Sigatüüka rollimäng

Poiss proovis ikka veel teki all hoides endale rüü selga tõmmata.
Pika pusimise peale tal see lõpuks ka õnnestus.

OT: Ilge mõte noh, ma keerasin selja ju

"Valmis?" küsis Adrianne.

OT: Ikkagi...

"Jah," lausus Steve ning proovis istuli tõusta. Ta pea hakkas, aga kahjuks kohe valutama ning poiss heitis uuesti pikali.

Adrianne keeras ümber ja nägi, et poisi pea valutas. "Tahad ma vaatan, kas ma saan midagi teha?"

"Pole vaja, pole vaja," lausus Steve uuesti istule tõustes. Ta pea valutas jubedalt, kuid ta püüdis valu ära kannatada.

"On vaja," pomises Adrinne ja kasutas üht loitsu, mis pidi peavalu vähendama.

"Ei ole," lausus Steve püsti tõustes. Valu hakkas aeglaselt vähenema.

"Aitab?" uuris Adrianne murelikult. "Äkki peaksime haiglatiiba minema?"

"Ma ütlesin, et ei pea. Mul pole midagi viga," lausus Steve vihaseks minnes.

"Olgu, olgu, ega selle pärast pole vaja närvi minna," ütles Adrianne tagasi tõmbudes. "Aga sa peaksid äkki pikutama..."

"Mitu korda ma pean sulle ütlema, et mul pole midagi viga," karjus Steve.

Adriannel hakkas hirmus-Steve meenutas talle hetkel Reginit- ja ta jooksis tarvilikust toast välja.

Steve vajus tugitooli istuma.

Adrianne jõudis juba korrus allapoole, kuid otsustas siis üles tagasi minna. Ta oli ukse lahti jätnud ja sai hõlpsasti sisse.

Steve toetas enda pea tugitooli seljatoele.

Adrianne läks tema kõrvalolevasse tugitooli istuma.

Steve põrnitses tüdrukut.

Adrianne põrnitses vastu, katsudes teist pilku ära pöörama sundida.

Steve pööras pilgu maha.

Adrianne naeratas kavalalt.

"Ahh..." pomises Steve. "Palun vabandust, et ma endast välja läksin."

"Vabandus vastu võetud," ütles Adrianne. "Palun, ütle nüüd ausalt, kas pea kasvõi natukenegi valutab või midagi..."

"Ei mu pea ei valuta," lausus Steve enda arvates juba sajandat korda.

"Olgu siis nii," ütles Adrianne.

Steve tõusis püsti.

"Jajah, kas sa lähed nüüd duši alla?" küsis Adrianne, kui talle meenus kogu selle jama põhjus.

"Ei ma avastasin, et mul pole vaja sinna minna," lausus Steve.

"Ahah," ütles segaduses Adrianne. "Noh, ma lähen siis ise."

"Mine, mine," ütles Steve kärmelt lootes tüdrukust lahti saada.

Adrianne läks pesuruumi ja pani ukse lukku. Siis võttis ta riided seljast ja läks duši alla.

"Jess!" sosistas Steve ning hiilis tarvilikust toast välja.

Adrianne pani pärast pesu riided selga ja läks üldruumi, kuid Steve'iseal ei olnud.

Steve liikus vaikselt mööda koridore ning hõikas vahepeal: "Libahunt tule siia!"

Adrianne vaatas toas ringi, kuid kuna poissi ei olnud, lahkus ta ruumist.
Ta kuulis mingit karjumist, kuid teda see eriti ei huvitanud, kuna ta ei suutnud sõnu eristada ja ei saanud ka aru, kes hüüdis.

Steve jooksis edasi kuni jäi ühele seinale toetudes puhkama.

Adrianne jalutas rahulikult mööda koridore.

Steve istus seina äärde maha. Millegipärast oli ta õudsalt väsinud.

Adrianne kuulis kisa lakkamist ja peagi jõudis sinna, kus Steve oli.
"Miks sa ei öelnud, et sa ära lähed?"

Steve ehmatas kui ta Adriannet nägi. "Sa ei oleks kuulnud."

"Proovida oleks ju võinud..."

"Aga ma ei viitsinud."

Adrianne põrnitses poissi vihase pilguga.

Steve pööras pilgu mujale.

Adrianne jalutas nipsakalt minema.

"Ma ei mõelnud halvasti!" hüüdis Steve talle järele.

"Ja siis," pomises Adrianne ja kiirendas sammu.

"Noo deem! Nüüd hirmutan ma juba tuttavaid." Sisises Arya ja läks teisi otsima. "Adrianne saaksid sa siia tulla?" Hüüdis ta ja maanas võlukepi viipega maha libahundi, et keegi teda ei kahtlustaks seejärel muutis ta ennas ise lõviks.

OT: Vb on keegi seda muutnud vms, igatahes siis oli see postitus, et mingi mõtlemise teema. Minumeelest.

OT: Mina küll midagi sellist ei ole öelnud.

OT: Mm, postita siis uus