Sarlin 2

Nii ... järg eelmisele osale
Irvv.. vaatan, äkki üritan teha triloogia sellest? Suht huvitav oleks .. Harjutan enda jaoks (a)


1. osa - Kohe algusest :


Sarlin tegi silmad lahti ja vaatas Slytherini magamistoas ringi. Nüüd oli siin kuidagi harjumatu olla. Gryffindori puhketas oli alati kõik soe, kuid Slytherini puhketuba oli jahe ja roheline oli pealegi külm toon nüüd tema jaoks.
Hermione, Ron ja Harry olidki sõõlatud Gryffindori ja nagu ka Sarlin varem teinud oli - või õigemini tulevikus?, olid need kolm ka oma nimed muutnud.
Hermione oli Jane Refol. Ta oli võtnud oma teise nime, kuid ta ei hakanud teesklema teist isiksust. Ta jätkas õppimist samatmoodi nagu varemgi.. Oivalise õpilasena.
Harry oli Dudley Dursley nime võtnud, mille peale Sarlin esialgu naeris, kuid lõpetas selle peagi. Tema oli üldse end Susan Aiedailiks nimetanud tulevikus.
Ron oli Rudolph Olsen.. Tema sõnul sai ta selle nime mugude muinasjutu järgi... Kuid muinasjutu nimi ei jäänud tüdrukule meelde ning väsinult ajas ta end püsti.
Selleks, et Slytherini puhketoas sooja saada, oli ta võtnud omale kaks tekki, kuid ikkagi polnud kõik nii nagu oli varem.
Ta polnud enam Slytherinlastega harjunud ja nüüd pidi ta taas käituma nagu varem. Külma, südametu ja jõhkra tüdrukuna, kes oli uurinud väga palju musta maagia kohta ning võis kasutada andestamatut needust.
Endale musta koolivormi selga toppinud, väljus Sarlin magamistoast ja peatus hetkeks puhketoas, vaadates seal ringi.
,,Jah..olen siin.." mõtles ta ning surus alla vaiksel ohke. Seinal ilutses suur Slytherini vapp, mis oli rohelise ja hõbeda värvusega kaunistatud.
Enda seljakoti õlale vinnates, lahkus ta puhketoast ja liikus läbi tema jaoks nüüd võõraste ja kõledate vangikoobaste .
Kui tal oleks vaja kuidagi rääkida teistega, siis kas ta peaks minema kohe Gryffindori laua poole või saata neile öökulli post?
,,Sarlin!" ütles ta mõtetes omale hoiatavalt ja surus hambad kokku. ,,Sa oled nüüd taas külm Slytherinlane! Sa hoiatasid neid,et ei usuks peaaegu ühtegi sõna sinu suust, kui sa oled kusagil avalikuses! Sa hoiatasid neid! Sa pead käituma nagu varem!" ainult juba mõte, et ta peab Hermionele solvangutega vastama, tegi ta kurvaks.
,,Ta on sopavereline!Sa vihkasid ju sopaverelisi?" hääl ta peas kõlas väga siidiselt ja peaaegu meelitavalt.
Sarlin hingas sügavalt sisse ja andis endale lühidalt jaatava vastuse. Teda pole kunagi huvitanud sopavereliste tunded ja nüüd peaks teda huvitama Hermione? Olgu, pealt näha võib küll nii olla .. See on kõigest näitemäng !
Selliste mõtetega heideldes liikus ta suure saali poole ja vaatas korraks silmanurgast Gryffindri laua poole ning muigas korraks.
Roni punane pea paistis koheselt esile ja tema kõrval isutsid nii mõlemad Harry kui ka Hermione. Kõigi kolme kohale kummardusid kõik uudishimulikult Gryffindorlased ja küsisid igasuguseid küsimusi... Või lihtsalt üritasid tutvuseid teha?
Slytherini laua taha jõudes, noogutas ta ükskõikselt oma majakaaslastele ning võlus endale külma ja rahuliku ilme ette. Juuksed graatiliselt üle õla visanud, tõstis ta omale süüa, kuigi tal polnudki kõht tühi.
Johanna ja Julie kummardusid koheselt Sarlini kohale.
,,On sinuga kõik korras?" küsis Julie uudishimulikult. Johanna vaatas Sarlini kaastundlikult ning alles nüüd meenus tüdrukule, et oli kaotanud tädi.. Endaarust paar kuud tagasi? Vaikselt noogutades, jõi ta suure sõõmu enda peekrist, et ei saaks vastata midagi.
Johanna vaatas Gryffindori laua poole ja muigas vaikselt. ,,Need uued õpilased on ägedad.." lausus ta rõhutades sõna "ägedad". Julie irvitas lõbusalt ja noogutas.
Sarlin pööras ringi ja vaatas Roni, Harry ja Hermione poole. ,,Tõepoolest.." venitas ta, tehes tuttavat külma häält.
,,Mis sa arvad, kust nad tulevad?" päris Johanna pead viltu kallutades. Julie kehitas õlgu ja vaatas õpetajate laua poole. Dumbledore vestles hetkel teiste kaasõpetajatega. ,,Jane Refol või mis ta nimi ka poleks.." lõi Sarlin teatraalselt käega:,,tema on vist Beauxbottonist.. nagu ma kuulnud olen," lisas ta kähku, kui nägi kaksikute küsivaid ilmeid.
,,Ja poiste kohta ei tea ma midagi," lõpetas ta. Kaksikud vajusid oma kohtadele tagasi.

Esimene tund oli Nõiajoogid ajalugu mis toimus Gryffindorlastega. Sarlin pandi Hermine kõrvale istuma ning tüdrukud said vabalt vestelda, kuid seda ka sosinal. Snape võis vabalt pealt kuulata neid ja teised pealekauba.
Kui neile ülesanne anti, asusid nad kohe jooki tegema.
Esimesena alustas vestlust Hermione, kes teeskles väga uudishimulikku tüdrukut. ,,Kus on need noad?" küsis ta Sarlini vaadates. Viimane pidi peaaegu naerma hakkama. Ta oleks lootnud kuulda midagi ... loogilisemat? Ja midagi, mis tõesti sobiks Hermione mõtlemisega kokku, kuid surus selle turtsatuse alla ja viipas käega tammepuust tehtud kapi poole. Hermione liikus sinna ning teda saatsid mitmed silmapaarid.
,,Ära küsi nii arulagedaid küsimusi enam kunagi! Ma hakkan naerma muidu!" sosistas ta Hermionele, kes asus rotisaba lõikama ning muigas lõbusalt.
,,Mis sa arvad, kas see poleks kahtlustav juba, kui keegi uus teab kõike mis siin koolis on?" küsis ta pominal ning asus juurikaid lahti harutama. Sarlin võttis peale harutamise juurikad kätte ja pesi need keedetud vees puhtaks, kõrvetades sellejuures oma sõrmed ära.
,,Ma tean küll mida sa tunned, aga palun," lausus ta lõikudes juurikaid. ,,Sa ajad mu naerma!" lisas ta veel ja lisas need nõiajooki.
,,Ega sina ka! Ma pole harjunud nägema sind Slytherini lauas.. Vahest tahaks tulla ja sulle tere öelda.." ütles Hermione.
Omavahel vaikselt vesteldes, tegid nad joogi kiirelt lõpuni ja said mõlemad O hindeks.
,,Olgu peale siis, Jane Refol," ütles Sarlin valjult. ,,Oli meeldiv sinuga tööd teha.. Mitte kõik Gryffindorlased pole nii arukad kui sina," ütles ta külmalt irvitades. Hermione kortsutas sellepeale kulmi ja sammus teatraalset solvangut tehes Harry ja Roniga klassist minema. Jälle oli Sarlinil hea põhjus hakata naerma, kuid ta hoidis end vägisi tagasi ning lahkus samuti klassist.

Oh, väga hea. Triloogia oleks lahe.

Sa väljendasid Sarlini tundeid väga hästi. See on see, mida mina kunagi teha ei oska...

Muideks, kuigi ma kogu aeg kritiseerin, ei oska mina üldse kirjutada. Aga ma siiski proovin.

Aga seda tulebgi teha. Kritiseerida. See on asi mida mina ei oska. Ega ma kirjutada ka ei oska.

