Mõrvade Häärber(Lõpetatud!)

Tadaaaaaaaaaaaaaa! Uus osa!




15.peatükk

Kuulsin vaikset koputust uksele, enne kui ema sisse astus ja kandiku pehme kartulipudruga minu öökapile asetas.
„Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ema, nähes, et teda oma loiu pilguga jälgin.
„Enam-vähem,“ vastasin end istuli ajades. Kõht oli vahepeal juba veidi tühjaks muutunud, niisiis võtsin tänutundega kartulipudrukandiku ette ja asusin sööma.
„Ema, Kazak tuleb peale kooli siia, ta toob mulle kooliasjad ja aitab mul õppida.“
„Hästi,“ ütles ema, suudles kergelt mu laupa ja läks siis uuesti minema. Olin jälle üksi. Kuna mul enam erilist und ei olnud ja peavalu hakkas ka taanduma, otsustasin Kurt Neumanni kohta veidi infot koguda. Lukustasin kindlalt oma toa ukse ja ronisin salapärasesse tuppa.
Sinna jõudnud, võtsin arvuti taga olevas ülimugavas toolis istet ja lülitasin arvuti sisse. Ekraanil vilkus tuluke sõna „parool“ juures. Ohkasin kergendunult- tegemist oli inglisekeelse arvutiga. Sisestasin Carolinalt kuuldud parooli ja pääsesingi sisse. Sisenesin kausta „Minu dokumendid“.
Vaade, mis mulle avanes, oli väga mitmekesine. Kerisin umbes poole peale ja avasin kausta nimega “Kurti isiklik kraam“.
Selles kaustas oli tõesti väga palju faile. Vaatasin neist esimese sisu. Seal olid armastusluuletused. Lugesin neid ja avastasin, et kes iganes too Kurt ka ei olnud, romantilisi luuletusi oskas ta kirjutada igatahes. Kolme tunniga olin ma peatumata läbi lugenud kõik selles kaustas olnud luuletused. Kui ma avastasin, et kell on juba 16.00, ronisin ahvikiirusel üles oma tuppa. Jõudsin sinna just viimasel hetkel.
Kohe, kui voodiäärele istuma prantsatasin, kuulsin koputust uksele. Avasin ukse ja nägin Kazakit.
„Hei!“ ütles tema ja mina vastasin samaga.
„Kuidas sa nii kiiresti siia jõudsid?“ uurisin, sest teadsin, et tunnid lõppesid täna kell pool neli.
„Mul on omad salateed... See paik meeldib mulle. Käisin siin lapsena tihti mängimas,“ jutustas poiss, silmades helkimas mälestused.
„Käisid? Ma mõtlen, et kui sa olid endise omaniku sugulane, siis oleme ka meie omavahel sugulased...“ mõistsin, et siis ei tohiks ma temaga kohe kindlasti „selles mõttes“ koos välja minna.
„Ei-ei, ta oli mu kasuvenna onu. Mu kasuvend on nüüd ka surnud,“ ütles Kazak ja tema pilk vajus kuhugi sügavale põrandasse.
„Mul on kahju,“ ütlesin. Teadsin, et see on ebaviisakas, kuid ei suutnud vastu panna küsimusele: „Mis su kasuvenna nimi oli?“
„Joseph. Aga aitab temast. Ma tulin ju siia, et sinuga koos olla... Või see tähendab, sind aidata.“
„Kazak, miks ma sulle meeldin?“ ei suutnud ma ennast valitseda.
Poiss hakkas naerma. „Georgia, sa meeldid pooltele meie klassi poistele!“
Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.

Endiselt hea jutt. See Kazak meenutab mulle kedagi, aga jah vahet pole, jutt on ikka hea.

Kusjuures mulle ka...
Äkki on ta mõnest filmist... Ega ma ise ka ei tea...

Täiega cool!

Nii head osad.

Uus osa!

