Sigatüüka rollimäng

OT: Sina jah. Tema mitte.

"Kuule, see ei lähe!" ütles Pimsy vihaselt. "Saad ühest lahti, ega kohe uuega sebima hakkama ei pea. Natuke võiks vahet ka pidada. Agaa...... Ütle: Kas ta nagu MEELDIB ulle, või tal pole vigagi? Need on kaks eri asja."

OT: Olks.



Sõda, Veri, ja surm. Need olid asjad mis tal pähe tagutud olid. Ka tema oli armastanud.

"Tema tegi sellele lõpu mitte mina!" röökis poiss nüüd majahaldja peale.

"Kas ta meeldib sulle?" küsis Adrianne närviliselt.

OT: Te kaks olete ikka head vaidlejad.

Arya ajas end püsti võttis oma luua ja istus rohule. Tal polnud aimugi, et seal eemal temast selline vaidlus käib.

"Ära palum karju minu peale, mina annan vaid head nõud. Ja - palun ära vihaseks saa - minu meelest oled sina süüdi," ütles haldjas vaikselt.

Steve rahunes. "Minu meelest mitte."

Nõid ei suutnud istuma ja heitis pikali. Ta tõusuis püsti ja hakkas teiste poole sammuma, tal oli käia päris pikk maa.

Adrianne viskas end Arya kõrvale pikali ja põrnitses teda.

Arya nägi, et keegi oli just enne tema püsti tõusmist ka pikali visanud ja küsis. "Mis nüüd on?"

"Räägi nüüd palun kuidas asjad sinu melest juhtusid. Ja ma proovin ainult aidata," ütles Pimsy veel vaiksemalt.

OT: Mai taha näida nagu abielunõustaja =D

"Sa ei vastanud minu küsimusele. Kas ta meeldib sulle?" küsis Adrianne kindla häälega.

Arya vaatas ikka veel tüdrukule küsivalt otsa, aga vastust ei tulnud. Tal oli kummaline mõelda, et ka arvatavasti see tüdruk on 13 a.

Adrianne põrnitses tüdrukut ja ei lugenud tema ilmest midagi välja.

"EI." Karjus Arya talle kindla häälega vastu ja talle tundus, et seda olid kuulnud ka kõik teised. Ta puhkes nutma hüppas luua sela ja sõitis eemale.

"Ta on proovinud mind juhmistada, lõksu meelitada, mu parimale sõbrale kallale tungida ning tema ema ja vanaema vihkavad mind. Kas ei ole piisavalt põhjuseid miks me peaksime lahku minema? Mind võidakse tappa samamoodi nagu ta venda," lausus Steve abielunõustajale.

Appikene... Hullud mõtles Adrianne ja läks lossi lõunasöögile.

Arya nuttis ikka edasi ja tõusis üha kõrgemale. Siin läks järjest külmemaks ja tal oli tunne, et ta pisarad jäätuvad.

"Pluss tänu talle vihkavad mind veel paar inimest."

Siin üleval oli juba õesti külm, aga tüdruk tõusis veel kõrgemale. Tal oli plaan tõusta nii kõrgele, et lossi näha poleks ja ennast siis luualt alla heita. See mõte meeldis talle.

Pimsy vaatas poisile otsa. "Sul on põhjuseid... Jah, ta on käitunud lollisti, aga vaata, millised ta eelmised suhted on olnud ja milline perekond tal on. Sina oleks kah vähe segi kui sa oleksid tema maailmas."

OT: magicu meelest kirjutasin ma nii armsalt =)

"Mina ei tea ta eelmistest suhetest ega tema vanematest midagi." lausus poiss ning vaatas aina kaugenevat Arya´t.

Loss, hakkas veel väiksemaks muutuma. Järsku polnud seda enam näha ja nüüd ütles Arya mõttes kõigile talle tähtsatele olevustele hüvasti. Ja ta hüppas alla. Ta luud lendas koos temaga ja ta oli hakanud oma otsust veidi kahetsema "HÜVASTI" sosoistas ta.