Ohh, mina oskan mõlemat teha Nii kirjutada kui kritiseerida

Päris hea, kuigi jah... Kuna tegemist on ikkagi Snapega, siis ta oleks pidanud kuulma nende vestlust. Aga jahh. Vahet pole. Ootan uut

Huvitav, sa oskad ju kõike, mis? Nagu sinu tegelane?

Miks ma siis ühtegi sinu juttu siin ei näe?

Ei oska kõike^^

Sest ma ei ole kirjutanud hetkel ühtegi Harry Potteri teemalist, sorri.

Murtagh, aga sa käitud küll nii rollikas, et oled nagu kõikvõimas ja tead asju mida teised ei tea, sorry..
Agaa .. njahh, tänan .. i think
Aga enne ma peaksin selle osa valmis saama, enne kui hakkan kolmandat tegema ..
Igatahes selle 2. osa mõte on mul isegi olemas (y)

Ah, lõpetage ära. Kõigis teemades ei pea kogu aeg kõrri kargama.

Mina pean, ma olen siin üldine vampiir

2. osa :


Sarlin vaatas enda ette ja ohkas vaikselt. Ta teadis, et pidi seda tegema ja seda vaid selleks, et tõestada seda,et temaga on ikka kõik korras ja ta on seesama endine Slytherin kes varem. Julie ja Johanna on midagi kahtlustama hakanud. Ta vaatas enda käes olevat külma kastet ning enda poole seljaga seisvat Hermionet .. või õigemini Janet. Viimasel polnud aimugi mis nüüd juhtuma hakkab. Ta rääkis hetkel väga sõbralikult naeratades Harry ja Roniga ning teiste dorklastega, kes nende ümber olid.
Sarlini silmas välgatas metsik tuluke ning ta astus nüüd enesekindlal sammul Hermione poole. Olles temast vaid mõni sentimeeter eemal, tõstis ta käed ülesse ja virutas talle kausi külma kastmega pähe.
Tüdruku suust kostus vali kiljatus ja Sarlin irvitas lõbusalt, kui Hermione ringi keeras ja kastet näolt pühkis, näol selline ilme, mida Slytherinlane kunagi ei unusta.
Kõik Slytherinlased naersid Sarlini seljataga ning patsutasid lõbusalt õlale. ,,Oih!" ütles Sarlin pannes käe suu peale ja tegi ülimat vabandavat nägu. ,,Ma vist koperdasin ja kallasin selle sulle peale!" ütles ta sarkastiliselt ja keeras ringi. Seljataga kuulis ta kuidas Harry ja Ron teda sõimasid, kuid enam ta ei kuulnud eriti midagi, sest välja ilmus Snape ja Gryffindori majavanem.
Taaskord ohates, pani ta koti õlale ja lahkus suurest saalist, suundudes kiirelt öökullimajja.

Nähes,et majas polnud mitte kedagi, naeratas ta kergendunult ning otsis enda pärgamendi ja sule kotist välja ning asus kiirelt kirjutama : " Vabandust, Jane, aga ma ei saanud muud moodi ennast tõestada ja teised hakkasid kahtlustama juba !
Loodan, et andestad ja nüüd on vaja teiega rääkida! Kõigi kolmega.
Oleks tore, kui saaksite Laupäeva õhtul kell kaheksa tulla Tarvilikku tuppa.. Arvan, et teate kuidas see lahti käib ja kuidas sinna saada.

Sarlin." kirja kolm korda üle lugenud, veendus ta,et ei pea midagi parandama ega lisama, kutsus ta ühe kooliöökulli ning lennutas kirja linnuga teele. Seejärel lahkus ta kiirelt öökullimajast kuna tal hakkas juba külm ja isegi harjumatus Slytherini puhketoas oli soojem.

,,Tead, seda võiks Päevaprohvetisse ka kirjutada!" ütles Susan erutatult. Sarlin muigas vaikselt, kuigi tegelikult tundis kahetsust,et oli sellise jama Hermionele korda saatnud. Nüüd peab ta kannatama kuulujuttude all nagu oli ta varem teinud . Kooli suurmi tegu, mis?
,,Noh, eks oleks põnev? Paras sellele dorklasele!" salgas Johanna vastastoolil istudes. Julie noogutas tunnustavalt. ,,Tead, sa oleksid pidanud ta nägu nägema.. Niisugune pettunud ja nagu ma aru sain, ei kavatse ta sulle andeks anda! Häh, nagu sind mõni sopavereline huvitaks ka, eksole?" küsis Julie pead paremale ja vasakule nõksates. Sarlinil käis külm jõnks kõhust läbi ja ta noogutas aeglaselt. Kust küll need kaksikud teavad kõiki asju? Ime, et nad pole tema kohta veel välja midagi uurinud!
,,See sopavereline võiks põrgusse minna! Ma kavatsen ta elu põrguks siin teha, niiet ta kahetseb päeva millal ta sündis üldse!" ütles Sarlin kaksikutele ja Susanile. Tüdrukud naeratasid oma klassiõele lõbusalt.
Mõne aja pärast tõusis Sarlin püsti ja jalutas ukse poole vabandades, et peab raamatukokku minema.

Ja just nagu ta oligi ennustanud, istus Hermione .. Jane raamatukogu nurgas ja lehitseb mõnda raamatut. Tema kõrval istusid Harry ja Ron. Poistel oli selline nägu peas, nagu kavatseksid nad kohapeal magama jääda. Muie tekkis tüdruku näole, kui ta läks riiulite vahele ja otsis omale suvalise raamatu välja, milleks osutusid maagilised olendid ja nende hooldamise õpe. Kehva valiku pärast end kirudes, istus ta Roni, Harry ja Hermione naaberlaua juurde. Kõik kolm tõstsid pilgu ja noogutasid talle vaevu märgatavalt. Sarlin noogutas vastu ja avas raamatu juhuslikul koha pealt, hakates seda niisama vaatama. Rohkem uuris ta pilte, sest nagu ta aru sai, oli tekst raamatus jubeigav.
Trahhtagumikuga skruudid polnud üldse nii põnevad. Isegi mingisuguste muulade ehitust on lõbusam uurida kui nende elukate omi.

Lõpuks jäi raamatukogus märgatavalt vaikseks ja Sarlin tõstis pea. Raamatukokku jäid ainult neli inimest - Sarlin, Harry, Hermione ja Ron. Kõik kolm olid hetkel ärevad ja kuulasid tähelepanelikult. Isegi raamatukogu pidajat polnud kuulda. Tundus väga ideaalne hetk juttu ajamiseks ilma, et keegi neid segada hetkel saaks.
Esimese sammu tegi Hermione, kes jalutas Sarlini laua juurde ja võttis tema vastas istet.
,,Me saime su kirja kätte," teatas ta nipsakalt ja avas raamatu järje pealt.
,,Tore," lausus Sarlin kergenduohkega. ,,Poleks eriti tahtnud,et see valesse kätesse satuks.. Ei tea mis probleem mul siis oleks!" ütles ta pead vangutades.
,,Sul ongi.." tuletas Hermione talle meelde. ,,Miks sa siis päriselt mulle selle kastme pähe kallasid? Selleks, et näida õige Slytherinlase moodi välja?" küsis Hermione vaikselt.
Sarlin noogutas vaikselt. ,,Kaksikud said nagu aru, et ma pole endine ja käskisid mul end tõestada sinu peal.. Ma lubasin veel, et teen su elu põrguks niiet parem ole valmis kõigeks, sest nagu sa juba aru said, olen ma tõesti võimeline kõigeks.. alustades relvitukstegemisest ja lõpetades isegi piinamisneedusega, kuig ma loodan,et asi nii kaugele ei lähe.." hoiatas Sarlin Hermionet igaks juhuks. Tüdruk oli selline nägu, nagu oleks ta just konna alla neelanud ja see tahaks nagu kõrist tagasi ülesse ronida ja suust välja hüpata.
,,Olgu.." ütles ta lõpuks väga vaikse häälega, niiet seda polnud peaaegu kuulda. ,,Harryt kahtlustatakse ka.. Kõik tahavad teada miks tal on selline arm ja ta valetas selle kohta,et ta kukkus väiksena vankrist asfaldile .. Kui originaalne," ohkas Hermione. Sarlin irvitas lõbusalt ja noogutas. ,,Tõesti.. originaalne.." kiitis ta.
,,Olgu.. Nii .. asja juurde siis .. kas sa saad Harry ja Roniga laupäeval kell kaheksa Tarvilikku tuppa?" küsis ta nüüd tõsisemalt. Hermione kaalutles hetkeks ja noogutas. ,,Jah.. kui ma aitan neil koduseid ülesandeid teha.." ütles ta vaadates poiste poole, kes raamatute kohal olid, kuid kuulasid igat sõna vestlusest.
,,Kena.." ütles Sarlin ja vaatas ukse poole. ,,Ma hakkan parem minema nüüd..Head aega siis.." ütles ta püsti tõustes ja raamatu lauale jättes. ,,Või siis.." keeras ta end tagasi Hermione poole. ,,Kohtumiseni," lõpetas ta oma lause ning keeras kanna pealt ringi ja lahkus raamatukogust.

