Mõrvade Häärber(Lõpetatud!)

Teie Katsiga ei muutu ka kunagi...

Mul oli ka:WOW, mitu tundi ma siin raisanud olen!
Otsustasin vaadata, sest vahepeal kadus numbrisüsteem ei tea kuhu

Nii, polnud aega arvutis olla ja nüüd nägin siis nüüd seda.

Spoiler:

Armas , nagu ikka =)

No nii... siiski ma suutsin seda kirjutada

Läksime tagasi poiste juurde ja nemad olid ikka arvuti taga. Piilusime Kazaki selja tagant olukorda, kuid ei saanud midagi aru.
Kazakil ja Haraldil olid kõrvaklapid peas ning ilmselt kuulasid nad kõnesid. Mõne aja pärast helises Haraldi mobiil. Ta ei kuulnud seda, seega koputasime talle õlale.
Harald võttis kõrvaklapid peast ja vastas telefonile.
„Jaaa, Annegret! Oota mida? Päriselt? Millal? Kuhu?“ poiss rääkis väga kiiresti ning meie üllatuseks sulaselges inglise keeles.
„Jaa, ma jõuan 20 minutiga kohale. Hästi, pea vastu.“ Harald müksas Kazakit ja ütles meile, et ta peab nüüd kiiresti-kiiresti ära minema. Kazak jäi Haraldit arusaamatusega vahtima- ilmselt ei olnud Kazak SELLISE Haraldiga harjunud.



Kui Harald lahkunud oli saatsin Carolina mingi mõtetu ettekäändega üles oma tuppa.
„Kazak...“ alustasin ohates ja tõstsin diivanilt padjad voodile, et meile rohkem ruumi teha.
„Jah, Georgia?“ Kazak istus mu kõrvale. Ma ei teadnud, mis tal arus oli, kuid igatahes ei tahtnud ta rääkida sellel teemal, millel mina tahtsin.
„Kazak...“ Ta nihkus mulle kahtlaselt lähemale. Ohkasin uuesti ja lükkasin ta kindlalt eemale.
„Mis on, rahu-rahu nüüd!“ ütles poiss ehmunult.
Vuristasin talle ühe hingetõmbega ette kõik, mille Carolina oli välja uurinud.
„See vanuse asi... See võis vabalt minu viga olla, mu mälu pole just kõige parem, aga muu oli küll...“ Kazak tundus tõsiselt šhokeeritud.
Järgnes pikk hetk vaikust.
„Äkki sinna ta kiirustaski, Annegret oli kunagi tal mingi tüdruk... Tegelikult ma ei tea ka, ma olin nende juttude jaoks alati liiga väikene...“ Kazak turtsatas.
„Võibolla, aga see on tegelikult nende eraelu,“ pomisesin midagi.
„Meil pole vaja sellepärast muretseda,“ jõudis Kazak omakasupüüdlikule järeldusele. See tähendas, et ta võib jälle mulle liiga lähedale tulla.
„Kazak, ma ei taha seda, kell on juba palju...“ Katsusin poisist lahti saada, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda.
„Remo juures on homme pidu, tahad läheme ka, nagu...kahekesi?“ Kazak paistis tõsiselt lootusrikas ja noogutasin.
„Ma tahan nüüd magama minna, kui tohib...“ Kõndisin ukse poole.
„Pidu on ööbimisega,“ lisas poiss veel.
„Hästi,“ vastasin lühidalt.
„Oota korra!“ Kazak jooksis minu juurde ja suudles mind kiiresti. „Head ööd!“
„Head ööd sulle ka!“ Kohe kui uks minu järel sulgus, ohkasin.

Suht hea, see Kazak on mingi eriti rõve muidu.

See on lihtsalt nii hea jutt. Kazak on ka tore tüüp tegelt!

Endiselt hea jutt , aga kazak jahh väga ei meeldi mulle . . . .