16.peatükk

„Sa ju valetad, onju?“
„Ei, Geogia, see tõesti on nii! Kuule, me pidime ju õppima!“
Noogutasin ja pistsin nina matemaatikaõpikusse. Kazak katsus mulle tunnis õpitut seletada, kuid mul olid mõtted mujal.
„Kazak, kui sa nii tihti siin käisid, ehk oskad sa selle paiga kohta veel midagi rääkida?“ küsisin lootusrikkalt. Poiss noogutas aeglaselt.
„Ma võin sulle ühte salakohta näidata. Sinna saab siit toast!“ rääkis Kazak innukalt.
„Kuule, ma kardan,et me Carolinaga juba teame seda kohta. See raudustega luksuslik tuba?“
„Ei, mitte see, neid -kuigi mitte nii uhkeid- peidukaid on veel!“ ütles Kazak ja juba asuski ta käikude poole.
Põnevil, hakkasin tema järel minema. Kazak ronis redelit mööda allapoole ja, umbes poole tee peal, hüppas ta redelist eemale.
„Kazak!“ kiljatasin ja ronisin kiiresti allapoole.
„Rahu-rahu, ma olen siin!“ kostis äkki hääl mu selja tagant. Keerasin end ümber ja nägin, et Kazak kükitas pisikeses šahtis ning naeratas mulle. Ta aitas mu šahti ja roomasin siis tema järgi.
Mõne aja pärast jõudsime kohta, kus tee läks kaheks. Roomasime paremale ja peagi olime mingisuguses vanglat meenutavas toas.
„Kus me oleme?“ sositasin vaikselt, kuid siiski piisavalt valjult, et Kazak mind kuulis.
„Siia pandi pahad kinni,“ ütles Kazak salapäraselt.
„Mis mõttes pahad? Kas kurjategijad?“ See häärber tõotas tõesti olla seotud millegi müstilisega.
„Ma ei tea... Joseph pandi ka vahest siia kinni, väidetavalt siis, kui ta pahandust tegi. Me ei oleks tohtinud siin tegelikult käia, Kurt ei teadnud, et me väikesi salateid teadsime. Ükskord me siiski käisime siin ja nägime, et mingi naine oli siia kinni pandud. Ta oli endal nooriga veenid läbi saaginud ja lamas seal nurgas vereloigus!“ Kazaki hääl oli veidi värisema hakkanud ning ta osutas nimetissõrmega ruumi ühte nurka.
„Kuule läheks nüüd üles tagasi?“ pakkusin, ise näost kaame.
Kazak noogutas ja pöördus tagasi redeli poole. Nägin ta silmis pilku, mida ma kunagi varem kellegi näos näinud ei olnud. Pani käe justkui lohutavalt tema õlale. Kazak naeratas mulle kergelt ja ma arvasin, et ta vaatab mujale, kuid enne, kui ma arugi sain, ta suudles mind. Seejärel arvas ta ilmselt, et mulle see ei meeldinud, sest ta ronis ahvikiirusel mööda redelit minema.

Hea aga mõned kohad on suht segased.

Näiteks?

Ma vist msnis seletasin ära? :d

Japp

Seekord siis vähe pikem osa Natuke actionit lõpu poole kah

17.peatükk
Kui ma oma tuppa jõudsin, istus Kazak voodiserval.
„Vabanda selle suudluse värgi pärast... Ma ei tea, mis mulle sisse läks...“ „Pole midagi,“ Naeratasin. „Ainult et... Mõelda vaid, minu esimene suudlus oli salajases šahtis.“
Kazak naeratas. „Ma hakkan vist minema...“ Ta võttis oma koolikoti ja lisas: „Homme näeme?“ Noogutasin ja läinud ta oligi.
„Georgia! Te suudlesite??? Ja mis šaht?“ kuulsin ja hetke pärast ilmus Carolina seinaaugust välja. Ohkasin ja rääkisin talle lühidalt kõigest juhtunust. Enne kui ma reageerida jõudsin, tiriti mind redelite poole.

Märkasin ehmatusega, et olin ennem ilmselt kogu aeg Kazakit vaadanud, sest polnud üldse šahti seintel, lae läheduses, olevaid ilusaid nikerdusi märganud. Puust liistudele olid peale graveeritud kõikvõimalikud väikesed pildikesed-seal olid nii haldjad, deemonid, kui ka sellised asjad, mida koolitüdrukud oma vihikunurkadesse joonistavad- seal oli nii südameid, lillekesi kui ka tähekesi.
„Kuhu nüüd? Georgia, kuhu sa kadusid???“ kuulsin eestpoolt Carolina murelikku häält.
„Juba tulen!“ hõikasin ja juhatasin Carolina trelli-toa juurde.
Carolina vaatas mulle kavalalt naeratades otsa ja lükkas siis luugi lahti.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin, kui ta ruumi sisse hüppas.
„Halloooo, Georgia! Näed, teisel pool on uks- me läheme vaatama, kuhu see viib!“ vastas ta kindlalt ja jooksis ukse juurde.
„Carolina! Tule tagasi!“ karjatasin, kuid ta oli juba uksest sisse lipsanud. Uudishimu sai mu hirmust võitu ja jooksin õele järele.
Jõudsime pikka koridori. See ei olnud nii väike kui šaht, kuid mitte nii suur, kui tavalised koridorid. Nägin, et Carolina oli esimese ukse juba avanud.
Piilusin sisse. Tuba oli üleni punane. Põrand oli punane, lagi oli punane, seinad olid punased, isegi mööbel oli tulipunane. Kujunduse järgi võis oletada, et see oli ülekuulamisruum. Keset tuba oli tool, mille käetugede küljes olid käerauad. Ka seinte ääri katsid toolid.
Äkitselt kuulsin oma seina tagant mingit tilinat. Pöördusin ümber, kuid enda kergenduseks nägin, et tegemist oli Carolina mobiiliga.
„Ja, ema, me kohe tuleme. Jaa, ta on ikka veel haige. Oled sa kindel, et see nakkav pole? Mul on paha olla. Ja, ema me tõesti kohe tuleme. Tsauka!“ rääkis Carolina ja pani siis telefoni klapi kinni. „Läheme tagasi! Ema käskis meil sööma minna.“
Noogutasin ja läksime luugi juurde tagasi. See oli lukus!
„Emale küll ei helista!“ karjatasin. „Oota, ma olen kindel, et ma võtsin oma telefoni kaasa.“ Hakkasin oma taskutes sobrama, kuid see, mida ma ei leidnud, oli telefon.

