Mõrvade Häärber(Lõpetatud!)

Emmm, Forgotten, maisaand midagi aru praegu.

Noooh, ma tahtsin oma segamini lausetega öelda, et ma ei leia midagi niivõrd head, mis su jutule sobiks vms .
ah ma ise ka ei saa sellest aru enam

Ahah, tore siis

Jälle olen maha jäänud =) Tore, varsti hakkab see mõrvavärk kahh lahenema =) Ma hakkasin hullult itsitama, kujutlesin ette Mosest rallimängu mängimass, midgi valge habemega mutike küürus.... XD Ma pole kunagi öelnud et mulle see jutt ei meeldi, see täiega äge juu O.O

Parim jutt, mida ma elaes lugenud olen!!!

Enam-vähem, kisub natuke klišeeliseks. Alguses oli tunduvalt põnevam.

26.peatükk

Kapis oli palju kaste. Igal kastil oli kirjas, mida see sisaldas. Kazak tõstis viimaselt riiulilt alla karbi, millel oli kirjas: ”sõrmejäljed”. Ta asetas karbi voodile ning võttis kaane pealt ära. Karbis oli suur hunnik lehti. Iga leht oli jaotatud kaheteistkümneks ruuduks. Üks ruut oli ette nähtud sõrmejälgede omaniku foto jaoks, ühte kirjutati tema andmed ja ülejäänud kastidesse käisid sõrmejäljed. Karbis oli veel mitu pisikest karpi. Kazak võttis igast karbist ühe eksemplari.
“Igaks juhuks,” ütles ta, “isa ei pane tähele.”
Ta oli just kõik vajaliku seljakotti pannud ning karbid tagasi riiulisse sättinud, kui kuulsime trepilt kellegi raskeid samme.
“Martha, kas sina jätsid magamistoa ukse lahti?” küsis mehehääl.
“Isa,” sosistas Kazak. Ta viskas seljakoti voodi alla ja lükkas minu voodile pikali.
“Misasja sa teed?” küsisin, ise täielikus segaduses olles, Kazakilt.
“Teeskle!” vastas tema ning hüppas minu kõrvale, samal ajal võtmekimpu taskusse pistes. Uksest astus sisse Kazaki isa. Mees oli väga pikk ning tema habe ulatus umbes mehe vööni. Kazaki isa kandis musta pintsakut ja tema vööl rippus tulirelv.
“Kazak!” kõmistas mees nagu tornado, nii, et mul külmavärinad üle selja jooksid. Kazak teeskles ehmatust ning see tuli tal tõesti lausa suurepäraselt välja.
“Isa, mida sa nii varakult kodus teed?” küsis poiss püsti hüpates.
“Mida sina koos tüdrukuga siin teed?”
“Tead, me peame nüüd ruttu minema. Georgia võta oma kott,” ütles Kazak püsti hüpates. See seljakoti nipp oli tal päris kaval. Võtsingi seljakoti ja järgnesin talle tema tuppa.
Kazakil oli selline tuba, millesarnast ei olnud ma varem näinud. Voodit toas ei olnud, selle asemel rippus laes võrkkiik. Toa nurgas oli tugitool, mille küljes oli reguleeritav laud. Lauda sai keerata nii, et tugitoolis istudes sai laua enda ette keerata või kui see oli tugitooli kõrval, sai seal hoida näiteks snäkke. Tugitooli vastas oli suur televiisor.
Toas olid veel ka musta värvi riidekapp ja riiulid. Tuba oli halli värvi ning ühel seinal oli kujutatud rulatav poiss.
“Kas sulle meeldivad rulad?” küsisin poisilt. Ta noogutas, ise mulle silma vaadates.
“Ma oskan päris hästi sõita. Tahad, ma näitan sulle?” pakkus ta silmade särades.
Teadsin, et oleksime pidanud tagasi Carolina juurde minema, aga Kazak oli nii õhinas, et nõustusin.
“Olgu siis peale…” ütlesin ning Kazak võttis kapist rula.


Varsti tuleb natuke saksa keelt. Mitte et ma seda kasutada oskaksin...