Steve sai hetkega aru, mis toimub. Ta näitas Arya´t majahaldjale ning anus, et see ta päästaks.

"Oehh, kas ta pole sulle kunagi rääkinud? Teda piinati juba kolme aastaselt, tema eks peksis ta läbi, ta on vähe õnnetu olnud ja on veel rohkem kui sa jätkad talle haiget tegemist." Siis nägi Pimsy, et keegi kukub alla. No sina kaa! mõtles ta paanikas. Ta püüdis ka tüdruku kinni, aga ta kuulis pahaendelist raksatust.

Ma lähenes veelgi ja Aryat mattis sügav rahu. Kõik oli tume. Tal oli hea ja soe. Selline oli siis surm?

Adrianne oli just sissse läinud, kui ta kuulis mingit kära. Ta jooksis õue ja nägi, et dorklane lebas maas. "Tulge mulle appi!" karjus ta Steve'le ja Pimsyle.

"No siis... Võib-olla... Ei peaks ma teda maha jätma," lausus Steve murelikult.

Kõik oli pime, aga siin oli hea olla. Siin on nii hea. Aga kas surnuitele jääb mõistus?

Pimsy heitis poisile pilgu ja ütles siis: "Tule!" Ta haaras poisi käe ja ilmus tüdruku kõrvale.

"Sina!" karjus Steve Adriannele. Tüdrukute juurde ilmudes sihtis ta võlukepiga Adriannet. "Mida sa talle tegid?"

Adrianne katsus tüdruku pulssi. See oli olemas. "Mina ei teinud midagi! Mine kutsu õpetaja!"

OT:Hea seltskond-huff, dorklane, slytherinlane ja majahaldjas

"Ma tean küll, et sina tegid midagi! Sa arvad, et ta meeldib mulle eksole."

"Mine!" karjus Adrianne järjest neljas keeles. Miks ma seda tegin?

"Sina pead oskama teda ravida," lausus segaduses poiss.

Pimsy karjus Stevele: "Kuule, inimese elu on ohus! Kobi kutsu mõni õps ja ma proovin tema olukorda nati parandada!"

"Mine!" karjus Adrianne uuesti.

"Olgu," lausus Steve ning jooksis õpetajat kutsuma. Esimene õpetaja kelle ta leidis oli Proffesor Flitwick. Ta rääkis talle, mis oli juhtunud ning nad jooksid koos õue tagasi.

OT: Nii, nüüd on parem seltskond.

Pimsy nägi mingit venda ja käskis: "Palun tassige ta haiglatiiba, ta sai vigastada, võibolla isegi kael, ma proovisin teda natuke aidata, aga ma ei ole mingi võlur!"

Soojus, valgus midagi veel ja perekond. Kõik see on ilus Aga siin on ka.

OT: Ma muutsin oma välimust. Ettekujutluse saamiseks võite vaadata Tegelaste esimest lehte.

Jossu kuulis kedagi õues karjuma. ja läks asja uurima.

Võlur vahtis stseeni pärani silmadega. Siis viskas Pimsyl üle. "Keri siia ja aita tüdrukut! Siis vea oma paks tagumik haiglatiiba ja kutsu mingi ravitseja! AARGGH!!! Ma ilmun taga siis ise!" ja ta haaras tüdruku käest ja ilmus haiglatiiba.

"Nüüd oleme me jälle kahekesi," lausus Steve maha vaadates.

Kõik läks palju külmemaks ja valgemaks. Ma ei taha siit ära!
Ja tüdruk avas silmad. Ta oli haiglatiivas.

Õpetaja oli kohe haiglassse jooksnud.
"Jah," ütles Adrianne. "Kas lepime ära? Ma poleks tohtinud sind takistada... Vastu sinu tahtmist."