Alagaesia rollimäng

Mia jooksis ikka veel kiiresti edasi, kulmude vahel kurd. "Seda, et sa seisad siin viisteist minutit kuni meie edasi jookseme ja siis sa võid meile järele tulla,'' vastas ta õhku ahmides.

"Täiesti nõus," vastas Veradux ja jäi vastust ootama.

Haliena kortsutas kulmu ja ohkas vaikselt, kuid ootas ka seda, mida Mia nüüd ütleb.

Mia irvitas lõbusalt. "Hal, Evanna, tulge,'' sosistas ta mõlemale (Oletame, et Evanna kõlgub meiega koguaeg kaasas ) ning jooksis kiirelt edasi.
"Me peame sinna esimesena jõudma!'' ütles ta mõlemale haldjale, lisades jooksukiirust.

Veradux hüppas talle ette:"Sa pidid mulle midagi ütlema," lausus ta hoiatavalt.

Mia koperdas tahapoole, vaadates Veraduxi jahmunult. "Mida nimelt?'' küsis ta, süda kiirelt kloppimas. Esimene päev ja juba on ta pahandustesse sattunud. Haldjas ei julgenud isegi teiste poole kiigatagi.

"Miks ma peaksin siin viisteist minutit konutama?" vastas Veradux. "Kui ma võiksin ka kohe minna."

Mia astus veel ühe sammu tahapoole. Ta Pidi lihtsalt jõudma Oromise juurde esimesena. Hex! Varju! Kiiresti! saatis ta lohele kiirelt teated edasi.
"Sellepärast... sellepärast, et ...'' ei suutnud ta ühtegi vabandust välja mõelda.

"Mida sa kokutad siin? On sul eneseväljendamisega probleeme?" küsis Veradux vihaselt. "Ma hakkan nüüd minema, kui sa ei suuda midagi paremat kuuldavale tuua."

"Sellepärast, et mul on vaja esimesena Oromise juurde minna ja mul on asi kiire ja pakiline. Sellepärast ma tahangi kiiresti minema siit kaduda! Kas sa nüüd astuksid tee pealt eest ära ja ootaksid siin viisteist minutit vähemalt kuni mina jõuan sinna ja annan talle midagi üle?'' nõudis Mia viimaks, ise õhku ahmides.
Kena vale, kena vale, kiitis hääl tüdruku peas. Tegelikult pidi ta lihtsalt Hexi sealt minema toimetama. Ei midagi pakilist. Eriti.

Pahura pilgu Veraduxile saatnud, avastas ta nüüd, et oli esimest korda teiste ees häält tõstnud ning niiviisi õiendanud. "Palun vabandust,'' pomises ta vaikselt, kuid ootamata vastust, hakkas ta edasi jooksma, kulmude vahel kurd.

"Minu peal sellised hädavaled ei aita," ütles Veradux külmalt. "Mul endalgi on Oromisega asju ajada ja mind ei takista mingisugused väljamõeldised. Seega on parem kui sa ei üritagi mind takistada," rääkis Veradux jooksma hakates. Mis iganes see haldjas pidi tegema oli see midagi tähtsat mis ei kannatanud tema kohalolekut. Ning tema tahtis seal kohal olla, maksku mis maksab.

Mia ohkas raskelt, peatudes viimaks, ise hingeldades. "Olgu, ma räägin sulle tõde kuid sa pead vanduma, et sa Ei tee kellegile siit midagi,'' lausus ta vaikselt vastu puud toetades, ahmides õhku. Kui tal muud üle ei jäänud, pidi ta seda tegema. Ratsanikke kuulasid ju kõik.
Neidise pilk langes käele, mis külje kõrval seisis ja rusikasse surutud oli.

"Miks ma peaksin kellelegi midagi tegema? Kui ma lihtsalt kuuleksin tõde," lubas Veradux.

Hex, palun, varju.

Ohates tõstis Mia oma parema käe, paljastades oma Loheratsaniku märgi, mis peopesas säras.
"Tüdrukud, andke andeks,'' sosistas ta vaikselt.

Haliena kuulas vaikides nende juttu ning ei teinud teist nägugi, kui Mia paljastas, et on loheratsanik. Pole lihtsalt tema asi.

Veradux hakkas naerma. "Ah, Ratsanik. Oleksin pidanud aimama." Kuid äkitselt tõsiseks muutudes lausus ta:"Nüüd ütle mulle kas su lohe redutab Oromise juures. Ma arvan, et ta on seal."