Ikka hea. Ootan uut.

Ma kartsin, et ei saagi uut osa panna



Olime jõudnud mingile mängu- ja vaba-aja platsile. Nägime eemal kampa kapuutsidega umbes meievanuseid poisse.
“Tschüs, Kazak!” hüüdis üks neist. Poisid tulid lähemale ning Kazak hakkas nendega saksa keeles lobisema. Ilmselt tutvustas ta ka mind, sest kuulsin ta jutu sees enda nime. Tabasin ära ka paar tuttavat sõna, kuid nende abil ei suutnud ma jutust aru saada. Pärast lühikest jutuajamist hakkasid poised ruladega kõikvõimalikke trikke tegema. Kui nad olid seda juba tükk aega teinud, tulid nad uuesti minu juurde. Kazak ütles midagi selle kohta, et meie temaga peame midagi tegema ja suudles siis mind. Poisid hakkasid naerma ning üks neist pakkus:”Wie wär’s mit…?” Kazak hakkas samuti veidi ulakalt naerma ja me jalutasime tema kodu poole.
“Kes need olid?” küsisin, kui olime poistest kaugemale jõudnud.
“Need olid Carl, Hiendrich, Fritz, Hubert ja Horst. Nad käivad meie kooli riiklikus osas üheksandas klassis. Me oleme juba mitu aastat koos rulatamas käinud, aga ma rääkisin neile eile, et mul on mõned asjad ajada,” seletas Kazak.
“Kui vana sa olid, kui te siia kolisite?” küsisin ma poisilt järgmise küsimuse.
“Mu vanemad elasid peale kokkusaamist Rootsis, mu ema on seal sündinud. Enne Josephi lapsendamist tulid nad Saksamaale. Pärast minu sündi kolisime me Jaapanisse. Noh, ja just enne seda, kui Thirstie… noh, eksisteerima hakkas… Kolisime jälle siia. Kui Thir oli viiene, kolisime Rootsi ja siis sündis Moses. Noh, ja kui Moses sai aastaseks, kolisime siia tagasi ning saime veel paar aastat koos Josephiga häärberis kolada, enne kui ta ära kadus.”
“Mida? Sa ütlesid, et ta on surnud!” karjatasin endagi üllatuseks.
“Kõik arvavad seda, mina kaas arvatud. Ta on juba kaks aastat kadunud olnud, keegi ei usu, et ta enam üles võidaks leida. Ta peaks nüüd juba peaaegu täisealine olema…”
“ Kui me selle mõistatuse lahendame, saame me ehk teada, kuhu ta kadus, ehk same midagigi teada,” arutlesin.
Olime jõudnud tagasi Kazaki maja juurde. Kazak veeretas rula voodi alla ja krahmas politseikraami täis seljakoti.
“Võtame mu ratta!” pakkus poiss. Noogutasin ning tema tõi kuurist oma ratta. Istusin pakiraamile ja Kazak hakkas väntama. Kui me olime tänavale jõudnud, tuli meile vastu üks Kazaki sõpradest, Horst. Horsti kõrval oli minu ja Kazaki klassiõde Marinne. Marinne oli üks meie klassi ilusaimaid tüdrukuid ja kui Horsti vaadata, siis tegelikult oli ka tema päris kena.
“Hei,kus te täna olite? Nojah, tegelt vahet pole, meil jäi täna kool ära!” vatras Marinne.
“Minu ema teadis, et kool jääb ära,” ütles Kazak kiiresti ja sõitis edasi.

See on niiii hea järjakas.

