Sigatüüka rollimäng

Adrianne peitis päeviku kiiresti kotti ja saatis hundi poole Juhmista!. Seejärel nõidus ta kohe välja oma patronuse, hundi.

Pimsy jooksis segaselt ringiratast.

Hunt-patronus seisis teiste õpilaste ja libahundi vahele. Adrianne hakkas kiljuma ja võttis teistel ümbert kinni, ise patronuse hoidmisega vaeva nähes.

Libahunti patrounus ei huvitanud ka juhmistamine polnud talle eriti mõjunud ta ei teinud õpilastest välja jooksis sigatüükasse vaatas, et keegi teda ei näeks ja muutis end tüdrukuks.

Adrianne võttis värisedes Steve'l käes kinni ja ütles Pimsyle, et too ilmuks kuhugi õpetaja lähedusse ja teavitaks teda juhtunust.

Arya jooksis puhketoa juurde pomises parooli ja saades aru, kui rumalalt ta kätiunud oli lajatas omale vastu pead. Ta ei suutnud ennast libahundina valitseda.

Adrianne lasi hundil kaduda sama kiiresti, kui patronus oli tekkinud.

"Wow," ütloes Pimsy, kui libahunt minema jooksis. "Sellist asja ei näe iga päev."

Adrianne kartis, et hunt tuleb tagasi ja pigisats tugevasti poisi kätt.

"Millele sa mõtlema pead?" kortsutas Eliisa kulmu.

OT: Wth droi?

Steve´i jaoks möödusid viimased paar minutit välgukiirusel. Kiiresti pistis ta võlukepi tagasi taskusse ning küsis, siis ehmunud tüdruku käest: "Mis pagan see veel oli?"

"Libahunt," sosistas Adrianne väriseval häälel. "Lähme ruttu ära, äkki ta tuleb tagasi!"

"Kuradi lollpea." Sisistas Arya ikka veel endale käega laksates. Ta läks õue ja maanas ette mureliku näo.

Adrianne hakkas lossi poole jooksma, poissi käest tirides.

Arya nägi Adriannet ja teisi jooksis siis nedeni ja küsis. "Mis juhtus?"

"Libahunt," pomises näost valge Adrianne ja jooksis Steve'i kaasa tirides sisse.

OT: Wth, Murtagh. Ma ei ole midagi sellist kirjutanud.

OT: Sinu viimane postitus oli, et astusid liftist välja ja vaatasid ringi

OT: Yes, aga tema seal räägib midagi hoopis imelikku. Ma olevat millegi peale mõelnud.

OT: Nojah, aga kirjuta nüüd rollikasse kah.

Steve jooksis koolimaja uksest sisse.

"Peidame end tarvilikku tuppa?" küsis Adrianne lõõtsutades.

"Miks me ennast peitma peame?" küsi Steve üllatunult.

"Sest ta võib tagasi tulla ja mina ei taha libahundiks saada!" karjus Adrianne ja hakkas tarviliku toa poole jooksma.

"Õpetajad on ju siin ja ma arvasin, et sa oskad ennast kaitsta," irvitas Steve mõeldes milline ta libahundina välja näeks.

"Ma oskan ennast INIMESTE eest kaitsta," pomises Adrianne jooksu pealt.

"Mis, siis libahundil viga on?"

"Ta ei allu eriti hästi loitsudele, ma mõtlen, et, noh, inimeste loitsudes olen ma oma vanuse kohta ikka päris tugev, aga libahundid on raskemad ja ma ei taha riskida," vuristas tüdruk ühe hingetõmbega.

"Libahundiks saamisega? Kui sa ennast nähtamatuks muudad, siis ta ei saa ju sind rünnata."

"Kindel või? Loomadel ja ma arvan, et ka koletistel on vaist. Ja vb on neil lõhnataju..."

"Ei ole kindel," lausus Steve ning jooksis tarviliku toa ette. "Teie järel," lausus ta.

Adrianne naeratas vaikselt ja astus tuppa.

Steve vajus tuppa jõudes ühte tugitooli istuma.

"See on nii kahtlane, et sa alati kohe tugitooli istud," ütles Adrianne.

"Miks?" küsis Steve ning tõusis kärmelt püsti.

"Ma ei tea," ütles Adrianne naeratades ja istus laua taha ning hakkas oma üht poolelijäänud pilti viimistlema.

Steve taarus edasi tagasi toas ringi.

Adrianne lõpetas pildi ja pani selle kotti.

Steve taarus ikka veel edasi tagasi.

"Kas midagi vaevab sind?" küsis Adrianne vaikselt.

"Ei," vastas Steve pilgu aknale suunates.

OT:Kus need aknad on?

"Kelleks sa saada tahad?" küsis Adrianne järsku.

OT: Kui Eliisa siin käis olid ju aknad.

Steve ei vastanud sellele küsimusele vaid ütles: "Ma pean vist pesema minema."

"No mine siis," pomises Adrianne ja jäi vahtima ust, mis just sinna tekkis.

Steve läks uksest sisse ning leidis ennast ilusast vannitoast. Ta võttis rüü seljast ning minestas enda rinnal armi nähes pea vastu kivipõrandat veriseks kukkudes.

Adrianne kuulis mingit mütsatust. "Steve?" küsis ta vaikselt. "Stevey, oled sa seal?" ja siis juba murelikult: "Kas sa kuuled mind? Kas midagi juhtus?"
Adrianne pidas veidi aru ja otsustas siis ukse maha lüüa. Sees nägi ta maas lebamas aluspükstes Steve'i, kellel oli pea verine. Adrianne tassis ta just sinna ilmunud haiglavoodisse ja sidus ta pea kinni.

Steve´i pea valutas jubedalt kui ta aeglaselt silmad avas. "Kus ma olen?"

"Tarvilikus toas. Ma kuulsin mingit mütsatust ja sa ei vastanud ja siis ma... murdisin ukse maha," pomises Adrianne.

"Ahh... Okei," lausus poiss kurvalt.
Seejärel vaatas ta teki alla ning nägi enda rinnal armi. Steve kattis armi käega ning küsis: "Kas ma saaksin enda riided nüüd tagasi?"

Adrianne jooksis vannituppa ja tõi sealt rüü. "Palun," pomises ta rüüd poisile andes. Siis keeras ta selja.