Hahaa, uus

Olin just oma voodi äärel istet võtnud, kui ema uksele koputas.
„Sisse!“ hüüdsin kiiresti raamatut kätte võttes.
„Uks on lukus!“ teatas ema ukselinki lõgistades.
Hüppasin, raamat käes, püsti ning avasin ukse. Uksel seisis pidukleidis, uhke pidusoengu ja julge meigiga ema.
„Wow, mamps, kuhu sa lähed?“ küsisin emale otsa vaadates.
„Me isaga läheme nädalavahetusel pidutsema, sina valvad nooremaid.“
„Aga ema...“
„Kas ma pean isale rääkima sellest, mis täna juhtus?“ Ohkasin, ema oli manipuleerimist õppinud.
„Hästi, ema,“ ütlesin alistunult.
„Me läheme nüüd.“
„Oota, millal te tagasi tulete?“ jõudsin veel hetk enne ema lahkumist küsida.
„Esmaspäeva hommikul. Head aega siis!“ Ema oligi läinud.



Kohe, kui ma vanemaid õues nägin, jooksin alla oma õdede ja venna juurde.
„Carolina, kas sa valvaksid neid homme õhtust pühapäeva hommikuni?“ anusin õde.
„Siis pead sa mulle homme hommikuks mingi ratsatrenni organiseerima,“ teatas Carolina kavalalt.
„No olgu siis nii, aga vanematele ei räägi.“
„Aga ma tahan kellegi endale appi kutsuda.“
„Kutsu kedagi koolist,“ soovitasin õele.
„No ma vaatan veel.“
Võtsin Shefferi sülle, Adelaide’l käest kinni ning viisin nad elutuppa. Tõmbasin diivani lahti ja käskisin Adelaide’l koos vennaga seal istuda, kuni ma korraks ülakorrusel käin.
Naasin sealt peagi korraliku tekihunniku, patjade ning mobiiliga. Käskisin õel ja vennal diivanilt maha ronida ning seadsin meile mõnusa pesa valmis. Ronisime kolmekesi tekkide alla. Peagi saabus Carolina hiiglasliku snäkikandikuga.
Seni, kuni Carolina DVD valmis seadis, helistasin Kazakile.
„Tsau, ega sa ei tea mõnda kohta, kus Carolina ratsutada saaks? Ta on päris algaja alles, aga kui ma talle homme hommikuks midagi ei organiseeri, ei pääse ma peole, sest vanemad on esmaspäeva hommikuni ära.“
„Oota korraks,“ järgnes mingi sosistamine. „Thir’il on oma hobune, ta oleks nõus tunnikese Carolinat õpetama. Ma tulen talle hommikul kell 9 järgi, sobib?“
„Okei, teeme nii siis.“
„Armastan sind, tsauuu!“
Naeratasin tahtmatult.
„Tsau!“

Mõtetu osa , sellest ei saanud midagi uut -_- ainult see et nad üksi kodus uutuutuutuut !!!

Mida asja, ma ei saanud midagi aru

sellesmõttes et nad ei teind seal midagi mõtekat , nagu edasi ei arenend =D aga ära pane tähele , postita lihtsalt ruttu uus !! =)

Kuhu sul kiire on? Homme tuleb...

Täna ei saaks?

tegelt me ei muutu jah, jutt on muidu superhea ja põnev

Masendav, kui rikutud te olete
Pimsy ja Kati XD

Teised-parem kui te sellest aru ei saa. Tadaaa.
Okei, mida ma keerutan, uus on siin:


„Carolina, sa saad homme Kazaki õe hobusega sõita, Kazak tuleb sulle järgi, kella üheksaks ole valmis, onju,“ rääkisin õele.
„Ma loodan, et ta õde pole nagu Kazak,“ ütles Carolina mugavalt meie juurde pugedes.
Virutasin õele padjaga. Carolina hakkas naerma ja pani filmi käima.
Võtsin Shefferi sülle ning söötsin teda beebide pudruga. Kui vend oli magama jäänud, panin ta tekikuhilasse.
Adelaide rääkis, et ta kaebab emale ära, et me vaatame paljaste inimestega filmi. Tegelikult oli see tavaline noortekomöödia, kuid kuidas sa seda viieaastasele seletad?
Ohates panime mängima lastefilmi ja otsustasime oodata, kuni õeke magama jääb.
„Multikas sai läbi, nüüd magama,“ teatas Carolina karmilt, kui multifilm ära lõppes.
Adelaide on üldiselt päris kuulekas, niisiis ei olnud meil erilisi raskusi tema magama panemisega. Kui olime kindlad, et õde magab, plaanisime filmi edasi vaadata. Toitu ei olnud peaaegu keegi puutunud. Mugisime seda filmi vaadates kahe suupoolega sisse, kuigi kell oli juba 11.

Filmi lõpuks valutasid meil mõlemal kõhud.
„Vaata, et sa liiga paksuks ei lähe, äkki Kazak ei tahaks sind enam,“ hoiatas Carolina mind mõnitavalt.
Viskasin teda uuesti padjaga.
„Kas Kazak meeldib sulle?“ küsis ta äkki mõtlikult.
Vaikisin pika hetke, lõpuks vastasin jaatavalt.
„Nojah, ta näeb päris kena välja, kuigi iseloom on tal küll väga jama,“ arutles Carolina, mille eest sai ta veel ühe padjahoobi osaliseks.
„Kuhu sa homme siis nii väga minema pead?“ uuris ta.
„Ah, Remo juures on mingi pidu, Kazak tahtis, et me koos läheksime sinna. Noh, see on ööbimisega, ilmselt mängime pudelit või midagi, noh nagu teises klassis,“ seletasin.
„On sul õrna aimugi, mida üle kümneaastased pudelit mängides teevad?“
„Ah, ma parem ei taha teada.“ Carolina pugistas naerda.
Siis aga muutus ta tõsiseks.
„Luba, et sa mingeid lollusi ei tee!“
„Mis mõttes?“ ei saanud ma aru.
„See Kazak tundub natuke kahtlane olevat, igatahes, ma loodan, et sa enne mõtled kui midagi teed. Kas lubad?“
Noogutasin aeglaselt. „Ma luban.“
Carolina ohkas ja soovis mulle head ööd.
„Head ööd!“
Keerasin selja ning katsusin uinuda.

hahaa, nad nii llollid, ausalt

oo , pudelit mängimaa , lõbuuss xd kas nüüd tuleb see remo koht ? maitea miks , aga see osa mulle hullult meeldis =) postita-postita-postita ikka edasii !!

Pudelit hakkavad mängima??? Kohutav, see nii igav, aga väga naljkas mäng. Osa oli hea. UUT!

Kui ma ärkasin, oli Carolina juba spordiriietes ja Adelaide vaatas multikad. Sheffer veel magas.
„Oled sa söönud?“ küsisin unisena Carolinalt.
„Jaaa, ma võtsin võileibu ka kaasa.“
„Geku, mina tahan süüa!“ teatas Adelaide.
„Oi, Kazak tuligi, ma pean minema, tsau!“ hüüdis Carolina uksest välja tormates.
Aeglaselt ja liiga palju ringutades ronisin diivanilt maha ja komberdasin kööki. Külmkapp ning sahver olid vaatamata meie eilsele hävitustööle toitu äärest ääreni täis.
„Mis sa süüa tahaksid?“ küsisin Adelaidelt.
„Pannkooke!“ hüüdis tema vastuseks. Kohe pärast hüüdu hakkas Sheffer nutma. Võtsin ta sülle ja viisin ta vannituppa, et teda puhtaks pesta.
Kui ma lõpuks venna pestud, riietatud ning söödetud sain, oli kell juba kümme. Adelaide keeldus söömast midagi peale pannkookide.
Mis mul üle jäi- tõstsin kapist välja jahu ja suhkru ning avasin külmkappi. Piim oli kuskil teiste toiduainete taga ja seega pidin kõik ees oleva külmkapist välja tõstma. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui avastasin mingi õunakoogikarbi tagant paki moositäidisega pannkooke. Võtsin need pakist välja ja panin mikrolaineahju soojenema. Kui koogid valmis, andsin need õele ning asusin ohkega endale midagi hamba alla otsima.
Kell üksteist avastasin, et plaanisin ju peole minna, aga endal pole korralikke riideidki. Otsustasin poodidesse minna ja kuna mul muud üle ei jäänud, pidin pisikesed kaasa võtma. Koukisin välja kõik oma säästud, panin Shefferi ning Adelaide’i riidesse, kuhjasin pool käru mingeid tagavarariideid ja mida kõike veel täis, surusin venna sinna hunniku otsa, õe mahutasin spetsiaalsele seisukohale ning tee linna võis lõpuks ometi alata.