Lahe^^ Viitsisin lõpuks ikkagi läbi lugeda...

Miseria kirjutas:

Mina pean, ma olen siin üldine vampiir

*vangutab pead* *pomiseb - Oh, neid pisikesi vampiire.* *ohkab*

Oh sind vaesekest.. *ohkab ja vangutab pead*

Tõepoolest, seda ei peaks igas teemas arutama. Aga ma ei hakka ennast ju ära tapma, et ma midagi teha oskan, onju? Oskan, siis oskan, ma ei saa seda ju olematuks teha?

Jutt oli väga hea, eriti see pähekallamise koht.

Aga kes on sulle teatanud, et see siin on Harry Potteri teemaliste juttude kogu? Tähendab, et siin võib ka joonistada ja pildistada ainult Potterit? Üldine omalooming justkui.

Edit: Lugesin nüüd osa ka läbi. Ei meeldinud eriti... Mitte otseselt selle kastme pärast, aga Sarlini sõnad olid kuidagi tehislikud vms. Ja see, et ta läheb sõbra juurde ja teatab, et on valmis piinamisneedust tema peal kasutama, on ikkagi natuke... ebareaalne.

Seda nimetatakse Sarkasmiks, Evanna
Hih, tegelikult mina võiksin küll sellega hakkama saada (a) Ma kekslen koguaeg ja hoiatan lõbusalt
Nagu täna .. Mu ema parkis kooli juures valesti ja üks poiss narris mu ema sellepärast. No , enne kui ma kooli sisenesin, lükkasin ta ukse juurest eemale ja ähvardasin teda nii, et kui ta veel mu ema üldse mainib, siis saab ta peksa nii nagu pole ta kunagi saanud.. Vägivaldne ...

3. osa :


''Nii," ütles Sarlin laupäeva õhtul kui sisenes Tarvilikku tuppa ja vaatas otsa enda kaaslastele. ''Teil on plaane kuidas ta peatada?" küsis ta käsi kokku lüües ja edasi astudes. Viimaks istus ta diivanile ja vaatas ootavalt teiste vastuseid.
,,Noh.." alutas Harry ning vaatas kordamööda Ronile ja Hermionele otsa. ''Kõige parem oleks Avada Kedavra, aga," ütles ta vaikselt neelatades- ''ta kaitseb ära raudselt meie need rünnakud ja ma arvan, et me sureme seda katsetades.." ütles ta viimaks. ''Parem oleks olnud, kui me poleks seda ettevõtnud! Me oleksime võinud selle seal .." ütles Harry kätega vehkides, et sobivat lauset leida ''et seal tulevikus ta ära tappa või midagi.." ütles ta lõpuks kogu lause välja. Sarlin kehitas õlgu.
''Aeg pole ka mänguasi, Harry," ütles Hermione vahele. ''Me ei saa niilihtsalt edasi-tagasi ajast rännata.. Kui asi nii oleks, siis parandaksid kõik enda vigu ja mis siis oleks?" küsis ta raamatu tagant teisi altkulmu vaadates.
''Siis oleks suur kaos ja enesetapmine," ütles Sarlin rahulikult ja pani küünarnukid põlvedele, vahtides teisi. ''Minul plaane eriti polegi.." ütles ta pead vangutades.
''Siis mõtle midagi!" ütles Ron talle kulmi kortsutades. Sarlin heitis talle silmanurgast pahase pilgu kuid pöördus siis tagasi Harry ja Hermione poole. ''Noh, kui ainult see, et varsti toimub kevadball ja võibolla siis saame minema lipsata.." ütles ta alahuult närides.
Hermione ohkas vaikselt. ''Ball, kuidas ma küll unustada võisin!" ütles ta omale vastu laupa lüües.
Sarlin irvitas tüdruku reaktsiooni peale ja noogutas seejärel kergelt. ''Ball ja kõigil on kohustus sinna kohale ilmuda kas paariliseta või paarilisega.. Siis on meie kauaoodatud kevadvaheaeg!" ütles Sarlin rõõmsameelselt.
''Ma arvasin, et sulle meeldib õppida," kommenteeris Ron . Sarlin raputas vaikselt pead.
''Eih.. Lihtsalt tuleb saada häid hindeid," ütles ta kergelt ning vaatas taas tõsiselt teisi
''Millal me siis kavatseme seda teha?" küsis ta tõsisel ja mahedal toonil.
''Sa ütlesid, et on tulemas kevadball," ütles Harry aeglaselt ja kergitas oma prille. ''Me võiksime selle ajal minema lipsata.. Ma ei tea.. näiteks keelatud metsa?" pakkus ta. Sarlin vaatas tarviliku toa aknast välja ja kehitas õlgu.
''Mina ei tea.. teie võite plaani pidada.. Mina teen nagu te soovite ja nagu on plaanide kohaselt," ütles ta kulmu kergitades ja lükkas enda süsimustad juuksed üle õla.
Hermione kortsutas tema peale kulmi ja pani raamatu käest ning jalutas teiste juurde, võttes istet ühel sarlakpunasel padjal ning kummardus natuke ettepoole.
''Olgu," ütles ta mõtlikult. ''Hakkame siis mõtlema!" lisas ta kiirelt.

Sarlin liikus kiirelt Slytherini puhketuppa, kuhu ta ka sama kiirelt sisenes ja ringi vaatas. Mõned üksikud õpilased olid seal, kuid kaksikutest ega Susanist polnud seal jälgegi.
Teda huvitas nüüd see, kui ta kutseid jälle hakkab saama, siis kuidas ta end välja vabandab, et vähemalt mitte oma majakaaslasi solvata.
Ohates vajus ta tugitoolile istuma ja vaatas süvenenult leeke. Koduseid ülesandeid ta kohe tegema ei kavatsenud hakata. Öösel on ka selleks aega...

Kell lõi kaksteist ning see äratas tüdruku mõtetest. Väsinult haigutades vaatas ta üle puhketoa ning oli kergelt imestunud, et rahvast enam seal üldse pole kui ainult tema.
Väsinult võttis ta oma seljakoti ja lõpetas oma nõiajookide essee, luges läbi Muundamise teksti ja Animaagia õppe raamatu, mille oli ta raamatukogust hankinud mõned kuud tagasi ... või õigemini kõigest paar nädalat tagasi.
Kui ta valmis sai siis oli kell juba üks öösel ja ta haigutas vaikselt. Magada ta veel ei tahtnud üldse!
Leides omale hoopis tegevuse sellega, et ta loeb edasi Mustade Jõudude raamatut, otsis ta selle välja ning avas järje pealt ja asus lugema.
Kell oli juba neli kui ta lugemise lõpetas,silmad enesest kinni vajumas. Niipalju ka siis sellest lubadusest endale, et ta läheb vara magama, et tundide ajal mitte magama jääda.
Selle lubaduse pärast kujutas ta end ette Snape tunnis, kui ta katla kohal magama jääb ja mingisuguse supi moodi jooki sisse kukub. Vaikselt turtsatades, koristas ta oma asjad ära ning läks tüdrukute magamistuppa.
Voodisse minnes, vaatas ta harjumuspäraselt lihtsalt seina poole, kus Gryffindori puhketoas asus varem aken ja ohkas vaikselt. Hetkel igatses ta kõige rohkem kõrget vaadet aknast välja.
Lihtsalt vaatest mõeldes, jäigi tüdruk kiirelt magama.

