Alagaesia rollimäng

"Mis neil muud üle jääb, ega naad igavesti turtsuda üksteise pihta saa ju," ütles Hex Miale.

Mia jälgis Veraduxi kulme kergitades. "Nojah... Ta üritab vist muljet avaldada enda küünlavalgusega..." mõtiskles ta lõbusalt, edastades mõtted Hexile.

OT: Kuule kutt. See mul küll kavas ei ole.

Haroén avas vaikselt silmad ja tundis nälga. Vaikselt läks ta jahile. Ta sai paar kitse ning tundis ennast hästi. Aeglaselt lendas ta Kaërini ja enda kodu juurde metsa ning jäi kivi kõrval tukkuma.

Yaori andis lohepojale peaaegu märkamatu žestiga nõusoleku, ning läks ise oma kahekorruselise maja ette, kus ta jäi trepile istuma.

Hei, Heroén, ütles Kaërin lohele, kui too laisalt tema hüti kõrval kerra tõmbas. Kuidas läks?

Hea saak, muheles valge lohe. Mis me nüüd teeme? Tegelikult võiks natuke lõbusõitu teha...

Minugi poolest! hüüdis Kaërin innukalt ja ronis lohe turjale. Ta ei viitsinud hakata sadulaga jamama. Lähme!

Haroén tõusis tugeva tagajalatõukega õhku ja liugles rõõmsalt.

Noh, mis viga, surmasõlmi ja täiel kiirusel maa poole kihutamist! hüüdis Kaërin oma meeltes.

Kuule, ma just ärkasin ja sõin. No olgu. Haroén tegi kõik võimaliku, et Kaërin maha kukuks, kuid ta teadis, et see ei õnnestu.

Kaërin tõstis käed üles ja kiljus täiest kõrist. Noh, see on kõik mis suudad we? irvitas ta lohele

Häh, sa oled paha. mossitas lohe. Ta rullis end õhus üle selja.

Oeh, mulle hakkab tunduma, et hakkad vanaks jääma. Vanasti lendasid sa nii, et kohe oli tunne, nagu kukuks, ohkas Kaërin võltsilt.

Ma olen üle 300 aasta vana, itsitas lohe. Ja sina oled lihtsalt profiks muutunud.

Pff, Kaërin pööritas silmi, Sa lihtsalt ei viitsi.

Nojah, seda ka. Lohe lendas kiiresti kõrgemale.

Ja nüüd: alla! hüüdis Kaërin lohele. Ja vaata, et see oleks väärt Surmalaskumise nime!

Hea öelda! torises lohe. ta keeras ennast järsult ümber, niiet ta langes täpselt püstloodis alla.

Kaërin haigutas teesklevalt.

Haroén solvus ja maandus keset metsa, teades, et vb kriibivad oksad haldjat. Ta jäi sellele lootma.

Ai tobu, sa lõhud ju puud ära! mõtles Kaërin kohkunult.

Tühja need puud! Heroén polnud nendele mõelnudki.

Need puud on seisnud siin sajandeid, ütles Kaërin noomivalt, Osad vanemad kui sina. Sa peaksid neid austama.

Austagu iseennast! teatas vihane lohe ennast täis haldjale.

OT: Ära aja lohet närvi!

OT: Sa ikka veel langed

Haroén maandus puude keskele, lömastades metsa kena augu.

Kaërin ohkas, seekord mitte teeseldes. Mis mõtet on lohega vaielda? Ta ronis Heroéni seljast maha.

Heroén lendas solvunult minema. Mõttes näitas ta haldjale keelt.

Kaërin naeris lohe peale. On ikka vembumees, mõtles ta rõõmsalt. Ta jooksis lohele järgi.

Haroén lasi oma hiiglaslikel tiibadel kiiremini käia. Vastik haldjas.

Kuule, ära pahanda nüüd, lohutas haldjas lohet. Siis Kaërin turtsatas. Mis sa koguaeg torised? Tunne elust rõõmu! Ja kobi nüüd alla, ma ei jaksa sul kaua järel joosta.

Haroén maandus haldja ette. Mis lõbu siin enam on... Ainult surmasõlmed ja...

Aahh! Lõpeta see torisemine ja mine õpi paar uut võtet, kuidas mind seljast maha saada. Aga ennem vii mind mu maja juurde, ütles Kaërin lõbustatult.

Krrrrrr... Ega ma su teener pole! teatas Haroén torisedes.

Kaërin ei viitsinud enam lohe torisemist kuulata ja keskendus hoopis linnulaulule. Üks kirju erksate värvidega lind laulis eriti ilusasti ja haldjas kutsus linnu enda käele. Laula siin, pisike, ütles ta linnule meeltes.

Haroén leidis selle hea hetke olevat ja tegi kiiresti surmasõlme, lootes, et haldjas saab oma tahtmise ja maha prantsatab.

Heroén tegi surmasõlme, mille tagajärjel lind piiksatas hirmunult ja lendas minema. Kahju, mõtles Kaërin endamisi. Aga ta ei saanud seda lohe süüks panna, ta lihtsalt proovis uusi nippe, nagu Kaërin tal soovitanud oli.

OT:HAROéN...Heroén kõlab nagu heroiin

Haroén oli väga pettunud.

Siis jõudsid nad Kaërini maja juurde, mis kasvas välja ühest suurest jändrikust juurikast. Kaërin tundis end väsinuna ja läkas väiksele uinakule.

OT: bye-bye, Potterit vatama

Haroén viskas ennast õuele pikali. Tal ei olnud vähimatki viitsimist uusi nippe harjutada.

Kaërin avas silmad ja ringutas. Siis tõusis ta püsti ja läks peegli ette. Ta juuksed olid magamisega hullult sassi läinud, ta oli nimelt selline, kes unes hullult siples. Ohates võttis ta kammi ja kammis juuksed ära. Siis kõndis ta õue ja suure valge lohe juurde. Terekest, laiskvorst, ütles ta naeratades.

Kas sa ei võiks lasta lohel magada? Ma tahan ka puhata! torises lohe.

Maga, maga, kullake, rahustas Kaërin teda. Endamisi mõtles ta: Äkki siis toriseb ta vähem..... Ta kõndis järve äärde ja läks ujuma. Pärastpoole läks ta tagais maja juurde. Puhkasid välja? küsis ta lohelt.

Veradux kaotas leegi mõõgateralt ja suundus meeltega Vardjalaande. Talle jäi silma mingi imelik suur meel ning ta suundus seda uurima.

Ei. Haroén ei olnud oma solvumisest veel üle saanud.

Kaërin tunndis seda. Oh kullake, ära ole pahane, lausus ta lohe kõrvale maha istudes. No kui sa solvusid, siis palun vabandust. Ma tõesti ei mõelnud.

Noh... Hästi siis. Vabandus vastu võetud. Lohe tõusis püsti.

Lähme kuskile? küsis Kaërin innukalt.

Ma ei tea. Tegelikult, me pole ammu matkal käinud. Haroén tahtis minna pikemale reisile.