Hundiratsanike rollimäng

Kath' ootas kuni Hedera ja Jassie nendeni jõudsid. "Vägev hüpe," ütles ta neile oma komplimendid.

"Kuna me teele asume?" kordas Sayang rahulikult. "Ee... kas me üldse asume teele?" vaidels Lilian vastu. "Kuule, tüdruk, me peame." ütles hunt kindlalt. "Ma tean, kuid see võib ohtlik olla." vastas Lilian end judistades. "Tead, mõnikord oled sa ikka väga rumal. See ongi ohtlik, kuid head võidavad alati," rääkisn Sayang. "seega, kuna me teele asume?"

Jassie köhis lakkamatult, kuid noogutas siiski komplimendi eest tänades.

Kath' ja Ramah ootasid seekord Hederat ja Jassiet ning jooksid nüüd nende kõrval.

Jassie võttis nüüd veidi rahulikumalt ja alustas sörkimist. "Tal on...eee...vaja ennast hoida," selgitas Hedera.

Kath noogutas, ning Ramah' hoidis Hedera ja Jassie'ga ühte tempot alustades ka ise sörki. kath lasi oma pilgul rännata. Maastik oli ilus ja omapärane täis pisikesi künkaid ning põõsaid, vahetevahel võisid silma jääda ka väikesed metsatukad.

Peagi rahunes Jassie hingamiskiirus ja tal oli jälle hea olla. Hedera andis teistele märku, et nadsaavad kiirust lisada.

Alyssa oli juba päevi sihitult metsades koos Ermylyga ringi kõmpinud.Neidise tervis oli halb,silmad auku vajunud ja jõud otsakorral.Ka Ermyly enda energia varud olid otsakorral.Lõpuks vajus Alyssa vastu puud ning pomises hundilejää seisma,ma ei jõua enam kuuldes vaikset nõusolekut istus Alyssa maha ja suikus otsekohe unne.

Ramah hakkas kiiremini liikuma kuid siiski hoidis ta tempot vastavalt Jassie kiirusele. Kath' vaikis ja vaatas maastikku. "Kust sa pärit oled?" küsis ta mõningase vaikimise järel Hederalt.

"Tegelikult on nii, et praegu tuleme me Elestarist."
Jassie tundis ennast veel paremini ja tegi kerge jõnksu paremale. Hedera oleks peaaegu maha lennanud.

"Milline see Elestar on? See asub ju jõe lähedal mis viib Hundiorgu, eks?" Hakkas Kath kiiresti küsimusi esitama.

"Jaa, kuigi me ei saaks elada Elestaris, sinna inimesi ei lasta," seletas Hedera ennast ilusti sadulasse upitades. "Me elame sellest paari kilomeetri kaugusel ühes külakeses."

"Aaa, aga seal on ilus ümbrus, jah?" Kath rahuldas oma uudishimu, kogu elu üheskohas elada oli olnud temajaoks piin ja nüüd tahtis ta teada milline on see maa kus ta on koguaeg elanud.

"Jaa, seal on ka kohutavalt palju hunte. Ja megailusad hiiglaslikud tammed," jutustas Hedera.

Kath vaikis ja vaatas ringi. Ramah vidutas silmi ja tõstis oma koonu Kathy poole.

Jassie jooksis mööda põõsaste ääri, nii, et Hedera sai mõningaid marju korjata.

Mis sa arvad kaua võib minna Ser'i jõudmiseks?" küsis Kath Hereralt.

"Umbes 36 tundi... See teekond on raske," vastas Hedera.

OT: Natuke huvitavamaks reisi

"Mhm..." Tegi Kath ui Ramah ninaga õhku vedas ja madalalt urises: "Su venna jälitab meid, umbes kaks km meist alla tuult." Kath võpatas ja vaatas taha, Tänu künklikule maapinnale ja põõsastikule polnud veel kedagi näha kuid Kath ei kavatsenud riskida. "Meile tuleb külalisi," ütles Kath Hederale kui Ramah sörgilt jooksule üleläks.

"Oodake!" Hedera vaatas Jassiele otsa ja hunt noogutas.
"On teil midagi vee vastu?" Jassie keeras järsult vasakule ja kihutas oma võimete piiril.

"Um, ei," sõnasid Ramah ja Kath' koos. Ja kihutasid jassie'le ja Hederale järgi.

Hedera asetas jalad hundi kaelale ning Jassie sumas läbi vee.
„Meie jäljed kustuvad ära, jõgi on siin küll vaid 200 meetri laiune, kuid sellest peaks piisama,“ seletas Hedera kiiresti.
„Kas Ramah ujub hästi?“ küsis Jassie murelikult.

"Eks, me kohe näe," vastas Ramah ise vaadates vee poole. "Valneri lähedal pole jõge ega merd," sõnas Kath' nagu sellega oleks kõik öeldud.

"Kui vaja, saate hakkama," teatas Hedera vastuvaidlemist mittesallival toonil. Vahel oli sellest palju kasu, eriti kui keegi kartis.
"Tulge juba!" urises Jassie.

Ramah jooksis vette ja hakkas edukalt ujumis liigutusi tegema. Ta hoidis oma pead veepinnal ja sumas edukalt edasi. Kath ronis Ramahl vees sadulast maha ja hakkas ujuma, algul küll veidi uppuvate liigutustega kuid varsti ujus ta päris käbedalt.

Kui nad kaldale said, pani Hedera jalad tagassi jalustesse ja krahmas sadulakaarest kinni, et ta Jassie raputamise peale alla ei lendaks. Jassie raputas suurema vee maha.