See oli selline tavaline osa, aga sealt võib põnevust tulla

Heh, alati ei pea igas osas Actionit olema, või peab? No kui peab, siis võin ju selle ära korraldada

Ei pea! See teebki ju asja põnevaks, kui osad on erinevad, mitte üksluised.

Nooh, kena
Selle kevadballini pole ka suht kaua aega seal anymore .. Oletame, et hekel on neil seal Aprill ?

Jaah, siis ma oletan et ballil läheb põnevaks?

Arvatavasti.

Loodame ja ootame uut osa

Varsti võiks uus osa tulla, kuigi viimane tuli alles eile ^^.

Lahe Jätka aga.

4. osa :

''Noh, ja need kaks uut Gryffindori poissi.." Julie ja Johanna olid Sarlini juba ära tüüdanud Harry ja Roni kiitmisest. Nende arust olid mõlemad poisid armsad. Harry enda mustade sassis juuste ja ägeda armiga ja Ron, enda punaste juustega. Sarlin oli lubanud, et ei räägi välja kellegile, et tüdrukud nii räägivad, kuid see hakkas teda enesest juba tüütama.
''Eemhh.. tore, et nad teile meeldivad, aga kas ma saaksin nüüd vaikust?" küsis ta käega viibates. Kaksikud vaatasid teda natuke pettunud nägudega ning keerasid selja ja jalutasid teise laua taha. Nimelt Sarlin oli hetkel taas raamatukogus ja tegi järjekordset kodust ülesannet.
Muundamise esseed.
Susan istus ikka veel Sarlini kõrval ja lehitses raamatut ja kirjutas midagi pärgamendile ja vaatas taas raamatut. Vähemalt üks inimene, kes suudab vaikuses töödata! Noh, peale Hermione muidugi.
''Sa saad selle looma muundamise asjast aru?" küsis Sarlin lõpuks Susanilt, kes süvenenult kirjutas. Tüdruk tõstis järsult pea ja lükkas silmade ette langenud juuksed näo eest ära ja noogutas mõrult naeratades.
''Mul on ka kunagi aeg saada mõne Oivalise kätte," ütles ta lihtsalt. ''Ma kuulasin McGonagalli tunnis seda.. Tundus huvitav.. Peaks mõne kähriku maoks muundama .." ütles ta muiates. Sarlin muigas samuti. Oli raske Susanit seda tehes ettekujutada.. Aga võibolla ka mitte. See tüdruk oli samuti hulljulge inimene.
Susan süvenes jälle enda esseesse, kuid Sarlinil puudus jälle süvenemise võime. Kaksikute vestlus kandus tema kõrva vaikse pominana ja Susani sule kriipimine oli ka tema jaoks nagu mingisugune närvikõdi. Ohates, pani ta pea käte vahele ja vaatas uduse pilguga laua mustrit. Sellele olid graveeritud mingisugused sõnad ruunidega, kuid ta ei hakanud isegi meelde tuletama ruunide õpet vaid tuletas meelde plaani mille Hermione oli mõelnud.
'Siis kui kõigi tähelepanu on Dumbledorel, siis me lipsame Harry nähtamatuks tegeva mantli all keelatud metsa. Siis seal me läheme edasi.. Harry rääkis, et ta arm on valutama hakanud nagu see tal tulevikus tegi, kuigi Voldemort ei ole praegu nii tugev kui siis,' Sarlin viis sulega üle pärgamendi ja imetles süsimusta joont.
Nad pidid põgenema balli ajal, pidid leidma Musta Isanda ja pidid ta hävitama enne kui ta jõuab aega millal olid Harry, Ron ja Hermione ja teised tema sõbrad. Luna, Ginny, Neville ... Tal hakkas isegi kahju endast.
''Mis siis kui ma suren neid aidates ja nad ei saa kunagi tagasi?" mõtles ta ja tundis, kuidas silmad märjaks muutuvad. Viimasel ajal oli ta hakanud surma kartma ja ta oli muutunud väga emotsionaalseks. Kõik tema ümbruses on seda märganud. Peaaegu koguaeg on tal tahe nutta, karjuda ja hüsteeritseda ükskõik kelle peale.
''On see kogu asi tädi surmas?" mõtles ta ja hingas värisedes sisse. ''Nojahh, tore, nüüd ma hakkan läbuma ka veel!"mõtles ta vihane olles enda peale.
''Sarlin!Sa oled idioot!" ütles ta endale kärsitult ja vahtis tühjalt enda ette. Seda ta tõesti oli.
Ta oli muutunud jonnipunniks, viripilliks, emotsionaalseks idioodiks ja haletsejaks. Ja mis ka kõige hullem - nüüd kartis ta veel surma, enda surma mida ta kunagi varem kartnud pole. Alati oli ta endale öelnud, et surm on alles algus!
Raamatu kinni virutanud, pani ta Susani võõpatama ja talle uudishimulikult ja ehmunult otsa vaatama. ''On midagi lahti?"küsis ta kohe abivalmilt ja väga imestunult. Sarlin raputas pead ja pani raamatu koos pärgamendiga kotti.
''Kõik on korras!"pressis ta läbi hammaste ja ajas end sirgu.
''Äkki tahad, et ma aitaksin koduse ülesandega?"käis Susan murelikult peale. Tüdruk raputas pead ja läks ukse poole. Ukse juures viipas ta Susanile veel hüvastijätuks ja kui ta oli raamatukogu juurest minema saanud, siis ta lihtsalt jooksis Slytherini puhketuppa.
Puhketoas viskas ta oma seljakoti suvalisse nurka ja tormas sinna kus ta arvas kolmikud olevat - Suure saali poole.
Ja tema arvamus ei petnudki teda. Hermione, Ron ja Harry istusid Gryffindori laua taga ja sõid koos teiste dorklastega lõunasööki. Sügavalt sisse hingates, et mitte näidata, et ta oli just jooksnud, läks ta dorklaste laua juurde ja kummardus Hermione kõrva juurde: ''Dumbledore tahab sind näha, tule minu järel," sosistas Sarlin talle esimese vale mis pähe tuli. Hermione ajas selja tikksirgeks ja tõusis aeglaselt püsti. ''Hiljem räägime," lubas ta teistele majakaaslastele ja lahkus Sarlini järel suurest saalist.
''Võta Harry nähtamatuks tegev mantel ja tule sellega keelatud metsa juurde!"käskis Sarlin. Hermione hakkas just suu avama, et mingit vastuväidet esitada, kuid Sarlini pool vihane ja poolmeeleheitel pilk sundis ta vait jääma. Sunnitult noogutades jooksis ta keerdtreppide poole ja liikus nendest ülesse. Sarlin ohkas raskelt.
Plaan mille ta oli välja mõelnud, oli keeruline ja ainult Hermionega sai sellest esialgu rääkida. Vaadanud korraks ringi, lipsas ta kiirelt koolimajast välja ja läks ringiga keelatud metsa poole, olles viimaks kindel, et mitte keegi ei olnud tal kannul, läks ta puude varju ja ootas seal Hermionet.

