Sigatüüka rollimäng

"Kõik on valesti!" karjus Adrianne ja viskus pikali.

"Räägi mulle milles asi." ütles Isabella, käskiva alatooniga.

"Terve maailm on sassis," nuuksus tüdruk. "Isa ja siis veel see... Ma ei pea vastu."

"Mis temaga juhtus?"

Steve kaotas liiga palju verd ning kukkus kokku. Liikumatult jäi ta kooli ukse ette lebama.

"Kellega?" küsis segaduses tüdruk.

"Ah olgu, maga end välja. Pärast räägime!" ütles Isabella lootust kaotades. Tüdruk tõusis voodilt ning lahkus puhkeruumist. Ta otsustas välja minna, koridoris nägi ta Steve kes teadvustult maas lamas.

Vereloik Steve´i raske keha all suurenes vaikselt.

Isabella lähenes Stevele ning karjatas korra kui nägi vere loiku. Tüdruk kummardas poisi kohale ning proovis teda äratada, kuid ee ei õnnestunud kuidagi.

Steve hakkas aeglaselt toibuma. Ta tuli reaalsusesse tagasi.

Isabella nägi, et Steve avas silmad. "Mis juhtus?" küsis Isabella. Ta vaatas veel korra poissi ning ütles: "Tule, lähme haiglatiiba."

Steve avas silmad ning veeres ehmudes tüdrukust kaugemale.

Isabella taganes sammu ning ütles siis: "Tule! Sa ei sa sellises seisus üksi sinna minna."

Steve´i suust tuli verd. "Ega sinuta parem pole. Sina oled ju Adrianne poolt."

"Ma... ma ei tea kelle poolt olla. Ma ei tea üldse mis siin toimub." ütles Isabella natuke kurvalt. "Tule juba, teel haglatiiba räägid mulle kõigest." käskis tüdruk.

Steve tõusis aeglaselt püsti. "See on nagunii mingi tema plaan. Eksole? Ta üritab mind tappa ju. Ning ma ei tea miks."

Isabella oleks teises olukorras selle peale naernud aga praegu jäi ta tõsiseks. "Ta ei taha sind tappa, eks! Ja sa ei tee asja mulle kergemaks kui mingitest plaanidest räägid. Nüüd aga räägi mis sinu ja Adrianne vahel on." ütles Isabella haiglatiiva poole kõndides.

Steve läks tüdrukuga kaasa. "Noh... Ma mõtlesin, et.... ma... meeldin talle. Aga nagu näha ma eksisin," lausus Steve vaikselt.

"Nii ja mis siis juhtus, miks ta sind nii väga vihkab?" tahtis Isabella teada ning tal oli päris mitu korda tunne, et Steve kukub kohe maha.

"Ma ei tea. Ta küsis mult, et kas ma tahan lendama minna ja ma vastasin, et ei taha ning siis ta karjus midagi ja jooksis minema," vuristas Steve kiiresti.

"Ja selles asi ongi? Sellepärast ta nii vihane siin ongi?".

"Minu arust jah," lausus Steve mõtlema jäädes.

Iaabella jäi hetkeks vait. "Ta ütles täna, et ta isaga on midagi, kuid ei täpsustanud... ja ma mõtlesin, et äkki on ta isa värgi peale vihane ning lihtsalt valab oma viha sinu peale välja."

"Noh... Kuidas seda sulle nüüd öelda?" Steve kratsis kukalt. "Ta isa on surnud."

Isabella kohkus "Surnud? Kuidas ta suri? Aga arvatavasti ongi ta selle pärast nii endast väljas."

"Ta suri juba ammu. Vähemalt nii ütles ta mulle."

"Võimatu ju, miks ta siis alles nüüd oma isa surma pärast endast väljas on." ütles Isabella kui nad olid haiglatiivani jõudnud. "Ma ootan sind siin, olen kindel, et sa oled paari minuti pärast kombes."

Steve läks haiglatiiva uksest sisse. Proua Pomfrey istus enda kabinetis ning asus kohe tegutsema. Mõne hetke pärast oli Steve terve ning astus haiglatiivast välja.

"See käis päris kähku." ütles Isabella kui Steve haiglatiivast tuli.

"Proua Pomfrey on kindlalt enda ala proff," nõustus Steve.

"Eks ta ole. Mis sa edasi teed?" uuris Isabella.

"Uhh... Ma ei teagi. Peaks enda võlukepi tagasi saama, aga ma ei julge Adrianne juurde enam minna," vastas Steve.

"Oh see, mul läks täitsa meelest äragi, et ta selle sult ära võttis. Ma toon sulle selle tagasi, sobib?" sõnas ISabella natuke ettevaatlikult.

"Muidugi. Kui sa saad. Igatahes aitäh sulle. Sa vist peaaegu päästsid mu elu. Või noh midagi sinnapoole," Steve muigas.

Isabella punastas natuke. "Noh, pole tänu väärt."

"Teeks midagi?" küsis Steve seeepeale.

Isabella noogutas ning küsis: "Mida teeme siis?"

"Läheks näiteks õue?" pakkus Steve.

"Sobib." nõustus tüdruk ning hakkas liikuma. "Kuule, Adrianne ütles ennem, et sa ei suuda oma emotsioone kontrollida või midagi niisugust oli."

"Miss? Ütles või? Minu arust ei suuda tema enda emotsioone kontrollida," lausus Steve üllatunult. Seejärel läks ta Isabellale järgi.

"Oh, no olgu." ütles Isabella, kuigi ta oli kindel, et Adrianne suudab täielikult oma emotsioone kontrollida. "Mis me teeme väljas?"

"Otsusta sina," pakkus Steve.

"Ee, ma ei tea. Mul on tegelikult suht ükskõik, peaaesi, et igav ei oleks." vastas Isabella.

Pimsy läks uuesti öökullimajja, tal oli lihtsalt kellegi seltsi vaja ja esimesena kargasid talle pähe öökullid.

"Mul ka. Kuid ma lisaksin selle, et Adrianne mind rünnata ei saaks."

"Ta magab. Aga ma ei tea, oleme niisama õues." pakkus ISabella.

Adrianne tõusis püsti ja jooksis rüü lehvides Isabellat otsima. Paha tuju oli läinud.

ISabella nägi kaugelt Adriannet.

Adrianne märkas Steve'i ja sööstis nende poole.
"Niiet teie olete nüüd koos?" küsis ta uuesti vihaselt.

"Ei!" ärritus Isabella. "Adrianne, tule, mul on sulle paljugi rääkida." ütles Isabella Adriannet eemale tirides.