Jeppppppiiiiiii, uus. Ma hullun varsti

“Miks siis täna kool ära jäi?” küsisin, kui olime veidi kaugemale sõitnud.
“Oh, teid, ameeriklasi küll,” ütles Kazak ohates. “Direktor jäi eile auto alla, see oli ju kohalikes uudistes kah.”
“Me ei vaata uudiseid,” valetasin. Tegelikult me vaatasime neid küll, aga seal ei olnud midagi, millest keegi meist eriti aru oleks saanud. “Aga miks siis kool ära jäi?”
“Direktor on surnud.”
Läksin näost valgeks. Keegi on just surnud ja meie Kazakiga teeme niisama nalja. Ning kõik meie koolikaaslased- see ei läinud neile sugugi korda! Peaasi, et kool kuulutas välja leinapäeva- kui kooli pole, siis on tore. Pärast pikka pausi peatas Kazak ratta ja asetas selle puukuuri najale.
“Tule, ma tahan sulle midagi näidata!” ütles Kazak ning krahmas valusalt mu randmest kinni. Neelasin valu alla ja järgnesin poisile.
Ta oli mind kalju juurde toonud. See oli see sama kalju, millel ma hunti olin näinud. Kazak tõstis mu võimalikult kõrgele. Allapoole mind jäi järsk kalju, üleval oli aga hea rada ronimiseks.
“Kas veel kõrgemale?” küsisin ja Kazaki noogutuse peale jätkasin teekonda.
Peagi olime jõudnud kalju ümarasse tippu. Rahn oli novembrikuu kohta üllatavalt soe. Kazak laotas maha suure villase teki ning jäi selle ühte serva lamama. Kõheldes lamasin teisele poole tekki. Kazak hakkas lausa häiriva kiirusega mulle lähemale nihkuma.
Mõtlesin just püsti tõusta, kuid umbes poole meetri kaugusel minust jäi ta seisma ning vaatas mulle sügavalt silma. Naeratasin talle ja tema naeratas vastu. Just sel hetkel langes meie vahele suur kollane vahtraleht.
“Kas see on hea märk?” küsisin poisilt ning me mõlemad naeratasime.
“Ma arvan, et jah,” vastas tema ja suudles mind. See suudlus kestis palju kauem, kui see, mida me šahtis tegime. Kui see lõpuks otsa sai, avastasin ma, et olin kuidagi teisele poole Kazakit sattunud. Paistis, et ka Kazak märkas seda, sest ta võttis oma selja tagant vahtralehe ja pani selle uuesti, meie vahele.
“Kas läheme nüüd?” küsis ta.
“Peaksime vist jah minema hakkama…” vastasin vastumeelselt.
“No sel juhul…” Kazak võttis seljakotist käärid ning lõikas kollase vahtralehe pooleks. Ühe poole jättis ta
endale, teise aga ulatas mulle. Pakkisime teki kokku ja ta tõstis mind, nagu tõeline härrasmees kunagi,
rahnu otsast alla.

Vedaaaaas, meil võiks kahh direktor auto alla jääda!! Aga mitte muidugi vaheajal =) Muidu endiselt hea =)

Uut!! Lihtsalt Super!

Jätka!!!
See on super-kuker-miker´jutt!

Mulle see direktori-värk ei meeldinud, aga muidu on täiega armas see Georgia ja Kazaki vaheline värk .

Jah, tee ruttu uus ikka!

no seda kui neil selle mingi tüübi sünna on:D agajap, superhea, Kazak hakkas nutma, ma ei saa üle, see nii naljakas

tegelikult ma ei mäleta üldse eriti mis asju ma välja pakkusin, neid oli liigapalju:D liiga palju sebimist Kazaki poolt, ta hakkab juba varsti nõmedaks minema!

See on pühendatud ühele inimesele, kellega meil eile MSN'is pikk vestlus oli. Kui sa seda loed, siis tea, et ma loodan, et sa mõtled ümber.