Pärast pikki vintsutusi olime kaubamajja jõudnud. Viisin Adelaide’i lastehoiuplatsile. Minu õnneks selgus, et sinna saab jätta ka pisemaid lapsi, niisiis sain korraga ka Shefferist lahti. Kerge südamega sammusin noorteosakonna poole.
Pärast väga pikka valimist leidsin endale roosa, lillade triipude ja avara dekolteega veidi läbipaistev kampsuni, kitsad sinised teksapüksid, valge top ning paar kõlisevat käevõru.
Kui riided ostetud, pöördusin meigiosakonda. Sealt sain endale ripsmetušši, musta silmalaineri, huuleläike, musta küünelaki ja aluslaki, sest ei teadnud, kas Carolinal see oli.
Olles kõik vajaliku ostetud saanud, tulin mõttele kella vaadata. Pool neli. Tõin lapsed ruttu mängutoast ära ning lootsin, et saame kohe pärast arve tasumist koju minna. Siis aga hakkas Adelaide süüa nõudma. Kahe väikese lapsega McDonaldsisse jõudnud, tellisin kiiresti lasteeine ja endale jäätisekokteili.


Lõpuks koju jõudes olin nii väsinud, et tegin kerge uinaku. Kell kuus ärgates märkasin, et mulle oli sõnum:“Tulen kell 7.“
Kiiruga seadsin end valmis ning lasin Carolinal endale meigi teha.

hea, need tited niii jonnakad, endale siukseid õdesid/vendi ei tahaks, onju

Ma ei suuda uskuda, et ma mitu osa olen vahele jätnud!
Igatahes lugesin ma kõik läbi ja mu arvamus on ikka, et sul on kirjutamises TOHUTULT annet!

Täpselt kell 7 oli Kazak rolleriga häärberi ukse ees. Ta oli kaasa võtnud Thirstie. Thirstie tervitas mind ja läks siis tuppa. Minu küsivat nägu nähes seletas Kazak, et meie õed olid nii hästi läbi saanud, et Carolina kutsus Thirstie enda juurde ööseks.
Kehitasin õlgu, kinnitasin oma magamiskoti rolleri küljes olevale pakiraamile ning hüppasin peale. Kazak alustas sõitu.


