Alagaesia rollimäng

"Läksid kuidas läksid, nüüd on nad läinud. Peale oma lohe kaotust hakkasin ma manatargaks. Ma teadsin muidugi riske, aga kuna mu lohe oli just surma saanud, siis olin ma natuke hullunud ja mind see eriti ei huvitanud, et minu kutsutud vaimud võivad minu vastu pöörata. Aga jah, nii see läkski ja ma muutusin Varjuks. Mõni aeg hiljem - pärast paari küla terroriseerimist - läksin ma Vroengardile. Sealt leidsin ma loitsu mis võimaldas mul ajada vaimud mu kehast minema. On ka muidugi paar puudujääki. Ma näen ikka välja nagu Vari, mind saab tappa ainult südamest ja mul võivad tulla lühiajalised Varjuhood," jutustas Veradux kiiresti, nagu tahaks kähku ära rääkida.

Mia vaatas veelkorra Veraduxi poole. "Ja mina arvasin koguasee aeg, et sa oledki vari,'' ütles ta üllatunult. Välimus oli siis petlik. Haldjas tundis kuidas tal külmavärinad jooksid üle selja ning kiirelt pööras ta pilgu kõrvale.
"Millised need 'Varjuhood' on?'' küsis ta mõne aja pärast taas.

"Ma hakkan käituma nagu ma käitusin Varjuna. See võib olla suhteliselt ebameeldiv," vastas Veradux.

Näitsik hammustas alahuulde. Tal tekkis küsimus Kuidas varjud Käituvad kuid hoidis keelt hammaste taga. Selline küisimine võis jätta temast tõesti tüütu mulje.
Samas oli ta õnnelik, et sai jalutada. Hal ja Evanna peaksid selle ajaga Oromist ja teisi hoiatada jõudnud.

"Küsi mida tahad," ütles Veradux, Mia mõtteid aimates.

Mia peaaegu hüppas omal kohal, sest ta oli täiesti mõtetesse vajunud ja Veraduxi hääl oli äkiline tema jaoks. "Oh, olgu,'' ütles ta, ise õhku ahmides.
"Kuidas varjud käituvad?'' esitas ta sellesamuse küsimuse.

"Kas sa mäletad Durzat. Kui mäletad, siis tead, et nii Varjud käituvadki," vastas Veradux jälestusega.

"M, mitte eriti,'' vastas ta ausalt. "Ma olen päriselt viisteist, mitte viiskümend,'' muigas neidis lõbusalt.

"Nojah, ta oli kurjus ise. Igatahes väga tappev isik," lausus Veradux mõtlikult.

"Ära üllata,'' muigas Mia edasi. Kui Vari poleks tappev isik ja üldse, oleks Veraduxi teade tema jaoks küll üllatus.

"Seega ma võin näidata üles ootamatut soovi sind tappa," hoiatas Veradux Miat.

Mia kaotas selle muige enda näolt ja käe haare mõõga pideme ümber muutus natuke tugevamaks. "Ma hoian silmad lahti,'' ütles ta vaikselt.
Loheratsanikuna pidi ta riske võtma ning ta oli isegi kuulnud, et Ratsanik Eragon oli Varju käes vangis, ei olnud see jalutuskäik veel kõige hullemaks osutunud.

"Ära muretse. Hetkel pole mul mingit vajadust sind tappa," rahustas Veradux haldjat. "Küll ma sind hoiatan kui mul selline vajadus tuleb."

"Ahsoo. Ma võin siis täiesti vabalt võtta seda, et keegi üritab mind tappa, nõus,'' irvitas ta jahedalt.
"Olgu, ma ei mõnita,'' vangutas ta kiirelt pead.

"Ma ütlen sulle kui mind selline hoog peaks tabama. Siis võid mind kinni siduda," ütles Veradux.

Kena.
"Mul pole nööri,'' lausus tütarlaps seepeale, vaadates korraks enda pauna poole.

"Küllap Oromisel on. Senikaua ei tohiks midagi juhtuda," rahustas Veradux Miat.

Mia noogutas aeglaselt. "See on hea, eks?'' tahtis ta kindel olla.

"Hea on see küll," noogutas Veradux muiates.

Hex kuulis, nagu mingit vaikset sosinat oma peas ja karjus siis Mia poole. "MIA!" röögatas ta. Lootes, et tüdruk kuuleb teda. Hex'i jaoks oli see segadusse ajav, et Mia peaks teda nii kaugelt kõnetada proovima.

Mia noogutas, kuid siis ta peatus järsku kui kuulis Hexi häält enda peas. Ta oli siis teda kuulnud!
HEX! hüüdis Miagi teda vastu, võttes peast kinni. Ta tuikus koha peal, sest tema jaoks oli see harjumatu ning isegi nõudis kübet tema energiast. Minuga on kõik korras. Kuidas sinu endaga on? küsis ta kiiresti, vaatamata kordagi Veraduxi poole, vaid ta pilk oli kinnitatud kusagile maha.

Miks sa nii kaugelt karjud,minuga korras, aga kus sa oled, millal sa jõuad?... Hex vuristas mittu küsimust üksteise otsaja hingas siis sügavalt sisse.

Mia tuikus ikka veel koha peal kuid nüüd ta naeratas soojalt.
Ma olen teel. Hal toob sulle minu poolt ühe kingi. Jah, minuga on kõik korras ja ma peaksin jõudma varsti kohale. Räägi millega sa tegelenud oled kui mind ei olnud? küsis temagi.

Hex lasi oma mõtetel rahulikult Miani voolata ja seal olid mõtted ka kõigest mida ta teinud oli alates jänese jälitamisest kuni glaedr'i kuulamiseni. Tore, et sa tuled. Ütles Hex kui oli oma ettekande lõpetanud.

