Sigatüüka rollimäng

"Millest?" küsis Adrianne.

"Kui sina midagi teha ei saa, siis ütle mida mina teha saan?" küsis poiss.

"Küsi temalt."

"Sa võiksid mõistvam olla," pomises Adrianne ja vaatas mujale.

"Mis sul temaga rääkimise vastu on? Ta tundub ju praegu normaalne olevat."

"Millal ma, siis mitte normaalne olin?" küsis Steve ennast lollina tundes.

"Sest... sest..." pomises Adrianne ja hakkas vaikselt nutma.

Vaene tüdruk, mõtles Pimsy

Steve ei saanud mitte midagi aru.

Pimsy tõusis püsti ja läks tüdruku juurde, teda lohutades. Ta kallistas tüdrukut.

Adrianne ei katsunud majahaldjast vastu kallistada ega ka minema ajada. Vaikselt pühkis ta pisarad ära.

"Mis juhtus?" küsis poiss vaikselt ning üllatunult.

Pimsy tõmbus eemale ja vaatas tüdrukut. Too oli vist üle saanud. Ohates läks ta eemale.

"Mitte midagi," pomises Adrianne. Ta istus vaikselt seina äärde.

"Ahh..." pomises Steve ning istus tüdruku kõrvale.

OT: Ma tean küll, need on hormoonid XD
Okei, tegelt mitte.

Adrianne võttis tal käest kinni.

Steve leppis sellega ning vaatas tüdrukule otsa.

"Mmmmm... Pimsy, kas sa palun..." alustas Adrianne vaikselt.

Noh, vähemalt leppisid ära. Praeguseks. Pimsy jalutas eemale. Las jäävad kahekesi ja räägivad asjad selgeks.

Kui majahaldjas oli läinud päris poiss: "Ja nüüd?"

"Mida sa rääkida tahtsid?" küsis tüdruk.

"Mina? E..ee ei midagi," lausus poiss arvates, et tüdruk ei taha sellest rääkida.

"Küsi julgelt," soovitas Adrianne.

"Kas me oleme jälle koos?" küsis poiss ettevaatlikult.

"No ma ei tea..." Adrianne hakkas vaikselt naerma.

Steve torises natuke.

OT: Nagu Haroén =D

"Olgu, aga räägi, mis sa tahtsid," käskis Adrianne.

OT: Kumb? Mulle ei meeldi, et Adrianne kogu aeg naerab.

"Seda tahtsingi teada," lausus Steve.

"No olgu," ütles Adrianne kahtlevalt. "Aga tea, et sa võid minult mida iganes küsida..."

"Sina mult ka," lausus Steve.

"Nojah, aga mul pole hetkel ühtegi head küsimust varuks," ütles Adrianne. "Sind vaevab midagi."

"Ei, ei vaeva," kogeles Steve.

OT: Küsi nüüd ära =S

"Kuule, kas sa pead mind lollikas või? Ja palun, ära valeta," sosistas Adrianne.

OT: Ei tea mida?

"Igatahes. Nagu ma ütlesin ma ei taha midagi teada."

"No eks sa ise tead. Ja kui sa kardad mulle küsimusega haiget teha, siis tea, et see ei õnnestuks sul isegi siis, kui sa väga tahaksid," jätkas Adrianne sama vaikselt.

"Olgu. Jah tõesti mind vaevab miski, aga ma kardan, et mulle endale ei meeldi selle küsimuse vastus," lausus Steve sosinal.

OT: Mida pekki te sosistate? See võib eemalt kahtlane tunduda =D

OT: Ja mis nad siis meile teevad? Tapavad ära või?

OT:Pole meie mure

Adrianne vaatas poisile murelikult otsa. "Noh, aga kui see sind vaevab on hullem."

OT: irw, ega kohe ära ei tapa, aga lugeda on juba kahtlane =)

"Ei. Ausalt ma ei taha teada," lausus poiss sosinal.

"No olgu siis, ma ei piina sind rohkem, kuigi ma väga tahaks kasvõi siis küsimust kuulda. Ma ei pea sellele vastama kui sa ei taha," pomises Adrianne ja lõi pilgu maha.

"Olgu ma esitan küsimuse, aga ära palun sellele vasta."
"Pimsy rääkis mulle nii mõndagi ning mul tekkis selline küsimus: Mida Adrianne on läbi elanud? Ma esitasin selle Pimsy´le."
Seejärel vaatas poiss maha ning astus paar sammu eemale.

Adrianne ohkas sügavalt. Talle ei meeldinud, kui selliseid küsimusi küsiti, kuid ta oli valmis vastama.
"MA võiksin sulle rääkida, aga kui sa ei taha..."

"R...räägi, räägi, siis," puterdas Steve.

Adrianne ei osanud esialgu midagi rääkida.
"Ma...eee... alustame äkki sellest, et mind on juba väikesest peale, ütleme...karmilt kasvatatud... Kui sa küsimusi küsiksid, oleks lihtsam..."

"Huh," Steve hakkas higistama. "Ma ei oska nagu midagi küsida."

"Noh, igatahes mind piinati Crucio!dega alates 2,5 aastasest peale. Siis pani isa mu mingisse nõmedasse lastehoidu, kus oli kah päris jama," rääkis Adrianne.