Rollimäng.

Sally jooksis Yukiga kaasa ja hingeldas, kui nad olid puhketuppa jõudnud.

"Will ütles, et ta tuleb minuga!" kiljus Kalene Annale kõrva. Tal jätkus silmi vaid Willi jaoks.

Yuki jooksis magamistuppa, ikka veel Sallyt järgi tirides.

"Võta hoogu maha, kuhu sul nii kiiret on?" küsis Sally, kui tal kõhus pistma hakkas.

"Ma unustasin juustesse geeli panna!" karjus paanikas Yuki.

Sally naeris vaikselt ja lausus Yukile: "Oh sind tobukest!"

Mia läks maja uurima

"Tore," naeris Anna "Just said Sethi maha jäetud ja nüüd muud ei olegi kui Will.... armas,"

Mia kõndis ringi, vaatas erinevaid klasse kus ta hakkab õppima ja jõudis söögisaali.See oli väga suur ja Mia vaatas sedaväga hoolikalt

OT: Midahekki, kustutage keegi need ära.

"Nii, nüüd võime minna," ütles Yuki valmis saades. Ta ei pannud tähele, et toas midagi muutunud oleks.

Acheron kirjutas:

"Iseasi kas mina olen nõus mõnda neist kandma," ütles ta naljatlevalt. Tal oli alati riiete leidmisega probleeme.

Marcus muigas. "Kindlasti leiad midagi, mis sulle meeldib," kinnitas Marcus lõbustatult.

OT: Parandasin veidike seda segadust. Aga igatahes, pikemaid postitusi! Muidu tuleb piirang, see ei meeldinud teile ju.

Kalene jõudis tagasi Wili juurde ja suudles poissi uuesti.

Will tõusis püsti ja lausus: "Noh, ma lähen siis tagasi puhketuppa."
Poiss plaanis magama minna.

"Ma tulen ka!" ütles Kalene poisil kaelas rippudes.

Süües veel ära oma viimase röstsaia, läks Anna juba kiirkõnnil vangikoobastesse ja sealt magamistuppa. Vahetades riided koolirüü vastu ning laineri ja heleda puudriga õrn meik tehtud, viskas ta mõned õpikud kotti, ning asus puhketoas viimaseid kodutöid lõpetama.

"Okei," lausus poiss, "aga las ma hingan natuke."
Will eemaldas tüdruku enda küljest.
"Lähme, siis?" küsis poiss puhketoa poole minema hakates.

"Ja," vastas Kalene ja võttis poisi käest kinni. Ta ei saanud aru, mis tal viga oli.

Varsti jõudsid nad puhketuppa.
"Sa peaksid tundi minema vist?" pakkus poiss lootes tüdrukust natukeseks lahti saada.

Gat vaatas lakke ja mõtles milline võiks ta kleit olla. "Mis värv mulle sobiks?"

"Ma ei viitsi väga," pomises Kalene ja lükkas poisi tugitooli.

"No, ma nagunii ei lähe, nii et jamh," pomises poiss kogemata.

"Siis on hästi!" ütles Kalene ja istus teise tugitooli. Ta nihutas selle kamine juurde.

"Kuule, ma lähen magamistuppa nüüd, vaja ee... teha midagi," lausus poiss ning tõusis tugitoolist.

Kalene turtsatas ja ütles, et las poiss pealegi läheb. Ta ei tahtnud pealetükkiv olla.

"Hei, kuule, Kalene" hüüdis Anna teda märgates ning läks tüdruku juurde. "lähed tundi? võiks koos minna, või lähed koos Williga?"

"Ma mõtlesin, et ei viitsi niikuinii kooli minna..." arutles Kalene.

Kui poiss magamistuppa jõudis hakkas ta kohe enda kotti läbi tuhnima. Tal oli kindlalt meeles, et oli paar tabletti kaasa võtnud.
Lõpuks leidis ta ühe üles ning neelas alla. Will tundis kuidas ta enesetunne paremaks muutus. Paar hetke tuikus poiss kohapeal, siis otsustas ta tagasi puhketuppa minna. Jõudnud sinna proovis ta mööduda Kalenest, nii et tüdruk seda ei märkaks. Poiss istus ühte tugitooli, mis oli Kalene poole seljaga, nii et tüdruk ei saanud näha Williami nägu.

"Mm... no okei, ma siis lähen" vastas Anna ning läks treppidest üles nõiasõnade klassi poole. Tüdruku arust oli see tund suhteliselt mõttetu, aga mis sest, tahaks ikka kevadel eksamid ära teha.

Gat keskendus nüüd oma kleidi välimusele, mis talle sobiks. See peaks olema siidjast, pehmest riidest, kergelt liibuv ja minu kehakujuga sobiv, aga värv? Võib-olla punane... või must, arutles ta suletud silmadega.

Christal hakkastoibuma, tüdruk kuulis oma südamelööke ja siliavades käisid ta silmad mitu korda peaaegu tagurpidi. Tüdruku näkku ja juustesse oli kleepunud kuiivanud veri, mida ta värisevate kätega katsus. Ta ei saanud minna haiglatiiba, mida ta neile ütleks?
"Tere, ma natuke harjutasin tornidest hüpates animaagiks mundumist, kuid see ei tulnud eriti välja, palun parandage mu haav ära." Ja nüüd oli puudu veel rõõmus nägu ja armas naeratus.

