Sigatüüka rollimäng

"Ikka, mul on see peaaegu peas. See on mu isa pärandus, hoia seda hästi," ütles Adrianne ja asus lugema.

Isabella vaatas veel hetke Adrianne raamatut ning ütles siis "Sa võid seda laenata, see pole väga tuntud aga seal on päris palju mustade jõudude kohta. Olen kuulnud, et need meeldivad sulle."

Adrianne punastas. "Kes seda ütles?"

"Ma olen sellest aru saanud, su näost on seda näha. Kasvõi siis kui sa seda raamatut nägid." Isabella naeratas ning jätkas siis: "Ma ei räägi kellegile."

"A nojah siis," pomises Adrianne. "Kuule, mis värk sul nende mustade jõududega on?!"

Seekord punastas Isabella "Need on ägedad ju, sa ei saa vastu väita, eks?"

"Nojah, seda küll. Kas need huvitavad sind, nagu... rohkem?" küsis Adrianne verdtarretava häälega.

"Näib nii." vastas Isabella. "Kuule, ma lähen magama. Väsinud olen. Homme näeme?"

OT:Ummm... Meil on vist ikka veel hommik
Shoppajad istuvad liftis veel

"No mine," pomises Adrianne. "Tegelikult ma tulen ka magamistuppa." Ta sulges raamatu ja läks magamistuppa.

OT: Ma ei käi kellaajaga väga kaasas, aga see peaks siis olema, et: "Õhtul näeme."

Isabella läks magamistuppa, tüdruk istus voodile. Vahetas riided ning viskas end pikali. Ta luges veel mõni minut Adrianne raamatut ning sulges siis silmad.

Adrianne nägi, et tüdruk jäi magama ja hakkas vaikselt päevikut kirjutama.

Hunt vaatas ehmunult tüdrukut ja tundis ära Kate. Ta muundus sammuti tüdrukuks ja hakkas naerma. "Noh, saa siis tead minu saladust," pigem ütles ta, kui küsis ja lootis, et tüdruk sellest edasi ei räägi. "Õpetajad juba teavad muidu." Kui see tüüp midagi tha tahab olen ma valmis võitlema, kui ta, aga vaikib pole meie kohtumis olemas.

"Sina?" ei suutnud kate oma üllatust varjata. "Nii, et siin siiski on libahunt," Kate istus samblale maha ja viipas käega enda kõrvale. "Istu." Kate vaatas Arya'le otsa. "Ole mureta ma pole eriline lobamokk," ütles ta Aryale. Kate istus rätsepistes samblal ja vaatas sügavele metsa, suutmata end tagasi hoida küsis ta: "Kuidas sinust libahunt sai?"

"Oh aitäh," lausus Arya kergendusest õhku lendamas. "Noh, mäletad seda professor Lupinit?" Tüdruk vaatas ootavalt Katele otsa ja jätks siis. "Ta unustas ühel õhtul oma rohtu võtta ja jäi libahundina oma kabinetti. Minul oli, aga vaja üks kirjand talle ära viia ja noh siis see juhtuski." Ütles Arya ja talle meenus, et peab oma joogi ära võtma. Ta sobras kotis ja tõmbas välja väikese pudeli mille sisu ta oma kõrist alla loputas. "Nüüd olen ma ohutu... Peagu kõigile."

Steve istus rohul ning sasis enda juukseid.

"Mmm... minule poleks sa ohtlik ka metsikuna," ütles Kate ja jätkas: "Või vähemalt ei saaks sa mind nakatada, kui olen looma kujul." Kate pööras oma näo taas Arya poole. "Sa oled Griffendorlase kohta ebatavaliselt normaalne." Kate hakkas taas puid silmitsema.

Poiss lehvitas paarile mööduvale Hufflepuffi tüdrukule. Üks tüdrukutest naeratas vastu.

"Oh tänan. Kusjures sõõlamiskübar plaanis mind sammuti Slytherin-i panna, aga mõtles millegipärast ümber. Jah sulle poleks ma ohtlik, ega ka kellelefi teisele ainult endale."

Steve´i kõhus oli õõnas tunne. Seejärel kõndis ta koolimajja tagasi endal õnnelik nägu peas.

"Sa oleksid ohtlik, kui sul seda jooki ei oleks," ütles Kate Aryale.

