mured välja.
Ta pigistas silmad kinni, tundes enda silmanurgast midagi kipitavat. Sõrmega üle silma libistades, vaatas ta nüüd läikivat pisarat sõrme otsas. Sellele oleks järgnenud järgminegi pisar, kuid siis kuulis ta enda seljataga vaikset sahmerdamist.
End toolil ringi pöörates, vaatas ta otsa Andrewile, kes hoidis käes rasket seljakotti. ,,Tere..'' pomises koolivanem vaikselt Sarlinile ja võttis tema vastas tugitoolil istet. Ta otsis enda seljakotist välja ühe raamatu ja avas selle, hakates lugema.
,,Ee.. tere.. Andrew?'' küsis Sarlin vaikselt. Noormees ei reageerinud. Sarlin kortsutas kulmi kui vaatas tähelepanelikult poissi. Tema silmad ei liikunud. Ta lihtsalt teeskles lugemist.. Kuid miks pidi ta siis Sarlini ignoreerima ?
,,Andrew?'' küsis ta veelkord, seekord aga valjemini.
,,Noh?'' pahvatas koolivanem siiski, vaadates altkulmu tüdruku poole. Sarlini kortsutas veelgi rohkem kulmi, vaadates raamatut tema käes.
,,Mis sinuga lahti on?'' küsis Sarlin lõpuks. ,,Sa oled teistsugune! Kas ma solvasin sind kuidagi?'' küsis ta kokkusurutud hammaste tagant. Andrew raputas aeglaselt pead. ,,Noh, milles värk on?'' küsis ta viimaks, peaaegu karjudes. Õnneks polnud puhketoas kedagi, kuid see tekitas tobeda tunde.
Olla kahekesti spiooniga puhketoas.. Brr.
,,Vahet pole.. Ma tahtsin tegelikult ühte asja teada saada..'' Andrew lasi raamatul põlvedele potsatada, kui ta tüdrukut tähelepanelikult vaatas.
Sarlini ilme leebus hetkeks. Huvitav, millest? mõtles ta ja noogutas, põledes uudishimust.
,,Sa täna kell seitse oled vaba?'' küsis Andrew kuival toonil. Sarlin hammustas huulde, vaadates puhketoas ringi.
,,Ee... Jah, olen küll..'' ütles ta viimaks.
,,Sa saad täna järve äärde tulla? Ma tahaksin sinuga ühest asjast rääkida..'' ütles noormees viimaks.
,,Ja millest täpsemalt?'' huvitus tütarlaps ja toetus vastu käsituge. Andrew raputas pead, huuled kaardumas kergeks naeratuseks.
,,Küll sa siis teada saad..'' ütles ta vaikselt ja sulges valjult raamatu. Selle kotti pistes, tõusis ta püsti ja naeratas viimast korda tüdrukule.
,,Õhtuni siis,'' ütles ta veel ja lahkus puhketoast. Sarlin jõudis ainult ohata, kuid siis nagu nõiaväel hakkasid õpilased tagasi puhketuppa kogunema.

Päris hea, aga nüüd, kui lugesin Potterit, peaksin ühte asja mainima... Must märk ei ole kogu aeg nähtaval. See on nähtaval siis, kui Voldemort nad kokku kutsub või hakkab võimule tõusma. Aga näiteks need üksteist aastat, mis Volders redus oli, ei olnud Surmasööjate märgid näha, kuna tal ei olnud enam võimu.
Loodan, et said aru.
Muidu jah, ootan uut osa siis.

Vahet pole

Jap, see ongi ju fantaasia ^^

Ei, see on kogu aeg nähtaval... o.0

Ei, vaata see neljandas osas Snape näitas seda. Ütles et see on tumedamaks läinud, ehk siis see kogu aeg ei ole täiesti nähtaval. Vähemalt ei ole see tume.

16. osa:

Õhtusöök söödud ja teised toimetused seljataha jätnud, liikus Sarlin mööda keerdtreppe pidevalt ülessepoole. Ta möödus õpilastest, kes talle alati järele vaatasid ja noogutas tee peal vastu tulevatele Juliele, Johannale ja Susanile, kes omavahel midagi arutasid.
Lossiõuele jõudes, olid seal mõned üksikud õpilased, kuid selleks ajaks kuni Sarlin jõudis järveni, jäi kogu kooli territoorium vaikseks. Andrewit veel kohal ei olnud ja seega otsustas tüdruk oodata, võttes ühe puu all istet.
Lumi oli juba ära sulanud, kuid väljas oli siiski külm. End judistades, pani ta käed soojenduseks taskusse, meenutades juhtumit, kui ta ööseks pidi õue jääma. Lubades enda huulile ühe kerge muige, vaatas ta ringi. Andrew pidi varsti tulema. Või äkki tema tuli liiga vara? Siis kui ta enda kella vaatas, hakkas ta kell seitse puhketoast minema. Seal ta Andrewit ei kohanud. Ju siis on ta kusagil kooli peal, järve poole tulemas. Lastes peal kuklasse vajuda, vaatas ta tumedasse taevasse, kus mõned üksikud tähed juba paistsid. Ta polnud päris ammu siin olnud..
Sõrmi sirutanud, tundis ta midagi kõva enda vasakus taskus midagi kõva ja külma. Üllatunult võttis ta selle kätte ja tõmbas käe taskust välja. Peopesa avanud, ahhetas ta üllatunult. Gregori poolt kingitud hõbedane pross – roos. Hambad kokku surudes, pigistas ta prossi tugevasti enda pihku ning pani tagasi taskusse, kus oli juba pikka aega tema koht olnud.
Gregor oli vana mälestus ja seda polnud vaja taas meelde tuletada. Sügavalt sisse hinganud, sulges ta silmad, kuid avas need niisama kiirelt, kui kuulis endast mõned meetrid eemal kedagi Crucio karjumas. Jõudmata õieti reageerida, tundis Sarlin kuidas ta läbi õhu lendab ja kolm meetrit eemal maandub. Kogu keha läbis painav valu ning maas vääneldes, üritas ta kõigest väest mitte karjuda, kuid tulutult. Sarlini suust tulid kuuldavale igasugused vandesõnad ja valukarjatused kordamööda. Sama kiirelt kui valu oli tulnud, see ka kadus.
Vaevaliselt pööras Sarlin end sellili, ahmides enda kopsudesse öist külma õhku. Ta ei saanud veel ründešokist üle. Viimase hingetõmbe teinud, tõusis ta põlvili ja seejärel sügavalt sisse hingates sai ta ka püsti. Sarlini koolirüü oli määrdunud ja põsel oli verine kriimustus. Vihaselt sisistanud, tõmbas ta enda pükstetaskust välja oma võlukepi ja tõstis selle, vaadates eemale.
Temast kuus meetrit eemal seisis Slytherini koolivanem, võlukepp tema poole suunatud.
„Andrew?’’ küsis Sarlin üllatunult. Ta oleks võinud enda võlukeppi langetada, kuid ta ei julgenud. Keegi ju ründas teda ja keegi võttis piinamisneeduse mõju ära.
„Näen, et sa siiski julgesid oma nägu siin näidata,’’ vastas noormees külmalt.
„Andrew? Mis lahti?’’ kortsutas Sarlin kulmi. Koolivanema toonist võis järeldada, et midagi head sellest kohtamisest ei tule.
„Mis lahti? Mitte midagi ei ole lahti.. Ma olen lihtsalt siiamaani üllatunud, kuidas sa said üle elada kohtamise Temaga. Ma arvasin, et ta tapab su,’’ ütles ta põlastavalt. Sarlin kortsutas veelgi rohkem kulmi, mõistmata millest noormees üldse räägib.
,,Aga tema märgistas su ära. Tegi sulle Musta Märgi, Sarlin, millega sa selle au ära teeninud oled?’’
Sarlini nägu tõmbus valgeks. Haav tema põsel kipitas ja samal hetkel hakkas ka puus valutama. Ta oli ikka päris korralikult kukkunud.
„Sina ründasid mind?’’ küsis ta Andrewilt uskumatult.
Andrew laiutas käsi, muiates: „Kas sa näed siin kedagi teist, Sarlin?’’ küsis ta rahulikult. Andrew hakkas tema poole astuma, ilme rahulik, kuid silmad olid täis vihkamist ja pahaendlikust. „Astu sa mulle ainult lähemale!’’ sisistas tüdruk vihaselt, võlukepikäsi värisemas.
„Mis sa mulle teha kavatsed, Sarlin? Sa oled nõrgemaks jäänud! Sind on kerge võita! Mis sinust sai? Varem olid sa teistsugune! Ja tead mis, tore, et sa pole selline nagu sa varem olid!’’ Andrew naeris külmalt, kuid ta jäi siiski seisma, olles tüdrukust nüüd kõigest neli meetrit eemal.
Sarlin vaatas enda võlukepiotsa tühja ilmega, olles tegelikult meeleheitel. Teiste jaoks oli ta ennast taastanud sellega, et ta kiusas Hermionet – õigemini kallas talle kastme peale, kuid Andrewile ei jäänud siis midagi märkamatuks.
„Sa oled tegelikult tark tüdruk, seda teavad kõik,’’ ütles koolivanem pead viltu kallutades. „Tark, aga sa oled segavereline mats,’’ kõlas tema poolt solvang.
„Petrificus Totalus!’’ sisistas tüdruk vihaselt, saates koolivanema poole kehakammitsa needuse. Andrew tõrjus loitsu aga rahuliku käeliigutusega ära, ise kulmu kergitades.
„Kammitsaga loodad sa minust jagu saada?’’ küsis ta sülitades. Sarlin hingas sügavalt sisse. Millest tulenes Andrewi poolt selline käitumine?
Tegi ta tõesti midagi halba talle?
„Aga kui sa võitlust tahad, siis palun väga ..’’ ütles ta rahulikult. Sõnatult võlukeppi liigutades, saatis ta Sarlini poole ühe needuse.
Teadmata millisega tegu on, hüüdis ta valjult,: „Protego!’’
„Crucio!Crucio!Crucio!’’ hüüdis Andrew, kolm piinamisneedust Sarlini poole saates.