Mia kergitas kulmi, endal kogu ettekanne piltidena silme-ees. Siis ta aga ajas end sirgu, tundes, kuidas ta selle imeliku tundega ära harjub.
Jah, ma juba tahan sind näha. Kas sulle meeldis Glaedriga aega veeta? küsis ta aga edasi.

Ta on nii suur ja vana. sõnas Hex nagu sellega oleks kõik öeldud.

Mia turtsatas vaikselt ja liikus tagasi Veraduxi juurde.
Kujuta ette... Varsti pean ma sulle kukile ronima, et sa mind lennutaksid. See ei ole vist lahe. Ma kardan kõrgust, olgugi, et oskan karata mööda puid edasi-tagasi, tüdruk pidas hetke vahet.
Aga sa ise? Mitu millimeetrit kasvanud oled kui mind pole olnud?

Ma ei tea seda on raske hinnata aga ma kardan, et tooli peale mind enam magama ei lasta. Hex vaatas ennast hindavalt kuid siiski oli seda raske teha. Sa ju ehk oled kuulnud, et me kasvame alguses väga kiiresti. ütles Hex naerva klähvimisega.

Haliena jõudis lõpuks enda katkematu kiire jooksuga Oromise juurde. Ta märkas Hexi ning läks tema juurde. "Näed, kingitus Mialt. Ta jõuab varsti. Oii, sa oled kasvanud," seletas Hal, lõpetades üllatunud hääletooniga.

Jah, tean. Ma ei jõua ära oodata, vastas ta Hexile, vaadates korraks sinise taeva poole.

OT: Mis see kingitus on?

Hex turtsatas Haliena sõnade peale . Ja võttis kingituse hammaste vahele ja asetas maha.

OT: See on hõbedane kaelakee.

OT: Ok, väga pikka ketiga ma loodan

OT: MHM

Mia ei öelnud enam samuti midagi vaid vaatas Veraduxi poole, silmis vabandav pilk. "Ma jäin mõttesse,'' ütles ta vaikselt.

Hex avas paki võimalikult ettevaatlikult küünistega. Pakist ilmus välja kena hõbedane kaelakee. Haliena saad mind aidata? ütles Hex ja näitas koonuga kee poole.

"Arvatavasti rääkisid oma lohega. Kas ta teab, et mina tulen Oromise juurde?" küsis Veradux muiates.

Hex, minuga tuleb üks ... Vari Oromise juurde. Ma soovitaksin sul lasta end ära peita. Igaks juhuks. saatis ta sõnumi Lohele edasi.
"Nüüd teab,'' vastas ta Veraduxile.

"Väga hea. Oromis peaks ka teadma," ütles Veradux naeratades.

"Ta ütleb ilmselt edasi,'' lausus Mia vaikselt, vaadates taas otse.
"Kui vana sa olid kui sa oma lohe said?'' küsis ta viimaks. Ta ei tahtnud vaikuses kõndida.

"Ma olin siis 12. See oli suur vapustus. Ma elasin ju ikkagi talus," rääkis Veradux, olles rääkimise üle rõõmus.

"Mm, tõepoolest,'' oli ta vastus vaikne. "Kuidas su vanemad selle üle reageerisid?'' küsis ta kohe järgmisena. Tema vanemad ei teadnudki, et ta ratsanik on.

"Halvasti. Nad tahtsid, et elu oleks lihtne. Huvitav, mida nad arvaksid minu pragusest seisukorrast," mõtiskles Veradux, rõõmutu naeratus näol.

"Ma ei tea. Kas sa suhtled nendega?'' küsis ta vaikselt. See teema oli Veraduxi jaoks ilmselt ebamugav, kuid neiu oli uudishimulik.

Hal vaatas Hexi. "Tahad seda endale kaela ümber?" küsis Hal, kuid oli selles üsnagi kindel. Ta võttis kee ning libistas selle ümber lohepoja kaela. Siis talle meenus Vari. Ta vaatas Oromise maja poole, kust mees just välja astus. "Oromis, me peaks Hexi ära peitma, siia tuleb üks Vari. Veradux. Sa tead teda," seletas libakass.

"Mu vanemad on juba ammu surnud. Nad olid ju inimesed," vastas Veradux ebamugavustundega.

Mia võttis teate vastu vaikides ning noogutas, ilme sünge. "Mul on tõesti kahju,'' ütles ta vaikselt. Tundus, et vanemate ja lohe surm viisidki Veraduxi selleni, et ta Varjuks muutus. "Sa võid ise ka küsida, kui tahad,'' ütles ta siis.

"Kas sinu vanemad teavad, et sa Ratsanik oled?" küsis Veradux uudishimulikult.

"Eei...'' venitas Mia aeglaselt. "Ma pole neid eilsest saati kohanud,'' lisas ta selgituseks. Talle tegi rõõmu see, et ta ei pea ise koguaeg küsimusi esitama.

"Näe, Oromise maja paistab." Veradux tõstis käe ja näitas sellega künkatipul paistva maja peale. "Väga hea. Lõpuks kohtun ma Oromisega," lausus Veradux ootusärevalt.

OT: Te võiksite vahepeal vahet ka pidada, teised ei saa muidu kirjutada. Ja Hex peaks peidus olema.

Oromis noogutas aeglaselt. "Ma tean teda... Aga kuidas ta siia sai...? Ma hiljem küsin. Peidame Hexi ära. Minge minu maja taha metsa," rääkis Oromis. Hal ei oodanud, mida Hex selle peale ütleb, krahmas lohepoja endale sülle ning pistis maja taha metsa poole jooksu. Hetke pärats olid nad piisavalt sügavalt metsas, põõsa varjus.