Sigatüüka rollimäng

Adrianne ohkas kergendatult, kui ta poisi võlukepi kuskil koti põhjas märkas. Ta tiris selle välja, kuid nägi, et selle küljes oli ussilaip.

Arya jalutas metsas ringi. Varsti pidi ta jälle moonduma.

"Rõve," lausus Steve jälkusega, kui ta ussi laipa nägi.

"On jah," avastas Adrianne ja topis ussi kotti tagasi. Võlukepi ulatas ta Steve'le.

"Aitäh," lausus Steve.

"Lähme õue?" pakkus Adrianne.

"Okei," lausus Steve ning võttis tüdrukul käest kinni.

Adrianne vaatas poisile otsa ja hakkas õue minema. Tüdruk kuulis lähenevaid samme.

Poiss kuulis ka. "Kas see on võib olla Regin?" küsis ta sosinal.

"Ma ei usu eriti, vähemalt on seal mitu inimest..." ütles Adrianne rahulikult.

"Okei, siis," lausus Steve rahulikult ning kõndis õue.

Adrianne hoidis poisil ikka veel käest kinni, kui neist möödus paar dorklast.

"Lähme, mõne puu alla?" pakkus poiss.

"Olgu," ütles Adrianne ja järgnes poisile.

Steve heitis esimese puu all rohule pikali.

Adrianne istus puu alla ja kaevas väikese augu, kuhu ta mattis mao.

Steve jälgis taevast.

"Niisiis, mis me nüüd teeme?" küsis Adrianne samuti pikali heites, kui ta mao matnud oli.

"Pole aimugi," lausus poiss.

"Nojah, tore. Mõtleme nt. välja, mis Reginiga teha," pakkus Adrianne.

"Mida temaga teha vaja on?"

"Ta võiks mu terroriseerimise lõpetada. Üldse võidaks ta koolist välja visata," pomises Adrianne. "Ma tahan, talle eelmise kevade tõttu kätte maksta."

"Kas sa millestki muust ka mõtled peale tema?"

"Ma ei mõtle temast, ma mõtlen kättemaksumõtteid. Ja sinust," ütles Adrianne punastades.

"Minust?" imestas Steve.

"Nojah, ei või või?" küsis Adrianne kergelt punastades.

"Võib, muidugi võib," lausus Steve ning punastas.

Kate ajas ennast taas jalule kuid ei muutnud oma kuju tagasi inimese omaks. Ta tundis mingit inimese lõhna ja hakkas selle lõnajälje jätnud inimeset otsima.

OT: Awww, mao matused (L)

Pimsy avas silmad. Ehmunlt hüppas ta püsti. Ta oli koridorides jalutades magama jäänud. Kiiresti läks ta Peevesi otsima.

Adrianne vaatas Steve'le natuke unistava näoga otsa, ise seda tähelegi panemata.

"Mis on?" küsis Steve üllatunult.

Tüdruk ärkas oma mõtetest nii äkitselt, et võpatas. "Mmmm... ei midagi."

"Okei siis..." lausus Steve mõtlikult ning asus uuesti pilvi vaatama.

"Tead, mis sa arvad, kas Arya jobu-dorklastega ka suhtleb?" küsis Adrianne, sest tal ei olnud midagi paremat teha.

"Jah, ma arvan küll. Ta on ju normaalne või nii."

"Noh, kohati tundub ta selline natuke unistav," ütles Adrianne. Seejärel koukis ta välja ühe vana saksakeelse raamatu, teades, et Steve ei oska seda lugeda.

Steve küsis Adriannelt: "Mis raamat see on?"

"Ummm... need on Beedle The Bardi lood," valetas Adrianne. See oli ainuke raamat, mida ta peaaegu peast teadis, juhuks kui poiss paluks tõlkimist.

"Ahh... Okei. Ma mõtlesin, et midagi põnevamat," lausus Steve teeseldud pettumust välja näidates.

"Olgu, tegelikult ei ole," ei pidanud Adrianne vastu. Tüdruk silitas vaikselt raamatu kaant.

"Mis see, siis on?" küsis poiss õhinal.

"Üks tore raamatuke," ütles Adrianne kavala naeratusega.

"Mis selles, siis toretat on?" küsis poiss edasi.

"See on lihtsalt väga tore. Tahad ma loen sulle ette?" küsis Adrianne kavalalt.

"Loe," lausus poiss ning valmistus kuulama.

Adriannel oli kiuslik tuju ja ta hakkas saksa keeles lugema, ise silmanurgast poissi piiludes.

"Ma ei oska Saksa keelt," lausus Steve.

"Ma tean, muidu ma ei loeks ju," ütles Adrianne kihistades.

"Ära, siis parem loe ültse," lausus Steve tusaselt.

Adrianne luges vaikselt edasi. Veidi aja pärast pani ta raamatu kinni ja vaatas Steve'le otsa.