Steve kõndis magamistuppa. Istudes voodil mõtles ta hommikust. Lendluudpalli trenn, Pimsy, Arya, Adrianne, haiglatiib...
Äkitselt lausus ta: "Suudlus," ning pani käe enda põse vastu.

"Nojah see on nii-naa värk. näiteks ükskord peale joogi võtmist pidin ma end ikka veidi kriipima, et teistele viga ei teeks, aga muidu jah." Arya naeratas Katele ja talle meeus, et peab veel natuke aega raamatukogus olema. "Hei ma lähen nüüd tuppa ja laenutan mõned raamatud. Kohtumiseni siis!" Viipas Arya käega ja muutus hundiks.


OT: Kuidas neid nimetatagi nagu Tonks kes said oma välimust muuta? Mul läks nimi meelest.

OT: Mingi metamorformaag?

Kate viipas hüvasti jätuks ja jäi metsa istuma.

OT: Oli vist jah. Kohe üldse ei meenu. Tänks.


Arya vaatas koridorides ringi ja märkas Peveesi kes talle rusikat viibutas.

Steve vaatas Mick´i voodi poole. Voodi oli tühi. Kus ta küll on, mõtles poiss.

Arya otsustas Peveesi narritamiseks omale sinise nina muuta ja itsitas. Midagi tähelepanemata kõndis ta Slytherini puhketoa poole.

Adriannel ei olnud enam erilist isu magamistoas passida ja ta läks koridori.

Arya märkas Adriannet ja viipas sellele kuid kohe tuli puketoast veel keegi välja Arya tõmbas suu viltu pähe.

Adrianne kõndis Aryast mööda, kuid peitus nurga taha.

Kate istus rätsepistes keelatud metsas kuuldes kaugel kõmisevaid kabjahääli otsustas ta tõusta ja metsast lahkuda.

Steve lahkus puhketoast. Ta jalutas koridorides ringi.

Arya liikum Adrianne peidukoha juurde ja liigutas suud andes mõista. "Väga tõsine asi!"

"Nuuh?" uuris Adrianne murelikult.

"Ära kellelegi räägi. Anult Kate teab. ma olengi see libahunt." sosistas ta ja pomises midagi vabanduse taolist oodates, et tüdruk tast eemale hüppab.

Isabella ärkas puhanult üles, ta lesis veel natuke voodis ning läks siis koridori.

Steve hakkas vangikoobaste poole jõudma.

Adrianne oli pikka aega vait. "Nojah, ega see sinu süü pole," sositas ta siis.

Steve nägi eemal Adriannet ja Aryat, kuid ei teinud midagi.

"Igatahes, ma lähen nüüd, ma nägin Steve'i," pomises Adrianne ja hakkas poisi poole minema.

Steve vaatas kuidas tüdruk ta juurde tuleb ning lehvitas talle.

Adrianne jõudis päris poisi kõrvale ja sosistas:"Tule mulle järgi, siin on palju rahvast."
Seejärel läks Adrianne astronoomiatorni poole.

Steve vaatas üllatunult tüdrukut, kuid järgnes talle vaikselt.

Olles jõudnud torni ja veendunud, et kedagi pole läheduses, istus Adrianne maha.

"Miks me siin olema peame?" küsis Steve silus enda juukseid.

"Et keegi meid ei näeks," pomises Adrianne ja oli imestunud, et poiss ise selle peale ei tulnud.

"Ää... Miks meid keegi näha ei tohi? Minu arust õues sa küll selle peale ei mõelnud," lausus poiss ning istus ka maha.

Adrianne sattus segadusse. "Ma arvasin, et sina ei tahtnud..."

"Õues võib ju ükskõik, kes meid näha. Tegelikult vahet pole enam,"

OT: Te kirjutate mingi erilise turboga, ma ei viitsi kõike seda lugeda.....

Pimsy oli öökullimajas öökulle toitmas. Ta valas neile kaussidesse krõbinaid, mille peale läksid kõik kisklema.

Isabella otsustas oma vanematele kirjutada, ta tõttas öökullimajja. Eemal nägi ta tüdrukut kes parajasti öökullide juures oli. Isabella läks tüdruku juurde ning ütles: "Hei! Mina olen Isabella."