“Kus te nii kaua olite?” küsis Carolina vihaselt.
“Vabandust, meil läks arvatust natuke kauem… Ta isa sattus peale…” katsusin mingit vabandust leida.
“Ja mida paganat tee seal kalju otsas tegite?” Carolina oli juba hasarti sattunud.
Vaatasin vastest otsides Kazakile otsa. Poiss oli näost üleni punane. Vaikselt tundsin ka mina endaga
sama juhtumas.
“Me…eee… Carolina, sa oled veel väike…” alustas Kazak. Virutasin talle küünarnukiga ribidesse, kuid olin juba hiljaks jäänud- Carolina ei sallinud, et teda väikeseks peeti.
“Carolina, sa saad ju aru,” katsusin olukorda parandada. Õeke rahunes silmnähtavalt.
“Olgu, hakkame juba minema.”
Ronisime alla luugi juurde. Kui olime sellest läbi roninud, sidus Kazak luku külge köie. Ta keeldus seletamast, miks. Võtsin salaurkast võtme ja läksime pikka koridori. Enne viimast ust küsis Kazak:”Kas te olete ikka kindlad, et te seda laipa näha julgete?”
Noogutasime.
“Kindel, et sina ei karda?” küsis Carolina mõnitavalt.
“Ei, ma olen sellega…” Poole lause pealt jäi Kazak vait.
“Mida?”
Carolina sikutas mind varrukast ja osutas laibale. Õigemini kohale, kus laip oleks pidanud olema. Seda ei olnud enam…
“Kes laiba pihta pani?” küsis Kazak rahulikult, nagu juhtuks selliseid asju iga päev.
“No mina see igatahes ei olnud…”
“Mina ka mitte. Äkki viisid metsloomad laiba ära?” pakkusin huupi. Järele mõeldes kõlas see isegi loogiliselt…
“Ma ei usu eriti, mingi mark jääks ju ikka alles… See näeb välja, nagu oleks siin kõik ära koristatud… Inimese poolt. Ja ma vean kihla, et seda ei teinud politsei,” seletas Kazak oma arvamust.
“See on nagu nendes saksa politseifilmides,” ütles Carolina õhinal. Ta vaatas neid nüüd iga päev mitu korda, mis sellest, et ta peaaegu midagi aru ei saanud.
“Ma helistan parem ühele oma sõbrale,” teatas Kazak.
“Ei, miks sa seda teeks?” küsis Carolina ja ka mina ei mõistnud Kazakit. Alles ta ju ütles, et seda peab kõigi eest saladuses hoidma…
“Ma helistan Haraldile. Ta oli Josephi hea sõber, ta teadis paljusid asju, mida mina ei teadnud.” Kazak võttis taskust mobiili ja valis numbri. Pärast väikest pausi hakkas ta kiiresti saksa keeles rääkima. Kui ta oli lõpetanud, pistis ta telefoni süngel ilmel taskusse. "Harald tuleb kahe tunni pärast puukuuri juurde."

Hea.

Mmm... Väga hea.

Nii, sa annad meile võimaluse aluda jälle uut osa.
Laavin!

Saate siis veel

“Mis meil sellest Huberist kasu on?” küsis Carolina.
“Harald on ta nimi,” ütles Kazak veel süngemaks muutudes.
“Vahet pole. Mida ta teha saab?”
“Me võime teda oma uurimisse kaasata. Teda saab täielikult usaldada. Ta teab kõvasti rohkem häärberi saladusi, kui meie kolm ja Joseph kokku,” seletas Kazak tüdinult.
“Kui vana ta on?” küsis Carolina Kazakit põrnitsedes.
“Eee…” Kazak mõtles väga kaua,”ta peaks olema umbes kuueteistaastane.”
Kuulsime mingit saksakeelset laulu. Kazak võttis taskust oma mobiili ja jäi aeglaselt selle ekraani vaatama. Siis vajutas ta rohelist nupukest ja asetas telefoni väriseva käega oma kõrva äärde.
Kazak tervitas helistajat väga hädisel häälel. Siis oli ta pikka aega vait. Vahepeal vastas ta midagi saksa keeles, siis jälle kuulas. Kui ta lõpuks telefoni taskusse oli pannud, oli ta näost lubivalge.
“Kes see oli? Mida ta ütles?” küsisin murelikult.
“Küllap ema käskis tal koju magama minna,” pakkus Carolina õelalt.
“See oli härra Schüls. Ta käis Neumannil pidevalt külas, nad ka tülitsesid päris tihti. Igatahes, läheme igaks juhuks sisse. Ma ei tunne end siin turvaliselt,” vuristas Kazak ringi vaadates.
Kui me olime ohutult minu toas, võttis Kazak uuesti oma telefoni välja. Ta lasi meil kuulata mingit saksakeelset juttu, mis arvatavasti oli see sama telefonikõne.
“Näete nüüd, me oleme päris suures ohus!” ütles Kazak ja olin kindle, et kui mind seal olnud ei oleks, oleks poiss Carolinale keelt näidanud.
“Vabandust, aga me ei saanud midagi aru,” pomisesin.
“Kas seal oli midagi surnukeha kohta öeldud? Ma telekast kuulsin sarnast lauset…” küsis Carolina lootusrikkalt.
“Põhimõtteliselt küll. Kas tahate, et ma tõlgin?”
“Jaa,” ütlesime Carolinaga nagu ühest suust.