Remo maja oli suur ja uhke. Mingil määral meenutas see Valget Maja, kuid oli loomulikult palju väiksem. Astusime sisse. Mingi pintsakuga mees, ilmselt ülemteener, juhtis meid peoruumi, kohal olid ainult Remo, Yoshua, Jaqueline, Eliise, Markus, Jonathan ja üks kaheksanda üldklassi tüdruk. Külalisi tuli kiiresti juurde. Vähemalt poolte külaliste nimesid ma ei teadnud, kuid enamus inimesi olid meie koolist. Siin olid kohal ka Kazaki rulasõidusõbrad ning mõned mulle täiesti võõrad.
Kui enamus meist kohal olid, saatis Remo ülemteenri minema. Kohe, kui mees oli lahkunud, tõid üldklassi poisid välja kastitäite kaupa alkoholi. Mul pidi süda seisma jääma- ma ei arvanud,-kuigi oleksin pidanud arvama- et sellistel pidudel on alkoholil oma osa.
Peagi jagunesime oma tavapärasteks gruppideks. Meie klubi seadis end Remo õe Reta toas mõnusalt sisse. Sain oma kahtlustele kinnitust, kui nägin, kuidas Jaqueline ja Markus kokku hoidsid.
Eliise oli kuskilt mingi dzinni sisse vehkinud ning nautis seda laual istudes.
Vaatasin seespoolsest aknast välja. Seal oli rõduga vaade sisebasseinile. Nii mõnigi külalistest oli juba riietega basseini hüppanud.
„Kuulge, läheme basseini, seal on paras möll juba!“ tegin absoluutselt mitteminuliku ettepaneku. Kõik olid rõõmuga nõus ja peagi olime meiegi riietega basseinis. Remo loopis meid õhupallidega.
„Päris kena peoke, mis?“ küsis Kazak naeratades.
„Jah,“ vastasin lühidalt.


Kui me veest välja olime roninud, võtsid paljud poisid oma läbimärjad särgid seljast ja riputasid need päevitustoolidele kuivama.
Kazak serveeris mulle mingit martiiniga jäätisekokteili. Vaatasin seda umbusklikult- ma ei olnud kunagi midagi sellist joonud.
„Sa ei tahagi?“ küsis Kazak imestunult.
„Muidugi tahan, tohman,“ luiskasin ja asusin jooma.
Jõime neid vist päris mitu tükki järjest

Tegelt mul tuli praegu selle martiiniga jäätisekokteili isu, kuigi mul pole mitte mingit ettekujutust, kuidas see maitsta võib.
Jätkuvalt supper!

Hea. Kiiresti uut.

Rahu-rahu, homme saate

jeiijeiii, hea osa

Hea osa. See martiini jäätisekokteil võib hea olla.

Hea osa =) õigemini osad , ma jälle maha jäänud . . . . jahh , tahaks küll jäätisekokteili , martiniga vist veel parem =)

Suurepärane osa...ootan juba järgmist

Megakahtlane osa. Aga parem kui mitte midagi... Siin kulus Forgotteni abi natuke

Vahepeal oli õues kottpimedaks läinud ja mina olin ilmselt juba natuke julgem, kui tavaliselt.
„Keegi pudelit tahab mängida?“ pakkus Markus.
„Minugi poolest,“ vastasin. Ma ei olnud seda kunagi mänginud, kuigi olin oma vanu klassiõdesid seda mängimas näinud. Keegi ei olnud mind lihtsalt mängu võtnud.
Istusime kümnekesi- mina, Kazak, Eliise, Markus, Jaqueline, Horst ja tema tüdruk Carmen, Eliise uus poiss Wolfgang, Yoshua ning Remo- Remo toa põrandal. Keegi oli kuskilt mingi õllepudeli leidnud ja seda otsustasimegi mängus kasutada. Kazak pani pudeli keerlema ja see peatus Remol. Tema sai õiguse alustada.
Pudel keerles väga kaua, kuid lõpuks jäi see pidama Eliisel. Nagu ennem kokku lepitud sai, võis Eliise valida, kas ta tahab rääkida tõde, või peab ta midagi tegema. Eliise valis tegevuse.
„Suudle oma venda!“ käskis Remo irvitades.
Eliise katsus seda teha, kuid Markus punnis vastu. Pärast pikki pingutusi jäi Remo rahule ja lubas suuremeelselt selle ülesande tehtuks lugeda.
Eliise sai õiguse pudelit keerutada. Pudeli ots peatus Kazakil. Minu üllatuseks valis poiss tõe.
„Kas sa oleksid nõus Georgiaga siinsamas tatti panema?“
„Muidugi,“ vastas Kazak täiesti rahulikult.
Edasi jäi pudel Horstile. Horst pidi käte peal käima. Horsti keerutatud pudeli ots jäi mulle.
„Tegu.“
„Sa pead Kazakile keelekat tegema.“
Vandusin endamisi. Mul ei olnud õrna aimugi, kuidas see käib. Kuidagi proovisin sellega hakkama saada.
„Olgu, Georgia, aitab. Me ei taha, et sa Kazaki meie pärast ära lämmataksid,“sõnas Remo naeru pugistades.
Edasi oli mul võimalus Wolfgangi kiusata.
„Tõde.“
„Mida sa praegu kõige rohkem teha tahaksid?“
„Ma ei taha seda avaldada, see võib olla Eliisele natuke imelik,“ ütles Wolfgang. Poiss oli üldse selline vaoshoitud ja hoolis väga teiste tunnetest.
„Anna pant!“ käskis Kazak.
Wolfgang võttis aeglaselt särgi seljast ja lasi sellel põrandale langeda. Seejärel keerutas ta pudelit. Jälle peatus selle ots Kazakil. Taaskord valis poiss tõe.
„Kazak, Kazak, Kazak. Hmm... Mis on su suurim saladus?“
„Kui te teada saaksite, peaksin teid kõiki tapma,“ vastas Kazak.
„Sa pead ütlema!“ hüüdsime kooris.
„Tänan ei.“ Nende sõnadega võttis Kazak, kelle särk ikka veel kuivas, teksad jalast ja keerutas pudelit.