Super hea ju.

Ma teen uue reegli-kui loed, palun kommenteeri, kasvõi ütle, et lugesid, sest enne ma uut osa ei pane, kuni ei ole kindel, et vähemalt keegi on seda lugenud.

Aga nüüd siis uus osa Tõesti kaua peate ootama XD

18.peatükk
„Carolina, helista minu telefonile!“ käsutasin õde. Tema helistaski ja kuulsime teiselt poolt luuki vaiset helinat. Vandusin ja krahmasin õelt tema mobiili. Valisin ema numbri ja helistasin.
„Carolina? Kus te olete?“ päris ema vihaselt.
„Ma pole Carolina ja tead, ma arvan, et me ei jõua täna koju, me oleme selle Kazaki juures ja ta isa hakkas meid koju viima, aga auto läks katki ja me ei saa koju. Me homme tuleme!“ hüüdsin rõõmsalt ja virutasin telefoni kinni.
„Ja mis me nüüd teeme? Me oleksime Kazaki järgi kutsuda võinud, kui meil sinu telefon oleks, mida meil ei ole!“ teatas Carolina jonnakalt. „Ta tuleks raudselt, kui sa lubaksid, et suudleksid teda.“
Näitasin Carolinale keelt ja ütlesin piisavalt rahulikult:“Nüüd me ööbime siin. Kindlasti on siin mõned diivanid. Kui ma homme kooli ei ilmu, arvab Kazak, et minuga on midagi juhtunud...“
„Või, et sa oled haige ja siis ta toob sulle kodutöid,“ lõpetas Carolina rõõmsalt.
Plaan valmis, asusime järjest tubadesse piiluma.
Järgmine tuba, otse punase toa vastas, oli üleni valge ja toa seintes ilutsesid valged nahkdiivanid. Toa keskel oli diivanilaud. Siin toas võiks ehk veel magada, kui kusagilt teki saaksime, mõtlesin.
Järgmine tuba oli aga justkui meile loodud. Seal oli kolmene nari, riidekapp, mille kaudu, nagu ka meie päris tubades, pääses vannitoanurgakesse. Toas olid veel laud, kolm tooli ja külmkapp. Carolina avas selle ja teatas rõõmsalt pärast mõningast külmkapi uurimist, et õhtusöögiks on karamellijäätis. Kusgilt lusikad leidnud ja need kuuma veega puhtaks pesnud, asusime sööma.
Kui kõhud külma jäätist täis, ronisime vooditesse ja Carolina uinus peaaegu kohe pärast anekdootide rääkimist. Mina aga ei saanud und. Õlgu väristades mõtlesin, kas siin kummitab selle surnud naise vaim või kas ehk mõni kurjategija- selleks ajaks olin juba päris kindel, et mingid ebaseaduslikud juhtumid selle majaga kindlasti juhtunud olid- ei ole teadlik sellest, et kes iganes siin seda asutust pidas, ei ela enam siin, ja seetõttu tuleb see kurjategija siia ja nähes meid tapab meid ära või võtab meid pantvangi, või hoopis... Tuhat musta mõtet käis mul peast läbi. Vahepeal tõusin voodist ja jõin enda rahustamiseks veidi suhkruvett- ka suhkur oli toas olemas. Öösel magasin ma kokku vaid mõned tunnid.
+++
Hommikul meil kõhud küll tühjad ei olnud, kuid siiski sõime veidi kapist leitud küpsiseid.

Hea.

Tääähh-tääh. Probleem- kuidas ma nad sealt välja saan???

Lugesin. Osaliselt.

Lugesin ka. Hea.

Leidsid mingi ukse kust sai nt. kööki vms.

UUUUUUUUUSS OOOOOSAAAA!