Wowowowoow. Niihea, aga veits lühikeseks jäi.

TÕLGI SIIS JUBA!!!!!!!!!

Ma olen ümber mõelnud juba.

PAARIM JUTT!!!

Heh , hakkasin itsitama selle 'Kesse laiba pihta pani?' lause peale =D Nunnu lause tglt ...... Endiselt supper jutt =)

Aduna loeb seda?

Tore kui meeldib

Jossu eritellimusel siis:
“Kazak,” alustas poiss.
“Jajaa, asume juba asja kallale!” Carolina hakkas jälle õelutsema.
“Ma ei tea, mis sul plaanis on, aga head see ei tõota. Niisiis, lapsed, jätke see asi nüüd nii, nagu see on, või muidu võib su tüdrukul ikka väga halvasti minna. Temast võib saada samasugune laip, nagu see, mille ma ärandasin. Üks sõna sellest asjast politseile, ja nii sinu, kui ka su kalli Georgia pere elab kenakeses veresaunas. Kas on arusaadav? Minge nüüd kiiresti koju ja pidage mu sõnu meeles. Sa tead, kes ma olen ja mida ma teha suudan, kas pole nii, väike Kazak?”
Carolina itsitas.
“Siis ma noogutasin,” rääkis Kazak. “Edasi ta ütles, et me olen väga tubli ja et minuga on tore asju ajada. Sellepärast ma teid tuppa tõingi, et kuidas ta teadis, et ma noogutasin? Ta pidi meid nägema!”

Lühike = ' '( Aga armas =) Veresaun oleks nummi =D Endiselt supppper jutt [ L ]

Veresaun on armas?

Sorry, ma lihtsalt PIDIN selle saksa keele siia sisse toppima...

“Mis me nüüd teeme?” küsis Carolina ja teda tundes võis kindel olla, et tema seda asja palja ähvarduse alusel nii ei jäta.
„Teen ettepaneku seda asja edasi uurida. Mul on selle asja suhtes hea kõhutunne,“ teatas Kazak voodil pikutades.
„Kui vanad te olete?“ küsisin ma äkitselt veidi nende lapsikuste peale vihastades.
„Kaksteist...“ vastas Carolina mulle ilmsüütult otsa vaadates.
„Viisteist...“ Kazak oli veidi üllatunud.
„See ei olnud küsimus! Te käitute täpselt nagu lapsed mõnest raamatust, kes katsuvad välja uurida, kes viimase küpsise kogemata ära söönud on! Me räägime siin päris laibast, ilmselt ka päris mõrvast. Kui see asi niimoodi edasi läheb, võime me kaotada veel palju inimelusid siin detektiive mängides. Ja te kuulsite seda ähvardust. Kui ta tõesti seda teoks teha julgeks, võime me kõik surra ja meie lolluse pärast võivad meie pered tõsiselt kannatada. Äkki me peaksime siiski politsei kutsuma?“ katsusin ma oma seisukohti teatavaks teha.
„Minu meelest pole see eriti hea mõte,“ ütlesid Kazak ja Carolina peaaegu samal ajal. Hakkasime kolmekesi naerma, kuigi olukord ei oleks tohtinud seda lubada.


...

