Alagaesia rollimäng

Matkama...... Nagu jalgsi? küsis haldjas.

Ma ei tea kuidas sinuga on, aga mina kavatsesin lennata... Läheme nt. Hadarac'i? pakkus lohe innukalt.

Oh yeah! Aga ma lähen pakin meile ntuke asju kaasa, ja ta jooksis tuppa. Ta pakkis pisikesse kotikesse süüa, tekke, madratseid ja muid asju, mida läheks vaja. Siis jooksis ta asjadega õue ja küsis lohelt: Lähme?

Jaaaaaaaaaaaaaaaaa rõõmustas lohe.

OT: Sadul kaa ikka

OT: Jaaa.......

Oota, ma toon ikka sadula ka, ja ta jooksis tuppa ja tõi sealt tugevast nahast siniste kaunistustega lohesadula. Ta pani selle lohele selga ja kinnitas koti sadula külge. Siis ronis ta sadulasse ja pani rihmad kinni. Siis ütles ta lohele: Kas nüüd lähme?

Haroén noogutas oma suurt pead ja tõusis siis väga kõrgele õhku.

Mmmm, ümises Kaërin endamisi. Ta tundis end vabalt. Nad liuglesid üle lõputu metsa. Kaërin hakkas jälle linnulaulu kuulama.

Haroén tõusis pilvedesse. Seal oli väga külm.

Heroén, natuke madalamale palun, märkis Kaërin. Tal oli üleval raske hingata.

See on minu uus nipp sinu seljast saamiseks. irvitas lohe.

Palun, ütles haldjas juba natuke lämbunult.

Siis tunnista et sa kukuks muidu maha. tegi lohe oma tahtmise teatavaks.

Heroén...... Kaërin ei saanud enam tõesti hingata. Palun.......

Sa kas annad alla või lämbud, teatas Haroén kindlalt.

OT:Õpi mu nimi ära

OT: No SORRY like............

Haroén (OT: ).......... suutis Kaërin veel lausuda ja siis ta minestas ja kukkus lohe seljast alla.

Jeeeeee! hõiskas lohe, kuid siis tuli talle meelde, et haldjas lendab ennast surnuks...
Ta krahmas kiiresti oma küünistega haldja kere ümbert kinni.

Kaërin oli ikka veel meelemärkuseta.

Haroén asetas oma ratsaniku ettevaatlikult tasasele meepinnale ja viskas ennast läedusse pikali.

Kaërin avas silmad. Kus ma olen, mõtles ta. Siis nägi ta Haroéni enda kõrval. Mis juhtus?

Sa minestasid. teatas rõõmus Haroén. JA SA KUKKUSID MAHA! Niisiis minu võit.

Heroén (OT: HAHA!)...... See oli alatu võte. Sa ju tead, et ma ei suuda kõrgel hingata. Kui sa oleks liiga kaua seal olnud, oleks ma ära lämbunud. Nüüd lase mul puhata.... Ja ta vajus uuesti unne.

Ikkagi, vastas lohe kangekaelselt ja jäi uuesti tukkuma. Unes nägi ta, et Kaërin kukkus pidevalt alla. Haroén muheles.

OT: Haroeń... Viimane oli meelega! Ma ütlen sulle edaspidi Karunn muidu

OT: Aappiii!!!!!!!! Ma pidin toolilt maha kukkuma, ma lugesin Karunn Karu**nn..... No sorry, random thing.... magic vaatas, et mis sellel nüüd hakkas LOL!!

OT:Kuule sa tead onju, et ma pean mõneks ajaks ära minema, Pimsy...

OT: Sa peaksid millalgi tagasi tulema, aga sa ei öelnud ju millal!! Krrr....... Igatahes mina olen tagasi ja ootan sind, niisiis kobi arvuti taha ja mine MSN-i

Kaërin avas silmad. Talle tundus, et ta oli väääääga pikka aega maganud. Ta tõusis istukile ja hõõrus silmi. Haroén (OT: No palun, lihtsalt krrr et sa mul maha lasksid kukkuda) lamas haldja kõrval. Kaërin küsis: Kaua ma siin maganud olen?

Mõnda aega, ütles lohe. Tegelikult me võiks nüüd liikuma hakata...
Haroén tõusis neljale jalale.

OT:Aitäh...

OT: Mis paganama aitäh?? Mina siin piinlen poiste käes =)! Hehe.....

Kaërin noogutas ja hüppas lohele selga. Lähme siis.

Haroén tõusis õhku ja hakkas kõrbe poole lendama.
Ilus ilm, mis?

Jaah, päris ilus ilm lendamiseks, Kaërin jäi mõttesse. Tahaks sinna liiva siise heita, see tundub nii mõnus, soe......

Ei, see pole hea mõte. Ma ei viitsi, teatas Haroeń rõõmsalt edasi lennates.

Kas me ka millalgi maandume ka we? küsis haldjas lohelt. Me ei saa ju igaveseks siia õhku jääda. Või lähed sa mingisse erilidde kohta?

Ma tahan mägedesse minna. teatas lohe. Ta polnud seal kunagi käinud.

Okei, aga maandume korraks, ma tahaks ära proovida selle kuumal liival käimise, ütles Kaërin.

No olgu siis. Haroén maandus kõrvetavale liivale.

Kaërin hüppas innukalt lohe seljast maha. Liiv oli mõnus kuum. Haldjas võttis saapad jalast. Siis viskas ta end liivale pikali. Mõnna.......

Haroén palus haldjal sadul ära võtta.

Kaërin ajas end vaevaliselt jalule ja võttis sadula ära. Parem? küsis ta lohelt. Siis võttis ta oma kotist natuke kuivatatud liha ja ühe õuna ja virsiku. Ta sõi need ruttu ära ja viskas uuesti liivale pikali.

Palju parem. Haroén keeras end sellili ja mõnules liivas.

Kaërin viskas lohet võlukunstiga tehtud liiva-palliga, ise naerdes.

Haroén sai palliga vastu koonu ja sisises Kaërini poole. Ta lõi sabaga liiva sisse suure vao ja liiv lendas haldjale peale. On hea või?
Siis avastas lohe, et ka varustus oli liiva alla kadunud.

Kaërin pilgutas imestusest silmi, kui ta üleni liiva alla mattus. Siis raputas ja pühkis ta endalt liiva maha. Ta märkas, et terve tema varustus oli liiva alla mattunud ning ta hakkas neid välja kaevama.

Haroén irvitas salamisi.

Kui Kaërin sai varustuse välja kaevatud, ütles ta lohele: Kas lähme nüüd edasi?

Olgu, aga vaata, et liivaterad sadula ja minu vahele ei jääks, ütles Haroén püsti tõustes.

Kaërin puhastas sadula ja varustuse ära ning pani sadula lohele selga. Kotid kinnitas ta sadula külge ja hüppas siis ise ka sadulasse. Beoridesse?

Ummm...ok. Suur valge lohe tõusis lendu.

Nad liuglesid üle kõrbe. Vahet-vahel tundis Kaërin väikeste olevuste meeli. Varsti, pärast paari tundi sõitu, jõudsid nad kõrbe servale. Mäed kõõrgusid nende kohal. Päris vägev, mis? küsis haldjas lohelt.

Jajah... Nüüd ma tahan puhata, teatas lohe ja maandus.

Puhka-puhka, ütles Kaërin ja asus ümbritsevat maastikku avastama.

Haroén jäi üsna ruttu magama.