Jeiii, nii äge osa !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Mulle hullult meeldib

Super hea.

yuppiyeiii

Jooksin Marti, pikemat ei saanud teha
Aga midagi ikkagi

Märkasin, et Kazaki pahkluul asetses tätoveering. Sellel oli kujutatud hiina draakon.
„Kust sa said selle?“ küsisin hämmastunult.
„Hiinast,“ vastas poiss lühidalt.
Pudeli pea peatus taaskord minul. Valisin tõe.
„Kas ma meeldin sulle?“
„Muidugi, ega ma igat ettejuhtuvat inimest keelega lämmatada ei katsu,“ vastasin naerdes.
Seejärel valis pudel Yoshua. Kuna Remo ja Yoshua olid mõlemad ilma kaaslaseta, ning kuna Yoshua valis teo, käskisin tal Remoga flirtida.
Kuna Yoshua ei tahtnud riideid seljast koukida, saime näha väärtuslikku vaatepilti. Samal ajal, kui meie naerust kõveras olime, ajas Yosh Remot mööda tuba taga. Alles siis, kui Remo oli põsemusi saanud, lubasime Yoshual pudelit keerutada.
Mäng jätkus samas rütmis.
Peagi olin ma kohutavalt purjus.
Seejärel vajusime oma magamiskottidega basseini äärde. Kazak pani minu magamiskoti basseini äärde ja enda oma kohe selle kõrvale.
„Homme on pohmakas,“ ütles Markus ohates.
„Ja siis?“ küsisin mina basseini hüppates.
Teised järgnesid mulle.
Remo vanemate toas käis ilmselt ka mingi kahtlane mäng, sest see oli inimesi täis ja oli kosta naeru. Remo tõi oma venna vesipiibu ja suitsetasime seda kordamööda.

Nii nunnu jutuke ikka

Jaaa, kohutavalt armsad hukkas teismelised XD

Just minu mõte .

issand kui armas, ma naerukrampides xd, see usu värk oli ka muidu hea teema

Mmm... Siis ei saaks ta olla nii... siivutu XD

Sellised rikutud lapsed.