Seisime õues kaljurahnul ja ootasime. Täpselt lubatud ajal peatus kuuri kõrval musta värvi mootorratas. Sellelt ronis maha üleni mustades nahkriietes kena noormees. Tal oli väike kitsehabe ja õlgadeni mustad juuksed, mis talle imehästi sobisid.
Kazak tõstis mu kaljult maha, kuid kui poiss ka Carolinat aidata tahtis, oli tüdruk juba ise alla hüpanud ja oma jala välja väänanud.
„Miks sa seda tegid?“ küsisin õelt sosinal, ise teda püsti aidates.
„Mulle ei meeldi Kazak, ma ei taha talle nii lähedal olla, kui sina,“ ütles Carolina piisavalt kõvasti, et nii Kazak, kui ka meile juba päris lähedal olev Harald, kuuleksid. Virutasin õele küünarnukiga ribidesse.
„Tead miks? Sest ta on üleni sinuga koos!“ Carolina tundis oma ütlusest siiralt rõõmu. Toredad need väikesed õed.
Ehmatasime, kui keegi meie taga naerma hakkas. Keerasime end ümber ja nägime Haraldit.
„Harald, need on mu tüdruk Georgia ning tema õde Carolina. Tema on Harald,“ tutvustas Kazak meid.
„Freut mich!“
„Nad ei oska eriti saksa keelt...“
„Ahah, okei. Noh, rõõm tutvuda sel juhul!“ Harald aitas Carolina püsti ja tema läks näost punaseks.

Super.

Pikem osa...

„Kazak, ma ei saanud su jutust midagi aru,“ ütles Harald.
„Vaata... Asi on nii, et me ARVAME, et siin toimub mingi vandenõu. Ja üldse, kui keegi ei tea, kus see paganama laip on, see Herr Neumanni oma, ja mõtle mis siis saab, kui nad enam meid ei usu! Siis saame meie mõrvasüüdistuse! Meid ei jäetaks kunagi rahule! Ma tahan Josephi ka üles leida. Elusalt või surnult, aga ma tahan ta leida!“ karjus Kazak. Kui ta oli lause lõpetanud, hakkas ta hingeldama nagu palavuses vaevlev koer. Võtsin tal käest kinni.
„Kazak, ma ei saanud nüüd midagi aru...“ sosistasin.
„Vaata, tegelikult ei tea keegi peale minu, Haraldi, Kurt Neumanni- kes on surnud- ja tema tapja, mis sellel õhtul sinu toas tegelikult juhtus. Meie Haraldiga olime just käikudest tulemas, kui kuulsime, mingeid hääli koridoris. Ruttu pugesin, vaata need kaks ava, kust saab redelitest ronida, ma pugesin sinna teisele poole ja Harald jäi selle laiba poolsele redelile. Siis me piilusime sealt ning nägime, kuidas härra Neumann sinu toas närviliselt ringi kõndima hakkas. Peagi tuli Carolina tuppa üks maskiga võõras. Tal oli kaasas suur hall kohver. Ma ei olnud sellist kunagi varem näinud ja ka pärast seda õhtut... Ilmselt on selliseid maailmas väga vähe ning see, et ainulaadse esemega kohale ilmuda ei olnud küll tema seisukohalt kasulik teha. Igatahes, meie Haraldiga ronisime kiiresti allapoole. Kui mees oli sealt kahe toa vahelisest käigust läbi läinud, asusime tagasi oma luurepositsioonidele. Mehed rääkisid midagi... See oli vist Norra keel või Eesti või Soome... Igatahes kuskilt sealt põhjapoolt. Meie eriti midagi aru ei saanud. Siis avas mees kohvri ja hr.Neumann pani selle raha täis. Mees hakkas ukse kaudu ära minema, kuid enne, kui ta päris ära läks, tulistas ta Kurti pisikese tukiga. Me ei julgenud liigutada ka mitte. Umbes poole tunni pärast- mis tundus terve igavik- tulid kohale üleni musta maskeeritud mehed ja viisid laiba minema. Siis kuulsime, kuidas auto minema sõitis. Ma ei suutnud ikka veel kuidagi reageerida, aga Harald jooksis akna juurde. See auto oli suur must Land Rover, aga numbrimärki ei olnud juures. Siis me teatasime politseisse.“ Kazak jäi kuidagi ootamatult vait.
„Kas te helistasite politseisse?“ küsis uudishimulik pealtkuulaja Carolina.
„Me kõigepealt katsime salakäigud tapeediga. Siis me kutsusime politsei. Või mu isa tegelikult.“
„Aga te segasite siis ju mõrvajuurdlust...“ taipasin oma ehmatuseks.
„Me lihtsalt ei suutnud midagi teha, sest need käigud on tõesti mälestus Josephist ja kui politsei selle oma mõtetu uurimise jamaga ära rikub, pole meil eales lootust Josephi kohta tõde teada saada.“ Harald oli meie vestlust samuti pealt kuulanud.
„Tead, sa peaksid seda meie avastust ehk siiski Haraldiga jagama,“ ütlesin Kazakile.
„Võibolla tõesti...“ nõustus Kazak.
„Lubage, ma räägin ise!“ anus Carolina ja puges Haraldi külje alla.
„Räägi-räägi,“ lubas Kazak.
Carolina sattus põnevusse ning hakkas jutustama, ise samal ajal Haraldit meist eemale juhtides.
Kazakil näis selle üle hea meel olevat ja ta võttis mu sülle.
„Kuidas sa nii tugev oled?“ küsisin ma temalt.
„Ma teen palju trenni,“ vastas poiss õlgu kehitades. Võtsin tugevamini tema kaela ümbert kinni.