Haliena ohkas vaikselt. Nüüd läheb Veradux ja varastab Hexi ära, kuna tal enda lohet pole ja nii edasi. Seda Hal arvas.

"Ei,'' nähvas Mia vihaselt.
"Tema leidmiseks pead sa kaugemale minema kui Oromise,'' sisistas ta, langetades käe, asetades selle mõõgapidemele, tõmmates mõõga tupest välja. "Ja mu lohe leiad sa üle minu laiba,'' lisas ta ägestudes, silmis sähvatamas tappev leek.

"Mia, rahune," ütles Hal.

"Oleks parem jah. Ei oleks soovitatav minuga võitlusse asuda," rääkis Veradux mahedalt. "Pealegi, sinu lohe võib üksi jäädes end halvasti tunda."

"Mida sina ka tead, Veradux," ütles Haliena vaikselt.

Haldjatar ei teinud libakassist väljagi vaid põrnitses vastast süngel pilgul.
"Ma tean isegi seda,'' ütles ta jahedal toonil, langetamata mõõka. "Aga ma ei saa sul lasta Oromise juurde minna mitte enne, kui ma annan talle midagi üle,'' ütles ta vaikselt.
Siis pistis ta ühe käe tasku moodi asja ja tõmbas välja hõbedase keti moodi asja, mis oli tema kaelakee. "Hal, palun viis see Oromisele,'' ütles ta viimast sõna rõhutades.
Palun vii see Hexile! mõtles ta palavikuliselt. Ta oli ju lubanud midagi tuua lohepojale Ellesmerast. Siis vaatas ta jälle Veraduxi poole.

"Mina tundsin ennast väga halvasti, kui mu lohe suri. Mis tunne see küll lohepojukesele olla võib?" vastas Veradux kibedalt.

Mia tundis haletustunnet Veraduxi üle, ent ei liigutanud näol lihastki, vaid vaatas meest kahtlustavalt, olles valmis reageerima igalegi liigutusele.
"Ja miks sind minu lohe huvitama peaks?'' küsis ta kokkusurutud hammaste tagant.

"Kui mina tunnen end halvasti kui minu lohe sureb, siis mida tunneb lohepoeg kui tema Ratsanik sureb. Sellepärast ma ei soovigi sinuga võidelda, veel vähem sind tappa," rääkis Veradux, näol kurb ilme.

Mia ei vastanud midagi. Tundus, et too räägib tõesti omadest kogemustest ning seda tõestas ka Varju enda näoilme.
"Miks sa Oromise juurde lähed?'' küsis ta seejärel.
"Ja ilma valedeta. Ma näitasin sulle, et mul on Loheratsaniku märk,'' nõksatas ta peaga küljele. Teda need ähvardused ei hirmutanud.

"Ma pean andestust paluma. Ülejäänu jätaksin heameelega enda teada," vastas Veradux.

Mia vankus koha peal, ise mõeldes mida nüüd teha. "Hal, Evanna, saate ees ära minna? Ma ei kavatse teda lihtsalt nii kergelt silmist lasta,'' selgitas ta, hoides mõõka tugevasti käes, kuid viimaks ta langetas selle.
Neidis ei usaldanud seda tüüpi, kui hea ta sihtmärk ka poleks.

"Ongi hea, et sa mind ei usalda. See meeldibki mulle," ütles Veradux.

OT: Ma ei saa praegu rohkem kirjutada. Ma pean minema purjetama.

Mia pilutas silmi, astudes Veraduxi seljataha. "Arvesta sellega, et ma olen tugevam kui välja paistan,'' hoiatas ta Varju, pilutades oma tumedaid silmi. "Läheme,'' oli tema toon nüüd käskiv.

Haliena jälgis Varju pingsalt ja viis siis pilgu Miale. "Kas sa jääd siia või tuled meiega?" küsis ta Mialt.

"Ma jään. Vii see kee Hexile ja ütle, et ma jäin maha,'' vastas Mia Halienale, pilk kinnitatud Veraduxile.

"Olgu," ütles Haliena vaatas seda kaelakeed ning pani selle endale kindlalt taskusse. "Lähme," ütles Hal vaikselt Evannale ning hakkas üllatavalt kiirelt jooksma. Hetke pärast oli ta puude vahele kadunud, kuid ta teadis, et Evanna tuleb talle järele ja teab ka ise teed, kui too talle järele ei jõua.