„Vaadake, et te ära ei upu!“ soovitas Remo, kui me vette hüppasime.
„Remo, kuule, kas su vanemad teavad sellest peost?“ küsis Eliise.
„Eee... ju vist, ma ütlesin neile, et mul tuleb kari sõpru külla ja nad teavad, et ma ei ole nii kukupai kui Rhonda. Ma olen rohkem nagu Roger, kuigi te vist ei tea, milline ta on. Minge vaadake ta sahtlitesse, siis saate teada.“ Remo lasi kuuldavale kahtlase tooniga naeru.
„Kes on Rhonda ja Roger?“ küsisin Kazakilt.
„Noh, Roger on natuke nagu legend või nii. Mina hakkasin sellest muidugi alles hiljem aru saama, kui Roger oli keskkoolis, olime meie algklassides ja ei jaganud teemat. Rhonda on jällegi mingisugune nohikute-tuupurite jumalanna. Tal olid tunnistustel kõik viied. Mõnikord harva sattus talle kontrolltöö hindeks neli, aga tunnistusel olid keskkooli lõpuni viied. Suudad sa seda uskuda? Roger on nüüd 22 ja Rhonda 25. Reti peaks olema 17, aga ma pole selles päris kindel. Igatahes on tema ka rohkem nagu ta vennad.“ Kazak rüüpas lause lõpetuseks natuke dzinni.
„Aga su vanemad lubavad? Nagu... alkoholi ja nii?“ küsisin Remolt.
„Neile ei meeldi see, aga kui nad midagi mainivad, tuletan ma neile meelde, et kuna neil on juba teist aastat lapselaps, kiusaku Retat või et kuna Rogeri teod on siililegi selged, tegelegu temaga. Selle jutu peale tundun ma peaagu et Rhondaga võrreldav. Seega jäetakse mind rahule ja kui ma luban, et ma narkootikume ei tarbi, lubatakse mul selliseid pidusid korraldada,“ seletas poiss.
„Kui mu vanemad teada saaksid, mis ma siin teen...“ Sukeldusin vee alla. Imestasin, kuidas alkohol mind veel päris maha niitnud ei olnud ja et kuidas mu mõistus veel võrdlemisi kaine on.
Remo patsutas seina. „Jajaa, see maja on paljusid kenasid pide näinud.“
„Pidusid sa mõtled,“ parandasin teda.
„Eeee... see oli pöördsõna,“ vaidles Remo vastu. Paistis, et see kraam hakkab talle vaikselt mõjuma.
„Zakiiii...“ pomisesin, kui Kazak mulle jälle lähemale tuli.
„Mida?“ küsis ta mulle ikkagi lähenedes.
„Ära hakka mulle jälle lähedale tikkuma!“ keelasin poissi.
„Miiiiiiiks mitteeeeeee?“ venitas Kazak.
„Sest ma ei tea su kavatsusi ja ma ei taha juhuslikult mingi rumalusega hakkama saada.“ Ujusin eemale ja ronisin veest välja.

Hea.

nojahh, ta sul ju nii siivutu, aga jutt on niiniii hea

Nummi , zaki endiselt per.vert , kindlasti tahan uutuutuutuut!!!! varsti peakski uus tulema =)