Armastuuuuuuuuus!
Eijah, hea, megahea osa!

Mingi armastusjumalanna oled?

Haha, ei, aga mulle meeldivad teise žanriga jutud, kust romantika on ikka õigele kohale asetatud. ^^

jeiejii, sa jõuad nii palju kirjutada:D
Hea on. Kazak on nii pealetükkiv, loll poiss...
ikkagi meeldib, Harald on äge.

Vaata, et sa selle jutuga liiga ilaks ei läheks, see rikuks kõik ära. Siiamaani on kõik tip-top-super-äge.

Paistis, et Harald oli lõpuks kahele asjale pihta saanud- esiteks sellele, mida Carolina talle selgeks tegema pidi ja teiseks, et Carolina talle külge lõi.
„Kazak,“ sosistas poiss,“Ma vist meeldin talle...“
Hakkasime kolmekesi itsitama, sest Carolinat ei olnud kuuldekauguses.
„Tundub nii...“ vastas Kazak rõõmsalt.
„See ei ole hea! Mul on juba kihlatu!“
Kazak jäi vait.
„Kas keegi oskaks talle seda kuidagi taktitundeliselt öelda?“
Raputasime pead. Harald ohkas.
„Mis seal ikka, hakkame seda uurima nüüd!“ ütlesin käikudesse ronides.
Poisid noogutasid ja järgnesid mulle.
„Oodake, kus Carolina on?“ küsisin murelikult.
„Ma ei tea...“ poisid raputasid päid.
„Ma otsin ta üles, minge teie juba alla,“ ütlesin otsustavalt. Ronisin käigust uuesti välja ja pärast mõningast otsimist leidsin õe ühe kivi tagant nutmas.
„Mis sul viga on?“ küsisin, kuid tema ei vastanud. Ta tõusis püsti, astus minust mööda ning ronis käikudesse. Kehitasin õlgu ja järgnesin talle.



Istusime uhkes(meie esimesena avastatud) toas arvuti taga. Harald klõpsis klahve ja häkkis andmebaasidesse.
„Midagi on valesti!“ ütles ta pidevalt.
„Sain juba aru...“ torises Kazak tüdinult.
„Need arvud on valed!“ hüüatas Harald äkitselt.
„Mis mõttes- on valed?“ küsisin arusaamatult.
„No vaata, näiteks need vastused. Kas sa tõesti arvad, et sellise lihtsa tehte vastus saaks tulla,“ ta osutas näpuga mingile ilmvõimatule mitmerealisele tehtele,“37485039,7485? See peaks olema hoopis 765,83! Ja Kurt Neumann ei teeks iial selliseid vigu. Keegi on siin midagi susserdanud ja andmed ära vahetanud.“
Harald tõusis püsti ja hakkas sahtlites sorama.
„Mida sa otsid?“ küsis Kazak.
„Ühte asja. Näe, siin see ongi! “ Harald ilmus nähtavale mingi pisikese, mälupulka meenutava esemega ja sisestas selle arvutisse.
„Mis see on?“ küsisin uudishimulikult.
„See, mu sõbrad, on täiesti tavaline mälupulk, ja kui mul veab...“
Harald naeratas kavalt.