19.peatükk
„Äkki me peaksime nüüd vaatamisväärsustega tutvuma?“ pakkus Carolina, suu küpsiseid täis. Noogutasin ja panin vähesed ülejäänud küpsised oma padja alla- nii igaks juhuks.
Koridoris oli toaga, kus meie ööbisime sarnaseid tube päris-päris mitu. Ka neist leidsime veel kõlblikke toiduaineid. Kõik selle söögikraami vedasime meie ööbimispaika, jällegi nii igaks juhuks.
Pärast tunniseid toimetusi avastasime, et järgmine tuba oli lukus. Siiski oli meil hirmus tahtmine teada saada, mis seal peitus on. Carolina võttis oma uue juukseklambri ja proovisime, nagu detektiivid kunagi, ust lahti muukida. Avada me seda küll ei suutnud. Toonud suvalisest toast mingi tooli, tagusime sellega vastu ust. Tulemus ei olnud just väga lootustandev- kui me lõpetasime oli toolil üks jalg pooleks murdunud, seljatugi küljest ära ja meie Carolinaga lamasime väsinult ja higisena seina vastas.
„See oli küll päris tark ettevõtmine,“ tähendas tema seina põrnitsedes. Otsustasin temasst mitte välja teha ja nähes, et ma teda ei kuula hakkas ta kõva häälega „London Bridge is Falling Down“’i laulma. Tõusin püsti ja astusin uuesti ukse juurde. Seda hetke silmitsenud, tõin veel ühe tooli.
„Sa kavatsed veel ühe tooli puruks taguda?“ küsis Carolina imestunult. „Arvesta, et mina selles nõmedas plaanis ei osale!“ Carolinast välja tegemata asetasin tooli ukse kõrvale ja seisin sellele püsti. „Mul on üks mõte. Anna mulle oma juukseklamber!“ käsutasin õde. Ta ulataski selle mulle, siiski veidi kahtlevalt. Võtsin juukseklambri ja minu õnneks sobiski see nagu valatult mutriga. Keerasin mõne minutiga mutri lahti ja jätkasin seda tegevust, kuni kõik kümme mutrit lahti keeratud said. Võtsin liistu lahti ja nägin, et selle külges oli väike puust karbike. Karbikese sees oli võti. Lehvitasin seda Carolina nina ees. Ta vaatas mind imetlusega- pilguga, mis minu peale väga harva langeb.
„Kuidas sa selle peale tulid?“ päris tema.
„Ilmselt sa ei ole tähele pannud, et tavaliselt ei ole ukseliistud eriti kõvasti kinni kruvitud, või mis?“ vastasin naeratades. Selle peale ei oleks ta arvatavasti kunagi tulnud. Hetke õe näoilmet nautinud, surusin oma uhkeldava naeratuse alla. „Kas vaatame, mis seal toas peitub?“ küsisin. Tema noogutas innukalt. Pistsin võtme lukuauku ja uks avanes.

Suht segane oli lõpp aga muidu hea.

Viimased osad on nats segaseks läinud. Good.

Mis seal segast on? Kuigi jah, ise saan ma ju alati aru...

Nii, jõudsin ka nüüd need viimased osad ära lugeda.
Kõik on superhead!!
Mulle ikka täiega su jutt meeldib!

Jälle uus siis


20.peatükk
Järjekordne kitsas koridor, millel lõppu ei paistnud. See siin ei olnud vähemalt tuhande uksega, vaid selles koridoris lihtsalt ei olnud midagi. Enne kui me sisse astuda jõudsime, kuulsime mingit krabinat. Kihutasime oma nüüdseks juba toitu täis toa poole. Peidsime end nari ülemisele voodile teki alla.
„Olete te seal?“ kuulsin tuttavat häält. Järgmisel hetkel astus sisse Kazak ja tõmbas meilt teki pealt ära. Carolina kiljatas, kuid mina hüppasin kohe voodist välja ja kallistasin poissi. Sulgesin silmada ning hoidsin temast nii kõvasti kinni, nagu katsuks keegi mind tangidega tema küljest lahti kiskuda, kuid ma proovisin kõigest väest sellele jõule vastu astuda. Peagi vastas Kazak samaga. Kui ma silmad lõpuks avasin, nägin ma esimese asjana Carolina ohtlikku sa-oled-täiesti-lollakas-pilku. Aeglaselt ja vastumeelselt lasin Kazakist lahti ja astusin sammukese poisist eemal.
„Aitäh,“ ütles mu kallis õde tänamatul toonil. Seejärel tiris ta meid, õigemini mind, lukustatud käiku. Lasin õel ees minema hakata ning alustasin Kazaki küsitlemist. „Kas sa koolis polegi?“
„Ei, ma aimasin, et sa teeskled veel päevakese haiget ja tuled seda kohta uurima. Niisiis, ma tahtsin koos sinuga olla. Aga mida su õde siin teeb?“
„Tead, me jäime eile lõksu,“ jutustasin ning rääkisin poisile ka kogu ülejäänud loo. Eestpoolt oli kuulda võtme keeramist, sest Carolina avas uksi, mis olid umbes iga kümne meetri tagant. Kazak võttis taskust isuäratava singivõileiva ja pakkus seda mulle. Vaatasin poisile tänulikult otsa ning sõin võileiva kiiresti ära. Olin sellega just valmis saanud, kui kuulsime valju hirmukisa. Oli pikemalt kuulamatagi selge, et hääle omanikuks oli Carolina. Hääl kõlas kaugelt. Kazak haaras tugevalt, isegi valusalt mu randmest ja kihutas mööda tunnelit edasi. Jõudsime õue ja kest mullast maad põlvitas Carolina. Tema ees oli pooleldi söödud inimese laip. Kükitasin õe kõrvale ja pühkisin tema näolt oma varukaga pisarad. Kazak tõstis Carolina enda seljale, sest tüdruk oli täiesti kontaktivõimetu. Kazak Carolinaga ees, mina meie tagant uksi lukustades järgi, läksime me tagasi tubade juurde.