Tüdruk oli jõudnud Slythereini puhketoa juurde ja mõtles nüüd kuidas ta sinna sai. Ohates istus ta nurga taha kus keegi teda tähele ei paneks ja pani pea põlvede vahele, paar pisarat voolas mõõda ta nägu, tal oli väga valus. Meeltesegades ta vilistas lootes, et Fairo on elus ja tal vedas, lind oli, aga ta ei saanud kindel olla, et tema animaagkeha terve oli.

"Hakkame siis" vastas Sally. Nad läksid mööda koridore, kuni helises koolikell. Siis hiilisid nad vaikselt lossi ette hoovile.

Marcus vaatas Gat'i arupidavalt. "Midagi tumedat. Punane, must või sinine ma pakuks," ütles ta hetke pärast.

Peagi ilmusid nnurga tagant välja poisid.
"Tsauks!" ütlesid nad ja suudlesid tüdrukuid.


"Will, oled sa siin?!" hüüdis Kalene.

"Täna on meil tund, nagu te näete, kahe klassiga koos" rääkis nõiasõnade õpetaja rangelt ning pani laual lebotavad prillid ette "Tere hommikust seitsmes ja viies klass, täna õpime, ühtedele kordamiseks, suurtemate asjade muundamist."
Käis krigin ja klassiruumi uks avanes. Sisse astus see uus, "emopoiss".
"Mul pidi siin tund olema," ütles poiss ükskõikselt.
"Jah, kohe, te olete uus jah? Nii... väga hea, istuge palun sinna ette, vabale kohale" oli näha kuidas professor natuke närvi läks.
Poiss istus vabale kohale Anna ees.

Ei, lausus poiss enda mõtetes. Will istus vaikselt enda tugitoolis. Ta proovis olla märkamatu ja sulges silmad. Öösel polnud ta magada saanud ja ega poiss sellest midagi eriti ei mäletanud ka.

Sally suudles Ken'i pikalt ja siis naeratas talle. "Tead..." alustas Ken. Sally näole tekkis muie. "Järgmine nädal on jõulupidu, ma tahtsin küsida, kas sa oleksid minu kaaslane?" Sallyl jäi suu lahti ja ta kallistas Ken'i. "Muidugi," vastas ta.

"Punane siis..." sõnas Gat avades silmad ja viies nende pilgu Marcusele. "Mulle meeldib punane," lisas ta naeratades. Ta lesis mõnda aega vaikselt. "Kus mu riided on?" küsis ta siis, tõustes küünarnukkidele, et tuba paremini näha.

Marcus naeratas kergelt. "Su riided... kabinetis on enamus, ma arvan," ütles mees lõbustatult. Ta ei olnud viitsinud neid kaasa võtta. "Aga... nüüd on siin," lisas ta siis hetke pärast, ning kerge käeviipe peale ilmusid mõlemate riided korralikult voodi äärele.

"Tänud," sõnas Gat ja suudles meest õrnalt suule enne kui end riidesse panema hakkas.

Marcus muigas ning võttis samuti enda riided. Ta hakkas neid selga panema, mõtted eemal.

Gat riietus suhteliselt kiiresti. Varsti olid kõik riided seljas, siis vaatas ta Marcuse poole. "Nii kuidas ma välja näen?"

"Imeline, nagu alati," ütles mees lõbustatult, kui oli enda pluusi lõpuks õigesti selga saanud. Ta ajas end voodilt püsti.

Gat katsus oma juukseid, need ei olnudki väga sassis. Gat naeratas kergendunult, olles õnnelik, et polnud viitsinud eelmisel päeval meigiga jännata. Ta vaatas kelmigalt mehe poole ja lähenes talle. "Ega sa ise ka halb välja ei näe."

"Valetad või?" küsis mees lõbustatult, ning astus sammukese tüdruku poole, et käed ümber tema piha põimida.

Gat tõstis käe ja silitas mehe põske. Ta vaatas siiralt suurte silmadega mehele otsa. "Kas sa ei usu mind?" Gati suunurgad vajusid alla, silmad läksid veel suuremaks ja ta nägu tundus väga nutune.

Marcus naeris vaikselt. Ta kummardus alla ning vajutas tüdruku huultele kerge suudluse. "Usun küll, kui sina nii arvad," ütles ta siis.

OT: Ma minema, bye.

Gat naeratas taas laialt ja suudles meest õrnalt vastu.

OT: Sauka siis.

OT: Mida, juba jälle?

"Ja Yuki... mul oli plaanis sind ka ballile kutsuda..." alustas Kiyo, aga Yuki rippus tal juba kaelas.
"Wow, raaahu," ütles Kiyoshi ja lendas tasakaalu kaotamist teeseldes ümber.

OT: Misasi?

Marcus muigas ning vastas tüdruku suudlusele.

Mia sõi vaikides ja läks siis järve äärde uitama.