Ooh, põnev-põnev. *sureb ära*

5. osa :

''Sarlin! Aeg pole mänguasi!" sisistas Hermione vihaselt. Veel rohkem oli ta vihane sellepärast, et nad olid keelatud metsas ja nagu arvatagi, oli see tavaõpilastele keelatud ja ainult Sarlin võis võlukeppi kasutada, sest temal oli nähtamatuks tegev mantel.
''Ma tean!" sisistas slytherinlane vihaselt ja vaatas altkulmu Hermionet. Viimane jäi hetkeks tema pilgu all kõhklema, kuid jäi oma vastusele kindlaks.
''See on sama hea kui hüpata lihtsalt Sigatüüka astronoomia tornilt alla! Sarlin! Sa ei kavatse ju seda teha!" pressis Hermione läbi kokkusurutud hammaste. Teda vihastas Sarlini hull fantaasia.
Minna ja hävitada Voldemort ise ja nemad rahulikult saata tagasi tulevikku? Ha-ha .
''Olgu, ma saan aru,ets sa olid pikalt Gryffindoris janii.. Ja sul lõid välja geenid, aga Sarlin, sa oled Slytherinist! Sul on sõpru, lähedasi-"
''JÄÄ VAIT!" Sarlin karjus juba. Hermione tõmbas nähtamatuks tegeva mantli õlgade pealt ära ja pillas selle kännule, vaadates vihaselt vestluskaaslasele otsa.
Teda jahmatas see, kuidas Sarlin karjus tema peale ainult sõna "lähedased" pärast.
Sarlin ahmis õhku. Talle jõudis ka alles nüüd kohale, et ta oli karjunud ning vaatas vabandavalt Hermionele otsa.
''Olgu.." ütles Hermione vaikselt ja tõmbas käega läbi juuste. ''Aga ma ei lase sul üksinda Voldemorti tappa," ütles ta rahulikul toonil..Või vähemalt üritas sellist rahulikku häält teha.
Sarlin raputas pead:''Aga siis kui ma teda tappa üritan siis jääb ta natukeseks ajaks nõrgemaks! Mõtle Harry vanemate peale! Nemad ei sureks võibolla ja .. Hermione! Sa pead mind mõistma ! Minu pärast olete te siin!" Sarlin ohkas ja vangutas kiirelt pead.
''Ma ei pea sind mõistma, Sarlin.. Sa lihtsalt pead ise ka aru saama, et sa pole võimeline teda üksinda hävitama! Sa oled seitsmendas klassis kõigest! Ma saan aru, et sa oled tark õpilane janii, aga sa pole nii tugev kui sa arvad! Ta on Must Isand! Suur kurjus ise ! Mis sa arvad, kas sa tähendad tema jaoks midagi? Sa oled lihtsalt nagu mingi tavaline malenupp ja ta lihtsalt lükkab su sõrmega ümber.. Ja mis sa arvad, kuidas mina peaksin selle üle elama? Harry, Ron?" Hermione sosistas viimased sõnad, silmad pisarates.
''See on kerge.. Ma olen kõigest üks vana vastik Slytherinlane, kes kallas sulle kastme pähe.." ohates toetus Sarlin vastu ühte vana mändi ja vaatas tumedate silmadega Hermionet, kes pühkis pisarad põskedelt.
,,Ma ütlesin Ei. Me ei lähe jälle ajast edasi ja üirtame sinu unustada. Me jääme siia ja teeme kohe alguses selle ära. Me tapame koos Voldemorti ja siis võib see jääda meie viimaseks teoks kui sa surra tahad," Hermione lõpetas otsustaval häälel ning võttis mantli kätte. Viimase pilgu Sarlinile viinud, pani ta mantli peale ja ta kadus Sarlini vaatest.
Tüdruk ohkas vaikselt ja virutas käega vastu laupa. Pidi Hermione selline olema?
Ta saaks teha Voldemorti nõrgemaks ja tal läheks aega enne kui ta taas oma jõu saab. Samal ajal saaksid Lily ja James Potter põgeneda enne kui nad hävitatakse. Sügavalt ja endale rahustavalt sisse hingates lahkus Sarlin keelatud metsast.

''Nii, kus sa käisid?" Susan vaatas Sarlini kulmu kergitades. Eelkõige libises ta pilk tüdruku juuste poole ja siis näo poole.
''Kusagil.." valetas Sarlin, või vähemalt arvas nii. Susan astus talle lähemale ja tõmbas juustest oksa ja mõned lehed välja ja pillas need vastikuse grimassiga põrandale ja pöördus siis tagasi Sarlini poole.
''Keelatud mets, kui salapärane koht see sinu jaoks on?" küsis ta külmalt. Sarlin pani käed puusa.
''Kas sa tõesti arvad, et ma käisin keelatud metsas niisama? Äkki mul oli oma asju ajada?"
''Äkki sul oligi," ütles Susan tuimalt ja pigistas raamatut enda süles. Sarlin kissitas tema poole silmi :''Mis ajast sina oma nina minu asjadesse topid ja mis ajast sa oled huvitunud kus mina käin?" küsis ta pahaseks saades.
Susan oli nii muutunud. Alates hommikust.
Ta oli Sarlini pingsalt jälginud, tema järel luuranud kui ta kusagile läks ja rääkis temaga teistmoodi. Äkki sai ta teada, et ta käib läbi Hermione, Harry ja Roniga? Vana vastik vimm!mõtles Sarlin vihasemaks muutudes.
Susan vaatas Sarlini samuti pahaselt,:''Aga ehk tänasest?" küsis ta julgelt vastu astudes.
''Oi! Kas tõesti?" küsis Sarlin käe tasku poole libistades. Sama tegi ka Susan. Mõlemad tüdrukud tõmbasid samal ajal võlukepid välja ja sihtisid nendega üksteise rinna poole. Kedagi astronoomia tornis polnud ja seega ei saanud keegi neid segada. Nad võisid kasvõi kätpidi kiskuda üksteisel juuksed otsast või midagi hullemat teha.
''Päris julge.." sisistas Sarlin, vaadates Susani hallidesse silmadesse.
''Ja sa arvasid, et sa võid ainukesena teha mida tahad? Sa eksid, Sarlin, ma tean su saladust!" ütles Susan külmalt. Sarlini käsi hakkas värisema, kuid ta ei liigutanud seda koha pealt, sihtides otse Susani rindu. Teda ei huvitanud, kas ta läheb Azkabani või mitte. Hetkel oli ta valmis tapma Susani ära Avada Kedavraga või oma enda kätega.
Kuidas ta teadis?
''Mida sa siis veel tead, Aiedail?" küsis ta silmi kissitades. Susan turtsatas vihaselt, kuuldes kuidas teda kutsuti.
''Seda, et sa aitad neid dorke ja seda, et te reisisite ajast.."ütles ta . Ilmselgelt nautis ta Sarlini jahmatust mida ta tüdruku näost luges.
''Sa .. sa .. sa oled-"
''Geenius? Ma tean," Susan langetas võlukepi, kuid tema silmad olid nüüd tumedamat värvi. ''Sa arvad, et sa suudad üksinda koos nende kahe dorklasega Musta Isandat võita?" küsis ta mõnitavalt.
Sarlin ei langetanud võlukeppi, kuid ta vaatas pingsalt Susanit, kes nüüd tornis teatraalselt ringi jalutama hakkas. ''Ma kahtlen selles ja sa tead ise ka, et sa sured seda tehes, Sarlin." Susan köhatas korraks.
''Mida sa veel tead?" küsis Sarlin jälgides majakaaslast pingsalt.
Susan astus tema ette ja vaatas talle irvitades silma :''Ma tean seda, et sa häbistasid ennast jubedalt. Sa rändasid ajast edasi ja sattusid nende dorklaste hulka.. Gryffindori. Mm.. Sa vist olid seal päris kaua.. Said omale uued sõbrakesed ka.." ütles ta vihjates lahutamatule Gryffindorlaste triole.
''Kust sa tead?" küsis ta vaikselt.
''Omad allikad.." ütles ta unelevalt ohates. ''Ja mul on sulle üks väike pakkumine, kui sa ei taha, et ma su saladuse välja ei räägiks.."
''Keegi ei usuks sind,"
''Võimalik, aga mul on tunnistus .. või õigemini sul on.. Ajakeeraja?" Susan irvitas.
See oli esimene kord kui keegi teda žantažeeris . Sarlin ohkas vaikselt ja alistunult ning langetas võlukepi. Susan naeratas võidurõõmsalt.
''Tore.." sosistas ta vaikselt. ''Asi mida ma tahan kõlab naeruväärselt aga..." ta köhatas vaikselt,''Ma tahan teiega ühineda," teatas ta .Sarlin tõmbus näost valgeks ja hakkas raskelt köhima.
Ta kuulis seda Susani suust?

Super. EDASI!

Mul õnnestuski huvitavaks teha

WOWOWOWOWOWOWOWOWOWOWOWOWOWOWOW

Uut osaaa!!!!!