Issand! Mul läks totaalselt selle laiba pärast söögiisu ära ja JUST sõin :DD

Jehay, jälle uus

21.peatükk
Kazak asetas täielikus šhokis Carolina voodile ja käskis mul endale viis lina tuua ning need otstest üheks pikaks köieks siduda. Kui olin otsad kinni sidunud ja sõlmi hoolikalt kontrollinud, tõmbas Kazak köie väga kiiresti ning osavalt üle puusade ning õlgade kuidagi risti-rästi, kuni poisi kõhule jäi rist ja üle tema õlgade jäid ta selja taha rippuma kaks köit. Tõstnud Carolina uuesti seljale, sidus ta kummargil olles mu õe seljale samasuguse risti, mis oli kinnitatud nii, et Carolina maha ei kukuks. Põrnitsesin kadedalt oma õde. Samas oli ta niivõrd suures šhokis, et mul oli hea võimalus Kazakiga rääkida. Katsusin kergelt flirtida- kuigi ma polnud kindel, kas see mul välja tuleb- kuid Kazaki surnumatja nägu nähes pidasin paremaks vait jääda.
„Georgia, mis me temaga peale hakkame?“ küsis poiss mulle tõsiselt otsa vaadates.
„Mis temaga ikka ette võtta?“ vastasin võimalikult muretult. „Tal oli samasugune šhokk, kui ta ükskord põõsast koeralaiba leidis. Ta oli siis kümnene... Ta sai sellest nädalaga üle.“ Vaatasin oma õe läbimärga nägu. See oli täiesti punane.
„Wow, sa oled tugev!“ ütlesin Kazakile, kui ta Carolinaga koos umbes meetri kõrgusel olevast luugist läbi ronis ja minust isegi kiiremini redeliteni jõudis. Tema vaid naeratas ja käskis mul ees minna, et ma häda korral neid aidata saaksin. Kartsin, et mu õde on liiga raske ja et nad kukuvad koos Kazakiga alla, kuid seda ei juhtunud. Läksin Carolina tuppa ja Kazak ning Carolina jõudsid peagi kohale. Seadsime tüdruku kenasti voodisse teki alla ning lükkasime kapi salakäigu ette, sest „kunagi ei või teada, mida šhokis inimene teha võib,“ nagu Kazak ütles. Seejärel läksime ukse kaudu minu tuppa.
Tõukasin poisi voodi äärele ja istusin ise tema kõrvale. Märkasin, et tema särgi tagumine pool oli Carolina pisaratest läbimärg.
„Võtta särk seljast ära!“ käskisin Kazakit vastu vaidlemist mitte salliva häälega.
„Mida?“ küsis tema kergelt naeratades.
„Hallooo, see on sul päris märg ju!“
„Ahjaa, jajah,” ütles tema. Ma ei tea, kas ma kujutasin seda ette või oli tema hääles tõesti kerge pettumusenoot. Turtsatasin ning asusin talle kuiva särki otsima. Leidsin ühe T-särgi, mille kunagi loosiga võitnud olin ja viskasin selle poisile. „Näe, pane selga!“ Ta tõmbas särgi üle pea ning riputas enda särgi minu duššikardina raamile kuivama.
„Kas su vanemad on kodus?“ küsis Kazak aknast välja vaadates.
„Isa on tööl ja ema Shefferiga linna peal. Adelaide on lasteaias,“ ütlesin ja jõudsin samal hetkel avastusele, et pean isale helistama ning ütlema, et ta ei pea meile järgi tulema. Rääkisin sellest ka Kazakile. Tema tõi käe koos minu hõbedase mobiiliga nähtavale. Noogutasin tänutäheks ja võtsin klahviluku maha. Ekraanile tekkisid sõnad:“Ma armastan sind.“

See on lihtsalt SuperHea jutt. Täiega meeldib!!!

Ok, sa kirjutad LIIGA kiiresti =). Siiamaani olen sind su läpakas jälgind, aga mai jõua nii kiiresti =(. katsun nüüd aktiivsem olla. Muidu hea jutt, aind kahju et sa MINU versiooni esda 'päästmist' ei teind, see oleks olnud 'lõbus XD.

Rahu-rahu, ma mõtlesin uue hulluse välja. Ja see tuleb kahe peatüki pärast.

Ooh, selle pinnin ma sult välja.... *hõõrub õelalt irvitades käsi kokku*

Tegelikult mitte, sa oled haige ja sa ei saa kodust välja. see osa tuleb niikuinii ülehomme.

Keda kotib, ma võin mõni pärastlõuna väga vabalt sind su toas oodata, kui koolist tuled =D Päeval kedagi kodus pole kahh =)

Väga kaval.

Sa ju tead, kui väga ma su jutte armastan.

