Sigatüüka rollimäng

Pimsy jälgis neid kahte. Ta ei kuulnud mida nad räägivad.

OT: Õnneks.

"Mine too siis!" käskis tüdruk. Steve käis puhketoas ning tõi sealt tüdruku kirjandi. "Sähh!" lausus ta kirjandi tüdrukule andes.

Poiss ulatas midagi sellele tüdrukule. Pimsy hiilis lähemale.

"Nii, sa lubasid mulle midagi vastutasuks anda."
"Mida sa tahad?" lausus Steve tüdinud häälel.

Pimsy läks veel lähemale. Nüüd kuulis ta mis need kaks rääkisid.

"Hmm... Ma tahan, et sa mind kallistaksid."
"Mida?" Steve tõmbus eemale. "Okei. Kui ma just pean," lausus ta hetk hiljem ohkega. Seejärel kallistas ta korraks tüdrukut.

Pisy jäi rahulikuks. Nad võisid vabalt õde-vend olla.

OT: Kuigi mina küll oma venda eales ei kallistaks =D

Lõpuks maandunud pani ta oma luua luuakuuri ja sammus mustade juuste lehvides sihitult kooli ümbruses ringi

Seejärel lausus Steve tüdrukule: "Ma lähen ära nüüd." ning kõndis koolimajja.

Pimsy läks poisile järele. Tal polnud õues enam midagi teha.

Steve kõndis koolimaja uksest sisse ning jäi seina najale toetudes seisma.

Pimsy kõndis poisist mööda, tehes, nagu ei märkaks teda.

"Hei sina!" hüüdis poiss, kui majahaldjat nägi. "Kas sa luurasid mind?"

Pimsy pööras ümber, teeseldes ehmatust. "Mina? Miks sa nii arvad? Ma söötsin ainult öökulle."

"Sa valetad..," lausus Steve. "Seda on su näost näha."

Kate haigutas ja vaatas lakke . Tall oli surm igav.

Adrianne võttis voodi alt oma luua ja vaatas küsivalt Isabellat.

Jossu läks magamistuppa ja viskas ennast oma voodi peale pikali.

"Noh vasta!" karjus Steve majahaldjale. Seejärel ta rahunes: "Peaasi, et sa sellest Adriannele ei räägi."

"Ajaa, ma toon kohe enda oma ka." ütles Isabella ning võttis oma luua.

Adrianne läks õue ja valmistus lendu tõusma.

Steve kõmpis õue tagasi.

Sama tegi ka Isabella, ta istus luuale ning tõusis lendu.

Steve nägi eemal luua seljas Adriannet.

Jossul sai kõrini toas istumisest ja ta lonkis õue.

OT: Ma pole luua seljas

Adrianne tõusis õhku ja lendas kiiresti äkilisi haake tehes.

Kuna Adrianne oli ära läinud istus Steve puu varju maha.

Isabella nägi all üht oma klassikaaslast ning siis tuikas talle midagi pähe "Adrianne! Sa temaga läksidki tülli, eks?" küsis tüdruk.

OT: Ma pole su klassikaaslane...

Steve vaatas kuidas Isabella ja Adrianne taevas lendasid.

OT: Oled küll.

Isabella tegi õhus paar trikki.

OT: Ma olen huffist ju.

Steve vaatas imestusega kuidas Isabella lendas.

OT: Ja siis? Mis see loeb? Aga noh, suva see. Mis mõttes imestusega?

Isabella otsustas maanduda.

Steve jälgis silmad punnis Isabellat.

Isabella tuli luua seljast maha ning hõikas siis Adriannele: "Tuled ka?"

Steve jälgis ikka veel Isabellat.

Adrianne kihutas otse alla ja peatus siis välkiire pidurdusega, hetk hiljem oleks tulnud kokkupuude maaga.

Steve jälgis tüdrukuid.

"Mis edasi teeme?" küsis Isabella.

"Anname talle peksa!" teatas Adrianne rahulikult ja kõndis Steve'i juurde.

OT: Oi väga tore.

Steve istus puuall ning jälgis kuidas tüdruk ta juurde tuli.

"Mis asja?" küsis Isabella väikse imestusega, kuid järgnes siiski Adriannele

"Tere jälle," ütles Adrianne kätt võlukepi ümber pigistades.

Kui Jossu õue jõudis, nägi ta et Adrianne kõndis Steve poole. Ta hakkas ka sinna poole liikuma.

Isabella püsis vait, ta jälgis täielikult Adriannet.

OT: Me teeme mingi minu peksime kokkutuleku?

"Tere," vastas Steve vaikselt.

OT: Tundub nii.

Isabella vaatas korra poissi ning see järel Adriannet. "Mida sa teha kavatsed?" küsis tüdruk Adriannelt.

Adrianne pilgutas Isabellale silma ja pigistas veel kõvemini võlukeppi.

Steve kargas püsti ning taganes. "Mida sa teed?" küsis ta ehmunult.

Isabella puhkes naerma nähes kuidas Steve taganes.

Adrianne silmavalged välkusid vihast ja tema pilk vaadas ainiti poissi. Tüdruku silmavaade oli metsik ja hirmutav.