Selle peatüki pühendan Murtaghile ta tahtis

7. osa :


Sarlin kõndis koridoris edasi-tagasi, närides mõtlikult huult. Hermione ja teised pidid ammu kohal olema. Kell oli kümme ja kolmas koridor oli tühi kui välja arvata kaks tüdrukut kes seal olid. Sarlin ja Susan.
Susan istus rahulikult pingil ja jälgis Sarlini, kes tundus olevat väga kärsitu.
,,Kui nad viie minuti pärast ei ilmu siis ma tapan nad ära.." pomises ta vaikselt. Tundus, et Susan oli seda kuulnud, sest ta irvitas lõbusalt.
,,Sul on selleks võimalus.." pomises ta mõne aja pärast. Sarlin vaatas Susani poole ja ohkas vaikselt, lüües käega vastu laupa. Nad olid hiljaks jäänud rohkem kui pool tundi ja tema pidi neid oodates siin konutama ja valves olema,et keegi ei märkaks teda.
,,Äkki on midagi juhtunud?" küsis ta Susani juurde istudes ja maha vaadates. Hermione puhul polnud see üldse võimalik tegelt. Tal oli ju kõik väga täpne.
,,Sa midagi keelatut tahad teha?" küsis Susan vaiksel sosinal, niiet Sarlin seda peaaegu ei kuulnud.
,,Ahh?" küsis ta grimassiga ning vaatas Susanit kulmi kergitades.
Susan pööritas silmi ning rabas Sarlini käest ja hüppas püsti:,,Sa mäletad meie neljandat Sigatüüka aastat? Kui me keelatud metsa läksime?" küsis Susan kavalalt.
Sarlin noogutas, ise vaikselt muiates. Kui nad neljandas klassis olid, hiilisid nad keelatud metsa ja läksid ringi liikma. Seal kohtusid nad kenatauridega, kes neid hiljem taga ajasid, kuid õnneks said nad enne keelatud metsast välja.
,,Mis me ootame siis? Läheme?" sosistas Susan tungivalt ja jooksis Sarlini kätt tugevalt pigistades edasi.

,,Ma imestan, et me ei jäänud vahele..Me jooksime nagu elevandid.." ütles Sarlin küljega vastu puud toetades ja õhku ahmides. Susan kükitas tema kõrval ja vaatas lossi poole.
,,See oli vägev.." hingeldas Susan ja ajas end aeglaselt püsti. ,,Oota nüüd siin.." ütles ta vaikselt Sarlinile ning pööras selja, jalutades vaikselt minema. Sarlin vaatas üle õla järele, kuid niipea kui Susan kadus puude taha, ohkas ta vaikselt ja pööras pea taas otse.
Möödusid sekundid, kui ta kuulis enda seljataga sahistamist. Sarlin tahtis end ringi keerata, kui tundis tugevat valu seljas ning kukkus seejärel küllili.
Uduse pilgu tagant nägi ta Susanit lähemale tulles ja viimase asjana kuulis ta kellegi naeru,mis ei kuulunud Susanile kohe kindlasti.

Pead uniselt kallutades paremale, tegi ta silmad lahti ja vaatas pimedas toas ringi. Üritades püsti tõusta, ei suutnud ta ennast liigutada ning ta vaatas kulmi kortsutades enda käte poole. Ta oli ühe suure tooli külge tugevasti aheldatud niiet ta ei saanud ennast peaaegu üldse liigutada.
Käsi mitu korda sikutanud, hingas ta sügavalt sisse ja kortsutas veelgi rohkem kulmi. Mis toimus? Kus ta oli?
,,Ma näen, et sa oled lõpuks ärganud.." kuulis ta mitme minuti pärast Susani rahulikku häält seljatagant. Seejärel kostus üks uksehääl ning vaiksed sammud mis tema poole lähenesid.
Susan astus Sarlini ette ja vaatas teda, ilmes põlastus.
,,Susan, mida sa teed?" küsis Sarlin oma klassikaaslast põrnitsedes. Susan ainult irvitas lõbusalt ja vangutas pead, viies pilgu Sarlini ahelatele, mis teda kindlalt paigal hoidsid.
,,Kinni.. Abitu.. Mis sa arvad, kas sa suudad üksinda meiega hakkama saada? Sarlin," Susan kummardus Sarlini kohale, vaadates talle otse silma:,,Siis kui sa oled kinni seotud oled sa abitu.. Sul pole võlukeppi.. Sa oled mitte keegi!" ütles ta veel vaiksemal sosinal.
Viimaks libises Susani pilk üle Sarlini pea ja silmad olid täis aukartust ning austust. Ta näoilme muutus tõsisemaks kui enne oli ja ta ajas ennast sirgu ning jalutas eemale.
,,Sa said oma tööga imepäraselt hakkama, Aiedail," ütles Voldemort vaikselt ja astus hääletul sammul Sarlini ette, kuid hoidis vahemaad kaks meetrit ning vaatas tüdrukut ülevalt alla.
,,Väärtusetu majareetur.." sisistas ta vihaselt ja tõmbas varrukast välja ühe võlukepi ja vaatas seda hetke hindavalt :,,Viirukipuu.. kolmteist tolli,fööniksi sabasulega, sitke.. Vaimustav.." ütles ta mõnitavalt ja viis sõrmega üle võlukepi. Selle lohakalt Sarlini sülle visanud, vaatas ta teiste surmasööjate poole, kes olid hääletult nende ümber kogunenud .
,,Slytherinis on majareetur, mu surmasööjad! Mis te arvate kas peaksime ta tapma selle eest,et ta sõbrustab vastikute sopaverelistega?" küsis ta Sarlinile selja keerates ja vaadates surmasööjatele otsa. Kostus nõusolevat pominat, kuid Voldemort raputas vaikselt pead.
,,Ei.." üles ta tasasel häälel ja võttis enda pika võlukepi välja, suunates selle Sarlini poole. ,,Mul on temaga teised plaanid.. aga alguses, Crucio!" valge juga lendas Sarlini poole ning tabas tüdrukut.
Tundes enda kehas jubedat valu, karjus tüdruk toolil väherdes.
Veel kord kuulis ta Voldemorti suust sedasama andestamatu needuse nime ja veelkord väänles ta valust karjudes toolil.
Surmasööjate naeru kuulis ta oma kõrvus kumisedes ka seni kui ta pea rinnale langes. Hingeldades, vaatas ta altkulmu Susani poole, kes oli selja keeranud kõigele sellele mis toimus.
,,Aitab.." ütles Voldemort vaikselt ning kuigi naer oli vali, kuulsid seda kõik ja tuba jäi korraga vaikseks.
,,Ma ütlesin, et mul on temaga omad plaanid.. Paljastage tema käsivars!" ütles ta kiirelt. Sarlini sisemus tõmbus krampi kui ta käsklust kuulis. Ta pigistas oma käe tugevamini vastu tooli, kuid surmasööja haare oli tugevam ning ta tõmbas Sarlini vasaku käe varruka ülesse. Voldemort astus lähemale ja vaatas Sarlini poole, nautides tüdruku piinu.
Sarlin ahmis õhku, kui ta tundis terava võlukepi otsa enda randmel. Voldemort ei öelnud midagi, vaid surus võlukepi tugevamini vastu rannet. Nagu mingi tint jookseks mööda käsi edasi, moodustus põleva valu tagajärel Sarlini käele Surmasööja märk. Valust taas karjudes, sisistas ta vihaselt,üritades ennast liigutada.
,,Sa tood oma sõbrad mulle ise,kas sa tahad seda või mitte.." ütles Voldemort ning muigas külmalt.
Sarlin tõstis pea ja vaatas vihkamist täis pilguga Voldemorti.,,Ma suren enne.." ütles ta külmalt salvates. Voldemort ei teinud tema toonist väljagi, vaid muigas veelgi rohkem.
,,See juhtub varsti.." ütles ta taaskord oma võlukeppi tõstes ja Sarlini sellega sihtides. ,,Juhmista!" sisistas Voldemort ning kui loits Sarlini tabas, kaotas tüdruk jälle teadvuse, jäädes toolile lõdvalt istuma.