Ja jälle uus

22.peatükk

Lasin kuuldavale heli, mis sarnases kõige rohkem hiire piiksatusele, siis, kui keegi hiirt liiga kõvasti pigistab. Vaatasin Kazakile unistavalt otsa. Veidi toibunud, valisin isa numbri.
„Isa, sa ei pea meile järele tulema, meil mõlemal oli nii halb olla, et Kazaki vanemad tõid meid kohe hommikul koju,“ valetasin. Meie õnn, et meil nii kergeusklikud vanemad on.
„No hästi siis. Headaega, tibu,“ ütles isa ja katkestas kõne.
„See läks küll hästi,“ tõdes Kazak. „Mis me nüüd teeme?“
Läksin näost punaseks. „Mis sa teha tahad?“
„Ma tahan sulle midagi imeilusat näidata. See on all. Üks tuba. Tule nüüd,“ ütles Kazak ja ronis jälle salakäiku. Järgnesin talle.
Seekord läksime me teist käiku pidi- sealt, kust Carolina esimest korda pärast redeliteede avastamist läinud oli.
Ka seal oli umbes samal kohal, kus teisel pool, samasugune šaht. Kuid selle äärtes ei olnud samad pildid, mis teises šahtis. Siin olid südamed.
Kazak naeratas mulle jälle. Seejärel jõudsime samasugusele teelahkmele. Keerasin poisi järgi vasakule ja Kazak avas järjekordse luugi.
Toas, kuhu sattusime, olid seintel südamed, punane vaip, kamin(mul ei olnud küll õrna aimugi, kuhu see suits minna võiks), diivan ning trükimasin.
„Siin kirjutas Kurt luuletusi. Ma ei tea küll, milliseid,“ tähendas Kazak.
„Ma olen neid lugenud,“ sosistasin nii vaikselt, et Kazak seda ilmselt ei kuulnud. Vaatasin korra lakke ja siis meenus mulle laip. Võtsin poisil õlast kinni ning küsisin, mis me selle laiba looga pihta hakkame. Tegin ettepaneku politsei kutsuda. Kazak raputas pead. „Sellele mõtleme hiljem. Praegu aga peaksime lihtsalt koos olema,“ ütles ta ja tõmbas mu diivanile. Ma polnud tähelegi pannud, millal ta sinna istunud oli. Samuti märkasin, et kaminas põles tuli. Poiss pani käe mulle õlgadele ja tõmbas mind endale lähemale. Läksin temaga kaasa, kuid sees näris mind tunne, et see laiba värk ei olnud kohe mitte õige. Olin nii sügaval oma mõtetes, et ei suudelnud Kazakit peaaegu üldse vastu. Teda ei paistnud see häirivat. Pärast viieminutilist pausi, mille käigus Kazak mulle aina lähemale nihkus, tõusin ma püsti ning hakkasin lauasahtlites sobrama. Seal ei olnud muud, kui luuletused. Pettunult ohates istusin tagasi diivanile. Alateadlikult olin diivani teises otsas, Kazakist võimalikult kaugel. Teda ei paistnud see solvavat, sest ta jätkas lähemale nihkumist. Lõpuks ei suutnud ma enam vastu pidada. „Kas sa ei muretse selle laiba värgi pärast üldse?“ küsisin hämmastunult.
„Ma mõtlen, et milleks sellega oma pead vaevata. Mul on muudki teha.“ Nähes minu näoilmet, lisas ta:“Aga kui see sind õnnelikuks teeb, võime me proovida seda müsteeriumit lahendada. Ainult ilma politseita. Praegu aga...“, poiss suudles mind uuesti,“ei taha ma sellele üldsegi mõelda.“
Tõrjusin laiba oma mõtetest välja ja sulgesin silmad.

Niiiiiii romantiline!

XD
Isegi tited oskavad romantikat kirjutada XD
Mu ema tahab Mõrvade Häärberit jõulukingiks. Jääb ära

Hähää, see hiirte värk on su enda omade peal ära proovitud jah? =D Vaesekesed.... =D Kazak tundub mingi haigelt pealetükkiv tüüp, aga mai tea, võib ju isegi normaalne olla, aga see, et kuskil maja peal vedeleb kellegi laip ja talle ei lähe see korda on kahtlane, justkui leitaks neid iga päev =) PS, nad võiks midagi lõbusamat teha (sa tead küll mis ma mõtlen =D).

Ma ei kavatse alluda sinu saatanlikele ebasyndsatele m6tetele.
(Nyyd pean kahjuks t2pit2htede asemel numbreid kasutama.)

Ennast täis joomine ja pärast lina peal lääberdamine pole ebasündsus =D

Mh, Liiiiiiiis, aga kingi talle ^^.
Ja veelkord mainin, et su jutt on igatepidi wowowowowowow

Parem mitte... Ta saaks kreepsu vms.

Okei, uus osa:
23. peatükk
Peagi võtsin teksade taskust mobiili ning vaatasin kella. Kell oli pool kaks. Kargasin diivanilt püsti. Kazak tegi- tõsi, väga vastumeelselt- sedasama.
„Kuhu nüüd?“
„Vaata, mis kell on! Mu ema jõuab kohe koju!“ hüüdsin, olles ise juba poolel teel redeli poole.

