Sigatüüka rollimäng

Adrianne läks Isabellaga kaasa.

"Ma leidsin ta koridorist, vere loigust. Ja ma pidin ta haiglatiiba viima. Muidugi me rääkisime ka, ta ütles, et su isa suri ja üldse rääkis peaaegu kõigest. Ja oligi kõik, pole mõtet vihane olla, eks." rääkis Isabella kinniselt.

Adrianne vaatas tüdrukule imestunult otsa. "Ja endast ta sulle ei rääkinud, mis?"

"Natuke rääkis vist, aga ega sa solvunud pole?" küsis Isabella.

"Mida ta kokku valetas?"

"Ee... noh. Ta rääkis, vaid seda mida ma juba varem teadsin väljaarvatud sus isa värk." ütles Isabella kiiremini kui oleks vaja olnud.

"Ja mida ta mu isa kohta ütles? Ta on ainult umbes pool aastat surnud olnud..." pomises Adrianne Steve'i poole vaadates.

"Ta ütles, et sina olid õelnud, et ta suri ammu ja ma ei tea mis on tema jaoks ammu." ütles Isabella, ka tema vaatas korraks Steve'i poole.

"No on jobuuuuu," venitas Adrianne. "Ta on nii loll. Mida ta veel ütles?"

"Mitte midagi erilist, ta soovis oma võlukeppi tagasi ja ma ütlesin, et viin talle selle."

"Aga sa ei tee ju seda..." ütles Adrianne imestunult.

"Ma ei tea, ma arvan, et sul pole valikut. Nii kui nii saab ta selle ju tagasi." vasta Isabella veidi tagasihoidlikult.

Arya oli metsas joostes kukkunud ja ta põlves oli väike haav. Ta jooksis haiglaatiiva poole ja tahtis plaastrit paluda.

"Ja kuidas täpsemalt?" küsis Adrianne. "Muide, sa võid ta endale saada."

"Ükskõik, võimalusi on palju, kasvõi kutseloits ja muidugi võib ta ju õpetajate juurde minna." ütles Isabella. "Tema võlukepi?"

"Ei, tema enda," Adrianne silitas mokenahast kotti.

Arya jõudis haiglatiiba ja palus, et haiglaemand ta haava korda teeks. See järel oli ta võtnud suuna haiglast välja kuid nägi Steve´t. Appi! Mis temaga juhtus. Arya vaatas verist Steve´t ja otsustas veidikeseks sinna jääda.


OT: Tulge keegi haiglatiiba.

OT: Steve sai ju kohe haiglast välja.

Isabella puhkes naerma. "Sa teed nalja, eks?"

"Eip, ta ei meeldi mulle enam, aga see pole ju tema süü, et ta alaarenenud on," teatas tüdruk.

"Ja mina peaksin alaarenenud tahtma? Kuule, ausalt, ma ei teagi teda." ütles Isabella.

OT: Oih ma ei teadnud.


Arya vaatas uuesti voodit. See oli tühi. Ma näev viirastusi. Mõtles ta ja jooksis haiglast välja. "Steve!" Karjus ta täiest kõrist.

Adrianne kuulis Aryat hüüdmas.
"Näib, et kõige normaalsem dorklane tahab teda endale."

OT: Mingi eri naistemees =D

Pimsy jai öökullimajas magama.

"Kus sa oled? Mul on su abi vaja! Kiiresti muide. Ma leidsin.." Arya kukkus kokku. Ta nägi eemal kolme peletist kes kõik olid võtnud täiskuu kuju.

"Ega vist, mis teeme?" uuris Isabella naerdes.

OT: Saate mind ülesse otsida?

Arya oli tõmbunud kõssi. ta tahtis taskust oma vvõlukeppi võtta, aga seda polnud.

OT: Ma leian su.

KUna Adrianne ja Isabella midagi välja ei mõelnud otsustas Isabella jalutama minna, ta nägi maas Aryat. Tüdruk kummardus Arya poole ning ütles: "Arya! Kas kuuled mind? Mis sinuga on?" Isabella läks täiesti endast välja kui Arya endiselt maas lamas. Juba teine kord tänase päeva jooksul, mõtles tüdruk. Isabella raputas Aryat lootes, et see oma silmad avab.

Arya avas vaikselt silmad ja naeratas. See järel vaatas ta ikka veel peletisi. "Mu võlukepp on kadunud. Ma arvan, et keegi võttis selle või ajas kellegi teise omaga segi."

"Küll üles leiame, oled muidu kombes?"

Kete tõusis tugitoolist ja läks magamistuppa. Ta võttis ühe juturaamatu ja hakkas seda lugema.

"Kõik on korras. Aitäh sulle. Ma nägin kolme peletist ja ehmatasin nii ära ja siis avatasin, et võlukeppi ka ei ole ja.."

Adrianne kehitas õlgu ja läks lossi.

"Ootad? Või tuled kaasa? Ma jätsin võlukeppi vist haiglatiiba." Nõid põõrdus peletiste poole ja need muutusid täiskuuks. Ta proovis sealt kiiresti eemale saada, et teised seda ei näeks.

Adrianne jalutas hoolikalt seinu vaadeldes mööda koridore.

Steve põrnitses hetke Adriannet.

Adrianne ei märganud poissi ja jalutas rahulikult edasi.

Steve kõndis talle vaikselt järgi.

Adrianne kuulis mingit krabinat ja võpatas.

Steve proovis jätta muljet nagu ta vahiks seina.

Adrianne marssis vihaselt poisi poole.

Steve pööras näo Adrianne poole. Poiss pani käed kaitseks ette ning lausus taganedes: " Ära tee seda..."

"Ei tee mida?" küsis Adrianne imestunult. Peksmine polnud tal plaaniski.

"Mind rünnata," Steve oli ikka veel kaitseasendis.

"Polnud plaaniski," teatas tüdruk ja kiskus käed poisi näo eest ära.

"Mida sa, siis teha kavatsed," küsis poiss taganedes.

"Kavas oli sinuga rääkida ja siis olenevalt sellest sulle vb sinu võlukepp tagasi anda..." ütles Adrianne.

"Okei," lausus Steve aeglaselt.

"Lao lagedale," käskis tüdruk.

"Misasi?" küsis Steve imestunult.

"Kõik, mis sul öelda on..."