Sarlin avas uniselt silmad ja pani käe koheselt laubale. See oli kuum . Kogu ta keha oli valus. Oiates vaatas ta kõrvale ja pidi koheselt püsti hüppama. Ta polnud Slytherini puhketoas vaid haiglatiivas, Susan tema naabervoodis teadvusetuna.
Oiatades pani ta silmad kinni ja üritas ennast liigutada, kuid kange ja valus selg ei lubanud seda. Lastes peal taas padjale langeda, sulges ta silmad.
Silmade ees jooksid mälestused eelnevast juhtunust. Kulmi kortsutades üritas ta aru saada kas see oli unes või päriselt...

Omg, sa tegidki seda! Ma nii tänan! See on suurepärane osa! Paremgi veel!

Tegin.. Noh, midagi pidi ju ikkagi ette võtma, et igavaks ei läheks

Japp. Nüüd tahaks veel osa...

Kannatust

Ohsa. Uut.

kas mina saaksin seekord ka pühhi?

Pff, tegelikult ma ei jaga neid, Murtagh lihtsalt aitas mind natukene selle osaga ja siis küsiski ..

Nii paha kohe oledki?

Hullem kui sa arvata oskad..

Ma võin ka aidata

Hull värk selle pühendusega Millal uut osa saab? Nii ootan juba.

Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu!

8. osa :

Sarlin vaatas viimast korda haiglatiivas Susani poole ja keeras seejärel selja. Nimelt lasi ta jälle jalga haiglatiivast nagu on juba varem teinud. Kui suur tõestus oli, et toimunu oli reaalne või lihtsalt uni? Susan lamas haiglatiivas ja sellele oli vist ikka hea põhjus olemas. Viimane asi oli see,et nad läksid keelatud metsa endale uusi seiklusi otsima ja siis ... siis oli õudusunenägu. Ta nägi Musta Isandat, Voldemorti. Voldemort piinas teda ja tegi talle musta märgi. End vaikselt väristades, tõmbas ta käega üle juuste ning jalutas pimedas koridoris edasi. Mis kell üldse oli? Kui McGonagall ta leiaks siit üksinda siis oleks talle määratud kuuks ajaks karistus. Veel üks piste vasakus käes, seekord tugevam. Sarlin surus hambad kokku, et mitte kiunatada valust ja toetus seljaga vastu seina. Ta vaatas enda vasaku käe poole, mis valutas samat moodi, nagu oleks keegi sinna noa sisse löönud. Varruka ülesse käärinud, ahmis Sarlin õhku.
Must märk! Nüüd oli asi selge. See polnud õudusunenägu. See oli tõesti sündinud! Musta märgi madu liikus tema randmel vaikselt, aeglaselt ja painavat valu tekitavalt. Nüüd valdas teda hirm. Kuidas ta saab Sigatüükas edasi õppida kui tal on must märk? Seda tuleb varjata, ükskõik kuidas. Värisedes välja hingates, vaatas ta jälle ringi. Mitte kedagi ei ole koridorides ega kusagil. Maaild magasid ja üldse oli kõik hirmutavalt vaikne. Nüüd oli ka õige aeg karta!
Sügavalt sisse hingates, lükkas Sarlin end seina juurest eemale ja astus mõtiskledes edasi, Slytherini puhketoa poole. Äkki peaks minema Dumbledore juurde?, mõtles ta oma kätt pigistades, kuid raputas seejärel pead. Mida ta ikka teha suudaks selle märgi puhul?

Kulus rohkem kui pool tundi enne kui Sarlin lõpuks Slytherini puhketuppa jõudis. Seal polnud ka mitte kedagi ja seega sai ta oma märgiga midagi ette võtta. Esimese asjana läks ta tüdrukute magamistuppa ja otsis voodi alt ühe vana kaltsu. Selle katki teinud, sidus ta riide ümber käe ja vaatas seda. See on sama hea kui ta oleks veenid läbi lõiganud ja hiljem haava kinni sidunud. Loomulikult oleks ta saanud ju koheselt haava ära parandada, see oleks käkitegu. Tuleb siis veel mingi teine vabandus mõelda..
Ohates, lükkas Sarlin juuksed enda näo eest ära ja kortsutas kulmi. See kõik oli nii .. nii mitte temalik! Surmasööjaks saada oli tema unistus ja nüüd ta istub ja nutab ise enda üle.
Tegelikult pidi ta enda üle uhke olema. Kui ta poleks ajast edasi läinud ja kui ta poleks Gryffindori saanud ja kui ta poleks Hermione, Harry ja Roni ja teistega tuttavaks saanud, oleks ta õnnelik, et ta sai selle märgi ja uhkustaks sellega.
Jälle needsamad KUID!
Riided ära vahetanud, heitis Sarlin voodisse pikali, vahtides lage. Nüüd oli ta jälle kahevahel. Üritada Surmasööja märk maha pesta kuidagi moodi ja elada oma elu rahulikult edasi või olla Voldemortile truu surmasööja ja hävitada mitmed inimelud.
Esimene varjant oli tema jaoks parem muidugi.
Haigutades, keeras ta külje ja teravate torgete saatel jäi ta magama.

,,Hommikust.." pomises Susan vaikselt, kui Sarlin tema juurde haiglatiiba tuli. Tüdruk oli haiglase näoga. Umbes selline, nagu oleks ta verest tühjaks joodud või midagi taolist. Ta vaatas Sarlini poole ja üritas naeratada. Imelik.. Tegelikult peaks ta olema.. vihane? Vihkamist täis? Aga praegu oli Susan rahulik, õnnelik, et näeb Sarlini.
Haiglaemandat polnud kusagil läheduses niiet nad said väga vabalt rääkida. ,,Kuidas sinuga on?" küsis Susan vaiksel häälel. Sarlin vaatas enda käe poole ja hammustas huulde, mõeldes kiire vale välja,:,,Noh.. mul on randmeluu murd.. aga üldiselt on kõik korras.." hale vale.
Susan noogutas aeglaselt. ,,Minuga on vist ka.. Haiglaõde proua Lovestar ütles, et minu käega pole just kõige paremad lood.. Ma ei tea mis mu vasaku käega on.. Ma ei suuda ennast liigutadagi.." ütles ta ennast nihutades. Sarlin vaatas teda haletseva pilguga.
Kuidas saab ta mitte mäletada?, ei saanud ta üldse aru.
,,Ma pean varsti Dumbledorega rääkima ka.." ütles ta lõpuks mõtlikult. ,,Ja ma küsin proua Lovestarilt täpsemalt sinu kohta-"
,,Ta ütles, et ma saan välja nädala pärast nii umbes.." Susan ohkas vaikselt. Sarlin noogutas mõtlikult.
,,Aga sa mäletad üldse kuidas see juhtus.. mis iganes meiega juhtus?" tahtis ta teada. Susan raputas pead. ,,Palju seletav miks ma siin olin.." ütles Sarlin silmi pööritades ja noogutas seejärel. ,,Ma tulen hiljem tagasi.." lehvitas ta käega ning lahkus haiglatiivast.

,,Sarlin!"
,,Jane!"
Hermione vaatas Sarlini pettunud näoga. ,,Kus sa eile olid?" küsis ta pahaselt. ,,Me ootasime Harry ja Roniga sind päris pikalt seal, aga sind ei olnud, kus sa olid?" tahtis ta teada. Kedagi polnud varahuommikusel päeval koridoris.
,,Sama küsimus sullegi.." ütles Sarlin vaoshoitud häälega. Hermione vaatas teda uskumatu ilmega.
,,Sarlin.." ütles ta rahulikult, :,,Me ootasime sind rohkem kui tund aega kolmandal korrusel ja sind ei olnud kusagil! Me tegime mitu ringkäiku ka ja-"
Sarlin raputas ägedalt pead. ,,Ma hiljem räägin!" ütles ta kiirelt ning saatis vabandava pilgu Hermionele. Millal hiljem? Neil pole üldse privaatsuseks aega ja kuidas ta seletab seda kõike?

Ohh, Susanil on mälukaotus? Väägev! Lahe osa.

Oh, hea
Kihvt osa. edasi!

Ma arvan, et ma tean, mis oli. Pean ütlema, et on huvitav.