Kui me tagasi minu tuppa jõudsime, pesi Kazak minu poolt antud T-särgi puhtaks- ta oli selle täiesti täis higistanud. Kuidas saab kellelgi nii hea ajastus olla, nagu minu emal? Juhuslikult astus ta just samal hetkel minu tuppa.
„Emps, sa võiksid vähemalt koputada!“ ütlesin solvunult, kuid nähes ema nägu pärast seda, kui ta Kazakit märkas, otsustasin ma täiesti vait jääda.
„Carolina Marie!!!“ karjatas ema. Pidasin paremaks talle mitte meelde tuletada, et minu nimi on tegelikult Georgia Marie, sest talle ei meeldi, kui teda parandatakse.
„Sina pane kohe omale särk selga ja tee minekut!“ hüüdis ema Kazakile osutades. Poiss tegi nagu kästud ning ema astus minu juurde.
„Kas sa ei arva, et sa oled SELLISTEKS asjadeks liiga noor?“ küsis ema sellise häälega, mille sarnast ta ainult ahastuse äärel teha suutis. See hääl oli kohutavalt kile ja lõikas ka läbi kõige paksema pealuu. Siiski katsusin sellele häälele vastu astuda.
„Ja millisteks asjadeks täpselt?“
„Me veel räägime sellest! Need saksa poisikesed ajavad sul pea täiesti segi!“
„Ema, ta on ukrainlane!“ julgesin veel väita, enne, kui ema pauguga ukse kinni lõi. Helistasin Kazakile.
„Tsau, kus sa oled?“
„Siinsamas, Carolina voodi all. Tal on juba parem. Kas me tuleme?“
„Tule parem siia jah!“ ütlesin see-kõik-on-sinu-süü-häälega. Peaaegu kohe ronis Kazak pärast kapi käigu eest nihutamist minu tuppa. „Carolina tuleb varsti,“ teatas ta pärast ukse lukustamist voodiäärele istumist.
„Mis su vanemad nüüd peale hakkavad?“
„Huh, ma arvan, et nad hakkavad mulle loengut pidama ja seejärel peavad nad Adelaidele seletama, millest jutt käis,“ selle mõtte peale naeratasin, „kuid tegelikult on nad palju rohkemaks suutelised.“
„Kas nad tõesti arvavad...“ panin sõrme Kazaki suule ja noogutasin. Järgmisel hetkel saabus Carolina. Ta oli oma näo enam-vähem puhtaks teinud ning võttis minu ja Kazaki vahel istet. Sisisesin, kuid tema vaid itsitas selle peale. „Kas ma segasin teid?“ Tahtsin just jaatavalt vastata, aga mul hakkas õest kahju ning raputasin pead.
„Mis juhtus? Mul on siin kõik üsna udune,“ ütles Carolina, ise endale
Sõrmega vastu pead koputades. Kazak tegi asjadest lühikokkuvõtte ja
Carolina noogutas iga meenunud asja peale. Kui jutt läbi, rääkisin ma õele,
mis minu, ema ja Kazakiga juhtunud oli. Carolina ainult itsitas ja seletas
meile, nagu väikestele lastele mõningaid asju. Lõpuks naersime me kõik,
kuni Carolina surmtõsiselt küsis: „Aga mis laibast saab?“

Ähh, ma arvasin et see osa tuleb naljakam.... Aga ikka tore =D Kuigi vanemad on haiged.... Endale selliseid ei tahaks =).

Ma armastan seda järjekat, see on lihtsalt SUPER!!!!

Saan siiski uue osa siia panna

24.peatükk
Kazak naeris.
“Mida?” küsisin.
“Nüüd me hakkame mõrva uurima,” teatas ta.
“Kazak, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?” küsis Carolina kahtlusetooniga.
“Ikka mõtlen! Ma olen paar korda isal juurdlust lahendada aidanud,” hooples poiss.
“Noh, kellena su isa töötab?” küsisin mina.
“Tal on oma mõrvarühm!” uhkustas Kazak.
“Kutsume nemad appi!” tegi Carolina ettepaneku, aga Kazak lükkas selle tagasi:”Isa läheb kohe politseisse! Ja siis ei saa me salakäikudes enam olla.” Ta ütles seda kindlasti mingi tagamõttega.
“Aga kuidas sa mõtled seda asja siis uurida?” küsisin ma, selle üle juba mõtlema hakates.
“Tule, Georgia, ma pean isa kapist mõned vahendid pihta panema…” Kazak tõusis püsti ja hakkas ukse poole minema. Vaatasin kõheldes Carolina poole.
“Minge pealegi, ma teen teile vajadusel katet,” ütles ta silma pilgutades. “Ma tahan ju ka teada, mis sellest asjast lõpuks saama hakkab.” See on nii Carolinalik- ühel hetkel on ta paanikas ja järgmisel võib ta olla täiesti rahulik või siis kohutavalt seiklushimuline. Sulgesime enda järelt ukse ning Kazak juhtis mind raamatukokku.
Kahekümne kolmanda ilukirjanduse riiuli taga oli järjekordne luuk. Sellel majal on vist alati mõni avastamata käik varuks, mõtlesin. Ronisin poisi järgi ja peagi olimegi õues.
“Kus sa elad?” küsisin Kazakilt.
“Siit umbes kilomeetri kaugusel…” vastas tema aeglaselt sörkima hakates. Kiirendasin oma tempot tema omaga sobivamaks. Mõne aja pärast olime me jõudnud tavalisse elamurajooni. Kazak osutas ühele kollasele, rootsi punase katusega kolmekorruselisele majale ja ütles, et see ongi tema kodu. Võtnud seljast koolikoti(ma ei olnudki seda varem märganud), avas ta ühe sahtli ning otsis välja võtmed. Kazak avas oma koduukse. Kuulsin ilusat viiulimängu.
“Kes teie perest viiulit mängib?” küsisin uudishimulikult.
“Thir, päris hästi mängib muide. Ta on ka mingeid auhindu võitnud.”
“Aga kus su vend on?” pärisin rohkem suusoojaks.
“Ma arvan, et mängib oma videomänge. Ta vist muud ei teekski. Olgu, ma pean nüüd võtmed tooma. Sa võid seni diivanil oodata,” ütles Kazak ja läinud ta oligi.

