Sigatüüka rollimäng

"Ahh. Okei," lausus Steve enda lemmikloomast mõeldes.

"Ma tahaks juba vaheaega..." pomises Adrianne, mõeldes eelseisvast vaheajast.

"Miks?" küsis Steve jälle.

"Sest vaheajal ei pea õppima ja seal ei ole mingeid hulle dorklasi ja..." jutustas Adrianne.

"Minu arust Arya sulle ju päris meeldis."

"Arya... No vaata, Arya on erand," otsis Adrianne vabandusi.

"Pla-pla-pla," pobises Steve.

"Mida iganes," pomises Adrianne. "Räägiks millestki?" pakkus tüdruk.

"Millest?"

"Ükskõik millest."

"Sa võid mult midagi küsida?" pakkus Steve.

"Nojah, aga ma küsiksin sult, miks sa oma vanematele kirja ei saada... Kirjuta sinna, et suhtled lähedalt slytherinlsatega, äkki see aitab."

"Mille vastu?"

"Tead ju küll, et nad vihased on janii," ütles Adrianne pilgu järvele viies.

"Aa.. Ma olen juba kirjutanud neile."

"Millal? Kas ja mida nad vastasid?" Adrianne hüppas püsti.

Vicious astus liftist välja ja vaatas ringi.

"Nad ei ole veel vastanud. Ma arvan, et neil on mingi ülessanne ja ma ei usus, et nad üldse hetkel inglismaalgi on," lausus Steve rohule istudes.

"Kellena nad üldse töötavad janii?" uuris Adrianne.

"Ema töötab Gringrottsis," lausus Steve aralt.

"Ja isa..." pomises Adrianne.

"Isa, isa, isa..." Steve katsus meelde tuletada. "Ma ei tea."

Adrianne naeratas. "Noh, vb varsti tuleb meelde..."

"Ma pole teda näinud. Teda ei olnud eelmisel suvel kodus," lausus Steve.

"Ise sa ju ütlesid, et sa ei käi kodus..." ütles segaduses tüdruk.

"Eelmisel suvel käisin, aga enne seda..." Steve vaatas maha.

"No olgu," ütles Adrianne ja suunas pilgu uuesti taevasse.

Steve jälgis sinist lainetavat järve.

"Kas sul ei ole vahest koduigatsust?"

"Ei. Mitte eriti," lausus Steve ikka veel järve silmitsedes.

adrinna tõusis istukile ja hakkas oma mokenahast kotis sobrama.

"Mis sa otsid?" küsis poiss nähes mida tüdruk teeb.

"Ma ei leia ühte asja," pomises Adrianne. "Ma ju ei jätnud seda kuhugi..."

"Okei. Ja mis asi see on?" küsis poiss uudishimulikult.

"Minu kõige salajasem asi," ütles Adrianne kotis tuhnides.

"Ja see on?" küsis Steve uudishimust lõhkemas.

OT: Su isa raamat eks.

"Tegelikult on neid asju kaks, üks on siin kotis olemas," pomises tüdruk. "Aga ma ei taha, et sa näeksid, mis see teine on, palun pane silmad kinni."

"Ahh, okei," pomises Steve pettunult.

Veendueds, et poiss oli teinud nagu palutud, sosistas Adrianne: "Accio Päevik!"

Väike punane kaustik lendas tema poole, kuid lõhkus seejuures akna.

Steve kuulis klirinat, kuid hoidis ikka veel silmi kinni.

OT: Normaalne =D

Pimsy istus trepi astmetel. Ta oli pea kätele toetanud ja mõtles. Päev oli ilus, paljud olid õues. Pimsy ohkas raskelt. Tal polnud suhtlemis-tuju, niisiis vaatas ta kuidas teised lõbutsevad. Järsku kuulis ta klirinat ja nägi midagi akent lõhkumas. See asi lendas järve poole. Pimsy viskas end pikali.

Hunt jooksis kuni jäi sigatüüka ees seisma ta nägi järve ääres inimesi jooksis nende juurde ja paljastas kihvad.

OT: Nüüd on jama.

Steve paotas silmad ning nägi enda ees seismas libahunti. Ta võttis enda võlukepi ning pani endale sulandusloitsu peale.

Pimsy nägi eemal midagi kahtlast. Suur must kogu jooksis järve ääres. Pimsy läks lähemalt vaatama. Juba umbes kümne meetri kaugusel kogust sai ta aru: See on libahunt!

Seejärel sihtis poiss libahundi poole võlukepiga ning hüüdis: "Protego."

OT: irw... liba tuli Sigatüükasse ilma, et ükski õps oleks märganud? Või väravavaht või keegi. Muide mis kell meil siin praegu umbes on?

Kate pani oma kassi maha ja otsustas järveäärde minna. Sinna jõudes nägi ta Adriannet, seda Huffi kelle nimi oli vist Steve ja oma silmi uskumatta libahunti.

OT: Mida protego tegigi?

Pimsy nägi valgussähvatust. Keegi oli võlukepist mingi loitsu lausunud. Pimsy jooksis lähemale.

OT: Kaitseloits.

OT: Aa okei. =)

Kate muundus suureks tiigriks ja jooksis kiiresti sündmuspaigale, urisedes libahundi pihta, endal karvad võimalikult turris, et suurem välja paista.