Mulle meeldib aforismikesi otsida ja kuna see lugu on noh.. selline sõpruse, reetmise ja surmaga seotud, siis miks ma mitte?
Ja Evanna, wow ! Ei olegi kriitikat seekord? Impressive!

Meie sõbrad teevad meile rohkem kurja üksnes sellepärast,
et vaenlased ei pääse nii ligi!

9. osa:

Dumbledore noogutas aeglaselt kui Sarlin oli talle kõik ära rääkinud. Erinevalt direktorist istus Sarlin väga pingsalt enda toolil ja jälgis meest, kes nüüd talle otsa vaatas.
,,Keegi veel sellest teab?" küsis ta aeglaselt. Sarlin raputas pead. Dumbledore noogutas veelkord.
,,Kas te nüüd seletaksite mis Susaniga on? Ta räägib, et ta ei mäleta mitte midagi ja mina mäletan!" ütles ta kiirelt.
,,Seletaksin." ütles Dumbledore ja asetas käed lauale ning ristitas sõrmed vaheliti, vaadates Sarlini pingsalt.
,,Kui proua Lovestar teid ravitses, ütles Mustade Jõudude Vastase Kaitse professor,et Susan oli Imperio needuse all," ütles Dumbledore, tehes väikese pausi. Sarlinile jõudis see teade väga aeglaselt ajju.
,,Imperio needuse all.." kordas ta vaikse kajana, vahtides enda ette. Niiet.. Susan siis ei teinudki kõike seda meelega? Ta oli lihtsalt needuse alla pandud ja .. ja ta meelitas Sarlini nii lõhkus!
Lollakas!, mõtles ta enda peale pahane olles. Oleks ta seda varem taibanud, oleks ta otsekohe Susani juhmistanud..
,,Ja must märk? Tal on ka see?" küsis ta kiirelt. Dumbledore raputas pead.
,,Ta kasutati lihtsalt ära sinu meelitamiseks lõksu. Ta oli lihtsalt üks osa lõksust.." ütles Dumbledore kuivalt.
,,Super!" sisistas Sarlin. ,,Niiet mina olen siis ainukene kellel on Must märk?" küsis ta meeleheitlikult ja vaatas enda vasakut kätt. Ma saen su maha!, mõtles ta vihaselt põrnitsedes.
,,Näita seda.." palus Dumbledore. Uskumatu pilguga tõmbas Sarlin sideme käelt ära ning pani vasaku käe lauale.
Must madu liikus seal aeglaselt. Kuigi see ei valutanud enam nii palju nagu alguses, tundis Sarlin valu südames. Kuidas ta nüüd tõesti hakkab olema teistega? Kui ta jälle ajast edasi peab reisima, siis mida ütleksid Fööniksi Ordu liikmed?
,,Aeg pole mänguasi, Sarlin!", jah, just õigel ajal hakkas see lause veel kummitama ka.
Dumbledore libistas sõrmega üle märgi ja noogutas süngelt, kuid ei öelnud midagi.
,,Praegu on varane aeg, Sarlin, mine maga ennast välja. Kell kaks tule palun tagasi. Ma räägin professor Snapega ja vaatame mida teha saame.." ütles Dumbledore. Sarlin tõmbas käe kiirelt laualt ära ja vaatas jahmunult Dumbledore rahulikku näkku. Snape ka veel? No mida veel? Parem oleks ta kohe kuule saata! Professoriga hüvasti jätnud, tormas ta Slytherini magamsituppa, tunes tõesti väsimust kallale kippumas. Pole ka ime.. tegelikult oli kell alles kuus .. Kuid mida siis Jane .. ptüii, Hermione koridoris tegi?
Väikeses segaduses olles, lükkas Sarlin tüdrukute magamistoa ukse lahti ning raatsimata riideid õieti vahetada, hüppas ta koheselt oma voodisse ja tõmbas teki peale ning jäi kiirelt magama.

,,Äratus unimüts!" Sarlin tundis tõugatust paremal küljel ning siis hakati teda õlgadest raputama. Pea patja ära peitnud, raputati teda veelgi tugevamini.
,,Julie, too külma vett!" kamandas Johanna. Silmad kohe lahti teinud, tõusis Sarlin istuli ja vaatas pahase ilmega tüdrukuid, kes kavalalt naeratasid.
,,Miks te mind äratate?" küsis ta silmi hõõrudes.
Julie ja Johanna vaatasid üksteisele korraks otsa ja tõmbasid Sarlini püsti ja tegid ta sassis koolivormi kohe korda ning Julie ulatas talle kammi. ,,Dumbledore ütles, et sa pead olema tema kabinetis poole tunni pärast, seega kiirusta!" soovitasid kaksikud ühest suust. Sarlin vaatas suurte silmadega kaksikuid ja tegi juuksed kiirelt korda ning viskas seejärel kammi voodile. ,,Mis kell üldse on?" küsis ta kiirelt.
,,Pool kaks läbi," ütlesid tüdrukud. Sarlin oiatas vaikselt ja virutas omale käega vastu laupa.
Kaua ta siis maganud oli?
,,Aitähh tüdrukud!" ütles ta kiiresti ja lahkus puhketoast. Lõunasöögini oli üle tunni aega, kuid ta kõht oli juba nii sama tühi nagu kuivanud kaev.
Teel koperdas ta otsa mitmele õpilasele, kes jorisesid tema kallal, kuid nendest välja tegemata jooksis ta edasi.
Õhku ahmides jõudis ta Dumbledore veesüliti juurde ja ütles kiirelt parooli ning jooksis kabinetti, koputades ühe korra uksele.
Dumbledore istus enda laua taga ja Snape seisis tema kõrval nagu mitu kuud tagasi seisnud oli.
Neile vaikselt noogutanud, võttis Sarlin hingeldades toolil istet. Mõlemad mehed ootasid kannatlikult enne kui Sarlin korralikult hingata sai.
,,Ma rääkisin Snapele loo ära-"
,,Aga miks talle?" ei saanud Sarlin aru ja punastas, kui oli katkestanud Dumbledore jutu. ,,Vabandust.." pomises ta vaikselt.
,,Sellepärast, et ta teab kuidas Musta Märki varjata.." vastas Dumbledore aeglase ja selge häälega.
Imetore.., mõtles Sarlin kuid noogutas.
,,Sa oled kõigest seitseteist ja me ei taha, et sa oma elu niimoodi ära rikuksid.."
,,Vabandust, aga see rikuti minu asemel ära. Keegi ei küsinudki minult, kas ma tahan seda musta märki või mitte.."
,,Nagu ma sinu varasemaid arhiive lugenud olen, preili Wound, siis ma arvasin,et te just pooldate Musta Isandat." ütles Snape nüüd vahele. Sarlin vaatas korraks professori poole. Tema ilme oli sama rahulik nagu Dumbledorel ja ei ilmutanud ühtegi liigset emotsiooni peale uudishimu.
,,Pooldasin!" parandas Sarlin teda lõpuks. ,,Vanad need arhiivid on? Aastased?"
,,Need on alla poole aasta vanad.." ütles Snape vaikselt. Sarlinil vajus suu lahti kuid ta pani selle kiirelt kinni ja noogutas aeglaselt.
,,Noh, siis ma muutsin oma meelt.." lausus ta sosinal.
,,Snape valmistab sulle nõiajoogi, mis peaks varjama Musta Märki, kuid ta ei saa seda lõplikult ära kaotada, Sarlin." ütles Dumbledore lõpuks. Sarlin vaatas tema poole uudishimulikult, kuid noogutas seejärel nõusolekuks.
,,Niisiis.. Argumente pole?" küsis Dumbledore professor Snapelt ja Sarlinilt. Mõlemad raputasid pead.
,,Preili Wound, täna kell seitse minu kabinetti!" ütles Snape ning lahkus esimesena kabinetist. Sarlin ohkas vaikselt ja vaatas Dumbledore poole, kes enda fööniksiga tegeles. ,,Olgu.. head päeva teile.." ütles ta püsti tõustes.
,,Teilegi," vastas Dumbledore.
Sarlin vaatas korraks linnu poole, kes tema pilgule vastas ning ta lahkus seejärel kabinetist.
Milline vaevarikas päev?

Ohoh, tahad kriitikat?