Jeiiiii, sa oled nagu mingi järjejutu võlur

XD Okei, nüüd ma ei teagi, kas vaheajal uusi osi siia tuleb, kirjutada saan, aga kas ka üles panna...

jeiiijejeiiii, ma tahan uusi osasi, tee nii et saab, palun...
Tegelt on ästihea jutt, sa ju tead, ja Kazak polegi nii hull kui Triinu räägib, aga ma loodan et sa millalgi varsti teed selle osa mis ma rääkisin:D

Mmm, selle mis sa enne matat pakkusid?

Uuuuuuus:

Ihii, ma ei tea enam mitmes. 25. Vist.

Kui poiss tagasi jõudis, oli tal käes kuldne võtmekimp. Läksin tema järel ülakorrusele.
“Kuule, ma tahan sind oma õele ja vennale tutvustada,” teatas Kazak koridoris paremale keerates. Noogutasin, et ta ikka teaks, et minu poolest võib ta seda vabalt teha. Ta avas ühe ukse. Ukse taga voodil istus väike poiss. Nägu meie poole keeramata pomises poiss: ”Tsau Kazak!”
“Moses!” käratas Kazak nii kõvasti, et väike poiss võpatas. Kui Moses oli ennast näoga venna poole keeranud, tutvustas Kazak mind, kui oma tüdrukut. Väike külmavärin jooksis läbi mu keha, kuid oletasin, et see oli hea märk.
“Wow,” ütles Moses ja asusis siis uuesti oma rallimängu mängima. Edasi läksime Thirstie tuppa. Tüdruk istus voodil ning mängis viiulil mingit tuntud lugu, mille nimi mulle hetkel meenuda ei tahtnud.
“Tere, mina olen Georgia. Kazak on minust rääkinud… vist,” tutvustasin ennast. Tüdruk asetas viiuli õrnalt lauale ning naeratas.
“Mina olen Thirstie. Kas Kazak tegi asja nüüd siis ametlikuks?”
“Misasja ta ametlikuks tegi?” küsisin ma kerge kahtlusega poisi poole kiigates.
“Ta ütles juba sinu uude kooli tuleku esimesel päeval, et kavatseb su ära sebida,” teatas Thirstie ja võttis uuesti viiuli kätte ning asus mängima. Sel hetkel meenutas ta nii väga Carolinat.
Kazak tiris mu Thirstie toast välja ja pani oma käe üle mu õlgade. Mõtlesin, et peaksin tema käe eemale lükkama, kuid siiski otsustasin seda mitte teha. Kazak juhtis mu oma vanemate magamistuppa. Toa põrandal oli suur punane ning vanaaegne vaip. Keset tuba seisis kahene voodi ja voodi kohal oli suur pulmapilt. Pildil olid ilmselt viimaseid kuid rase naine, mees ning umbes kolme aasta vanune väike poiss, kes hoidis käes suurt lillekimpu.
“Kas see väike poiss oled sina?” küsisin Kazakilt. Ta raputas pead.
“See on Joseph, mina olin veel kõhus sellel ajal. Nad arvasid, et ei saa kunagi lapsi, niisiis lapsendasid nad Josephi, kui ta oli kahe aastane. Varsti pärast seda said mu vanemad teada, et peagi sunning mina. Kui ma olin umbes viiene, ilmus eikusagilt välja see Kurt ning hakkas heast peast Josephi hooldusõigust endale nõudma. Noh, see tal ei õnnestunud, aga Joseph ise ja ka mina tundsime suurt huvi selle hiiglasliku häärberi kohta. Me käisime seal majas päris tihti. Selle aja jooksul avastasime me väga palju salakäike ja häärber on mul vist isegi peas. No ja kui me siis ükskord seal all käisime, oleksime peaaegu vahele jäänud. Tead küll, see naine seal all. Ta oli lihtsalt… surnud.” Mööda poisi põske veeres üks pisar. Pühkisin selle oma jaki varrukaga ära ning vaatasin Kazakile otsa. Ta oli nutma hakanud. Võtsin tal käest kinni ja talutasin ta voodi äärele istuma. Äkitselt tundus ta kui väike laps mida ta ju mõnes mõttes oligi. Pühksin ta näo kuivaks.
“Kapp,” tuletasin talle meelde.
“Jah,” vastas ta loiult püsti ja lonkis isa raudkapi poole.

Jep, ma ei suuda midagi öelda. Midagi sellist, mis tõesõna su jutu kohta käib, sest hetkel ma ei leia seda. Sorri.
Niikaua aga, ffffffffantastiline!