Kath ja Ramah ronisid veest välja ja Ramah raputas ennast. Kath raputas oma juukseid ja vaatas üle vee jälitajate suunas. Kath'i pilk oli natuke kurb, sest tal oli kahju, et pidi nii oma venna eest põgenema. Ta pööras selja ja ronis Ramahle uuesti sadulasse. "Kus me oleme?" küsis Kath Hederalt

Hedera otsis välja suure maakaarti, voltis selle lahti ja näitas Kath'ile, kus nad asuvad.

Neiu tegi ärgates tule üless ning harjas Ermyly niisket ja rännakust pulstunud karva.Kus me oleme? küsis hunt ja vaatas oma niiskete silmadega Alyssa poole üks kõrv kergelt longus,teine kikkis.

Kath noogutas ja sättis ennast sadulas mugavamalt istuma. "Jookseme?" Küsis ta Ramahlt, Hederalt ja Jassielt. Ramah kurises nõustuvalt ja oli valmis kohe edasi sööstma, ta polnud üldse väsinud, ta oli elevil ja tahtis joosta kiiresti kusagile uudsesse kohta.

Hedera mõõtis sõrmega tuule suunda ja näitas siis, kuhu oleks kõige parem edasi minna. Jassie hakaks rõõmsalt näidatud suunas kappama.

Kath vaatas näidatud suunda, kui Ramah jooksma hakkas. Tegemist polnud kiire sörgi vaid korraliku jooksuga mis peaks mingilajal ta ka ära väsitama.

"Kaua Ramah niimoodi joosta suudab?"
Hedera ei teadnud, kui palju Jassie joosta saab, enne kui asi jamaks hakkab minema.

"Mittu tundi kuni rohkem," sõnas Kath mõttlikult silitades Ramah kõrva tagust. Nad olid harjunud koos jooksma tunde, enamasti kümnekilomeetri raadiusel kodulinnast mitte kaugemal, Ramah ei väsinud kunagi kiiresti ja enamasti oli ta pettunud kui oli aeg koju minna.

Hedera krigistas hambaid. Jassie jaksaks maksimaalselt joosta kaks tundi, tema füüsiline tervis ei olnud viimasel ajal just kiita.

Ramah jälgis oma kõrval jooksvat Jassiet valmis tempot aeglustama kui selleks oleks vajadust. Kath hoidis sadulast kinni ja näppis ühekäega mõõgakäepidet, tal oli igav lihtsalt Ramah seljas rappuda.

Jassie ei pannud valu oma jalas tähelegi, sest tema soontes voolas adrenaliin.
"Kas ainult mulle tundub nii, või sa lonkad?" tahtis Hedera teada.
"Ma ei lonka!" valetas hunt.

Kath pööras pead ja vaatas kaas reisjate poole. Ramah aeglustas sammu selleks, et peatuda. "Sööme," sõnas Kath, "Me oleme piisavalt jooksnud." Ramah lõpetas ka sörkimise ja hakkkas kõndima.

"Jookseme veel!" anus Jassie.
"Ei, sa pead puhkama!" vaidles Hedera.

Ramah jäi seisatas ja jäi siis maha lamama. Kath ronis tal seljast ja eemaldas sadula.

Kui ka Hedera oli sama teinud, pakkus ta Jassiele, et too võiks koos Ramahiga vett tooma minna. Jassie oli kohe nõus ja Hedera riputas hundile kausikese kaela.

Ramah ajas ennast püsti võttis ühe kausi mis tal ninaees oli hammaste vahele ja hakkas koos Jassiega minema. Kath vaatas Ramah'le ja Jassie'le järgi ja silmiteses siis tõsisel pilgul Hederat. Oma pilku eemaleviinud hakkas Kath hommikust toitu otsima.

Hedera leidis puu alt hunniku maasikaid. Ta korjas neid korvi.


"Kuule, Ramah..." alustas Jassie.

Mia istus pööningul ja sorteeris vanu asju, Seth oli välja läinud ja tal oli igav. Asjad pööningul olid vanast elanikust sinna jäänud, nad olid alles kolinud uude majja ja ei teadnud mida teha. Mia leidis sealt mõned ilusad vanaaegsed peokleidid, mis olid talle proovides täpselt parajad. "Päris kena," ütles Seth, kes oli märkamatult koju jõudnud
"ohh, aitähh, ma ei märganudki sind, need on lihtsalt mingid riided mis ma siit leidsin," vastasin ma natuke ehmunult.

Kath tegi lõkke üles ja hakkas liha soojendama.

*

Ramah vaatas Jassie poole tõstes pea "Jah?" sõnas ta oma vaiksel madalal hundi häälel, natuke susisevalt, sest ei saanud kaussi hammaste vahelt lahti lasta.

"Eee..." Jassie tundis, et ei suuda just alustatud lauset lõpule viia.
„Eee... Ramah,“ tegi ta uue katse.
„Räägi natuke endast.“ Jassie muutis oma küsimust, sest tema julgus oli otsa saanud.

"Mh..?" mõmises Ramah ootamatusest, nad olid just väikse allikani jõudnud ja ramah asetas kauusi maha.
"Amm... Ma olen kogu elu elanud koos Kath'iga Valneris," sõnas ta mõningase pausi järel.

"Ahah," pomises Jassie ja surus kausi vee alla.

"Sa? Mis sa teinud oled," küsis Ramah oma madalal karedal häälel, surudes ka oma kausi veealla. Ta piilus silmanurgast Jassie poole oodates mida ta räägib.

"Ma, eee, sorry, ei tule meelde," puterdas Jassie. Ta ei saanud aru, mis tal viga oli.