Mia vaatas Haliena ja Evanna lahkumist ning ohkas raskelt. Nii ta siis jäigi üksinda vaenlasega siia. Nüüd tundis ta ennast kaitsetuna, sest kui tal pole sõpru kõrval, kes sekundantideks on?

Mina igatahes ei hakka sinuga võitlema, kui sa ise mulle pinda ei käi. Ma hakkan nüüd minema," teatas Veradux, pööras Miale selja ja hakkas Oromise juurde minema.

Mia noogutas endamisi ja pistis mõõga tuppe. Vähemalt Haliena ja Evanna läksid ees ära ja saavad Hexi hoiatada ja varjata. Vaikselt, põhimõtteliselt hääletult järgnes ta Varjule, pilk suunatud enda jalge ette.

Veradux tajus kuidas Mia talle järgnes. Ta meenutas kuidas ta oli Võidelnud Bromiga ja tema oli ta lohe tapnud. Ta ise oli vaevu pääsenud ja end varjates ellu jäänud. Veradux ohkas ja kõmpis edasi.

Mia kergitas vaikselt kulmi:"Olen ma tüütu?'' küsis ta vaikselt, ettevaatlikult.

"Miks sa seda küsid?" küsis Veradux uurivalt.

Mia kulmud kerkisid veelgi. "Sellepärast, et sa ohkasid,'' ütles ta. "Paljud teevad seda kui on tüdinenud,'' lisas ta põhjenduseks.

"Mulle tulid valusad mõtted pähe," vastas Veradux. "Minu lohe kohta."

Haldjatar noogutas aeglaselt. "Sa olid ratsanik?'' küsis ta seejärel uudishimulikult, kõndides nüüd Varju kõrval. Valvsust polnud ta unustanud, kuid siiski. Uudishimu pole patt. "Kuidas ta 'lahkus'?'' küsis neidis ettevaatlikult.

"Ta tapeti teise ratsaniku poolt. Mina ise pääsesin vaevu." rääkis Veradux nägu krimpsutades. "Vastikud mälestused."

Mia nägu ei väljendanud ühtegi emotsiooni. Ta ei suutnud enam elugi ette kujutada Hexita. Ühe päevaga oli kõik lihtsalt muutunud.
"Mul on kahju,'' ütles ta vaid, kõndides seejuures vaikselt edasi.

"Miks sul minusuguse Varju pärast kahju on?" küsis Veradux kibedalt. "Sa peaksid arvama, et see on mulle paras, nagu kõik teised inimesed arvavad."

Mia kehitas vaikselt õlgu. "Noh, ma pole nagu teised. Nagu inimesed pole minujaoks erinevad,'' ei osanud ta selgitada. Tema ei teinud üldse vahet on tegu varju või mitte, kui keegi lohutust vajas, siis neiu oli see, kes lohutas. Armas.

"Enne kui sa liiga palju lohutust jagad, siis peaksid sa teadma, et ma ei olnud tavaline Ratsanik vaid Valevanduja," lausus Veradux oodates haldja reaktsiooni.

Mia mühatas vaikselt. Olgu... mõtles ta.
"Sa siis tahad öelda... Ah, olgu, vahet pole enam,'' vangutas tüdruk pead. Oli mis oli. Korraks mõtles ta, kas too on ikka praegugi seesamune mis kunagi oli.

"Tegelikult tahtsin ma minna Valevandujate juurde luurajaks, aga Galbatorix ei lasknud mind silmist ja ma pidin tapma teisi Ratsanikke. Brom tappis mu lohe, arvates, et ma olengi Galbatorixi poolele läinud," rääkis Veradux, pihtimisest kergendust tundes.

Haldjatar vaatas viimaks Veraduxi poole, tumedad silmad üllatusest pärani.
"Aga...'' ta lause jäi pooleli. Neiu mõttelõng lihtsalt katkes. Galbatorixil pidi siis hea põhjus olema, kui ta Veraduxi silmist ei lasknud. Brom tegi hirmsa vea.
"Mul on tõesti kahju, et asjad nii läksid,'' lausus ta seejärel, asetades käe õrnalt tolle õlale ja patsutades teda lohutavalt. Sõpradega käis ta küll nii ümber, kuid ta ei teadnud ju, kuidas Veraduxi isegi lohutada.