46.osa
Lohistasin oma magamiskoti Kazaki omast kaugemale ja asetasin selle ühele lamamistoolidest.
„Georgia, tule nüüd siia!“ meelitas Kazak. Ma ei teinud temast kuulmagi. Siis tegi Kazak midagi ettearvamatut. Ta tuli minu juurde ning krahmas valusasti mu käsivarrest kinni. Seejärel viskas ta mu basseini ja hüppas ise järele.
„Kazak, misasja sa...?“
Kazak surus mu mütsuga vastu basseini seina.
„Aiiiiiii!“ karjusin, sest sain tõesti päris haiget.
Kazak surus end vee all vastu mind ja suudles mind. See oli kuidagi kohutavalt vägivaldne ning ma ei suudelnud vastu.
„MIS SUL VIGA ON?“ karjus Kazak.
„Mis mõttes mul on midagi viga? Ma ei taha sind vastu suudelda ja see on minu valik! Saa üle!“
Tõukasin Kazaki kõigest jõust eemale.
Kõik vaatasid meid.
„Kazak, ära ole nii pealetükkiv,“ soovitas Eliise.
Kazaki pilgus oli mingi filmidest tuttav tuluke.
„Kazak, mida sa üritad?“ küsisin väga aeglaselt.
Kazak naeris justkui kurjategija, kelle plaan õnnestus.
„Sa tead, et sa tahad seda ise ka.“
„Tahan misasja?“ Katsusin võimalikult ükskõikne näida, kuid see ei tahtnud eriti hästi õnnestuda.
„Mind.“
„Mida sa ajad?“
Kazak tuli mulle lähemale ja mul ei olnud enam pääsu.
„Sa tahad mind,“ teatas Kazak mind uuesti vastu seina surudes.
„Ei.“
„Ei tähendab jah.“
„Ei, ei tähenda. Ei tähendab ei,“ katsusin enesekindlust teeselda.
Kazak hakkas mul aeglaselt särki seljast võtma.
„Kazak, ei!“ kiljatasin.
„Kazak, mida sa teed?“ küsis murelik Eliise.
Kazak ei teinud kuulmagi.
„Appiiiiii!“ karjusin viimases hädas.
Teised said asjast õnneks kiiresti aru ning tõttasid mulle appi.
Poisid hoidsid Kazakit kinni ja tüdrukud aitasid mu veest välja.
„On kõik korras?“ päris Jacqueline.
„Jah, kas kellelgi unerohtu on? Ma hea meelega annaks seda Zakile natuke sisse.“

Hehehe, aga mulle meeldib ikkagi Kazak. Jeiiiii ,superhüper hea

Kazak on nii lahe. Tõsiselt megasuperhüper hea ja see on 1 paremaid osasid.

oojaa, see oli hea hahahahahhaaaa, paras zakile

Nii lahe osa...

OT: Jane palun kasuta õigekirja...

47.osa
Hommikul ärgates oli esimene asi, mida tundsin, masendavalt kohutav peavalu. Paistis, et enamikul pidulistest oli sama häda.
Kazak magas nagu väike lapsuke. Otsustasin tema juurde jääda, sest olin kindel, et see, mis eile juhtus, ei olnud tema kontrolli all.
Kui ta lõpuks ärkas, olid enamik inimesi juba lahkunud. Eliise seletas Kazakile, mida too oli eile teha üritanud. Selle peale sattus poiss masendusse.
„Kas ma tõesti...?“
„Pole midagi,“ valetasin.
„Millal me koju läheme?“
„Siis, kui sa kaineks saad.“
Kazak leidis kusagilt alkomeetri ja arvas, et suudab rollerit juhtida küll.
Ronisime rollerile ning kihutasime koju. Oli juba pärastlõuna.
Läksime sisse Carolina ja Thirstie olid päris kenasti hakkama saanud. Sheffer magas lõunaund ning Adelaide vaatas Disney Channelilt Miki Hiire Seiklusi.
„Hea, et te tulite, mulle tundus, et siin maja ümber liikus keegi,“ rääkis Carolina hirmunult.
„Pole siin kedagi...“ pomisesin. Peavalu oli ikkagi suhteliselt hirmus.
Carolina tegi purgiseljankat ja jagas seda meile kõigile.
Sõime vaikides, kostis vaid ühtlast supilurinat ning telekast tulevaid helisid. Vaikuse katkestas Thirstie.
„Noh, kuidas siis pidu ka oli?“
„Eeee... enam-vähem,“ vastasin.
Kazak punastas.
„Ega te midagi rumalat ei teinud?“ küsis Carolina murelikult.
„Defineeri sõna rumalat.“
Selle peale jäi Carolina vait.
„Kas ka teie kuulsite midagi?“ küsis Thirstie mingi krabina peale.
Tõesti, mingit krabinat me kuulsime.



TEADAANNE! KATSUN PÜHAPÄEVAL VIIMASE OSA TEHA, MÕNE AJA PÄRAST PEAKS TULEMA UUS JUTUGE, EHK SIIS JÄTK.