Haha, mul on viimane osa valmis

Loen jaaaaa. Mis sa ei teadnudki??

Armas =) Harald on äge xd Ja Carolina on imelik O.o Ikka nummimummi jutukene , meeldib vägaa =)

Aduna, kust ma pidin teadma, kui sa ei kommenteerinud...

Kuidas sul juba viimane osa valmis on?? Väga hea endiselt

Juhhei! Sa oled ikka ülimalt hea kirjutaja

35. osa

„Mis? Kas see õnnestus?“ küsisime üksteise võidu.
„Jaaa!“ Harald tegi toolil tiiru.
„Mis sul õnnestus?“ küsis Carolina.
„Ma leidsin mõned telefonide kõnefailid. Me võime neid kuulata... Oodake korra!“ Harald jooksis uuesti sama sahtli juurde.
„Mida sa nüüd otsid?“ küsis Kazak huvitunult.
„Need vestlused on tehtud kuu ja üks nädal enne mõrva. Loogiliselt võttes uuendatakse seda iga kuu tagant. Võibolla leiame me mõne hilisema vestluse, millest võiks abi olla. Kazak, sa võid mulle appi tulla kui viitsid.“
Kazak läks Haraldi juurde ja nad hakkasid Saksa keeles midagi arutama.
„Rääkige meile ka!“ nõudis Carolina.
„Praegu ei saa,“ vastas Kazak, keeras selja ning nad lobisesid edasi.
Carolina istus torisedes laua peale ja hakkas suvalisele paberile joonistama. Mina leidsin kuskilt mingi vana saksakeelse lasteraamatu. Katsusin sellest aru saada. Omast arust suutsin ma selle oma keeletaset arvestades päris kenasti ära tõlkida. Raamat rääkis tibust, kes kaotas oma ema ära.
Olin lugemisse väga süvenenud ega ei pannudki tähele, et poisid olid ilmselt soovitud failid leidnud.
Carolina oli aga ikka väga nukker. Kutsusin õe enda juurde. Läksime koos suurte rauduste taha.
„Mis sul on?“ küsisin.
„Ah, vahet pole...“
„Päriselt ka.“
„Okei, ma räägin. Aga ära seda kellelegi räägi. Lubad?“ küsis Carolina. Noogutasin.
„Räägi juba!“ anusin, põnevuse kasvades.
„Olgu. Vaata, Harald on nunnu, kas pole? Aga ta oleks poole toredam, kui tal selline tüdruk ei oleks.“
„Milline tüdruk?“
„Noh... selline, kes last ootab.“
„Oota misasja? Nad on ju alles-„
„Ei, ta on kaheksateist,“ katkestas Carolina mind.
„Kust sa seda tead?“ küsisin kahtlustavalt.
„Tal kukkus rahakott maha, kui me tagasi tulime. Ta ei märganud seda. Ma jäin seisma, et seda üles võtta. Puhtast huvist vaatasin korra sisse ka. Seal oli 500 eurot, veel natuke peenraha, tema mingi juhiluba-sealt ma ta vanust vaatasingi- ning siis üks pilt temast ja tema tüdrukust. Nojah, ega ma pime pole, ma nägin ju küll seda tüdrukut.“
Paistis, et ka Haraldil on meie ees saladusi...



Nagu ma aru sain, on Haraldil mingi fanclub XD

Harald on tõesti lahe tüüp.

Mulle just Harald ei meeldi . Ma kaldun Kazaki poole. ^^

Ja jutt on hea ja mul oli VAU, kui ma nägin, et see on 35.osa!!

jjejee, nii hea, see tüdruk võiks tegelt olla kellestkist teisest rase, mitte Haraldist, agjahh, a mainiks ära et Kazak on pealetükkiv ja Carolina niisama loll, nagu sa juba tead